Teema: 1. klassi lapse tavaline päev

Koolid on vist tõesti väga erinevad. Minu lapse päev saab läbi 13.00 (sh 4x nädalas huvitegevus). Selleks ajaks on ka trennid läbi. Tuleb koju, sööb. Mängib tunnike/kaks. Õpib iseseisvalt ära (ca 20 min-30). (Sisuliselt on olnud pool aastat korratud kõike, mida juba lasteaias õpiti. Midagi rasket küll pole olnud). Edasi on mänguaeg, sõpradega õue/raamatukogusse. Mina vaatan õhtul ekoolist üle, kas kõik on õpitud ja tehtud. Kui mõni viga harjutuses, siis lasen üles otsida.

ilmselgelt on kaks lk matemaatikat 1. klassis liiast. minu lastel on 1. klassist juba tükk maad möõdas, aga kas seal mitte teemad umbes nii pikad ei olnudki? sel juhul tekib küsimus, mida nad koolis teevad? matemaatika on vist pea iga päev, kui iga päev on kaks lk kodus teha, lisaks veel koolis tehtavad ülesanded – kas tv lehtedest puudu ei tule?

Meil on jälle see häda, et riiklik matemaatikaprogramm, mida kool järgima peab, on naeruväärne. Lapsed pranglivad pea iga päev 100 piires ja mõned isegi üle selle ja siis peab õpetaja muuhulgas tegema kontrolltöid, et riikliku programmi kohaselt näidata, et on tegeletud arvutamisega 10 piires.

Niisiis ongi meil enamasti kodus õppida pranglimine, mida lapsed (nii palju kui kuulda on) ülimalt hea meelega teevad ja milleks kulub maksimaalselt 15 minutit. Kõik ette antud pranglimisülesanded tuleb kolm korda läbi teha.

Mõnikord on ka aabitsast, nüüd juba eesti keele õpikust, paar lehekülge lugeda või mõnest töövihikust midagi lõpetada või siis arvutamisülesannetega mosaiikpilte värvida. Ei ütleks, et see kõik kokku väga raske oleks või seda palju on. Küll aga juhtub vahel nii, et ühele päevale satub palju õppimist ja siis jälle pole mitu päeva mitte midagi. Lisaks tuleb iga kuu üks raamat läbi lugeda.

Mis aga artiklit puudutab, siis minu meelest reageerib see ema kohutavalt üle. Õpetaja hinnang ongi ju teatavaks võtmiseks ja vajadusel lapse abistamiseks. Miks peaks ainult üdini positiivseid hinnanguid andma? Niimoodi võibki ju mõnel mahajäämus tekkida. Lisaks, kui kool lõppeb vara ja lapsel muid tegevusi pole, siis tavaliselt on selleks (neile kes seda vajavad) pikapäevarühm, mitte ei pea kool laste päeva sisustama. Sest väga palju on ka selliseid lapsi, kel trennid, huviringid ja sõpradega mängimine koduhoovis ning kes ei soovi mingit kunstlikku koolipäeva pikendamist.

1. klassis tõuseb kodutööde hulk keset aastat hüppeliselt just kirjatehnika tõttu. Hiljem läheb jälle kergemaks, kui asi käpas. Minu laps läks 3. klassis rõõmsalt lahuskirjale tagasi (õpetaja suureks kergenduseks, sest nüüd oli kiri loetav).
Aga muidu tundub jah, et see ema reageerib üle. Kujundavas hindamises kirjutataksegi just selliseid kirjeldusi, täiesti neutraalses toonis. Ei saa olla ainult kiidulaul.
Aga mida nad siis tunnis teevad? Mõned nt vahivadki pool tunnist aknast välja ja keelduvad kaasa tegemast. Siis on selliseid, kes millegi peale nutma puhkevad, õpetaja annab teistele iseseisva töö ja asub seda ühte lohutama (võib võtta kaua). Mõned lobisevad omavahel. jne jne. Neil jääbki kodus rohkem teha.

