Teema: vanad naised – uued naised – lapsed

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina saan vastata uue naise seisukohalt. Seda, kui palju mees oma endise perega üritustel käis, ma ei tea. Kui mina mehe ellu tulin, siis me algul käisime tõesti palju kolmekesi koos: mees, tema laps ja mina. Mehe eks siis ütles mulle ükskord solvunult, et noh, nüüd ” uue emaga” siis käiakse siin ja seal, aga meie jaoks ei olnud mehel kunagi aega. Ma siis vastasin, et ega ma ei peagi lapsega kaasas käima, et mees käigu ise kui ta tahab, mina ei pea kaasa minema. Mees ise on mind kutsunud, mina ei ole neid üritusi organiseerinud. Mehe eks siis vastas, et ei,ei, mul ei ole selle vastu midagi, kui sa kaasas käid. Tundsin, et mul kadus igasugune soov mehe lapsega veel midagi koos teha. Mees ja tema eks klaarigu omavahel asjad ära. See, kui mees ei korraldanud üritusi oma eelmise perega, see ei ole minu süü. Ja ma leian, et on ikka väga nõme, et mehe eks tuleb mulle seda nina peale viskama. Olen juba pikemat aega mehe last vältinud. Mehe eks ütles mehele, et ta ei ole pahane, et ma lapsega üritustel kaasas käin, et ta ei ole enam vihane. Aga mina ei taha enam… Mehega suhtlen edasi, aga tema lapsega väga vähe. Õnneks me ei ela mehega koos, nii et suurt vajadust mul mehe lapsega suhelda pole vaja. Mees muidugi kurb, proovib olukorda siluda. Aga ma tõesti ei taha, mul ei ole vaja mingeid probleeme mehe eksiga.

Palju õnne mehele, on saanud endale uue lapse. Täiskasvanud inimene võiks sellistest asjadest üle olla. Vähemalt siis, kui selle mehega mingit tulevikku soovib.

Ma pigem ütleks, et sel naisel on tervet mõistust, et sellest mehest end kergelt distantseerib. Kui mees esimese perega midagi koos ei teinud, siis mida on siis järgmisel naisel temalt oodata? Vaevalt et selline mees järgmise perega kuidagi teistmoodi käituks. kui mees nüüd tahab mingit pakazuuhat teha, kui hea isa ta ikka on, siis ei saa ju ette heita, et uus naine ja ka eelmine selle suhtes skeptilised on.

Tõesti on mõistlik eeldada, et suure tõenäosusega võib tulevikus uut naist ja last sama tulevik ees oodata. Ainult et see uus naine ei väljenda oma postituses sellist arvamust poole sõnagagi. Pigem kumab läbi mingi nõme solvumine, et ähh, kui te ei taha, pole mul seda vajagi. Samas kui endine naine lihtsalt konstanteeris fakti, kuidas asjad olid ning ütles, et lapse ja uue naise suhtlemine ei ole probleem. Ja mees ka antud olukorras õnnetu. Naljakas eneseupitamine või võltsväärikus või ma ei teagi mis…
Ja see naine ei distantseeru mehest, panid tähele? Mehega suhtleb ta ikka edasi Ta distantseerub sellest lapsest.

Sellises segaduses, et algul ei kõlba lapse emale, et lapsega ja lapse isaga koos käiakse, siis jälle kõlbab, ei saa küll öelda, et see on eneseupitamine, kui inimene laseb asjadel settida ja pigem ei topi oma nina isa-lapse-lapse ema suhtlusse. See on mõistlik käitumine, mitte uhkus. Kui lapse ema pole ka endas kindel, mida tahab või ei taha, siis parem ongi ju eemal hoida.

Las laps veedab isaga kahekesi aega, seda tal ju tegelikult vaja ongi – kvaliteetaega isaga. Kui lapse isa ja see naine isegi koos ei ela, siis ju neile see sobib.

