Kägu 8.42 jutt tuleb tuttav ette. Minu ämm on ka selline, kes pojast kümne küünega kinni üritas hoida. Kui vanematele oma peatsetest pulmadest teatasime, kus siis alles saime kuulda neid emme jutte. Tulevane ämm leidis aja, kus poega polnud hetkel kohal, ning võttis siis minu töötlemise ette. Ta rääkis, et tema poeg olla ju enneaegsena sündinud ja tervis väga-väga nõrk, abiellumine olevat tema pojale tohutu koormus ja kui sina nüüd vähegi tema pojast hoolid, siis jätate selle sammu ikka tegemata! Ikka see jutt, kuidas tema poja olla poolelus poolsant ja vajab elu lõpuni oma ema hooldust, ning manipuleerimine tulevase minia tunnetega stiilis: “Kui sa tahad inimene olla ja temast natukenegi hoolid, siis…”
Olin tollal 20-a, noor ja kõrvuni armunud tüdruk ning selline jutt oli ikka ääretult valus kuulata. Ise ka imestan tagantjärele, kuidas minul ja mu noormehel jätkus kangust ja pealehakkamist ikkagi “pahad” olla ning pulmad ära teha. Praeguseks oleme 17 aastat õnnelikus abielus, nii et polnud tollane noorte kangekaelsus sugugi nii halb vast. Aga selle tarkuse panin küll kõrva taha, et kui keegi hakkab sulle rääkima näilisest hoolimisest ja seab sinna otsa mingeid tingimusi “Kui sa X-st tõeliselt hoolid ja teda päriselt armastad, siis sina pead tegema nii ja naa…”, siis on selle taga enamasti vaid puhtalt ütleja enese isiklik kasu.