Probleem on siis õpetajas! Kui tema on oma tundidele teinud kava, millal mida õpetab, ja ise ei jõua õpetada, ongi häda käes. Õpetaja ju ise koostab endale kava, ja miks annab lastele nii palju õppida kodus? Millele siis tund kulub? Mina uuriks koolist, mis õpetajaga tegu. Kas on kogemusega õpetaja või mingi ülikoolist võetud äsja lõpetanud tudeng, teoorias tugev ja praktikas nõrk. Mis teadust saab 1.klassis olla, et õpetaja ei jõua õpetada? Mis jutt see üldse on ühe pedagoogi suust?

#2987845:

Minu lapse klassis 33 õpilast ja laps ütleb, et ta ei saa kõigest aru, mida tunnis räägitakse (matemaatikaga just) ja ta ei taha koguaeg küsida sest õpetajal ei ole aega kõikide lastega tegeleda. Õpetaja on muidu tore, ei saa temale pahaks panna seda süsteemi. Tunnid näevad välja sellised, et lapsed lihtsalt kirjutavad töövihikusse maha mida õpetaja tahvlile kirjutab.

Olen ka poolt, et kodus tuleb ka õppida, aga seda võiks olla 3-l päeval nädalas või siis ühel õhtul ühes aines, mitte iga päev kõikides ainetes (matemaatika, loodus, eesti keel). Lugemise poolt olen väga. Aga 2 lk matemaatikat on lapsele raske, see võtab aega, kui läheb valesti, tuleb jonn sisse ja sealt edasi käib kõik vastumeelselt. Lisaks eesti keele töövihik, kirjatehnika ja muusikas laulude pähe õppimine. Niimoodi võttes tundub ju vähe, aga aega läheb selleks ikka üle tunni (eriti kui jonn, väsimus ja vastumeelsus juba sees).

Meil õpib 17-19 vahel millalgi.

Väga tore, et osadel lastel ei ole see probleemiks, 15 minutit (kui sedagi) ja valmis. Tublid lapsed. Ka minu lapse lasteaias ei tegeletud süsteemselt lugemise, kirjutamise ja matemaatika õpetamisega. Kirjutasid oma joonistusele oma nime alla ja sellest piisas. Muidugi tegelesin ise, õpetasin lugema-kirjutama, aga ilmselt tegin seda puudulikult. Nüüd on väiksem eelviimast aastat lasteaias, ilmselt peaksin hakkama temaga intsiivsemalt tegelema, et ei tekiks sellist olukorda nagu suurema 1. klassi lapsega. Samas õhtud lähevad ära 1. klassi kodutöödele, kust võtta see aeg et väiksemaga samas mahus tegeleda…

Seadus lubab klassi vaid 24 õpilast! Kas see on ainus kool mitmekümne kilomeetri raadiuses? Vali lapsele teine kool.

Meil on klassis 30 last- kujundav hindamine, KT-d, TK-d, etteütlused, lugemiskontrollid jms. Kuidas õp, siis üldse teadmiseid hindab, kui neid pole?
Meil antakse kodus õppida aga ei midagi keerukat. Töödeks ei õpita eraldi, sest õp teeb need ootamatult. Ilmselt selleks, et aru saada, kas klass on teemadest aru saanud.

2-3 tundi kodus õppimist ei tundu ok esimeses klassis.

Meie laps käib väikeklassis, õpivad tavalise õppekava järgi. Kodus jääb õppida iga päev inglise keeles 2 lauset pähe, üle päeva kirjatehnikat teha, vahel mõni matemaatikaülesanne, vahel luuletus või laul pähe jmt. Paljuks seda ei pea, asjad jäävad lapsele juba koolis pähe, loeb ka soravalt juba ammu. Umbes 10 minutit kulub reeglina kirjatehnika vmt peale. Mingit tundide kaupa õppimist kodus ei ole seni olnud.

Mina saan aru et õpetaja ise ei vali õppekava vaid see on ju ette antud. Lihtsalt 33 lapsega klassis kõikdeni ei jõua ja minu laps ütleb et paljudel on käsi püsti ja ta ei taha ka alati küsida. Kindlasti on klassis ka edukaid ja tublisid lapsi, õpetaja peab kõikidega arvestama ja sealt need käärid tulevad. Aga jah, ilmselt minu tegemata töö, kuigi kooli läks nii et lugeda oskas (aeglaselt, aga ka kirjatähtedega), liitmist-lahutamist tundis (aga ilmselt mitte piisavas mahus). Lasteaia tagasiside oli kiitev, et tubli ja asjalik. Eks ta ongi, kõike oskab ja hakkama saab, lihtsalt õhtuti tuleb trots sisse ja teeb vastumeelselt ja aeg kulub. Koolis kujundav hindamine ja kuigi see on küll tihti “harjuta veel”-nüansiga, siis midagi halba ma pole sealt välja lugenud.

