Teema: Veel üks päranduse teema

Kägu kirjutas:

Minu vanaisa oli enne minu vanaemaga kohtumist abielus naisega, kellel oli poeg. See poeg ei olnud minu vanaisa laps. Minu vanaisa abiellus mõned aastad hiljem minu vanaemaga, neil on ühine laps – minu ema.
Vanaisal ei olnud palju vara – maja Tallinnas ja natuke metsa Läänemaal. Nüüd tuli see poeg, kes ütles, et temal on õigus saada pool Tallinna majast. Tal on notaris tutvused ja nüüd ongi nii, et maja on ühisomandis minu emaga ja see mees nõuab mu emalt 50000€. Kuidas on see võimalik? Testamenti polnud, sest vanaisa arvas, et maja läheb ainult mu emale.

Pärijaks ongi sinu ema, kui ta on ainus seaduslik laps. Pöörduge juristi poole.
Oled kindel, et sinu vanaisa omal ajal seda meest ei lapsendanud? Sel juhul on muidugi see mees ka pärija.

Kägu kirjutas:

Ei lapsendanud.
Täiesti lambist ilmus välja.
Ma ei tea, mis trikiga, kuid Kinnistusraamatus on see isik samuti nüüd majaomanik.

Ise ta ju ütles välja oma triki – tal on notaris tutvused. Ju siis tuttav notar muutis kinnistusraamatu ära, ilma et oleks selleks õigust.
Nüüd polegi muud kui otsida juriidilist õigusabi sellisest kohast, mis pole selle notari-päti bandega seotud.

Sellel poja emal võis olla ühisvara vanaisaga, siis poeg ongi oma ema osa pärija.

Kägu kirjutas:

Sellel poja emal võis olla ühisvara vanaisaga, siis poeg ongi oma ema osa pärija.

Miks ta siis oma ema osa ei pärinud kui ta ema suri. Kui see pool maja kuulus selle mehe ema pärandvara hulka, siis oleks poeg pidanud selle juba varem pärima.
Aga kui vanaisa teine naine ehk siis teemaalgataja vanaema suri, kas siis toimus pärimine? Juba sellest saab teha teatavad järeldused.

Selle väljailmunud “poja” või kasupoja nõue on õigustatud ainult siis, kui maja on soetatud (ostetud) vanaisa ja tema esimese naise (praegu nõudmisi esitava mehe ema) abielu ajal ning oli seetõttu ühisvara. Mis oli tol ajal normaalne, varalahusust abielus siis ei registreeritudki ju kuidagi. Siis kuulus sellele naisele majast 50% isegi siis, kui ta seal ise ei elanudki, ja kui ta suri, päris tema 50% tema poeg (kes ta isa oli, pole üldse oluline).
Ma peast ei mäleta, kas ka abielu jooksul saadud pärandus muutus varasemal ajal abikaasade ühisvaraks või mitte (praegu igatahes enam ei muutu, alates miskist 2011 või nii). Nii et esimese abielu ajal saadud pärandki võis ehk ühisvaraks saada.

Just selliste asjade pärast on testamendid vajalikud. Seadused muutuvad, inimestel on tihtilugu neist oma (ja ekslik) arusaamine – aga testamendiga on kõik ühene ja kindel, sest notar selgitab ju ometi seda tehes inimesele ka kõik lahti.

Ma saan asjast nii aru, et vanaisa esimese naise poeg on 1/2 omanik (tema emale kuulunud osa ühisvarast) ja teemaalgataja ema oma on siis teine 1/2 (vanaisale, hiljem vanaemale kuulunud osa).
Maja on siis teemaalgataja ema kasutuses ja esimese naise poeg soovib saada 50000 selle eest, et ta oma 1/2 ka ametlikult teemaalgataja emale loovutaks (teisisõnu, müüb oma kaasomandi).
Ei usu, et mingi sobing notariga tehtud – kõik paistab juriidiliselt korrektne.

Ostma sundida muidugi ei saa, aga pojal on õigus oma 1/2 müüa, kui soovib. Ostueesõigus on kaasomanikul (teemaalgataja emal), aga kui ta osta ei soovi, võib ükskõik kellele müüa.
Teine asi muidugi, kas keegi tahaks osta poolt majast (oleneb muidugi majast ja hinnast).

