Normaalne puhas kuld on kollane. Valget kulda ei ole olemas, kullasegule saadakse valge värv mingi valge odavama lisandi suurel hulgal lisamisel. Oletatavasti teevad ehteärikad seda odavama materjali kullale lisamist kulude kokkuhoiuks, samas luues marketingiga muljet, nagu see oleks sama väärtuslik või isegi parem kui puhas tõeline kuld ja saavad niiviisi odavamat kraami kallima raha eest müüa.
E-aine E174 ehk rahvakeeli hõbe on tervislik, sest hävitab baktereid. E175 ehk kuld on enamikele inimestele kahjutu, mõnel aga võib tekitada allergiat.
Kõige levinum valge kulla “valem”, mida kasutatakse just sõrmuste puhul, on 90% kulda ja 10% niklit. Nii et mingist suurest kogusest odavast lisandist ei saa juttugi olla. Täpselt samuti lisatakse ka kollasele kullale erinevaid lisandeid, et seda muuta kas tugevamaks või painduvamaks või muuta värvi roosakamaks vms. Näiteks praegu populaarne roosa kuld sisaldab koguseliset rohkem lisaainet (vaske) kui valge kuld. Nii et mitte mingil juhul ei saa väita, et valget värvi kuld on kuidagi väärtusetum või odavam.
Mis puutub roodiumi kihti, siis see ei muuda sõrmuse värvi. Kuld selle roodiumikihi alla on ikka sama värvi. Ma mäletan, et ka meile väideti, kui sõrmuseid ostmas käisime, et roodiumikihti peaks igal aastal uuendama, et see kaitseb sõrmust. Tegelikult pole me seda aga kümne aasta jooksul kordagi teinud ja sõrmused näevad ikka välja samasugused kui alguses.
Mis puutub hõbedast sõrmustesse, siis ma olen suur hõbedasõber ja hõbesõrmuseid on mul hulgim. Fakt on aga see, et hõbedat peab pidevalt puhastama, muidu muutub see tumedaks ja tuhmiks. Lisaks on hõbe võrreldes valga kullaga ikka väga pehme materjal ja hõbedat on väga kerge kriimustada. Minu hõbesõrmused on kaetud kriipsude-kraapsudega. Kuigi mulle hõbe meeldib, tahtsin ma, et mu abielusõrmus ei tuhmiks ja ei oleks kriimustustega kaetud ja sel põhjusel valisingi valge kulla.