See on järjekordne näide, kus asjadega on kiirustatud, isa on liiga kiiresti tahtnud last oma uude suhtesse, selle asemel, et aidata lapsel kohaneda kõigepealt sellega, et üldse vanemad lahus on. Olen sama asja mitme tuttava pere peal näinud, ei ole head lahendust sellistes olukordades, piisabki sellest, et ajastus on vale ja üks pooltest tunneb end kuidagi halvasti.

Mina olen see uus naine, keda palju miinustatud on. Natuke siis selgituseks, kuidas ma olukorda näen. Meie kohtumise ajal oli mees ca. 6 kuud lahus. Tema lapsega kohtusin siis kui olime tuttavad olnud 2 kuud. Minu jaoks oli seda liiga vara, aga ma ei hakanud vastu ka vaidlema. Nüüd muidugi näen, et see oli liiga vara, aga too hetk ei osanud ma midagi arvata. Mulle tundub, et mees ja tema eksnaine ei ole tegelikult oma abielu veel lõpetanud, ametlikult küll on, aga emotsionaalne side on veel liiga tugev. Ja siis tulen mina, kes põhjustab valu eksabikaasale. Milleks? Laps rääkis mulle, et kuidas ta ikka tahab, et isa ja ema uuesti koos oleks. Laps on 5 aastane. Seda kõike on liiga palju, kõikidele osapooltele, ka mulle. Ma leian, et mees ja ta eks peaksid asjad selgeks rääkima ja alles siis saan tulla mina mängu.
Jah, ma suhtlen mehega, aga mitte väga palju. Kord nädalas käime kinos või siis koos trennis, ei miskit erilist.
Ja mehe ekskaasaga ma tõesti ei soovi mingeid probleeme. Olen juba lapsepõlvest peale tundnud ennast süüdi iga väiksema asja eest. Näiteks, kui emal oli halb tuju, tundsin end kohe süüdi. Ja seega põgenengi selliste olukordade eest, mis mind süüdi panevad tundma. Kui mees, mina ja laps midagi koos tegime, siis tundsin end süüdi, et ta eksnaisega koos neid asju ei teinud. Poleks pidanud, aga ikka tundsin süüdi. Ja laps soovib, et isa ja ema oleks uuesti koos ja kui mind poleks, ehk siis nad saaksid uuesti jälle kokku ja lapse suur soov täituks. Seda lapse valu on ka minu jaoks liiga palju. Olen ise katkisest perest ja tean täpselt, mida laps tunneb. Hetkel ma olen tagasi tõbunud ja ootan ja vaatan, mis tulevik toob. Ei soovi enam kiirustada.

Kägu kirjutas:

Mina olen see uus naine, keda palju miinustatud on. Natuke siis selgituseks, kuidas ma olukorda näen. Meie kohtumise ajal oli mees ca. 6 kuud lahus. Tema lapsega kohtusin siis kui olime tuttavad olnud 2 kuud. Minu jaoks oli seda liiga vara, aga ma ei hakanud vastu ka vaidlema. Nüüd muidugi näen, et see oli liiga vara, aga too hetk ei osanud ma midagi arvata. Mulle tundub, et mees ja tema eksnaine ei ole tegelikult oma abielu veel lõpetanud, ametlikult küll on, aga emotsionaalne side on veel liiga tugev. Ja siis tulen mina, kes põhjustab valu eksabikaasale. Milleks? Laps rääkis mulle, et kuidas ta ikka tahab, et isa ja ema uuesti koos oleks. Laps on 5 aastane. Seda kõike on liiga palju, kõikidele osapooltele, ka mulle. Ma leian, et mees ja ta eks peaksid asjad selgeks rääkima ja alles siis saan tulla mina mängu.
Jah, ma suhtlen mehega, aga mitte väga palju. Kord nädalas käime kinos või siis koos trennis, ei miskit erilist.
Ja mehe ekskaasaga ma tõesti ei soovi mingeid probleeme. Olen juba lapsepõlvest peale tundnud ennast süüdi iga väiksema asja eest. Näiteks, kui emal oli halb tuju, tundsin end kohe süüdi. Ja seega põgenengi selliste olukordade eest, mis mind süüdi panevad tundma. Kui mees, mina ja laps midagi koos tegime, siis tundsin end süüdi, et ta eksnaisega koos neid asju ei teinud. Poleks pidanud, aga ikka tundsin süüdi. Ja laps soovib, et isa ja ema oleks uuesti koos ja kui mind poleks, ehk siis nad saaksid uuesti jälle kokku ja lapse suur soov täituks. Seda lapse valu on ka minu jaoks liiga palju. Olen ise katkisest perest ja tean täpselt, mida laps tunneb. Hetkel ma olen tagasi tõbunud ja ootan ja vaatan, mis tulevik toob. Ei soovi enam kiirustada.

