Teema: 1 aastase söömine

Ei ole neis viinerites nüüd midagi nii hullu ka, et kohe minestama peab.

Soovitan lasta lapsel ise süüa. Mitte ainult “näputoitu”, vaid ka putru jmt. Pan elusikas kõrvale ja ära toida. Puder on täitsa okei toit, katseta lihtsalt erinevadi putrusid. Võid proovida putru ka hoopis muul ajal anda. Mul oli ka pikalt probleem, et mu püree-põlgurist näputoitlane ei tahtnud putrusid ega muud hommikuks süüa. Meil siis nägid hommikusöögid umb al 10k välja sellised: puder marjadega – nokkis marjad välja ainult, seejärel sõi 0,5 viilu leiba ja juua pakkusin pitsist keefiri (pitsist seetõttu, kuna ta palju ei joonud, aga kui tassis oleksin ainult põhja peale valanud, ei osanud ta pead piisavalt kallutada 😀 nii et pitsiga ei läinud lihtsalt raisku palju). Ja seejärel kui olin ka ise lõpetanud, rinnapiim. ja nii mitu kuud.

Putru hakkas ta sööma umbes aasta paiku – kui ma muutsin pudruaega ja suvalisel ajal keset päeva, nt lõunaunest ärgates, pakkusin putru. Vot siis hakkas sööma. Nüüd kui laps on 2,5, tean, et tal lihtsalt ei olegi kohe hommikuti söögiisu 😀 Aga kuna mul vanem laps tahab süüa kohe kui ärkab, siis olin harjunud kohe ka lauda istuma ise 😀 Selle arusaamiseni jõudmine võttis aega, et üks laps tahab hiljem süüa kui teine laps.

Muu toiduga ka nii, et tee talle samu toite, mida isegi sööd. Ja lase tal ise süüa (muideks, kahvliga õpivad nad kiiremini torkama kui lusikaga kühveldama, paljudele on see üllatus, aga ise ära testinud). Võid pakkuda palasid ka oma taldrikust.

võib olla ka, et lapsele ei meeldi soe toit. Mul ühel tuttaval just selline teema – laps ei taha üldse sooja toita, kõike sööb külmalt (sh putru).

Mul ka selline nälgija kodus, mõned kuud vanem (ja mul on kolm last, teistega sellist häda pole olnud). Hästi lihtne on minna seda teed, et annadki lapsele ainult neid asju, mida ta sööb, aga õige pea sööb ta siis ainult küpsist, peekonit ja piima ning see pole ka päris normaalne. Nii et mina julgustan siiski pakkuma järjekindlalt palju erinevaid toite – saan aru, et annad talle sama toitu, mis isegi sööd, seega pole äraviskamine ehk nii frustreeriv. Ja kui ta sööb toidust veerandi ära, siis on see lausa suurepärane tulemus minu silmis. 😀

Mõned nipid, mis meil on aidanud toidulauda mitmekesistada:
– Keedan kondist ja aedviljadest puljongit, jagan portsjoniteks ja panen sügavkülma. Hiljem keedan puljongis näiteks täisteramakarone või pruuni riisi. Suppi laps ei söö, aga puljongi sees on ta nõus näiteks näkileiba leotama ja sööb midagigi.
– Jogurtit ja putru sõi laps mingi hetk hea meelega, kui ta sai ISE süüa (sh kartuliputru, bataadiputru). Mina ei tohtinud lähedalgi olla, sest kui ma midagi suunata üritasin, lendas lusikas vihaga nurka. Laga oli tohutult, aga vähemalt laps sõi. Viimasel ajal ta paraku pigem keeldub pudrust, aga pakun järjekindlalt.
– Pannkooki sööb. Teen pannkoogid suhkruta, kasutan täisterajahusid, peenemaid kaerahelbeid, tatrajahu ja isegi jahvatatud pähkleid, avokaadopüreed – mida iganes sinna sisse õnnestub suruda.
– Õuna ja pirni sööb, kui anda kätte terve puuvili. Tükkideks lõikamine ei sobi, koorimine samuti mitte, sest siis on vastik katsudagi. Külmutatud mustikad on lemmikud, määrivad kohutavalt… 🙂
– Puuviljatuube sööb juhul, kui saab ise käes hoida (pool lendab purskkaevuna laiali).
– Maitsestatud püreesuppi sõi vahepeal, kui sai näkileivaga seal sees surkida ja leiva pealt lakkuda.
– Suur häda on saada laps esimest ampsu võtma – tihti on nii, et kui esimese ampsu võtab, siis edasi natuke sööb. Näiteks olen siis talle pannud toitu tema käeselja peale ning millegipärast ta sealt lakub selle ära, kuigi lusika pealt keeldub võtmast. Siis vaatab, et polegi nii hull ja sööb 5 ampsu veel. Meie portsud on heal päeval kuni 100 grammi, enamasti 0-50 grammi.

Minu lapsel on selgelt tekkinud mineraalide vaegus, sest lisaks niigi kehvale isule, on tal ka allergia mitme tähtsa toiduaine suhtes. Aga näiteks maitsetamata kaltsiumitablette sööb ta hea meelega lisaks. Ütleks, et järelikult saab aru küll, et mingist ainest on puudus, aga tegelikult tundub, et iga käbi, kivi ja plastiliinitükk maitseb talle paremini kui mis tahes toit, mida ma kodus meisterdan. 🙂

Kas sa ise ka samal ajal sööd, kui laps?

Minu poiss oli/on senimaani selline, kes kõike sööb külmalt. Isegi veidi soe on tema jaoks praegu 5a “liiga kuum”.
Isegi piima(rpa) pudelist jõi nii, et senikaua, kui piim ära jahtus, lätsutas vaid lutti suus ja siis hiljem hakkas jooma, kui piim külmaks oli läinud.

