Teema: vanad naised – uued naised – lapsed

Kägu kirjutas:

Mina saan vastata uue naise seisukohalt. Seda, kui palju mees oma endise perega üritustel käis, ma ei tea. Kui mina mehe ellu tulin, siis me algul käisime tõesti palju kolmekesi koos: mees, tema laps ja mina. Mehe eks siis ütles mulle ükskord solvunult, et noh, nüüd ” uue emaga” siis käiakse siin ja seal, aga meie jaoks ei olnud mehel kunagi aega. Ma siis vastasin, et ega ma ei peagi lapsega kaasas käima, et mees käigu ise kui ta tahab, mina ei pea kaasa minema. Mees ise on mind kutsunud, mina ei ole neid üritusi organiseerinud. Mehe eks siis vastas, et ei,ei, mul ei ole selle vastu midagi, kui sa kaasas käid. Tundsin, et mul kadus igasugune soov mehe lapsega veel midagi koos teha. Mees ja tema eks klaarigu omavahel asjad ära. See, kui mees ei korraldanud üritusi oma eelmise perega, see ei ole minu süü. Ja ma leian, et on ikka väga nõme, et mehe eks tuleb mulle seda nina peale viskama. Olen juba pikemat aega mehe last vältinud. Mehe eks ütles mehele, et ta ei ole pahane, et ma lapsega üritustel kaasas käin, et ta ei ole enam vihane. Aga mina ei taha enam… Mehega suhtlen edasi, aga tema lapsega väga vähe. Õnneks me ei ela mehega koos, nii et suurt vajadust mul mehe lapsega suhelda pole vaja. Mees muidugi kurb, proovib olukorda siluda. Aga ma tõesti ei taha, mul ei ole vaja mingeid probleeme mehe eksiga.

Palju õnne mehele, on saanud endale uue lapse. Täiskasvanud inimene võiks sellistest asjadest üle olla. Vähemalt siis, kui selle mehega mingit tulevikku soovib.

Tegelikult, nö vanadele naistele – tuleb oma kibestumus maha suruda ja võtta seda nii, et lapsele on antud olukorras parem, kui isa temaga tegeleb, on siis kaasatud sellesse tegevusesse keegi kolmas või mitte. Uuele naisele on see aga väike mõtlemiskoht. Kuidas hakkab olema siis, kui nt sünnib ühine laps ja uueks olemise võlu kaob? Inimesed kalduvad üldjuhul kordama samu käitumismustreid. Ehk siis, võib-olla tasub ehk uutel naistel nautida hetke, nii kaua, kui nad on nö jôupositsioonil?
Kindlasti tuleb ette ka seda, et inimesed lihtsalt isiksustena ei sobi. Või siis teeb üks pool enda suhtumises teatud korrektiivid – ideaalses maailmas 🙂 Aga pigem panustaks sellele, et saad seda, mida see inimene senini on antud olukorras pakkuda suutnud.

Eksmees oli mul selline, keda ei saanud kahe paari härgadegagi kodust välja, eriti veel mitte üritustele, mis pakkusid huvi mulle või lastele. Teda ei huvitanud ja kõik. Tööl ta muidugi käis, “ületunde” tegi ka hoolega (loe: uus pruut).
Käisimegi lastega kolmekesi igal pool. Lapsed just parajas kambajõmmide vanuses ka juba.
Kui mees uue naisega uut elu alustas, siis alustuseks oli suhtluses lastega kaks aastat pausi, omadest allikatest tean, et uus naine sellega päri polnud. Siis aga hakkasid lastele kutsed tulema ja reeglina just nendele üritustele, kus me nagunii kohal olime. Lapsed tolknesid siis minu ja isa vahet, lõpuks jäd ikka minuga, sest isa kibeles kiirelt minema. Linnuke oli kirjas, üritusel käidud.
Kui ma ise parasjagu minna ei saanud, siis oli tegelikult päris hea meel, kui isa lapsi kutsus. Uue naisega said lapsed normaalselt läbi, mingit emafiguuri ta ei etendanud, küll aga proovis laste isale selgitada, et kui juba lapsed kuskile kutsutud on, siis prooviks vastu pidada kauem kui kohustuslik pooltund. Nii need lapsed said oma rõõmu kätte, kuigi isa nii pikalt poleks viitsinudki ja uus naine ütles lastele ise, et teda tegelikult üldse ei tõmba sedalaadi üritused. Minul uue naise ja laste suhtluse koha pealt mingit okast kurgus polnud, täitsa meeldiv naine, ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis laste pärast pingutas ta laste isast rohkemgi.
Aga siis sündis neil ühine laps ja rohkem kutseid pole isalt tulnud. Juhtus aga hoopis selline asi, et see uus naine helistas hoopis mulle ja küsis, et kas ma olen nõus, et mu lapsed tuleksid haiglasse poolõekest vaatama, mõneks tunniks grillima, jõulude ajal korraks külla jne. Olin küll nõus, juba selle pisikese tüdruku pärast, ta on mu lastele ikkagi õde. Niimoodi meil see suhtlus toimib praeguseni – uue ja vana naise vahel, laste heaks. Poole aasta jooksul 3-4 korda. Isaga on suhtlus minimaalne, teda polevat pooled korrad koduski.
Mul on lihtne oma lapsi saata uue naise koju, sest uus naine on küll meeldiv, aga mu lapsed ei võrdle meid. Tema on isa tore naine ja mina olen oma laste jaoks nende maailma armsaim emme.