Sinu praegune jutt on kirjutatud hoopis teise tooniga. Siin on võõrad inimesed ja ei tea, kumb on õige, seda tead sa ise. Esialgne postitus jättis küll kummalise mulje. Vabandust, kui sai asjatult haiget tehtud.

kirjutas:

Mina pole ei uus ega vana naine, aga see postitus on küll läbinisti ebameeldiv ja ei tekita kirjuta isiku suhtes mingit sümpaatiat.

See ei olegi kirjutatud sümpaatia tekitamiseks kirjutaja isiku suhtes! Kuidas sa sellist ajendit üldse oskad välja mõelda, jahmatav? See on kirjutatud, et meelde tuletada elementaarseid asju.
Teemaalgataja, kes nüüd kirjutas midagi selgituseks, on see naine, kelle jaoks ma jätsin ruumi oma lauses sõnaga enamasti. Sest jah, on juhuseid, kus uus naine tõesti ei olegi süüdi, ja väärib ise kaastunnet. Selline on ilmselt ka teemaalgataja.

kirjutas:

“Uus naine”, “vana naine” pole mingi kvalitatiivne mõõdupuu ja ei tohiks, ilma laiemat tausta teadmata, inimesele hinnangu andmist mõjutada.

On küll ja tohib küll. Ma jään selle juurde. Ühiskond peaks hakkama väheke selgema pilguga vaatama, mis tegelikult toimub. Kuni me õigustame lõputult abielurikkumisi, petmisi, egoismi ja julmust, seni see kõik vaid süveneb ja laieneb.

Teil ei ole lastest kahju – ja see on minu jaoks äärmiselt selge mõõdupuu inimese hindamiseks.

Kägu kirjutas:

Ja milles see sinu “kahju” tundmine väljendub? Perekoolis sapipritsimises?

Jah, näiteks. Aga sinu oma? Perelõhkumiste õigustamises?

Kägu kirjutas:

Ma pole küll kindel, et maailm oleks parem paik kui kõik mõtleks nagu antud postituse autor.

Jajah. Kuule, lõpeta oma demagoogia. Et maailm poleks parem paik, kui pered püsiksid koos? Kui viltu veel on võimalik mõelda? Sa kisud siin minu vastu viha, sest see täiesti elementaarne tõde – perelõhkujad on süüdi, ja neil ei ole lastest kahju – on sulle millegipärast kole valus. Miks? Mida sa õigustad, tee endale kõigepealt ise selgeks. Ja siis vaata peeglisse.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ja milles see sinu “kahju” tundmine väljendub? Perekoolis sapipritsimises?

Jah, näiteks. Aga sinu oma? Perelõhkumiste õigustamises?

Kägu kirjutas:

Ma pole küll kindel, et maailm oleks parem paik kui kõik mõtleks nagu antud postituse autor.

Jajah. Kuule, lõpeta oma demagoogia. Et maailm poleks parem paik, kui pered püsiksid koos? Kui viltu veel on võimalik mõelda? Sa kisud siin minu vastu viha, sest see täiesti elementaarne tõde – perelõhkujad on süüdi, ja neil ei ole lastest kahju – on sulle millegipärast kole valus. Miks? Mida sa õigustad, tee endale kõigepealt ise selgeks. Ja siis vaata peeglisse.