Kui palju ta sul üldse piima(mis iganes variandis) saab?

Äkki teed just liika väikeseks. Näputoit peaks olema paraja suurusega. Selline, et kui ta asja piku võtab, on mõlemat otsast mingi jupp üle.

Lapsele võib 1a pakkuda, mida pere sööb, kindlasti vähese soolaga toite ja võimalikult puhtast toorainest tehtuid. Valgurikaste toitudega ei maksa liialdada, kuid tükk juustu või amps kohupiimakreemi küll midagi ei tee. Lihtsalt tema kogused on väikesed ja poole toidust saab 1a laps kas rinnapiimast või rpa juues. Kui kaalu juurde tahad anda, söödad 1 korra tihedamalt ja asi korras. Tavalist putru ma ei pakkunudki. Kui siis neid tite omi, ja seda õhtul enne rpa. Minu oma nimelt loobus rinnapiimast 8-kuuselt ise, sest rpa maitses rohkem mingist vanusest.

Kellel laps hea isuga ei pruugigi teemaalgatajast aru saada. Soovitustest “vaata poes ringi” ja “küll laps nälga ei jää kui toit on lauas” mul isiklikult oleks vähe tolku.

Endal on sarnane mure, lapsel puudus huvi söögi vastu. Siiamaani (3,5a) sööb üksikuid asju ja uusi aineid pole nõus proovima (nt kui reisil oleme, siis elabki paar nädalat mahlast ja puuviljadest, sest muu toit on võõras). Sünnist saati on verenäitajad kehvad, suure vaevaga püsime kasvukõvera alumisel joonel, seega ei ole pseudoprobleem.

Mida ma oma kogemusest teemaalgatajale soovitaks: püüa, et lapsel oleks toiduga seos positiivne emotsioon. Sest mida rohkem sa survestad, seda vähem ta sööb. Holliwoodi naeratus, pakud asju oma taldrikust, ise sööd samal ajal. Söödud kogus ei ole oluline, peamine, et laps toitu prooviks ja selle vastu huvi tunneks. Võib proovida süles toita või madala tooli ääres (sest mõni laps lihtsalt ei püsi söögitoolis), panna näputoduga taldrik põrandale kui laps mängib, anda porgandit/kurki/küpsist õues pihku (mõni sööb parema meelega õues) jne.

Mõnel lapsel lihtsalt ongi kehv isu, aga see võib suuremaks saades üle minna.

Mina annan oma üheaastasele igaks toidukorraks valiku asju. Täna hommikul tegin banaanipannkooke (ühe banaani kohta üks muna, prae väheses võis), sinna kõrvale mandariini ja viinamarju. Lõunaks sõi täisteramakarone, tomatit ja avokaadot. Enne teist uinakut maasikaid ja kamapalle. Keedumuna näiteks talle ei maitse, aga kui klopin muna natukese veega lahti ja läbi praen, meeldib väga. Puuviljadest annan kiivit ja banaani koos, banaan paneb pigem kõhu kinni, kiivi teeb pehmemaks.

Õhtusöögiks saab mida meie teeme (võtan tema portsu enne maitsestamist välja). Oluline on, et saaks ise süüa, sest kui mina söödan (vedelamaid asju, mille isesöömisest suur segadus tuleks), kaotab ruttu huvi. Kui hommikuks putru teeme, riivin peene riiviga tema portsu sisse hunniku õuna, aga moosi pole andnud. Las saab oma suhkru puuviljadest.

Nagu keegi juba mainis – vaata, et laps enne sööki piima ei jooks, see täidab kõhtu ja siis muud asjad nii väga ei mahugi. Maiustused ja mahl võivad samuti isu ära võtta. Samas on täiesti võimalik, et sa teed kõik igati õigesti, aga lapsel lihtsalt ongi kehv isu ja midagi pole parata. Sel juhul lihtsalt jätka hea valiku pakkumist ja ära ülemäära muretse kui ta sellegipoolest vähe sööb, see ei ole sinu süü.

Minu aastane laps on täpselt samasugune! Ta on alati pigem vähese isuga olnud ja kaalub vähem kui võiks, kuid nüüd on asi hoopis teine. Olen selle kohta palju lugenud ja saan aru, et selles vanuses laste puhul see ongi normaalne käitumine ja üks arenguetapp, et isu on vähene, kuid nad ei lase endal nälga jääda. Anname talle süüa seda, mida ise sööme ja kui enam ei taha, siis lükkab käega eemale või laseb suust välja, siis enam ei paku ka. Aga iga 2-3 tunni tagant pakun midagi, nt kui söön võileiba, siis meeleldi tahab paar ampsu saada või kui söön puuvilja, siis tema tahab ka natuke.
Kui on lõunasöögiaeg ja ta kohe ei taha, siis lasen tal natuke vaadata, kuidas meie ise sööme ja varsti näitab näpuga söögi suunas, et tema tahab ka.
See oli umbes nädal aega nii, et peaaegu midagi ei tahtnud süüa, aga nüüd hakkab isu vaikselt tagasi tulema. Vägisi sööma ei saa sundida, küll aga saad pakkuda võimalikult erinevaid ja mitmekesiseid valikuid. Võib vabalt olla, et talle ei meeldi mõne toidu värv või tekstuur. Minu laps keeldub joomast piima, kui see on läbipaistvas tassis, aga vett joob küll. 😀 vedelamaid toite ta ka ei taha, nt jogurtit ei salli üldse, aga juustu- ja lihatükke tahab küll.