Teema: Vanemate ootus sõimerühmas

sõbralikud olema. tegema oma tavalist tööd.

Ei saa unustada, et minu laps pole ainus, kes seal rühmas on, et õpetajad ei saa täielikult minu lapsele keskenduda. Ikka jätkavad oma tavapärast tööd ja nutjaid vajadusel lohutavad. Nagunii eeldaks, et esimesel päeval ei jäta lapsevanem last üksi vaid istub temaga seal paar tundi ja siis koos lahkuvad. Et esimene päev on alles uue kohaga tutvumine.

Võibolla nii palju, et õpetajad annavad ise soovitusi, kui pikalt võiks vanem rühmas kaasas olla, millal lõunaunne jätta jne. Kui esimene laps, siis ei oska vanem alati ise arvata, mis see mõistlik kohanemiskava võiks olla, siis õpetajad teavad nö keskmist läbilõiget. Olulisem on õhtune tagasiside, kuidas laps hakkama sai ja kuidas lapsevanem saaks toetada kohanemist.

Ma ootan hoiu kasvatajalt, et ta oleks rõõmsameelne ja omaks vähemalt baasteadmisi pedagoogikast. Samuti sooviks, et ta annaks mulle nõu ja tagasisidet kuidas kohanemine lapse seisukohast kõige valutumamaks teha.

Sõbralikkust, tutvustamist. Nii enda tutvustamist mulle ja lapsele kui ka rühma ruumide (võimalusel lasteaia, saali ja võimlemisruumi nt) ja korra tutvustamist (mis kellaks kuhu teatada kui laps ei tule jms). Lapsega võiks proovida suhelda, mängima kutsuda jms.

Tere. On olemas ka sõimi kus vanematel palutakse kiirelt lahkuda ja need kes esimesel harjutamispäeval kohal ei käinud lubatakse vaid uksel head aega teha, et ei rikuks juba tekkinud tasakaalu.Mina kiidan sellist süsteemi, et kohe vanemate kiire lahkumine, esimene nädal lõunani, siis koos unega ~ 15.30ni ja kolmas nädal juba nii kaua kui vaja. Asi toimib vaid juhul kui kõik vanemad saavad aru, et peale oma lapse on rühmas veel lapsi kellele iga ema/ isa tuletab oma vanemat meelde ja seega kahkumine toimub kiirelt ja konkreetselt.

Kägu kirjutas:

On ka selliseid vanemaid, kes ei ole jäänud paariks tunniks sõime esimesel päeval ?
Nimelt laps läheb ühest sõimest teise üle ja kohanemine ei tohiks olla probleem tegelikult.

Minul ei olnud võimalik lapsega jääda. Kasvatan kaht last üksi, noorem oli 3-kuune ja üliviril, kui suurem (2 a 7 k) sõime läks. Mingit varianti poleks olnud selle karjuva beebiga rühma jääda. Õnneks mul oli suurem laos varem juba aastakese paar päeva nädalas hoius käinud (ega ta sõimes tegelikult ka rohkem ei käinud kui 3 päeva nädalas) ja loomu poolest väga seltskondlik ja mänguhimuline – ta põrutas esimesel päeval kohe patside lehvides rühmaruumi mängima, nii et ma ei jõudnud talle õieti ukselt head aegagi öelda. Veetis lasteaias esimesel päeval hommikupooliku (~4 tundi), ainus teema, kui järele läksin, er miks nii vara, ta oleks tahtnud veel nukuköögis mängida. Kui nädala teises pooles olid rühmal esmakordselt pikad päevad (algul oligi sõimerühm ainult lõunani lahti), jäi kohe oma soovil õhtuni. Eks meil hiljem ikka vahel on olnud, et ei viitsi lasteaeda minna ja jääks parem koju (ega ma eriti pole sundinud ka, kui hädavajadust pole olnud), aga õhtuti on alati see teema, et ükskõik millal ma tulen, ikka ta tahaks veel sõpradega edasi mängida. 🙂 Ja algul, esimesel kuul ei tekkinud kordagi, et poleks tahtnud lasteaeda minna või jääda – uus ja huvitav koht, head õpetajad, teised lapsed, uued mänguasjad, nii et tema poolest oleks ta algul tahtnud iga päev hommikust õhtuni käia. 🙂 Ei lasknud ta end segada teiste laste nutust ega sellest, et mõni ema mitu nädalat lapsega kaasas käis. Õpetajatega oleks muidugi tark see teema läbi arutada. Ja kui mul oleks võimalik olnud, siis mina oleksin ikkagi eelmiseö aastal ise kaasa läinud – laps seda ei vajanudki, aga ma ise oleksin tahtnud rohkem näha rphma, õpetajaid, teisi lapsi, lasteaiatoimetusi. Minu arust üks kurvemaid asju lasreaia juures on see, et ma jään nii suurest tükist oma lapse elus ilma, ei näe, mis ta teeb, kuidas toimetab, mida räägib, mis temaga juhtub… Aga eks see olegi n-ö lahtilaskmisharjutus iseenda jaoks ka.