Ei ole kõik uued naised “perelõhkujad”. Väga paljud neist pole. Ja pole need vanad naised kõik mingid süütud kannatajad. Ega ka vastupid. Ilma tausta teadmata ei tohiks lahmida ühe või teise poole kohta.
Maailm oleks parem paik küll kui me elaksime utoopias, aga seda pole ega tule. Ning kellegi ristilöömine (antud juhul siis uute naiste) ei tee seda paremaks.
Ma ei õigusta kedagi.. Polegi kedagi õigustada, sest keegi ei pea sulle aru andma, et nende elu on teistsugune kui sina õigeks pead 🙂

Ma võin natuke rääkida uue (mite enam nii uue) naise seisukohast. Ilmselt ka vana naisega tutvuse alguseskäidi ja olid üritused, mingi hetk muutus aga asi kodu-rutiiniks.

Sammaoodi siin, ikka suhte alguses käid ja oled jne ja tahad uue kaaslasega palju koos olla ja kui on aeg lapsele tutvustada, siis ka koos lapse/lastega aegajalt. teine asi see, et tihti mehed ei mõtle, et “võiks miskit põnevat teha”, neile tuleb laps külla ja mehele sobib, kui ongi terve päeva kodus. Mina siis naisena kukun seal orgunnime, et minge kinno, minge ujuma, blablabla. Pealegi on mul valus vaadata terve päeva nutiseadmes istuvat last, isegi kui see pole mu oma laps 😀 Sellistes lühikest aega võtvates kohtades käis mees muidugi ilma minuta. Kuid nt pikematel sõitudel – teises linnas etendusel vmt, tahtis mees tihti, et tuleksin kaasa. No samuti kui meil ühine laps sündis, siis mingi hetk hakkasime ujumas käima kõik koos.

Nüüd aga, kui meil ühine laps 2a ja väike beebi, siis ei käi jälle meie mehega eriti kusagil koos 😀 Nüüd käivad jälle kahekesi.

Palju mõjutab ka see muidugi, et kui laps saab vahepeal vanemaks ja mees oskab leida ühiseid tegevusi. No näiteks kui lahkuminemise ajal on laps 3-aastane, siis mees võibolla ei oskagi väga ise mingeid etendusi ja asju otsida. 10-aastase lapsega on aga hoopis teine teema, sellega käid juba karti sõitmas vmt, 10-aastane oskab ka juba ise soovi avaldada, mida teha tahab.

pole olemas “uusi naisi” need nn.uued on samuti kellegi vanad ja trööbatud

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma arvan, et see ei lähegi kunagi üle. Samuti arvan, et ei peagi minema. Ma ei pea mitte kunagi hakkama suhtuma hästi sellesse inimesse. Kadedus, et tema saab nüüd nautida finantsiliselt murevaba elu raha arvelt, mis võinuks olla minu laste tulevik. See ärritab kõige enam ja see ei lähe ka üle, ei peagi minema. See olgu tema karma, enesekesksed inimesed ei ole mitte iialgi kõigevägevama ees heas kirjas. Tunnistan ausalt, et kõige mõnusama naeratuse tooks mu näole teadmine, et eks on kellegi kolmanda leidnud. Selle kolmandaga oleksin valmis kasvõi hea sõber olema.

Lapsed seda ei näe, nendega temast ei räägi, nende jaoks on ta lihtsalt keegi isa juures. Aga minu sees kindlasti seda muutust ei teki.

Minu elu läheb minu enda tegevuste abil järjest paremaks. Ei pea vajalikuks mingit esoteerilist andestamise jama, ma ei usu, et see on võimalik, arvan, et kõik kes sellest räägivad tegelikult lihtsalt kühveldasid selle tunde vaiba alla. Mind ei aita see andestamine kuidagi edasi. Põlgan ja ignoreerin, elan oma elu ja ei raiska oma mõttejõudu selliste väärtusetute loomalaadsete olendite peale. Praegune teema puudutas siiski ja ärgitas kirjutama.

Ja see ongi ainus õige suhtumine. Silitagu nad ennast vastastikku, kui palju tahes, nad on need, kes nad on.