Kägu kirjutas:

Nn vanad naised, kuidas olete leppinud laste ja uute naiste suhtlemisega? Kuidas suutsite enda jaoks mõistusega vastuvõetavaks teha selle, et keegi teine teie lapsega pereelu jagab?
Mõistusega saan aru, et laste huvides tuleb teha head nägu. Aga hing on haige – et miks laps, kel varem pereüritusi peaaegu polnud, sest isa ei viitsinud miskit koos teha, miks nüüd siis uue naisega need pereüritused vastuvõetavad on. Enne ei viitsitud lapsega ei kinno ega mängima minna, nüüd äkki kõlbab last uue naise lapsega koos kinno viia küll. Püüan, tõesti püüan lapse ees rõõmsat nägu teha. Aga no tegelikult – raske leppida.. Kuidas endaga rahu teha ja üle saada?

Kui laps harjunud sinuga koos kinos ja mängimaskäia, siis ei mõista kuidas sul leppimine nii raske on. Mõistaks kui selgub, et laps pole üldse kinos ega kusagil mängimas käinud. Aga kui ise palju lapsega tegelenud oled, siis võiks rõõmustada, et laps saab ka isaga koos neid tegevusi teha. Kahju muidugi, et mitte kooselades, aga rõõmustav on see, et see üldse toimunud on. On lapsi, kes pole iial isaga koos kinos käinud. KUi laps rõõmus, see kõige tähtsam. Hetkel tundub, et sul on lihtsalt hing haige lahutuse pärast ja võrdled ennast uue naisega. Seda ei ole vaja. Kui ikka raske, otsi mõni spetsialist, kes aidata saaks.

esimesel aastal-paaril mehe eks ja laste ema avaldas mõnel korral arvamust asjade kohta, mis ei olnud tema asjad arvata. nt olin ühel facebooki reisipildil koos mehe ja lastega (“mängime peret”) või kui sõitsime kõik koos mehe vanemate juurde. olgu öeldud, et lastega sain kenasti läbi ja koos reisimise vastu ei olnud neil midagi, lisaks oli see loomulik – pered reisivadki koos ning tolleks ajaks ma olingi juba osa mehe perest.
eriti see mehe vanemate juurde mineku “keeld” oli minu jaoks paras wtf?! hetk, aga üldiselt kuulas mees arvamused ära sellistel kordadel, kuid pikemalt arutama, ennast õigustama või meie käitumist muutma ei hakanud.
nii kolmandaks aastaks oli eks ilmselt ära harjunud olukorraga.

Kägu kirjutas:

Nn vanad naised, kuidas olete leppinud laste ja uute naiste suhtlemisega? Kuidas suutsite enda jaoks mõistusega vastuvõetavaks teha selle, et keegi teine teie lapsega pereelu jagab?
Mõistusega saan aru, et laste huvides tuleb teha head nägu. Aga hing on haige – et miks laps, kel varem pereüritusi peaaegu polnud, sest isa ei viitsinud miskit koos teha, miks nüüd siis uue naisega need pereüritused vastuvõetavad on. Enne ei viitsitud lapsega ei kinno ega mängima minna, nüüd äkki kõlbab last uue naise lapsega koos kinno viia küll. Püüan, tõesti püüan lapse ees rõõmsat nägu teha. Aga no tegelikult – raske leppida.. Kuidas endaga rahu teha ja üle saada?