Lihtsalt 1-2 õhtut võiks olla õppimisvabad, et saaks nt kohustuslikule kirjandusele keskenduda ainult.

#2987910:

Mis koolis see nii on 1. klassis? Ma ei ole kuulnud, et 1. klassis juba kontrolltöid tehakse.

Meie lapse väikeklassis tehakse ka.

#2988473:

#2988180:

#2988020:

Probleem on siis õpetajas! Kui tema on oma tundidele teinud kava, millal mida õpetab, ja ise ei jõua õpetada, ongi häda käes. Õpetaja ju ise koostab endale kava, ja miks annab lastele nii palju õppida kodus? Millele siis tund kulub? Mina uuriks koolist, mis õpetajaga tegu. Kas on kogemusega õpetaja või mingi ülikoolist võetud äsja lõpetanud tudeng, teoorias tugev ja praktikas nõrk. Mis teadust saab 1.klassis olla, et õpetaja ei jõua õpetada? Mis jutt see üldse on ühe pedagoogi suust?

Kui laps poole tunnist unistades aknast välja vaatab, sõbraga lobiseb ja kaasa ei mõtle ega ülesandeid tee, siis peab ju ometi kodus lõpetama. Kui see ka ära keelata, siis mis nendest lastest saab, kellel kevadeks oleks sellisel juhul iga kahe lehekülje tagant 2 kriipsu tehtud. Programm jääks ju täiesti omandamata!

Mida õpetaja tunnis teeb- seletab, aitab, motiveerib, lohutab ning seda kõike mitmel ringil uuesti, aga umbes 3 last on ikka sellised, kes ei saa tunnis suurt osa valmis. Kas siis terve klass peaks järgmisel tunnil nende järgi ootama, sest neile lumehelbekestele ei tohi seaduse järgi kodus õppida jätta? Luuletuse õppimisega oleks ju täitsa jama, õpetaja istuks iga lapsega õhtuni koolis.

Ausalt öeldes ma ei saa teemaalgataja mõtlemisest aru. Mida see lapsevanem siis eeldas? Kui on teada, milline meil esimese klasi programm on- alates detsembrist/jaanuarist kirjutatakse ja loetakse juba kirjatähti; matemaatika ülesanded eeldavad soravat lugemist (sh teksti mõistmist) jne, aga kui lapsevanem ei ole oma last sellele tasemele aidanud (jah, just lapsevanem kodus, mitte lasteaed), siis praegu tulebki joosta, et teistele järele jõuda või vähemalt kannul püsida! Kelle asi on lapsele tuge pakkuda- ikka lapsevanemal! Abiõpetaja on kulukas? No sorry, aga siis õpeta oma laps iseseisvalt õppima. Või miks sa seda varem ei teinud? Ning loomulikult õpetaja peab kirjutama kujundavas hindamises täpselt seda, mis seis on. See ei ole halvustamine või negatiivne hinnang, vaid abiks lapsevanemale, et teada, kuidas su laps õpib. Kui on “harjuta veel”, siis see tähendabki, et ta ei ole tunnis suutnud teistega samale tasemele jõuda, peab kodus lisaks harjutama, seda tunnis enam ei tehta.

Väga nõus selle jutuga!

Lisaks unistajatele on tihtipeale klassides ka erivajadusega lapsed (nii diagnoositud, kui diagnoosimata). Repsi unistus, aga koolide-klasside tõeline surm.

Ma ei hakka heietama, kuidas minu ajal oli, aga….minu kooliminnes oli 1.klassis 41 last. Osad kadusid kuhugi, kuid algklasside lõpuks oli meid stabiilne 32. Õpetaja, klassikaline eluaegne algklasside juhataja ja pensionieelikust vanem daam, sai huvitaval kombel kõigiga hakkama. Tänapäeval siis enam mitte?