Ei ole mul mingit kadedust, kulla “uued” ega ole mul ka mingit kibedust. Tähelepanekud elu jooksul on näidanud, mida teiesugustest pidada, ja et enamasti pole põhjust teist hästi arvata, samuti nagu ka meestest, kes teie juurde põgenevad.
Lastest on ääretult-ääretult kahju. See segabki mind kõige rohkem, et teie, petjad, abielurikkujad ja perehülgajad, ei hooli lastest. Ei omadest, ammugi mitte võõrastest. Ja pole mõtet tulla siia nägusid tegema, kui head uued naised te olete ja kui head inimesed. Te ei ole head inimesed, sest te olete kurjad peamises. Siis ei aita enam ka mingi kiibitsemine ja nägude tegemine laste ümber.
Te ei vääri mõistmist. Kuidagi vääriks veel võib-olla mõistmist see põlatud mees, kelle puhul ehk tõesti võib ju oletada, et ta põgenes koduse võimatu türanni ja psühhoterroristi eest. See võimalus on olemas. Aga mis SINUL häda on, et pead selle mehe avasüli vastu võtma? Mille eest SINA põgened, mis vabandus sinul on? Polegi. Sa võtad egoistlikult võimaluse perel ära leppida, võtad lastelt isa.
Seega, lõpetage see silmade pööritamine, kuidas teie pole milleski süüdi. Olete, ja vägagi. Ja te teate seda ise ka, ega muidu käiks siin perekoolis pidevalt üks ennastõigustav teema teise järel. Mangute heakskiitu samamoodi kui homod. Aga ei saa, no pole parata.

Kõik su seitse postitust siin teemas nõretavad õelusest ja kurjusest. Ei ole siin keegi sinu heakskiitu mangunud. Ei saa ka sina minu oma, inetu inimese mulje jätad.

Kägu kirjutas:

Kõik su seitse postitust siin teemas nõretavad õelusest ja kurjusest. Ei ole siin keegi sinu heakskiitu mangunud. Ei saa ka sina minu oma, inetu inimese mulje jätad.

Minu heakskiitu pole mõtetki manguda. Aga kellegi oma ju mangutakse. Mina võin olla inetu, kuri ja nõretada õelusest, sa võid mind kutsuda, kuidas iganes tahad. Aga laste elude rikkujatele, olgu nad emad või isad või armukesed, ütlen ka edaspidi otse näkku, mida ma sellest arvan, ja sinu põlgus jookseb mul mööda külgi maha nagu hane seljast vesi. 🙂

Need teemad ei pea jääma ainult kärgperendajate üksteise järelekiitmise ja üksteise haletsemise ning julgustamise teemadeks. Peavad kõlama ka need hääled, mis juhivad tähelepanu laste kannatustele täiskasvanute kergemeelsuse, egoismi ja silmakirjalikkuse tõttu. Ei pea pidevalt heaks kiitma ja nunnutama ringitõmbajate ja armukeste suuri ning kuumi tundeid. Kui need teil ikka on, siis ei suuda neid keegi ka summutada, kirelõõm ja armuõnn kestab teil surmani. Mis teil minusuguse arvamusest. Pole ju oma lastegi arvamusest midagi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma arvan, et see ei lähegi kunagi üle. Samuti arvan, et ei peagi minema. Ma ei pea mitte kunagi hakkama suhtuma hästi sellesse inimesse. Kadedus, et tema saab nüüd nautida finantsiliselt murevaba elu raha arvelt, mis võinuks olla minu laste tulevik. See ärritab kõige enam ja see ei lähe ka üle, ei peagi minema. See olgu tema karma, enesekesksed inimesed ei ole mitte iialgi kõigevägevama ees heas kirjas. Tunnistan ausalt, et kõige mõnusama naeratuse tooks mu näole teadmine, et eks on kellegi kolmanda leidnud. Selle kolmandaga oleksin valmis kasvõi hea sõber olema.

Lapsed seda ei näe, nendega temast ei räägi, nende jaoks on ta lihtsalt keegi isa juures. Aga minu sees kindlasti seda muutust ei teki.