Teil oleks vaja perelepituses asjad selgeks rääkida ja sul oleks vaja ka eraldi psühholoogi abi.
Võid tõesti mõelda sellele asjale ka sedapidi, et võibolla isa suhtleb lapsega nii palju ainult tänu uue naise pingutustele, nagu Kägu 22.01.2017 01:26 kommentaaris. Kas uus naine survestab meest või üritab mees ise uuele naisele muljet avaldada. Sellisel juhul on tegu nähtusega, mis üsna ruttu kipub maha käima ja ilmselt paari aasta pärast – või kui uus naine mehest tüdineb või vastupidi, mees leiab, et ta ei pea enam uuele naisele muljet avaldada üritama – näed sa jälle vana pilti ja kurvastad hoopis selle pärast, et mees ei suhtle lastega.
Mõtle nüüd ise, kumb variant on parem.

Mida naised sellistes meestes leiavad, sellest ma aru ei saa.

Aga igal kümnel juhul – uus naine pole süüdi. Mees on süüdi.

Hoopis halvem oleks ju selline variant, kui isa ja laste suhtlus pärast uue naise leidmist kahaneks, kuna uuele naisele ei meeldi mehe lapsed…

Olen 7 aastat lahus oma ex mehest, lahutasime minu soovil ja lahutusele järgnes mitu aastat mehepoolset terrorit. Mehe vastuseisu tõttu me mingit regulaarset lastega kohtumise graafikut ei teinud, kuna ex tahtis olla vaba ja võtta lapsi ainult siis enda juurde, kui midagi muud paremat parasjagu teha polnud. Meil 3 last. No ok, mina võitlema ei hakanud. Vahel nad ei näinud kuudeviisi. Kui aga ex leidis uue naise, siis hakkas ka lapsi rohkem enda juurde võtma ja kuigi mingit regulaarsust ei tekkinud, et oleksin saanud ka vabamalt omi käike planeerida, oli mul ja lastel siiski hea meel, et issi jälle lastega koos tahtis aega veeta. See, et ta oli halb mees mulle, et tähenda, et ta oleks olnud halb isa lastele.

Lapsed rääkisid kodus, et uus naine on väga tore ja suhtub neisse väga hästi. No vot, seda oli mul tõesti lausa suur rõõm kuulda, sest minu suurim huvi on see, et mu lastel oleks tore ja et neil oleks head suhted kõigi lähedastega. Kuigi ma olen vaid üliharva paariks hetkeks uue naisega kohtunud ja meie omavahel ei suhtle (ja oma eksiga ka me ei suhtle) ja ma teda inimesena ei tunne, tunnen tema vastu sümpaatiat, sest tal on suur hing ja hea süda. Nüüd on tal mu ex mehega ka ühine laps olemas ja mu lastel on veel üks pisike vennake, kellega nad heameelega vahel mängimas käivad. Kuulan rõõmuga oma laste jutte armsast väiksest beebist ja nende ütlemisi uue naise kohta, keda nad siiralt kiidavad. Head suhted ja armastus on õnne aluseks elus, seega mina toetan kõiki suhteid, mis mu lapsi õnnelikuks teevad. Ise olen ka õnnelikult uues suhtes.

Mina ei saa aru vihapidamisest ei uute ega vanade naiste suhtes, sest see ei ole laste huvides.

Kägu kirjutas:

Aga veel küsimus uutele naistele.
Kui vana naine selgelt väljendab, et ei soovi laste ja teie suhtlemist. Ning te pole üleüldse veel mehega kokku kolinudki – siis miks mõni uus naine iga hinna eest siis ikkagi suhtlema kipub? Mis eesmärgil? Ostab lapsele riideid ning saadab neid mehega kaasa. Kui laps üksi poes käib, siis küsib ja uurib päeva ja kooli kohta. No lapse jaoks ka asi värske. Miks ei võiks veidi laagerduda lasta asjal. Rahulikult oodata. Miks on vaja suhtlemisega kiirustada?