Just selliste asjade pärast on testamendid vajalikud. Seadused muutuvad, inimestel on tihtilugu neist oma (ja ekslik) arusaamine – aga testamendiga on kõik ühene ja kindel, sest notar selgitab ju ometi seda tehes inimesele ka kõik lahti.

Kuidas testament siin aidanud oleks? Vanaisa poleks kuidagi saanud kellelegi pärandada oma esimesele naisele kuulunud poolt – tema sai ikka ainult enda poolega majandada.

Kägu kirjutas:

Ükski notar ei hakka sellise asja pärast oma kohaga riskima. Arvan ka et see maja oli 1 naisega ühisvara.

vähe sellest – ühelgi notaril ei ole võimalik sellist asja teha. Kinnisturaamatu kandeks peab olema mingi alus. Ei saa lihtsalt suvaliselt nimesid ära vahetada ja majal ongi uus omanik.

Kägu kirjutas:

Ma saan asjast nii aru, et vanaisa esimese naise poeg on 1/2 omanik (tema emale kuulunud osa ühisvarast) ja teemaalgataja ema oma on siis teine 1/2 (vanaisale, hiljem vanaemale kuulunud osa).
Maja on siis teemaalgataja ema kasutuses ja esimese naise poeg soovib saada 50000 selle eest, et ta oma 1/2 ka ametlikult teemaalgataja emale loovutaks (teisisõnu, müüb oma kaasomandi).
Ei usu, et mingi sobing notariga tehtud – kõik paistab juriidiliselt korrektne.

Ostma sundida muidugi ei saa, aga pojal on õigus oma 1/2 müüa, kui soovib. Ostueesõigus on kaasomanikul (teemaalgataja emal), aga kui ta osta ei soovi, võib ükskõik kellele müüa.
Teine asi muidugi, kas keegi tahaks osta poolt majast (oleneb muidugi majast ja hinnast).

Just selliste asjade pärast on testamendid vajalikud. Seadused muutuvad, inimestel on tihtilugu neist oma (ja ekslik) arusaamine – aga testamendiga on kõik ühene ja kindel, sest notar selgitab ju ometi seda tehes inimesele ka kõik lahti.

Kuidas testament siin aidanud oleks? Vanaisa poleks kuidagi saanud kellelegi pärandada oma esimesele naisele kuulunud poolt – tema sai ikka ainult enda poolega majandada.

Jah, ja testamenti tegema minnes oleks notar seda ka vanaisale ütelnud. Notari juures oleks selgunud, et tegemist on ühisvaraga (kui vanaisa ise seda ei teadnud ega osanud arvestada), sest notar küsib ka küsimusi ja kinnisvarade osas kontrollivad dokumendi koostamise jaoks ka kinnistusraamatust ju asjad üle. Ja siis oleks vanaisa ehk veel enda eluajal jõudnud mingeid samme ette võtta, et ka teine majapool enda valdusesse saada (kas teiselt omanikult ära ostnud vmt). Igatahes ei oleks nüüd see uudis pärijale ootamatult tulnud.

Mind paneb imestama pigem see, et kuidas teemaalgataja emale ei öeldud pärandit vastuvõtmas käies, et maja on ühisvara?!
Ise olen oma isa pärandi vastvõtnud ja notar ütles kohe, mis läheb pärimisele ja suured osad kellelgi on(emal ja vendadel).

kui maja oli esimese naisega ühisvara, siis kuulus 50% esimesele naisele. sellest 25% päris teemaalgataja vanaisa ja 25% poeg. seda siis juhul, kui sellel esimesel naisel ei olnud tehtud testamenti.
kui temal aga oli testament tehtud ja määras enda pärijaks enda poja, siis ongi 50% poja oma.

Mulle jäi mulje, et kui vanaisa uuesti abiellus, siis endine naine ikka elas veel – s.t. nad lahutasid. Vanaisa ei olnud esimese naise surma järel enam tema abikaasa/pärija.
(Täpsustatud ei ole muidugi siin neid asjaolusid)

Väga põnev teema. Kas on mingit uut infot selgunud?