Minu elu läheb minu enda tegevuste abil järjest paremaks. Ei pea vajalikuks mingit esoteerilist andestamise jama, ma ei usu, et see on võimalik, arvan, et kõik kes sellest räägivad tegelikult lihtsalt kühveldasid selle tunde vaiba alla. Mind ei aita see andestamine kuidagi edasi. Põlgan ja ignoreerin, elan oma elu ja ei raiska oma mõttejõudu selliste väärtusetute loomalaadsete olendite peale. Praegune teema puudutas siiski ja ärgitas kirjutama.

Ja see ongi ainus õige suhtumine. Silitagu nad ennast vastastikku, kui palju tahes, nad on need, kes nad on.

Ei ole mul mingit kadedust, kulla “uued” ega ole mul ka mingit kibedust. Tähelepanekud elu jooksul on näidanud, mida teiesugustest pidada, ja et enamasti pole põhjust teist hästi arvata, samuti nagu ka meestest, kes teie juurde põgenevad.
Lastest on ääretult-ääretult kahju. See segabki mind kõige rohkem, et teie, petjad, abielurikkujad ja perehülgajad, ei hooli lastest. Ei omadest, ammugi mitte võõrastest. Ja pole mõtet tulla siia nägusid tegema, kui head uued naised te olete ja kui head inimesed. Te ei ole head inimesed, sest te olete kurjad peamises. Siis ei aita enam ka mingi kiibitsemine ja nägude tegemine laste ümber.
Te ei vääri mõistmist. Kuidagi vääriks veel võib-olla mõistmist see põlatud mees, kelle puhul ehk tõesti võib ju oletada, et ta põgenes koduse võimatu türanni ja psühhoterroristi eest. See võimalus on olemas. Aga mis SINUL häda on, et pead selle mehe avasüli vastu võtma? Mille eest SINA põgened, mis vabandus sinul on? Polegi. Sa võtad egoistlikult võimaluse perel ära leppida, võtad lastelt isa.
Seega, lõpetage see silmade pööritamine, kuidas teie pole milleski süüdi. Olete, ja vägagi. Ja te teate seda ise ka, ega muidu käiks siin perekoolis pidevalt üks ennastõigustav teema teise järel. Mangute heakskiitu samamoodi kui homod. Aga ei saa, no pole parata.

ära leppida? kas oled valmis kõigeks, et peaasi et pere koos oleks, et mees majas oleks. Kas teiste süüdistamine toob sulle kergendust? Kui jah, lapse aga käia. Mina ei mangu mingit heakskiitu, ei ole üheltki lapselt isa ära võtnud – mu mees on suurepärane isa kõikidele lastele.

Muidugi on mind ebameeldiv lugeda. Ma räägin ju ebameeldivaid asju – et vanemad kasvatagu oma lapsi, kui nad on juba kord ellu kutsutud. See ei meeldi vanematele, eriti isadele ja nende uutele naistele, ei saagi meeldida. Loogiline.

Sa võtad vist pea igas lõhki läinud perede teemas sõna. Esiteks on mul sinust natuke kahju, sest kannad endas palju viha inimeste vastu, kes ei ole nii “süüdi”, kui sina seda arvad. Uus naine ei ole alati kellegilt meest varastanud. Mõnikord ilmub see uus naine mehe ellu aastaid (!!!) hiljem. Mõnikord on lapsed kannatanud aastaid ema-isa tülide ja ebastabiilse pereelu all. Need lapsed väärivad kasvamist kodus, kus neil on hea olla. Ka siis, kui bioloogiline isa või ema elab mujal ja ehk ka kellegi teisega.

Sa tuled igas teemas seletama, et vanemad peaksid algusest peale perfektselt suhtlema omavahel ning kõik tülid ja erimeelsused lahendama nagu täiskasvanud. Tule maa peale, isegi siin on näha, missuguseid närvipuntraid on olemas, rääkimata siis reaalsest elust ja tavalistest inimestest, kes ei ole kursis psühholoogia alustaladega.