(Jah, tean, et lapsed on muutunud – neil on ainult õigused, mitte kohustused, vanemate arvates peab lapsest inimese vormima sõimerühmast ülikoolini keegi teine, igatahes mitte tema. Aga siiski! Kuidas kunagi saadi ja enam mitte?).

Lisan veel, et igapäevaselt kooliga kokku puutudes näen ju, mis tase lastel on: hakatakse nutma, visatakse vihik põrandale, karjutakse PROOVIMATA midagi tehagi, et ei oska, ja smugeldatakse ennast järgmiseks päevaks “haigeks”. Aga sellest risttahukad ja kirjatähed ei kao.

Just seda sundi ja kohustust proovida, katsetada pole kodune keskkond viitsinud õpetada. See on tüütu jah, tean omast käest, aga tulemuseks ongi keskendumis- ja huvivõimetu rumal laps – vanemate “kodune töö”.

Sa ju ise vastasid oma küsimusele, et miks enam ei saa- sest lapsed ei tunne enam kohusetunnet ei koolis ega kodus, kodused tööd on vaidlusteema nagu praegugi. Üks erivajadusega laps võib korraldada tunnis enamasti sellist tramburaid, et see sinu vanakooli õpetaja oleks omal ajal miilitsa kutsunud, vanemad direktori juurde ja rohkem poleks sellist asja olnud (või saadetud koduõppele), tänapäeval on meil kaasav haridus ja õpetaja peab ka nemad tundi kaasama (ajades mööda koolimaja teist taga).

#2988488:

#2988473:

#2988180:

#2988020:

Probleem on siis õpetajas! Kui tema on oma tundidele teinud kava, millal mida õpetab, ja ise ei jõua õpetada, ongi häda käes. Õpetaja ju ise koostab endale kava, ja miks annab lastele nii palju õppida kodus? Millele siis tund kulub? Mina uuriks koolist, mis õpetajaga tegu. Kas on kogemusega õpetaja või mingi ülikoolist võetud äsja lõpetanud tudeng, teoorias tugev ja praktikas nõrk. Mis teadust saab 1.klassis olla, et õpetaja ei jõua õpetada? Mis jutt see üldse on ühe pedagoogi suust?

Kui laps poole tunnist unistades aknast välja vaatab, sõbraga lobiseb ja kaasa ei mõtle ega ülesandeid tee, siis peab ju ometi kodus lõpetama. Kui see ka ära keelata, siis mis nendest lastest saab, kellel kevadeks oleks sellisel juhul iga kahe lehekülje tagant 2 kriipsu tehtud. Programm jääks ju täiesti omandamata!

Mida õpetaja tunnis teeb- seletab, aitab, motiveerib, lohutab ning seda kõike mitmel ringil uuesti, aga umbes 3 last on ikka sellised, kes ei saa tunnis suurt osa valmis. Kas siis terve klass peaks järgmisel tunnil nende järgi ootama, sest neile lumehelbekestele ei tohi seaduse järgi kodus õppida jätta? Luuletuse õppimisega oleks ju täitsa jama, õpetaja istuks iga lapsega õhtuni koolis.

Ausalt öeldes ma ei saa teemaalgataja mõtlemisest aru. Mida see lapsevanem siis eeldas? Kui on teada, milline meil esimese klasi programm on- alates detsembrist/jaanuarist kirjutatakse ja loetakse juba kirjatähti; matemaatika ülesanded eeldavad soravat lugemist (sh teksti mõistmist) jne, aga kui lapsevanem ei ole oma last sellele tasemele aidanud (jah, just lapsevanem kodus, mitte lasteaed), siis praegu tulebki joosta, et teistele järele jõuda või vähemalt kannul püsida! Kelle asi on lapsele tuge pakkuda- ikka lapsevanemal! Abiõpetaja on kulukas? No sorry, aga siis õpeta oma laps iseseisvalt õppima. Või miks sa seda varem ei teinud? Ning loomulikult õpetaja peab kirjutama kujundavas hindamises täpselt seda, mis seis on. See ei ole halvustamine või negatiivne hinnang, vaid abiks lapsevanemale, et teada, kuidas su laps õpib. Kui on “harjuta veel”, siis see tähendabki, et ta ei ole tunnis suutnud teistega samale tasemele jõuda, peab kodus lisaks harjutama, seda tunnis enam ei tehta.

