Teema: Vaimne terror kodus

Kägu kirjutas:

No ei saaks ja aga ma ei jõua seda psühhoterrorit taluda enam:(

Saad siis või ei saa?

Tõenäoliselt ei saa, sest vastasel korral oleksid selle jama juba ammu lõpetanud.
Töökoha hankimine oleks prioriteet nr. 1.

Ära valeta endale. Sa ei ela “laste nimel” koos, vaid sest kardad, et üksi ei saa hakkama, nagu just kirjutasid. Kui teie peres on pidevad tülid, siis on selline pereelu lastele kahjuks, mitte kasuks. Laste nimel koos elamine on põhjendatud ja õige ainult siis, kui vanemad omavahel normaalselt läbi saada suudavad, mis tähendab omavahelist austust ja viisakust.
Sina elad mehega koos lihtsalt hirmust.

Kägu kirjutas:

On siin veel paare, kes laste pärast koos elavad? Kuidas toime tulete? Jah, tean et laste nimel ei oleks võibolla õige niimoodi kannatada.
Elame pm eraldi tubades, igasugune lähedus puudub. Mehel on pea iga päev vihahood kui sõimab mind kõige hullemate sõnadega, ise ütleb et ma ise põhjustan seda.
Ok, palun tihti mehel enda järgi koristada aga tema peab seda näägutamiseks. Pidevad erimeelsused on laste kasvatamisel:S Oeh ei taha halada aga jaks on nii otsas:'( Olen arutanud lahkuminekut aga siis ta ütleb et ma ei saaks ju rahaliselt hakkama. No ei saaks ja aga ma ei jõua seda psühhoterrorit taluda enam:(

Selline elu võib pingeid tekitada küll. Mitte otseselt sina aga see olukord põhjustab. Inimesel on kooselus mingid olulised soovid või vajadused rahuldamata. Või on mingid täitmata lubadused.
Mina olen samas olukorras ja läheduse puudumine mõjub eriti rängalt. Olen teadlik, et see põhjustab vihahooge. Muidu ei teeks kärbselegi liiga aga nüüd nähvan, ütlen halvasti, kapiuksi sulgen paukudes jne. Tunnen, et olen väga halvaks muutumas ja ärakolimine on varem või hiljem vältimatu. Mina ei suuda mängida korterikaaslast laste kasvatamisel, lihtsalt ei suuda. Kogu aeg kasutatakse ära, vastu midagi ei saa, lubatakse ja viimasel hetkel ei täideta lubadusi, iga muu asi on minust olulisem. Koos elades on inimestel arusaam, kuidas teine peaks nendega käituma ja kui käitutakse kivisüdamega, halvasti ja kõik see on halvas õhkkonnas, siis ei jõua ükski laps seda ilusaks muuta.

kullake, see ongi vaimse vägivalla tulemus – mees on sinusse sugereerinud selle, et sa oled üks vilets olend ja peaksid olema temale tänulik, et ta sinuga elab, sest muidu sureksid sa välja. Kui sedasi ikka aastaid ajusid komposteerida – siis naine jääbki uskuma, kannatades kõik välja, sest tal on hirm üksi jäämise ees.
Tegelikult saad hakkama küll!

Laste pärast koos? MIda need lapsed siis õpivad. Pojad seda, et naiste peale peab ja tuleb karjuda, sest muidu… Ja türed õpivad seda, et KÕIK tuleb ärataluda, sest muidu….
Tahad, et lapsed õpiks ära, et pereelus on vaimne terror ok. Ma saaks aru, kui 2 inimest on üksteisest võõrdunud, aga läbisaamine on sõbralik ja üksteist toetav. Siis on lastel vähemalt suhetest õppida. Aga mida õpivad lapsed vaimsest terrorist? Seda, et raha eest võib lasta end alandada? Sest kui kardad, et ei tule toime, siis ju ongi alandamise ja vaimse vägivalla eest tasutud. Loodetavasti on see summa vägivalda väärt.