Need inimesed ei oleks pidanud lapsi saama, olen nõus. Aga see ei muuda fakti, et lapsed on olemas ja nad tuleb üles kasvatada. Keskkonnas, kus nemad ei pea mõtlema vanemate omavaheliste suhete toimimisele. Lisaks ei tasu unustada, et mingil hetkel (v-o ka aastatega mõõdetavas ajas) on need lapsed olnud tahetud ning oodatud ja ka vanemad on üksteist armastanud. Armastus ei pruugi kesta igavesti. See, kas sinu definitsioon armastusest ühtib nende omaga, ei oma tähtsust.

Petjad on omaette ooper, aga see ei muuda fakti, et lapsed väärivad elu, kus üks vanem ei musta pidevalt teist ja nad saavad rahulikult, ilma draamadeta oma igapäevaelu elada.

Mujal elava vanema ja laste suhete toimimise eest vastutavad siiski mõlemad(!) vanemad ja sellest võiks kõik osapooled ükskord aru saada.

Minu vanemad otsustasid lapsevanemateks saada liiga noorelt ning mul ei ole mingit okast hinges seoses nende mitte kokku jäämisega. Vastupidi, mul on hea meel, et nad ei hakanud pikalt piinama end üksteise seltskonnaga, et minul kuidagi parem elu oleks. Nad on praegu eraldi tunduvalt edukamad ja õnnelikumad, kui kui nad oleksid läbi häda kokku jäänud.

Katsu natuke tuure maha võtta oma teooriga, et kõik uued naised on mehe üle löönud fuuriad ja et sinna vahele jäävad lapsed meeletud kannatajad ning emad märtrid.

Mangud ju, milleks sa muidu siin kinnitad, et “ei ole üheltki lapselt …”? Võib-olla ei olegi. Aga kui su mehel on lapsed mõnes teises peres, siis ta kindlasti ei ole mingi suurepärane isa, ükskõik, mida te enda lohutamiseks ja välja mõtleksite ja kirja paneksite.

Muidugi on mind ebameeldiv lugeda. Ma räägin ju ebameeldivaid asju – et vanemad kasvatagu oma lapsi, kui nad on juba kord ellu kutsutud. See ei meeldi vanematele, eriti isadele ja nende uutele naistele, ei saagi meeldida. Loogiline.

Ei, sind ei ole ebameeldiv lugeda sellepärast, et sa räägid ebameeldivaid asju. Ma arvan ise samamoodi, et tänapäeval käivad need lahkuminekud vahel liiga kiiresti. Mitte alati küll, aga tihtipeale jah.

Ja veelkord: mina ei ole ei uus naine ega vana naine. Pole ma ka kelleltki “isa ära võtnud” ja pole ma kelleltki meest üle löönud. Olin väga noor kui oma praeguse mehega koos elama hakkasin ja meil polnud kummalgi õiget paarilist olnudki enne teineteist. Nii, et ma kuidagi ei saa ennast süüdi või halvasti tunda sinu süüdistuste põhjal.
Ometi tekitavad need minus tülgastust.

Ma arvan, et sina oled kunagi väga haiget saanud ning sulle on liiga tehtud ja sa tahad nüüd lihtsalt uutele naistele ära panna. Sõltumata sellest, kas nad on üldse milleski süüdi või mitte.
Ja just see on põhjus, miks sind on ebameeldiv lugeda. Selge on ju see, et tihtipeale ei ole elus nii must-valgeid hea/paha karaktereid nagu multikates. Aga sina võtad elu justkui siin oleks.
Ja selle üldistamisega teed sa omakorda ise kellelegi liiga.

Mitte alati ei ole kooselamine lahkuminekust parem. Mitte alati ei ole uued naised pahad-pahad..

Ja selle fakti mittetunnistamine – ehk valimatu lahmimine – on see, miks su jutt mõjub ebaadekvaatselt ning seetõttu on sind ka ebameeldiv lugeda.

Ma ei tea, kas sa oled märganud siin foorumis üht ema, kellel on suur (aga alla 18 aastane) hüperaktiivne laps. Kes on oma lapse isast lahus ning süüdistab oma eks-ämma lapse puudes.
Tahab eestist ära minna jne..
Sinu kirjastiil mõjub täpselt samasuguselt. (Eeldusel, et sa ise ei olegi seesama Kägu muidugi..)