Väga nõus selle jutuga!

Lisaks unistajatele on tihtipeale klassides ka erivajadusega lapsed (nii diagnoositud, kui diagnoosimata). Repsi unistus, aga koolide-klasside tõeline surm.

Ma ei hakka heietama, kuidas minu ajal oli, aga….minu kooliminnes oli 1.klassis 41 last. Osad kadusid kuhugi, kuid algklasside lõpuks oli meid stabiilne 32. Õpetaja, klassikaline eluaegne algklasside juhataja ja pensionieelikust vanem daam, sai huvitaval kombel kõigiga hakkama. Tänapäeval siis enam mitte?

(Jah, tean, et lapsed on muutunud – neil on ainult õigused, mitte kohustused, vanemate arvates peab lapsest inimese vormima sõimerühmast ülikoolini keegi teine, igatahes mitte tema. Aga siiski! Kuidas kunagi saadi ja enam mitte?).

Lisan veel, et igapäevaselt kooliga kokku puutudes näen ju, mis tase lastel on: hakatakse nutma, visatakse vihik põrandale, karjutakse PROOVIMATA midagi tehagi, et ei oska, ja smugeldatakse ennast järgmiseks päevaks “haigeks”. Aga sellest risttahukad ja kirjatähed ei kao.

Just seda sundi ja kohustust proovida, katsetada pole kodune keskkond viitsinud õpetada. See on tüütu jah, tean omast käest, aga tulemuseks ongi keskendumis- ja huvivõimetu rumal laps – vanemate “kodune töö”.

Sa ju ise vastasid oma küsimusele, et miks enam ei saa- sest lapsed ei tunne enam kohusetunnet ei koolis ega kodus, kodused tööd on vaidlusteema nagu praegugi. Üks erivajadusega laps võib korraldada tunnis enamasti sellist tramburaid, et see sinu vanakooli õpetaja oleks omal ajal miilitsa kutsunud, vanemad direktori juurde ja rohkem poleks sellist asja olnud (või saadetud koduõppele), tänapäeval on meil kaasav haridus ja õpetaja peab ka nemad tundi kaasama (ajades mööda koolimaja teist taga).

No igas klassis (eriti neis nn. eliitkoolides) ei ole erivajadusega lapsi. Pealegi on paljudel neist ka tugiisikud kasutada. Lihtsalt mulle tundub, et mitte vaid lapsed ise, vaid ka vanemad, õpetajad ja kogu muu rahvas on koledal kombel saamatumaks muutunud.

#2988927:

#2988488:

#2988473:

#2988180:

#2988020:

Probleem on siis õpetajas! Kui tema on oma tundidele teinud kava, millal mida õpetab, ja ise ei jõua õpetada, ongi häda käes. Õpetaja ju ise koostab endale kava, ja miks annab lastele nii palju õppida kodus? Millele siis tund kulub? Mina uuriks koolist, mis õpetajaga tegu. Kas on kogemusega õpetaja või mingi ülikoolist võetud äsja lõpetanud tudeng, teoorias tugev ja praktikas nõrk. Mis teadust saab 1.klassis olla, et õpetaja ei jõua õpetada? Mis jutt see üldse on ühe pedagoogi suust?

Kui laps poole tunnist unistades aknast välja vaatab, sõbraga lobiseb ja kaasa ei mõtle ega ülesandeid tee, siis peab ju ometi kodus lõpetama. Kui see ka ära keelata, siis mis nendest lastest saab, kellel kevadeks oleks sellisel juhul iga kahe lehekülje tagant 2 kriipsu tehtud. Programm jääks ju täiesti omandamata!

Mida õpetaja tunnis teeb- seletab, aitab, motiveerib, lohutab ning seda kõike mitmel ringil uuesti, aga umbes 3 last on ikka sellised, kes ei saa tunnis suurt osa valmis. Kas siis terve klass peaks järgmisel tunnil nende järgi ootama, sest neile lumehelbekestele ei tohi seaduse järgi kodus õppida jätta? Luuletuse õppimisega oleks ju täitsa jama, õpetaja istuks iga lapsega õhtuni koolis.

