Laps on 1,5 aastane, olen temaga kodune. Oleme kogu päeva koos, mees on tööl ja vanem laps koolis. Ta on nõus minuga mängima, joonistama ja raamatuid lugema aga nii kui isa ilmub pildile siis mind nagu ei olekski olemas. Tal ei ole kunagi hea meel, kui olen kusagil ära käinud ja jõuan koju tagasi, ta ei jookse vastu mulle, ta väga harva ütleb emme, ta ei kallista mind. Samuti ei ole ta kunagi kurb kui ma lahkun, kui isa lahkub kodunt siis püüab ta isale järgi joosta. Kui keelan teda siis ta saab vihaseks ja tuleb näpistab või püüab mind hammustada. Isaga ta nii ei tee, isa kallistatakse ja musitatakse pidevalt. Muidugi mul on hea meel, et ta on oma isaga lähedane aga ma tahaks ka vahel tunda, et olen tema jaoks oluline inimene. Võtan iga päev piisavalt aega, et temaga mängida, talle lugeda jne. Olen see, kes alati teda vannitab, vahetab mähkmeid, söödab ja paneb õhtul voodisse. Mida ma olen valesti teinud? Selline käitumine teeb väga haiget, tahaks üle kõige, et ta oleks nõus minu süles ka istuma ja teda kallistada. On keegi kogenud sarnast asja? Mida teha sellises olukorras?
Teema: 1 aastane ei ole minusse kiindunud :(
Täiesti tavaline asi. Laps võtab sind pigem enda osana, iseenesestmõistetavana. Ära võta hinge, ka hiljem jätkub see nii, et paraku on lapsed emaga koos kõige halvemad ja teistega koos kukununnud.
See on eakohane.
Meil on kolmas laps 1a ja ka nii. Kõikidega on olnud. Sina oled loomulik ja iseenesest mõistetav turvaisik.
Ära üldse hakka midagi mõtlema.
See ei ole mitte midagi eakohast 1aastasel. See on loomulik ja inimlik. No minu 1a10k lapsega on nii, et kõigi teistega – isa, vanavanemad, vanavanavanemad, kasvatajad lasteaias jne on tegu täiesti ideaalse, sõnakuuleliku lapsega. Minuga aga on jonn ka kõige lihtsamate tegevuste juures. 🙂 Alguses olin õnnetu aga mõistsin, et mina olen tema silmis see inimene, kelle juures võibki kõik oma emotsioonid välja elada ja end lõdvaks lasta – ehk kõige kallim ja turvalisem tema silmis. 🙂
Sina ju käituksid ka inimesega, kellega igapäevaselt ja kogu aeg aega koos veedaksid hoopis teisiti kui inimesega, kes tuleb-läheb ja kellega tehakse valdavalt vaid lõbusaid asju.
Õnneks pole kogenud, olen oma lastega sünnist saati väga lähedane, lapsed avaldavad mulle armastust iga päev 🙂
Mina jällegi arvan, et see ei ole normaalne, inimlik ega eakohane. Jah, on perioode, kus laps emaga käitub halvasti ja isaga hästi, kuid teemaalgatajal tundub veidi suurem probleem olevat.
1. Laps ei ole mitte kunagi kurb, kui emme kodust ära läheb ja ei rõõmusta kui emme koju tuleb.
2. Laps ei kallista ja kutsub oma ema väga harva emmeks.
3. Laps ei taha üldse oma ema lähedust!
Seega, mina mõistan küll, miks teemaalgataja mures on. Pöörduksin professionaali poole, psühholoog võib aidata ja probleemile jälile jõuda.
Õnneks pole kogenud, olen oma lastega sünnist saati väga lähedane, lapsed avaldavad mulle armastust iga päev ????
Mina jällegi arvan, et see ei ole normaalne, inimlik ega eakohane. Jah, on perioode, kus laps emaga käitub halvasti ja isaga hästi, kuid teemaalgatajal tundub veidi suurem probleem olevat.
1. Laps ei ole mitte kunagi kurb, kui emme kodust ära läheb ja ei rõõmusta kui emme koju tuleb.
2. Laps ei kallista ja kutsub oma ema väga harva emmeks.
3. Laps ei taha üldse oma ema lähedust!Seega, mina mõistan küll, miks teemaalgataja mures on. Pöörduksin professionaali poole, psühholoog võib aidata ja probleemile jälile jõuda.
