Olen kurb, sest soovin leida elukaaslast, kuid kehakaalu tõttu on see mission impossible. Klubihunt ei ole, kuid kohtinguportaale ohtralt kasutanud – Tinderit, Flirticut, Teele&Toots vms. Viimase 3 aasta jooksul ca 20 kohtingut meestega, kellega kirja teel klapp olnud väga hea. Aga teisele kohtingule keegi ei kutsu. Kui ise võtan julguse kokku ja kutsun, tuleb puiklev vastus. Ma näen, et pole huvi. Olen vallalisena palju tööd teinud, pinge ja stress on suur ning kaalu on ca 20 kg üle. Pikkus 163 ja kaal 80 kg. Ma ise ei tunne ennast eemaletõukavana ja kui paaril korral liblikad kõhus, kukkus kaal kolinal. Aga kui suhtlus katkes, olin kurb ja kilod hiilisid tagasi. Kui varem olin sportlik, käisin palju jooksmas ja püsisin vormis, siis nüüd rüüstan õhtuti külmkappi, joosta ei jaksa ja 100 korda alustatud tervislik eluviis ei õnnestu. Kohtun paljude kenade meestega tööalaselt, sh vallalistega, aga mind vaadatakse kui sootut. Kui ise proovin mõnele sümpaatsele härrale tänaval silma teha, tallab ta gaasi ja teeb, nagu poleks näinud.
Kui oled kord tähelepanu ja komplimentidega harjunud, on väga raske kohaneda olukorraga, kus väline matab sisemuse ning kogu su väärtus kipub sõltuma taljeümbermõõdust.
Lihtsalt tahtsin hingelt ära.
Mida sa täpsemalt siit ootad? Lohutust, et söö, vedele, rasvu, rüüsta külmappi edasi?
Loogiline, et ainus variant on end kätte võtta, kuna sul on ainult mugavuskilod. Kas sina tahaksid rasvunud, käest ära meest voodisse? Mis teha, välimus siiski on selle imeilusa sisemuse kõrval ka oluline, sest inimesed tahavad seksida ja füüsilist tõmmet.
20 kilo pole midagi, jäta oma külmkapi jura, alusta kõndimise ja trenniga uuesti ning päris kiiresti saad aru, et mitte midagi pole kadunud! Edu!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.02 23:24; 16.02 23:42;