Kägu kirjutas:

Olen samas olukorras. Just eile mõtlesin pärast suurt tüli jälle, kas õnnestuks ehk minna ja üürida omale korter, kuid see on ikka väga keeruline hetkel. Mul on kaks last, väiksem pole veel kaheaastanegi. Harjutan teda tasapisi lasteaiaga, kuid kuna töötan kodus, siis mõtlesin teda vähemalt esimese aasta ikka vaid nii-öelda poole kohaga seal hoida, et ei peaks tegema pikki täispäevi 5 päeva nädalas…
Töötan, kuid minu töötasu on praegu ikka väga väike ja korteri üürimist see ei võimalda kindlasti. Selleks peaksin täiskohaga tööle minema, siis aga oleks otseseks kannatajaks väiksem laps. Tunnen, et olen nagu lõksus praegu, väljapääs sama hästi kui puudub. Mehel on pidevalt mingid vihahood ning siis sõimab ta nii mind kui lapsi kohutavate sõnadega. Füüsiliselt vägivaldne õnneks pole ja alkoholi ei tarvita, aga see vaimne vägivald on õudne, pidevalt on ta närviline, pidevalt on pinged õhus.
Kui nüüd küsite, miks ma sellise mehega kaks last sain, siis lapsi soovisin ma väga. Olen juba 35, seega mitte enam mingi verinoor tibi, lastesaamine oli parim otsus mu elus. Vist üks väheseid, mille üle ma õnnelik olen. Saaks aga väiksem ometi juba suuremaks, siis oleks veidi kergem oma elu muuta ja see abielu lõpetada.

Vanemad ei saa aidata? Kas rahaliselt või siis lihtsalt elamispinnaga? See elu ei ole normaalne, saan aru, et oled lõksus, aga tihti on nii, et lõksu mõtleb inimene endale ise välja. Tegelikult on mõni lahendus ju alati. Ja miks just sina pead ära minema? Ütle mehele, et koligu välja. Äkki ta kolibki.

Kägu kirjutas:

Kui nüüd küsite, miks ma sellise mehega kaks last sain, siis lapsi soovisin ma väga. Olen juba 35, seega mitte enam mingi verinoor tibi, lastesaamine oli parim otsus mu elus.

Täitsa aruśaadav, miks mees nii pinges on – teda on ju lihtsalt spermadoonoriona ära kasutatud. Kuna naine “soovis lapsi väga”, aga meest ennast ilmselgelt mitte.
Selge see, et kui sellest lõpuks aru saad, siis ajab ikka joppima küll.

Aga nendest naistest ei saa küll aru, tehke oma lapsed valmis ja tõmmake minema, kui nii juba otsustatud, et “lapsi vaja” ja kell kohe kukub.
Aga mida selle mehe küljes veel edasi rippuda ja pk-s mingeid terroriteemasid treida? Saite ju mida tahtsite? Kell enam ei kuku ju.
Või nüüd, selgub, et on raha ka veel mehe käest vaja?

Kägu kirjutas:

Olen samas olukorras. Just eile mõtlesin pärast suurt tüli jälle, kas õnnestuks ehk minna ja üürida omale korter, kuid see on ikka väga keeruline hetkel. Mul on kaks last, väiksem pole veel kaheaastanegi. Harjutan teda tasapisi lasteaiaga, kuid kuna töötan kodus, siis mõtlesin teda vähemalt esimese aasta ikka vaid nii-öelda poole kohaga seal hoida, et ei peaks tegema pikki täispäevi 5 päeva nädalas…
Töötan, kuid minu töötasu on praegu ikka väga väike ja korteri üürimist see ei võimalda kindlasti. Selleks peaksin täiskohaga tööle minema, siis aga oleks otseseks kannatajaks väiksem laps. Tunnen, et olen nagu lõksus praegu, väljapääs sama hästi kui puudub. Mehel on pidevalt mingid vihahood ning siis sõimab ta nii mind kui lapsi kohutavate sõnadega. Füüsiliselt vägivaldne õnneks pole ja alkoholi ei tarvita, aga see vaimne vägivald on õudne, pidevalt on ta närviline, pidevalt on pinged õhus.
Kui nüüd küsite, miks ma sellise mehega kaks last sain, siis lapsi soovisin ma väga. Olen juba 35, seega mitte enam mingi verinoor tibi, lastesaamine oli parim otsus mu elus. Vist üks väheseid, mille üle ma õnnelik olen. Saaks aga väiksem ometi juba suuremaks, siis oleks veidi kergem oma elu muuta ja see abielu lõpetada.

