Tere!
Uurin seekord inimestelt, kes ehk analoogse olukorra ees varem olnud.
Nimelt suguvõsas jõudis meieni vana maja, millega mõnes mõttes ei oska midagi peale hakata. Maja on üle 100a vana, palgiosa on väga heas seisukorras (vahetamist vajab ainult alumine ring), katus peab ja asukoha poolest on tegemist minu lapsepõlve suvede mängumaaga. AGA majal sisuliselt puudub vundament, põrandad tahavad kõik väljavahetamist, küttekolded on läbi ning kaevud on kuivaks jäänud (küll aga on vesi õnneks maapinnale suhteliselt lähedal), rääkimata siis sellest, et vett pole majas kunagi olnud, vannituba seega ka mitte ja oli kuivkäimla. Tänapäevaste rõõmude nautimiseks tuleks juurde osta ka elektriampreid peakaitsmele (praegu 1 x 10A). Ja ma ei tea küll miks, aga juba siis kui vanavanaema seal majas elas, oli kuidagi kõhe seal olla (kuigi oleme nüüd hiljem korduvalt seal olnud ja ei kummita miskit).
Tundub üsna lootusetu, eks.
Aga miski ikkagi seob ja paratamatult lähevad mõtted sinna, kuidas seda vana maja meie jaoks korda teha nii, et seal oleks võimalik suvitamas vähemalt käia. Praegu lõin esmase prioriteediga kulud kokku ja sain suurusjärgu 30 000.- nendele töödele siis, mis võimaldaks juba olla seal ja siis jupikaupa edasi lahendada.
Mis te arvate – kas tegelikult on mõtet? Kas see emotsionaalne väärtus on asi, mille pärast tasuks sellist asja ette võtta (maja on meie suguvõsas olnud selle ehitamisest saadik, seega tunnen endal ka kuidagi moraalset kohustust)? Iseenesest selle vana taastamise puhul ju ongi pluss see, et töid saab teha jupikaupa ja ei tule suurt investeeringut korraga ette võtta. Kasvõi tuba toa haaval ja kuna mõeldud suvitamiseks, siis selles mõttes otseselt ei põleks. Aga ikka ma kahtlen… nii ühte, kui teistpidi.
Mida teie teeksite?