Kägu kirjutas:

selle augusti alguses – lapse lastehoiuga alustamine (vanus kuu aega alla 2 aasta). See tuli mu jaoks nii suure shokina, need esimesed päevad, et ma tõesti oleks oodanud, et kui me esimesel päeval sinna läksime, et kasvatajad oleksid kuidagi avatumad olnud – ise ennast tutvustanud nii mulle kui lapsele (laskunud lapsega minutikeseks vestlusesse), küsinud mõnegi isikliku küsimuse lapse ja tema oskuste-harjumuste vms kohta. Reaalsus oli see, et ise nad omal algatusel üldse ei rääkinud, nimed küsisin ise pärast 5 minutit jälgimist, et aru saada, kes 4st rühmaruumis olevast naisest on kasvatajad (2 tk olid samuti uute laste emad). Nii ma istusin seal 2 päeva hommikusöögist lõunasöögini nutt kurgus ja aegajalt vaikselt pisaraid kuivatades, sest no mingit positiivset emotsiooni ma sealt ei saanud. Kuulsin teisest toa otsast last hüüdmas, et tahab kiigult alla, keegi teine ei kuulnud ega reageerinud (olgu öeldud, et lapsi oli kohal 5). Ja sarnaseid asju korduvalt. Mõtlesin, et kuhu ma oma lapse toonud olen, otsisin enda ajus juba alternatiive. Aga umbes 3ndal päeval hakkas paremaks minema – esiteks oli tööl üks (minu jaoks) uus inimene, kes oli jutukam ja osavõtlikum. Edasi jäi laps üksinda lõunani ja võlus oma sarmiga või midaiganes, ka teised 2 kasvatajat hakkasid avanema, sõbralikumad ja jutukamad olema. Praeguseks olen oma esialgsest shokist ja masendusest üle saanud, aga sellist algust ei soovi küll kellelegi – niigi on emal raske oma väike laps viia võõrasse keskkonda ja ta sinna jätta, seetõttu peaks ERITI tähelepanu pöörama sellele, et ka lapsevanem saaks esimestest päevadest positiivse emotsiooni ja kindlustunde, et ta toob oma lapse kuhugile turvalisse ja toredasse

Appiii, kui masendav on seda lugeda. Lastehoiust ma ei hakka üldse rääkimagi, mul laps käis väikeses koduhoius, kus oli vähe lapsi ja kõik ülimalt personaalne ning hoidja igas mõttes nii hüper-super, kui üldse kujutleda võiks. Aga lasteaia sõimerühmas eelmisel aastal algas meil asi ka ikkagi nii, et kõigepealt oli koosolek, kus juba õpetajad rääkisid iseendast, oma mõtetest laste kasvatamise ja õpetamise kohta (ning see kõik oli nii uskumatult sümpaatne), sellest, mis lapsi ees ootab, kuidas kõik olema hakkab – detailideni. Ning siis, kohe esimesel nädalal (kuna minu laps läks teisest nädalast, siis meil tegelikult enne lasteaeda minekut) olid kõigepealt arenguvestlused, enne mida lasti mul lapsevanemana täita pikk ja põhjalik ankeet lapse kohta. Seal sai tõesti kõik ära kirjeldada, lapse harjumused, eelistused, iseloom, eneseteenindusoskused, kuidas magama jääb, kuidas ärkab, kuidas sööb, kuidas räägib, kuidas teistega seltsib jne jne jne. Ning siis arenguvestlusel sai see kõik õpetajaga uuesti läbi räägitud, kusjuures õpetaja tundis tõesti huvi kõige vastu, aga eriti just lapse loomuse, harjumuste, emotsionaalsuse jmt (isegi vähem praktiliste oskuste) vastu. Ja siis, kui õpetaja teadis lapsest vanema jutu läbi juba päris palju, läks laps rühma. Ning muidugi sai ta esimesel hommikul kohale jõudes ohtralt õpetaja tähelepanu. (Ääremärkusena olgu öeldud, et minu eelduse järgi oli arenguvestlustega niisiis tolleks aastaks “kord kirjas”, aga ei, kevadel tehti veel uus arenguvestlus – jällegi väga sisukas ning mind täiesti hämmastas, milliseid nüansse õpetaja selle aasta jooksul mu lapse käitumise, olemise ja emotsioonide juures märganud oli (samas mulle väga äratuntavad asjad, mitte et lihtsalt huupi juhuslike seikade põhjal lahmiks), eriti arvestades, kui palju lapsi neil seal rühmas on.)