Su väiksem laps kannatab palju rohkem isa terrori all kui lasteaeda minnes. Ei ole sel lasteaial häda midagi. Lapsed harjuvad ruttu ära ja mõne aja pärast ei taha ta sul enam lasteaiast koju kuna teiste lastega on toredam mängida kui kodus istuda. Ma ei ela Eestis ja laps hakkas sõimes käima umbes aastaselt. Ja siin on see väga tavaline, sest emad peavad ju tööle tagasi minema. Ei ole see mingi suur õnnetus, lapsed saavad väga hästi hakkama.

Sa räägis iseendale vastu. Ühes postituses väidad, et said sellise mehega lapsed vaid sellepärast, et bioloogiline kell tiksus ja soov oli suur. Nüüd aga väidad, et tegu oli nii hea mehega, kellega kõlbas lausa 10 aastat koos olla ja kes sinust rohkemgi lapsi tahtis.

Ei räägi vastu tegelikult. Oleme koos olnud 15 aastat, sellest abielus 7. Mees on algusest peale olnud väga keerulise iseloomuga, järsk, tülide korral sõimab jubedate sõnadega. Miks ma siis temaga nii kaua koos olen olnud ja lapsed sain? Eelkõige sellepärast, et nende tülide ja vihapursete vahel on ta täiesti normaalne inimene, temaga saab rääkida igasugustest asjadest, tal on päris hea huumorimeel. Lapsi on ta tõesti alati tahtnud ja tahtsin ka mina. Olin nooremana üsna naiivne ka, mõtlesin, et lastesaamine kindlasti muudab teda… noh, muidugi ei muutnud. Olukord läks ainult palju hullemaks, sest tuleb välja, et ta ei saa nagu üldse aru, et lapsed ongi lapsed ja käituvad vastavalt. Ta läheb nii endast välja näiteks laste jonni peale, karjub ja mossitab ja väidab, et kui laps temaga jonnib, siis võib tema lapsega samamoodi jonnida ja käituda. Kohati oleks mul nagu kodus kolm alla viieaastast last, mitte kaks. Isegi kui laps on haige ja tunneb end halvasti ning siis nutab ja joriseb – eriti näiteks öösel – , ei suuda mees ennast tagasi hoida ja käratab talle peale. Tema leiab, et “ega see vingumine tal enesetunnet ju paremaks ei tee, lasku vähemalt teistel magada”.
Samas jällegi, kui kõik on hästi, siis ta tegeleb lastega heameelega, käib ise nendega väljas ja rattaga sõitmas, viib ujuma jne. Lapsed ju tegelikult armastavad teda, eriti suurem laps.

Teemaalgataja, mul oli ka Sinu postitust lohutav lugeda. Tean ja näen ise, et lahkuminek ei ole kerge. Ometi tuleb see asi ükskord kuidagi käsile võtta, nii minul ja Sinul kui ka teistes samasuguses olukorras olijatel. Olen alati olnud seda meelt, et ei tohiks kergekäeliselt lahku minna, vaatasin üsna viltu igasugustele “me kasvasime lahku” jutu rääkijatele. Nüüd olen ise samas olukorras, kus puudub igasugune tahtmine ja jõud veel pingutada. Milleks, kui näed juba nii ilmselgelt, et midagi ei muutu?

minul väga sarnane olukord, iseenesest ju ma saaks hakkama, aga ma ei ole kindel, et üksi parem oleks, 470 oleks 2 lapse alimendid, alla 300 vist ei saa korterit koos kommunaalidega, no ära ei sureks, aga ega ülejäävast muud ei saaks enam kui kaltsukakaupa ja kuivaineid. Ja vahel lastega kokku saada on ikka teine asi kui neid iga päev näha.

aga kas lastel ei ole juba tekkinud probleeme – tikid, öine märgamine, närvilisus, kartus? Kaua nad peavad kannatama, kuni ema ükskord mõistab, et selline pereelu on pöördumatult neid rikkunud. tuttav, kes lapsena sellist asja kannatas, siiani ei kannata kõva häälega inimesi.
Minge turvakodusse, kui mujale minna ei ole, aga säästke oma lapsi. Siin perekoolis on küllaga teemasid rikutud lapsepõlve ja hingega inimestest olnud.

