Teema: 1. klassi kehaline kasvatus

See vist väga õpetajas kinni. Minu teismelise poja klassiõed olid eelmisel aastal ähvardanud streikima hakata ja poiste kehalisse minna, sest poistel on palju lõbusam ja lastakse tihti varem tunnist ära. Tüdrukud ainult jooksevad ja saavad pahandada. Streigini nad ei jõudnud, distantsõpe tuli.
Noorem laps jooksis 3.klassis küll pikemat maad. Valida oli, kas joosta 1km või 10min. Või midagi taolist. Kiirus polnud oluline, pigem see, et peatumata läbid kasvõi kuidagi sörkides. Muidu ikka mängivad ja vahel jalutavad ja siis mingid hindelised asjad ka nagu pallivise või kaugushüpe. Aga nende pihul pannakse kirja tulemus ja A/MA, hindeid ei panda.

Igas aines oleneb Palu õpetajast. Meil on neid ka igasuguseid nähtud.

#3863017:

Minu lapsel oli juba kolmanda koolinädala alguses 640 m jooks aja peale (künklikul maastikul, vahepeal ka päris järsust mäest vaja üles joosta). Seejuures nii, et tunni alguses juba joosti seesama ring läbi, vahepeal olid võimlemisharjutused ning siis tuli uuesti 640 meetrit joosta, seekord aja peale (aeg pandi ka “hindena” Stuudiumi üles). Ehk siis kokku pidid tunni jooksul liduma 1,3 km rasket maastikku, sellest pool aja peale ja võidu ning muud harjutused veel lisaks

Arvan, et ei joostud aja peale mingi normi mõttes, vaid aega mõõdeti, et mõne aja pärast saaks sama jooksu teha ja võrrelda, kui palju lapsel on vastupidavust ja kiirust juurde tulnud.

Kehalise tund, nii nagu iga muugi tund, võiks lapsele (eriti väiksemale lapsele) olla enam-vähem huvitav. See aitab säilitada koolirõõmu. Eriti kehaline kasvatus paneb tihti aluse lapse suhtumisele liikumisse ka täiskasvanueas. Ise mäletan oma kooliajast, et meie kehalise õpetaja viskas tunni alguses lihtsalt palli üle võimla ukse ja siis pani ukse kinni ning istus koos teise õpetajaga võimla kõrval asuvas väikeses ruumikeses, sõid seal kooki ja kohvitasid. Meil ei jäänud üle muud kui lakkamatult rahvastepalli mängida. Nii oli kõikide kehalise tundidega mitme aasta vältel.

Ükskord me sattusime suurt klassipäevikut uurima, kuhu õpetaja oli kandnud sisse, mida kehalise kasvatuse tundides tehtud on, tund-tunni haaval. Ja me pidime imestusest lausa pikali kukkuma – õpetaja oli kirjutanud suurde klassipäevikusse, kuidas me jookseme, hüppame, teeme neid ja neid harjutusi, mängime liikumismänge, ronime köiel, teeme linnapargis teatejooksu, teeme muusika saatel akrobaatikat, hüppame kitse ja hobust jne-jne-jne. Lugesime seda oma klassiga nagu muinasjuttu: tegelikkus oli see, et eranditult kõikidel tundidel mängisime tunni algusest kuni lõpuni ainult omaette rahvastepalli, õpetaja ruumi uks suletud ja õpetaja seal sees kohvitamas. Aga teha ei saanud midagi, õpetaja oli/ja on autoriteet.

Arutaks asja õpetajaga.

#3863482:

Arutaks asja õpetajaga.

No mis mul siin ikka arutada, kui oma lapsega on kõik hästi. Kui mõne hädas oleva lapse vanem peaks teema üles võtma, eks ma siis võin oma arvamusega toetada.

Aga aitäh teile kõigile vastamast, sain kinnitust, et kõige tavapärasem 1. klassi algusnädalate kehalise kasvatuse programm neil just pole. Ma olin täitsa valmis uskuma ka seda, et äkki hoopis mina olen imelik, kui õppeülesandeid tavatult karmiks pean. 🙂

Ma oleks sellisest õpetusest sillas, nii siis kui laps oleks ja lapsevanemana ka.

Jooks ongi kõige alus, lapsed peaksid palju rohkem jooksma, võhma tegema. siis jääksid paljud jamad ära: ülekaalulisus, rühiprobleemid, vaimse tervise teemad.

Kiidaks õpetajat.

Jooksmine küll kõige alus pole. Pigem võib seda valesti tehes omale kergesti liiga teha.

Seda enam, et esimese klassi alguses õpetaja ju veel ei tea, milline on laste eelnev jooksutaust. Üldiselt on jooks pigem selline ala, kus koormust lisatakse tasapisi.

Ja seda ma küll ei kujuta ette, kuidas jooksmine rühiprobleeme ära hoiaks.

Ma VIHKASIN kooliajal kehalist kasvatust ja muusikaõpetust.