Ausalt öeldes ma ei saa teemaalgataja mõtlemisest aru. Mida see lapsevanem siis eeldas? Kui on teada, milline meil esimese klasi programm on- alates detsembrist/jaanuarist kirjutatakse ja loetakse juba kirjatähti; matemaatika ülesanded eeldavad soravat lugemist (sh teksti mõistmist) jne, aga kui lapsevanem ei ole oma last sellele tasemele aidanud (jah, just lapsevanem kodus, mitte lasteaed), siis praegu tulebki joosta, et teistele järele jõuda või vähemalt kannul püsida! Kelle asi on lapsele tuge pakkuda- ikka lapsevanemal! Abiõpetaja on kulukas? No sorry, aga siis õpeta oma laps iseseisvalt õppima. Või miks sa seda varem ei teinud? Ning loomulikult õpetaja peab kirjutama kujundavas hindamises täpselt seda, mis seis on. See ei ole halvustamine või negatiivne hinnang, vaid abiks lapsevanemale, et teada, kuidas su laps õpib. Kui on “harjuta veel”, siis see tähendabki, et ta ei ole tunnis suutnud teistega samale tasemele jõuda, peab kodus lisaks harjutama, seda tunnis enam ei tehta.

Väga nõus selle jutuga!

Lisaks unistajatele on tihtipeale klassides ka erivajadusega lapsed (nii diagnoositud, kui diagnoosimata). Repsi unistus, aga koolide-klasside tõeline surm.

Ma ei hakka heietama, kuidas minu ajal oli, aga….minu kooliminnes oli 1.klassis 41 last. Osad kadusid kuhugi, kuid algklasside lõpuks oli meid stabiilne 32. Õpetaja, klassikaline eluaegne algklasside juhataja ja pensionieelikust vanem daam, sai huvitaval kombel kõigiga hakkama. Tänapäeval siis enam mitte?

(Jah, tean, et lapsed on muutunud – neil on ainult õigused, mitte kohustused, vanemate arvates peab lapsest inimese vormima sõimerühmast ülikoolini keegi teine, igatahes mitte tema. Aga siiski! Kuidas kunagi saadi ja enam mitte?).

Lisan veel, et igapäevaselt kooliga kokku puutudes näen ju, mis tase lastel on: hakatakse nutma, visatakse vihik põrandale, karjutakse PROOVIMATA midagi tehagi, et ei oska, ja smugeldatakse ennast järgmiseks päevaks “haigeks”. Aga sellest risttahukad ja kirjatähed ei kao.

Just seda sundi ja kohustust proovida, katsetada pole kodune keskkond viitsinud õpetada. See on tüütu jah, tean omast käest, aga tulemuseks ongi keskendumis- ja huvivõimetu rumal laps – vanemate “kodune töö”.

Sa ju ise vastasid oma küsimusele, et miks enam ei saa- sest lapsed ei tunne enam kohusetunnet ei koolis ega kodus, kodused tööd on vaidlusteema nagu praegugi. Üks erivajadusega laps võib korraldada tunnis enamasti sellist tramburaid, et see sinu vanakooli õpetaja oleks omal ajal miilitsa kutsunud, vanemad direktori juurde ja rohkem poleks sellist asja olnud (või saadetud koduõppele), tänapäeval on meil kaasav haridus ja õpetaja peab ka nemad tundi kaasama (ajades mööda koolimaja teist taga).

No igas klassis (eriti neis nn. eliitkoolides) ei ole erivajadusega lapsi. Pealegi on paljudel neist ka tugiisikud kasutada. Lihtsalt mulle tundub, et mitte vaid lapsed ise, vaid ka vanemad, õpetajad ja kogu muu rahvas on koledal kombel saamatumaks muutunud.

Valdavas enamuses klassides ikkagi on. Tõenäoliselt ei ole kõikidel ametlikku diagnoosi, aga raskeid lapsi on palju rohkem, samas õpetajatel võimalusi midagi teha, palju vähem. Aga eriti kurb on, et mõni vanem võtab seda kui õpetaja saamatust.