Eks see mõne jaoks mingi võimuvõitlus ole. Mina ei paneks ka facebooki mehe lastega mingeid perepilte üles, kui tean, et see on eksnaise jaoks valus. Pole ju vaja kellelegi lihtsalt niisama haiget teha. Eks naised ise teevad uute meestega samasuguseid asju. Just vaatasin, kuidas sõbranna oli pannud facebooki üles mingid fotograafi poolt tehtud pildid, kus ta lapsed, tema ja uus mees siis esinesid idüllilise perekonnana. Tema ärajooksmisest uue mehe juurde on veel väga vähe aega möödas ja tean, et eksmees elab seda kõike väga üle. Naine jättis tegelikult ka lapsed enam-vähem vana mehe juurde kasvatada, aga nüüd siis sellised toredad perepildid. Taktitu on see kõik ja mõnele ei jõua see lihtsalt kohale.

minul on vastupidine näide – olime mehega koos olnud paar kuud, kui mehe eks tõi lapsed meie ukse taha. Minu jaoks oli see kummastav, et naine sedasi need lapsed kohale tõi (ise jäi autosse passima). Asja tegi piinlikuks see, et mees oli just kodust väljumas ühele kokkusaamisele ning ei saanud lapsi sisse kutsuda. Pärast seda räägiti, kuidas isa lapsed väljaviskas. Pärast seda mees tõsiselt rääkis eksiga, et enne kokku, et lapsed asjata ei peaks tulema.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Aga veel küsimus uutele naistele.
Kui vana naine selgelt väljendab, et ei soovi laste ja teie suhtlemist. Ning te pole üleüldse veel mehega kokku kolinudki – siis miks mõni uus naine iga hinna eest siis ikkagi suhtlema kipub? Mis eesmärgil? Ostab lapsele riideid ning saadab neid mehega kaasa. Kui laps üksi poes käib, siis küsib ja uurib päeva ja kooli kohta. No lapse jaoks ka asi värske. Miks ei võiks veidi laagerduda lasta asjal. Rahulikult oodata. Miks on vaja suhtlemisega kiirustada?

Saan aru miinustamise põhjustest. Ja saan aru ka et vana naise poolt pole normaalne nii käituda. Eksju. Täiesti saan aru.
Lihtsalt huvitav on kuulata, mispärast uute naiste arvates on vaja kibekiiresti lastega suhteid aretada. Tegelikult ei lähe ju rong kuskile ära. Mitte midagi ei juhtu kui läheb mööda pool aastat või isegi aasta. Või isegi kaks. Kuskile ju hiljaks ei jääda. Äkki vana naine muutuks leplikuks, koguni soosiks suhtlemist. Just see küsimus, et miks on vaja KIIRESTI suhtlema hakata. Mis juhtub kui veidi oodata?

Mina olen “uus naine”. Mehe eksilt on tulnud täpselt samasuguseid signaale. Liiga vara, miks nüüd jne.

Uutel naistel pole teie lastega tuline kiire kuskile. See signaal, et nüüd võiks last tutvustada, tuleb ikka enamasti lapsevanemalt, mitte uuelt partnerilt. Uuel partneril jääb üle kas nõustuda, et on paras aeg või siis leida, et ehk veel mitte ja püüda olukorda edasi lükata. Kui nüüd lõpuks on see laps tutvustada toodud, siis mida see uus naine tegema peaks? Mina uue naisena võtan last mehe pagasina, mis temaga lahutamatult kokku käib. Seega ma suhtun mehe lapsesse nii, nagu ma suhtuks ükskõik millise teise lähedase inimese lapsesse (näiteks õelapsesse). Kuidas siis? Hoole, heatahtlikkuse ja osavõtlikkusega. Sellisel määral, mis lapse ema identiteedikriisi ei vii ehk ma ei asu ema asendama. Vaatamata sellele ei ole lapse ema rahul. Ja ma püüan teda mõista, mitte hukka mõista. Mittetahtmise taga on hirm. Hirm, et äkki “tädi” meeldib lapsele liiga palju. Meie, uued naised, ei taha teid emadena üle trumbata. See hirm on teie peas. Ja mul on kahju, kui lapsed seetõttu hammasrataste vahele jäävad, sest selle hirmu tõttu üritatakse vahel ka nende jaoks meeldivat ära hoida.

Mis puudutab ajastamist, siis ilmselgelt on mõnikord liiga vara. Aga samamoodi on mõnikord liiga hilja uusi naisi ja lapsi integreerima asuda. Pool aastat kuni aasta on okei, minu meelest. Üle selle tekib olukord, kus last hakatakse isa elust liiga kauaks välja lõikama, sest uus naine paratamatult on isa elu oluline osa ja asi kisub sellisel juhul varjamise tsirkuseks.

Kuidas ja kuna laps lahkunud vanema ellu ühildada on lapsevanemate omavaheline asi kokku leppida. Teil pole vaja sellepärast kiskuma minna ega üksteisele ära panema hakata. Vaadake asja ka teise lapsevanema, eelkõige aga hoopis lapse mätta otsast. Kas lapsel pole õigust osaleda oma isa/ema elus täiel määral ja olla kaasatud?