Tõesti, ma olen alati arvanud, et meil on lasteaia ja õpetajatega superhästi vedanud. Aga selliseid teemasid ja kogemusi lugedes tuletab see mulle alati meelde, KUI imeliselt meil on läinud. Ja nii kahju on lastest, kel pole sedavõrd hästi vedanud. Ning ühtlasi saan paremini aru inimestest, kes näikse arvavat, et lasteaed on lapsele alati mingi sunnitöö ja jube hädalahendus ning ükski väikelaps ei saavat lasteaeda päriselt nautida. Ilmselt oleneb seegi ka vanema lasteaiakogemustest nii lapse kui ka vanemana.

Kägu kirjutas:

Minu arust üks kurvemaid asju lasreaia juures on see, et ma jään nii suurest tükist oma lapse elus ilma, ei näe, mis ta teeb, kuidas toimetab, mida räägib, mis temaga juhtub… Aga eks see olegi n-ö lahtilaskmisharjutus iseenda jaoks ka.

Mis see laps siis sinna sõime oli vaja nii hädasti panna, kui nagunii oled kodune. Saan aru, et tahad puhata ja mida iganes, aga mis kurbusest siin siis rääkida.

Kägu kirjutas:

Mina katsetasin sõime (lausa 2 erinevasse), aga võtsin siiski lapse ära ja panin eralasteaeda. Riiklikus sõimerühmas oli mõlemas kohas selline sõjaväeline kord. Kõik pidid koos pissile minema, koos käsi pesema, koos sööma. Õpetajate sõnul polevat teisiti võimalik, muidu pole korda. Minu arust polnud seal sellest hoolimata mingit korda: kõik lapsed jooksid, karjusid, nutsid ja õpetajad karjusid üle nende. Meie laps sai riielda selle eest, et läks üksinda söögituppa ja üksinda wc-sse ja tahtis enne teisi sööma hakata (kõik istusid, aga õpetaja polnud söömiseks veel luba andnud, sest mõni veel lärmas vmt). Kogu aeg tegid lapsed õpetajate meelest midagi valesti ja käis üks ohjeldamatu nurka saatmine, keelamine, riidlemine. Nutjaid keegi ei lohutanud, need said topelt riielda.

Eralasteaed oli nagu mingi ulme selle kõrval: kõik lapsed mängisid vaikselt ja rahulikult. Kes tahtis, läks pissile, kes tahtis, läks istus söögitoa laua taga ja vaatas aknast välja. Kui söögiaeg tuli, siis õpetajad suunasid rahulikult lapsi käsi pesema ja sööma, kel käed pestud, võis sööma minna. Kõik said söönuks, kõik olid rahul. Õhtuks olid õpetajad sama rahulikud ja rõõsad kui hommikul ning lapsed samuti. Õpetajad andsid iga päev tagasisidet lapse kohta ja isegi, kui midagi läks kehvasti, siis öeldi seda stiilis, et läks natuke nii, aga see-eest seda ja teist tegi jälle väga hästi. Laps läks esimesest päevast peale rõõmuga lasteaeda.

Mina siis see, kes nutt kurgus lapsega hoius istus, 2 vastust enne sind kirjutasin. Mul laps ongi lastehoius (erakas), valisin ka väiksema rühma, 10 last kokku, kui kõik kohal on. Sellist sõjaväekorda seal tõesti pole, nagu sa kirjeldasid. Tehaksegi jooksvalt kõike ja pisikesi pissipottegi on ainult 2, nii et korraga ei saa potil käia ka hea tahtmise korral. Aga algne kogemus oli sellele vaatamata negatiivne. Jumal tänatud, et seda sinu kirjeldatud mäsu veel ei lisandunud.

Kägu kirjutas:

Lõpuks taandub kõik ikkagi konkreetsetele inimestele. ????

Selles eralasteaias, kus minu laps käib, on kogu personal väga tore. Tänaseks kogemused juba kahe rühma õpetajatega + juhataja, muusikaõpetaja jne.

Kui me esimest korda lasteaeda läksime, siis üllatas mind see, et õpetajad vahtisid meid lihtsalt suurte silmadega. Ei olnud sellist vastuvõttu nagu oleksin oodanud, kus last oleks soojalt vastu võetud ning end tutvustatud. Nad vaatasid meid nagu tulnukaid ja olid pigem pettunud, et jälle üks uus laps… ajaga on asi läinud paremaks, nüüd ikka võtavad lapse sõbralikumalt vastu hommikul. Aga tundub, et seal rühmas ka õpetajad vajavad lapsega enne harjumist. Natuke nagu imelik…