Ütlen ausalt, et mina lasteaias töötava sotsiaalpedagoogina suhtleksin küll nii lapse kui vanemaga eraldi (ja jälgiksin neid koos) ning annaksin neile vastavalt ka nõuandeid aga see oleks minu esmane teooria toetudes erialasele kirjandusele.
Erialaspetsialisti poole tasub ikka minna, sest ta oskab alati kasulikke näpunäiteid anda. Aga kui laps suudab inimestega ikkagi kontakti luua, ei tasuks üle mõelda.
Meil kõik üldiselt sama. Tütar 1a7k, erinevus selles, et ka mina olen väga tähtis ja oluline aga kui on issi, siis on ikkagi ISSI ju. Musitab-kallistab meid mõlemaid palju ja tihti. Ma usun, et see on täiesti normaalne eakohane käitumine. Issiga koos oldakse kuidagi muhedam, minuga kapriisitseb rohkem. Oleme mõlemad abikaasaga väga lähedased oma tütrega. Emme ei tule ta suust juba mõnda aega, mõlemad oleme abikaasaga issid.
Ma esmalt hoopips tunneks huvi, et kui palju sa ise teda kallistad, musitad jne Omal algatusel? Või ootad lapselt initsitaiivi? kas bebeina võtsid teda sülle ainult toitmiseks-mähkimisek svõi niisama ka nunnutasid, m usitasid jne? Võibolla ie oska sa ise läheudts välja näidata ja laps peabki normaalselks, et sinuga ei kallistata, ta ei oskagi sinuga niikäituda, kui sa ise nii ei käitu ja hoiad distantsi.
ütleme nii, et beebi tõesti eelistab seda, kes teda toidab, aga selline üle-aastane enam ei hinda sellist toitmist-kasimist 😀
Hakka aga ise teda kallistama, kui kodun tära lähed, siis mine tee talle üks tugev kallistus ja musi. Tagasi tulles jookse rõõmsalt talel vastu, kohe esimese asjana kui uksest sisse astud, kutsu teda enda juurde.
Mul ka laps kuni olin kodune, ei jooksnud mulle kunagi uksele vastu, sest teda polnud õpetatud, Kui mees õhtuti koju tuli,s isi alati ärgitasin ted avastu jooksma. Aga kui ise ära käisin ja tagasi tulin, siis mees ei tulndu selle peale, et last mulle vastu saata. Mingi hetk hakkasin teda ise kutsuma, astusin uksest sisse, kükitasin maha, käed laiali ja kutsusin enda juurde.
Kui raamatuid loed, võta selleks ajaks laps sülle, mitte ärge istuge kõrvuti. Headööd musid jne. Niisama ka kallista vahel,et emmel tuli kalli-isu.
Näita lapsele, et sind tohib kallistada.
Aga vot seda ära küll taha, et laps oleks sinu lahkumise üle kurb, see ei ole meeldiv, jätta kurb laps koju 😉
Minu arust ka imelik. Mina olen samamoodi lapsega koos ja issiga tegeleb õhtuti, aga laps pigem klammerdub minu külge. Öeldakse ju, et klammerduv laps on hea märk sellest, et areneb tugev kiindumus. Olen märganud, et kes oma lastega pole väga lähedane, neil lähevad lapsed juba 1,5-aastaselt rõõmuga lasteaeda, jäävad võõrastega kergesti jne, pealtnäha tublid lapsed, aga tegelikult on kiindumussuhte teke häiritud, on mingi sisemine trauma või puudujääk.
Minu arust ka imelik. Mina olen samamoodi lapsega koos ja issiga tegeleb õhtuti, aga laps pigem klammerdub minu külge. Öeldakse ju, et klammerduv laps on hea märk sellest, et areneb tugev kiindumus. Olen märganud, et kes oma lastega pole väga lähedane, neil lähevad lapsed juba 1,5-aastaselt rõõmuga lasteaeda, jäävad võõrastega kergesti jne, pealtnäha tublid lapsed, aga tegelikult on kiindumussuhte teke häiritud, on mingi sisemine trauma või puudujääk.