Mina kannatasin vaimse vägivalla all 8 aastat, rasedusega tuli alles mõistus pähe ja siis kasutasin ka turvakodu varianti. Siiani käin psühholoogi juures ja lapsel on nii tikid kui öine voodimärgamine, kuigi ta oli päris pisike kui ära tulime. Siin ei aitagi muu kui tuleb see samm ette võtta ja ära tulla. Mingeid vabandusi ei ole. See kõik, et raha vähe ja pole kuhugi minna jms, ongi ainult iseendale vabanduste otsimine, et ennast rahustada stiilist “ma läheks küll, aga ma ei saa, sest…” Ja seega sisendatakse endale, et tegelikult ma ei ole milleski süüdi, ma lihtsalt ei saa midagi muuta. Saad küll! Alati saab. Ja oled küll sina ka süüdi, sest kooselus kehtib täpselt see reegel, et meiega käitutakse nii nagu me lubame endaga käituda. Kui ikka paned enda sõna maksma ja ei karda nii paaniliselt seda, et “äkki ta läheb siis ära ja ma jään üksi”, peab mees ennast ka viisakalt üleval, austab sind rohkem sinu selgroo tugevuse tõttu ja sul endal on palju kergem paar korralikku sõda maha pidada selle asemel, et pidevalt terrorit taluda ja laste närvid ja tulevik nahka keerata.
Ma tean, mis ma räägin. Alustuseks hakkasin mina vaikselt raha kõrvale panema, poes maksin kaardiga ja alati ümardasin arved ülespoole suuremaks kui mehele rääkisin. Samas sissetulekud ümardasin väiksemaks. Sealt tekkis alati mingi summa, mis jäi järgi ja mitme kuu peale sai juba minna turvakoju. Seapraadi ei söönud, aga nälga ka ei jäänud. Kuigi mul polnud rohkem sissetulekut kui väike töövõimetuspension ja emapalk (mis küll selleks hetkeks kenasti läbi sai). Seega olin ka mina selline, kes mõtles välja vabandusi endale, et ma ei saa ju minna, mina pole süüdi. Tegelikult on alati mingi lahendus, isegi kui see ei ole kõige parem, on alternatiiv ikka hullem. See ongi see vaimse terrori tulem, et sa hakkad uskuma, et ei saagi teisiti, sul on seda meest vaja. EI OLE! Korda endale seda iga päev ja leia tugiisik kes sulle toeks oleks, üksi on raskem. Jõudu ja enesekindlust sulle, sa saad hakkama!

Kägu kirjutas:

Olen teemaalgataja, lohutav lugeda, et siin teisigi minusuguseid. Ma elan õnneks oma korteris aga palk on suhteliselt väike, et üksi hakkama saada.
See on nii masendav, et raha pärast peab taluma alandusi ja vaimset vägivalda.Paraku nii see on jah et kui iga päev tambitakse sulle pähe kui mõttetu sa oled siis lõpuks hakkadki seda ise ka uskuma ja enesekindlus puudub täiesti.
Sugulastest on mul ses suhtes täiesti suva, et arvaku, mis tahes…

Kui oma korteris, siis on ju lihtsam. Anna mehele mõned nädalad aega välja kolimiseks ja uue elamispinna leidmiseks. Kui rahumeelselt ei ole võimalik, siis hagi kohtusse elatise määramiseks. Kui laste isa käitub lastega halvasti (sõimab, lööb jne), pöördu kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti poole.
Istuda ja halada on mõttetu, tegutsema peab. Mitte keegi sinu eest ei hakka midagi tegema. Kui inimene ise mitte midagi ei tee olukorra muutmiseks, pole õigust ka niisama halada.