Kägu kirjutas:

Tegelikult, nö vanadele naistele – tuleb oma kibestumus maha suruda ja võtta seda nii, et lapsele on antud olukorras parem, kui isa temaga tegeleb, on siis kaasatud sellesse tegevusesse keegi kolmas või mitte. Uuele naisele on see aga väike mõtlemiskoht. Kuidas hakkab olema siis, kui nt sünnib ühine laps ja uueks olemise võlu kaob? Inimesed kalduvad üldjuhul kordama samu käitumismustreid. Ehk siis, võib-olla tasub ehk uutel naistel nautida hetke, nii kaua, kui nad on nö jôupositsioonil?
Kindlasti tuleb ette ka seda, et inimesed lihtsalt isiksustena ei sobi. Või siis teeb üks pool enda suhtumises teatud korrektiivid – ideaalses maailmas Aga pigem panustaks sellele, et saad seda, mida see inimene senini on antud olukorras pakkuda suutnud.

Muidu nõus, aga miks üldse luua pere inimesega, kellega isiksusena ei sobi?

Ma arvan, et see ei lähegi kunagi üle. Samuti arvan, et ei peagi minema. Ma ei pea mitte kunagi hakkama suhtuma hästi sellesse inimesse. Kadedus, et tema saab nüüd nautida finantsiliselt murevaba elu raha arvelt, mis võinuks olla minu laste tulevik. See ärritab kõige enam ja see ei lähe ka üle, ei peagi minema. See olgu tema karma, enesekesksed inimesed ei ole mitte iialgi kõigevägevama ees heas kirjas. Tunnistan ausalt, et kõige mõnusama naeratuse tooks mu näole teadmine, et eks on kellegi kolmanda leidnud. Selle kolmandaga oleksin valmis kasvõi hea sõber olema.

Lapsed seda ei näe, nendega temast ei räägi, nende jaoks on ta lihtsalt keegi isa juures. Aga minu sees kindlasti seda muutust ei teki.

Minu elu läheb minu enda tegevuste abil järjest paremaks. Ei pea vajalikuks mingit esoteerilist andestamise jama, ma ei usu, et see on võimalik, arvan, et kõik kes sellest räägivad tegelikult lihtsalt kühveldasid selle tunde vaiba alla. Mind ei aita see andestamine kuidagi edasi. Põlgan ja ignoreerin, elan oma elu ja ei raiska oma mõttejõudu selliste väärtusetute loomalaadsete olendite peale. Praegune teema puudutas siiski ja ärgitas kirjutama.

Kägu kirjutas:

Ma arvan, et see ei lähegi kunagi üle. Samuti arvan, et ei peagi minema. Ma ei pea mitte kunagi hakkama suhtuma hästi sellesse inimesse. Kadedus, et tema saab nüüd nautida finantsiliselt murevaba elu raha arvelt, mis võinuks olla minu laste tulevik. See ärritab kõige enam ja see ei lähe ka üle, ei peagi minema. See olgu tema karma, enesekesksed inimesed ei ole mitte iialgi kõigevägevama ees heas kirjas. Tunnistan ausalt, et kõige mõnusama naeratuse tooks mu näole teadmine, et eks on kellegi kolmanda leidnud. Selle kolmandaga oleksin valmis kasvõi hea sõber olema.

Lapsed seda ei näe, nendega temast ei räägi, nende jaoks on ta lihtsalt keegi isa juures. Aga minu sees kindlasti seda muutust ei teki.

Minu elu läheb minu enda tegevuste abil järjest paremaks. Ei pea vajalikuks mingit esoteerilist andestamise jama, ma ei usu, et see on võimalik, arvan, et kõik kes sellest räägivad tegelikult lihtsalt kühveldasid selle tunde vaiba alla. Mind ei aita see andestamine kuidagi edasi. Põlgan ja ignoreerin, elan oma elu ja ei raiska oma mõttejõudu selliste väärtusetute loomalaadsete olendite peale. Praegune teema puudutas siiski ja ärgitas kirjutama.

Teadmata tausta ja kirjutades ainult selle ühe postituse põhjal:
Sina oled ju see: “See olgu tema karma, enesekesksed inimesed ei ole mitte iialgi kõigevägevama ees heas kirjas.”
Ise kirjutad, et oled kade, et uus naine saab mehe raha. Mehe RAHA! Mitte mehe armastuse, hoolitsuse jms.. RAHA!