tegelikult just vastupidi. Klammerduv laps on märk ebakindlusest, kardab, et emme kaob ära jne. õ
Aga rõõmuga lähevad lasteaeda hoopis väga sotsiaalsed lapsedm mis on midagi muud ja ei pruugi olla seotud ema-lapse suhtega. Me kallistame-musitame laspega väga palju, lasteaeda jalutame 20 min käest kinni, poole tee peal tuleb lapsel kalliisu ja kallistab kõvasti mu kätt, ometi on teda raske sealt tagasi koju saada 😀 Muidugi, alguses esimestel nädalatel ikka nuttis …
Teemaalgatajal ei ole ju kapriisitsev laps, kes isaga on tubli ja emaga jonnib, vaid teemaalgataja laps ei salli oma ema lähedust üldse ju. Te võite siin öelda küll, et see on normaalne, aga selline võõrandumine oma emast ei ole normaalne.
Kas see on sünnist saati nii või alles hiljuti tekkinud?
Igal juhul pöörduksin terapeudi poole!
Teemaalgataja olen. Muidugi ma musitan ja kallistan oma last, nii palju kui ta laseb. Ta ei taha sules olla ja kohe rabeleb end lahti. Ta ei ole kunagi vaga sulelaps olnud, isegi mitte imikuna. Raamatuid ta on nous siiski onneks mu sules olles vaatama. Ta on jah tapselt seda tuupi laps, kes jaab voorastega ilma probleemideta ja olen kindel, et kui ta praegu laheks lasteaeda siis meil probleeme ei oleks sellega, et teda sinna jatame. Samuti laheb ta vooraste lastega manguvaljakul alati mangima, isa ja ema kohalolu ei ole sealjuures uldse oluline tema jaoks. Ta on vaga vaga iseseisev ja sotsiaalne laps oma vanuse kohta. Ta ei ole kunagi habelik ja suhtleb absoluutselt koikide inimestega. Ma toesti ei tea, mis ma olen valesti teinud olen alati talle vaga palju lahedust pakkunud, imetasin aastaseks saamiseni, magasin pikalt koos temaga. Armastan teda kogu sudamest ja naitan seda ka valja aga ta puikleb vastu. Vanema lapsega oli hoopis teisiti, ta oli vagagi minusse kiindunud ja tahtis vaga palju lahedust, kallistusi ja musisid. Nuud veel 6 aastaselt on endiselt taielik emme laps.
Su laps tundub lihtsalt selline ekstravertne koleerik. Lapsed ongi erinevad. 🙂 Usu, peale lasteaeda minekut võib olukord kardinaalselt muutuda aga ei pruugi.
Mulle tundub, et sa sead talle ise mingid standardid (lähtudes oma eelmisest lapsest ehk?) ja oled kurb, et ta nendele ei vasta. Püüa näha temas neid positiivseid omadusi – ta vaatab sinuga rahulikult raamatuid, on sotsiaalne nii teiste täiskasvanute kui ka omaealistega, julge-iseseisev-enesekindel jne. 🙂
Sul oleks praegu hea kasutada olukorda ära ja pannagi laps näiteks uuest aastast lasteaeda – jääb ehk ilma igasuguste probleemideta sinna ja sul aastateks mure murtud.
lapsed on erinevad – vanem laps magas mõnuga minu kaisus, noorem laps ei aga ei tahtnud kaisus magamist enne, kui sai 5-6 aastaseks.
muide vastus on teemaalgataja teises lauses – sa oled koguaeg lapsega kodus, seega sind võtab su laps iseenesest mõistetavana.
toon näite juba vanadest, juba dementsetest inimestest – need lapsed on kallimad, kes elavad kaugel ja see laps, kes vanainimest peseb, söödab on kõige halvem laps. Ema hooldas oma ema, küll ei meeldinud see ega teine, aga tuli ema õde, kes käis vaatamas 1x kuus – küll tema oli hea tütar. Sama on lastega.
Ka mul vanem laps (poeg) oli selline, kes ei hoolinud kunagi kallistustest ja üldse läks ta mänguväljakul kasvõi võõra juurde. Talle on mängimine olnud alati esmatähtis, mitte minuga ninapidi koosolek. Natuke kahju vahel oli, aga üldiselt ma olen selle eest tänulik: ta pole iial mu küljes tundide kaupa rippunud ja ma olen saanud palju rahulikku aega. 1,5selt oli ta kindlasti väga hea meelega omaette, aga vanemana (nii 4-5. a) siis ta juba tuli küsis tähelepanu, tahtis midagi koos teha vms. Aga nüüki, kui teda ülevoolavalt kallistan nt, siis ta ütleb, et aitab juba vms ja põgeneb minema.