Esimest kuna ma polnud “eriti sportlik” ning minus ei ole seda “võistleja hinge”. Ma tegin okse kurgus need harjutused ära ning piinlesin, et oma 4-5 kätte saada (olin 5-line õpilane).

Muusikas sain aastaid kuulda õpetajate mõnitamist kui vaikselt ja halvasti ma laulan (vaikselt laulsin muidugi häbist kuna ma teadsin, et ma viisi ei pea).

Muusikast ja spordist huvituma õppisin ma alles peale Eesti kooli kui gümnaasiumi ajal välismaale kolisin. Ilma pinge ja stressi ja võrdlemiseta sain omale valida sobiva spordiala mida koolis harjutada ning laulmise asemel instrumenti mängida. Mulle ei sobi sprint ja kergejõustik ja korvpall. Minule sobib tennis ja pikamaajooks ja suusatamine. Ma ei oska laulda kuid olen päris tubli klaveril. Eesti kool ei teinud muusikat ja sporti meeldivaks või huvitavaks. Ma konkreetselt vihkasin kogu sporti ja muusikat.

600m on teie arvates pikk maa? Isegi 2 korda seda joostes pole see ju pikk distants, isegi esimese klassi juntsudele mitte. Kõndides läbib 7-aastane selle 8 minutiga, joostes vbla 6-7 minutiga. 2×7 minutit jooksu on palju?

Ma enam ei imesta miks lapsed on ülekaalulised ja kehvas vormis. Kõik saab ikka alguse kodust ja kooli kõige nõrgem lüli on lapsevanem.

Teema autor olen.

#3874328:

600m on teie arvates pikk maa? Isegi 2 korda seda joostes pole see ju pikk distants, isegi esimese klassi juntsudele mitte. Kõndides läbib 7-aastane selle 8 minutiga, joostes vbla 6-7 minutiga. 2×7 minutit jooksu on palju?

Ma enam ei imesta miks lapsed on ülekaalulised ja kehvas vormis. Kõik saab ikka alguse kodust ja kooli kõige nõrgem lüli on lapsevanem.

😀 😀 😀

l laps muidu jooksis 4 minutiga. Kas Sa meelest 2 minutiga oleks 2 korda kergem olnud — et oleks ju veel vähem aega kulunud? 😛

#3874359:

Tegelikult on kõige nõmedam see, et ûkski kehalise ôpetaja ei viitsi lastele tehnikat ôpetada. Kuidas joosts ja ôigesti hingata. Tavaliselt on nii , et jookse võidu veremaitse suus. Samuti pallivise, kaugushûpe jne. Õpetaja ütleb lihtsalt visake, jookske, hûpake. Aga tehnikat ei ôpeta, ega juhenda kôrvalt.

Praegu nad harjutavad palliviset (muud ka) ja selle põhjal, mis laps räägib, et õpetaja isegi püüab tehnikat ka õpetada.

Minu lapsel oli 1.klassis 1km suusatamine ette nähtud. Mitte keegi ei hakanud hädaldama (sealjuures paeltega suusasaapad tuli ikka omal jalga saada).

#3863571:

1 -3 klassini tegid igasugu vahvaid asju. Alates erinevatest pallimängudest lõpetades teatejooksu ja kaugushüppega. Siis läks 4.klassi, õpetaja muutus ja kolmandat aastat on soojenduseks 1 staadioniring ja ülejäänud aeg jalgpall. Tunnikirjeldusse paneb õpetaja igasugu huvitavaid asju, kui küsida, mis tegite siis vastus on ikka jooks ja jalgpall. 2 korda aastas võtavad poiste vanemad lastevanemate koosolekul selle kohta sõna, aga midagi pole muutunud.

Ja mitu korda seda kehslist nädalas on? Meie omadel 3 x. Ehk siis ülejäänud aja toasistuvate laste jaoks 3 x nädalas 400m joosta ja jalgpalli mängida on koormav?

#3874328:

kooli kõige nõrgem lüli on lapsevanem.

Absoluutselt!

#3876419:

Minu lapsel oli 1.klassis 1km suusatamine ette nähtud. Mitte keegi ei hakanud hädaldama (sealjuures paeltega suusasaapad tuli ikka omal jalga saada).

Vau, vinge seltskond! Ma mõtlen just seda paelasidumist. Üks tuttav kehalise õpetaja kurtis, et neil on veel viienda klassi tüdrukute hulgas palju neid, kes paelasidumisega hakkama ei saa (koolis on paeltega uisud). Mul endal on poiss ja ma ise selles osas ka täitsa läbikukkunud lapsevanem, et üheksaselt tal läheb see sidumine veel üsna kehvasti. No keda süüdistada peale iseenda – kiiret elutempot, jah, aga tean, et see pole vabandus. Parimal juhul paar korda nädalas leian võimaluse kas või õhtupoolikul sundida teda paeltega jalanõud jalga panema õue minnes. Koolijalatsid on ilma paelteta aja kokkuhoiu mõttes, samuti suusasaapad. Ja uisusaapad.