Teine laps (tütar) – täiesti teisest puust. Teda saab kallistada ja nunnutada ja ta otsib ise lähedust. Ja nii ma neid võtangi: tütar on nunnutamiseks, aga pojaga – temaga peab midagi asjalikku koos tegema 😀 või siis ta õhtul kaissu võtma natukeseks, õige pea talle juba piisab ja ta läheb oma voodisse ära :).
Küll aga ikkagi olen meie peres mina lastele kõige tähtsam. Natuke see olukord muutub aeg-ajalt, kui mehel on pikemaid perioode üksi koos lastega.
Aga 1,5-aastase lapse pealt ma küll erilisi järeldusi teemaalgataja asemel ei teeks.
Kui laps hirmsasti puudust just sinust ja su tegemistest temaga koos ei tunne, siis võiksid ju ise ka natuke vabamalt võtta – mõnikord talle raamatu lugemise asemel hoopis endale midagi lubada. Mulle oli see – nagu juba öeldud – küll suur kergendus, et laps küljes ei rippunud liigselt.
Minul oli poiss selline – süles ta oli siis, kui tahtis, et teda kuskile veetaks, aga mitte kunagi sellepärast, et süles on lihtsalt hea. Mingit musitamist-kallistamist eriti ei olnud. Kui ta oli kurb või vihane, siis lohutamist ja lähedust ei talunud. Ei mäleta, et tal oleks võõrastamisega probleeme olnud – alati huvitasid teda uued inimesed ja uued kohad palju rohkem kui ema lähedus. Oma isaga sai ta oluliselt vähem koos olla ning isasse suhtus ta hoopis teisiti – kui mina olin harjumuspärane tarbeese, siis isa oli meelelahutus ning puhas rõõm.
Nagu eelpool öeldud, siis näiteks lasteaiaga kohanes ta päevapealt. Läks esimene hommik kohale ja jäi terveks päevaks sinna. Ainus probleem oli see, kuidas ta õhtul sealt koju tulema saada. Juba esimestel koolipäevadel ajas ta koolis kõiki oma asju ise – käis ise treenerite ja huviringide juhtidega asju kokku leppimas jms.
Nüüd on ta 13aastane. Väga suure empaatiavõimega ning alati aktiivset (koduvälist) tegevust otsiv noormees. Tal on palju sõpru ning seltskond ja suhtlemine on talle eluliselt oluline. Ütleksin, et meie omavaheline suhe on alati olnud üsna lähedane ja räägime kõigest, kuid mitte kunagi pole see suhe olnud klammerduv või emotsioonirikas. Isaga on tema suhted kahjuks ajapikku jahenenud, sest koolilaps ei näe enam isas suuremat meelelahutust ning samas pole neil tekkinud ka väga usalduslikku suhet.
Sellest, milline on üks tavaline laps, sain ma aru alles siis, kui sündis teine laps (tütar). Tema on musitaja-kallistaja-klammerduja. Armastab ta võrdselt nii ema kui ka isa, aga on silmaga näha, et tal on tohutu lähedusvajadus ning seda on ta harjunud pigem minu küljes rippumisega saavutama. Minu jaoks oli algul täiesti võõras olukord, et laps lihtsalt istub süles – mitte, et tal midagi vaja oleks, vaid lihtsalt talle meeldibki rahulikult süles mõnuleda. Esimene laps ei teinud seda kunagi – tal oli alati vaja midagi TEHA, mitte lihtsalt OLLA.
Ja nagu eelkõnelejadki mainisid, on just see teine laps see, kes ei harju eriti hästi lasteaiaga. Tema jaoks on turvaline tugiisik ja lähedus olulisemad kui mängimine ja seltskond. Kuigi ta lasteaeda jäädes enam ei nuta, eelistab ta iga kell emmet ja kodu. Samuti on ta võõraste inimeste ja kohtade suhtes oluliselt umbusaldavam kui esimene laps.
Mõlemad minu lapsed on täiesti normaalsed lapsed, aga lihtsalt üdini erinevad isiksused. Ma arvan, et kui ma oleks oma lapsed saanud teistpidises järjekorras, siis oleks ka mina üsna mures olnud poja vaimse tervise pärast (veidrusi oli tal veelgi), aga õnneks polnud mul tol hetkel võrdlusmaterjali võtta ning ei tulnud pähe, et peaks muretsema. 🙂 Teemaalgatajale aga palju kannatust ning arusaamist, et inimesed (kaasa arvatud ühe pere lapsed) võivadki olla täiesti erinevad. Ning see on suurepärane! 🙂
Laps on 1,5 aastane, olen temaga kodune. Oleme kogu päeva koos, mees on tööl ja vanem laps koolis. Ta on nõus minuga mängima, joonistama ja raamatuid lugema aga nii kui isa ilmub pildile siis mind nagu ei olekski olemas. Tal ei ole kunagi hea meel, kui olen kusagil ära käinud ja jõuan koju tagasi, ta ei jookse vastu mulle, ta väga harva ütleb emme, ta ei kallista mind. Samuti ei ole ta kunagi kurb kui ma lahkun, kui isa lahkub kodunt siis püüab ta isale järgi joosta. Kui keelan teda siis ta saab vihaseks ja tuleb näpistab või püüab mind hammustada. Isaga ta nii ei tee, isa kallistatakse ja musitatakse pidevalt. Muidugi mul on hea meel, et ta on oma isaga lähedane aga ma tahaks ka vahel tunda, et olen tema jaoks oluline inimene. Võtan iga päev piisavalt aega, et temaga mängida, talle lugeda jne. Olen see, kes alati teda vannitab, vahetab mähkmeid, söödab ja paneb õhtul voodisse. Mida ma olen valesti teinud? Selline käitumine teeb väga haiget, tahaks üle kõige, et ta oleks nõus minu süles ka istuma ja teda kallistada. On keegi kogenud sarnast asja? Mida teha sellises olukorras?
Miks laps PEAB olema sinusse kiindunud? Miks tema lemmik ei võiks olla isa? Saan aru, et käib ego pihta, aga no seleta siis oma sõnadega – miks sul on seda vaja?
Viimane kägu – sa siis ei soovi tunda oma lapse armastust enda vastu? Sulle tundub normaalne, et kui ema soovib oma last kallistada, siis laps põgeneb tema juurest? Sulle meeldiks, kui laps ei kutsuks sind emmeks?
Teemaalgatajale – kas laps jääb isaga kui sina kuskile lähed ? Siis on täiesti normaalne, et ta ei nuta, miks ta peaks? Järelikult on isaga hea suhe tekkinud. Minu teine laps ka ei nuta üldiselt kui ma ära lähen, kui jääb isa või vanaemaga.( lasteaeda jättes nutab) Esimene röökis ennast hingetuks…
Viimane kägu – sa siis ei soovi tunda oma lapse armastust enda vastu? Sulle tundub normaalne, et kui ema soovib oma last kallistada, siis laps põgeneb tema juurest? Sulle meeldiks, kui laps ei kutsuks sind emmeks?
Armastust ei saa nõuda ega eeldada. Ja ilmselgelt väikelapse käitumine muutub ajapikku.
laps saab 3 ja siiani nii, et kui issi ilmub silmapiirile, siis emme on unustatud. Mina tulen meelde siis, kui vaja haigele kohale peale puhuda või kui ei saa issilt oma tahtmist. Ise arvan, et et kuna laps enamus aega minuga, siis loomulik, et õhtul tahab isaga rohkem aega veeta.
Mis terapeuti-psühholoogi – laps alles 1,5-aastane ju. Lasteaias töötav sotsiaalpedagoog, kes suhtleks lapsega ja annaks näpunäiteid, unustas vist samuti, et ei tööta lasteaias ehk nii väikestega?
Selles vanuses püsisid mu lapsed väga harva kenasti tasakesi süles. Koguaeg on kuhugi joosta, midagi uurida vaja. Sõnu alles hakkab tulema ja “emme” ongi ikka asja pärast kasutuses, kui midagi vaja on, mitte niisama.
Samas teemaalgatajale soovitaks küll endale ise lapse kõrvalt veidi aega võtta. Isa võiks ju tegeleda aeg-ajalt selle vannitamise ja magamapanekuga, kui õhtuti kodus. Mis siis juhtub, kui isa paneb last magama, kuidas laps käitub? Mulle tundub, et sellel lapsel pole eriti võimalustki olnud emme järgi igatsema hakata.
Kirjuta http://www.sinamina.ee e-nõustamine vastavad psühholoogid 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
