Vot kui erinevad on lapsed, klassid, koolid, lasteaiad ja kodud.
Minu meelest olid ka käärid lasteaia ja kooli vahel. Aga hoopis teistpidi- lasteaia viimases rühmas said lapsed korralikku vatti kooliks ettevalmistusega. Nüüd, kus pool õppeaastat koolis läbi hakkab saama, siis praktiliselt on nad korranud kõike seda, mida lasteaias juba õpitud. Ok, kirjatähtede kirjutamine on täiesti uus asi. Kodus on olnud lugeda ja tunnitöö lõpetada, üle 15min pole kordagi läinud. Stuudiumis on lapsel vaid kiitused- töötab kaasa, mõistab tööjuhiseid jne. Ma korraks mõtlesin, et ehk ongi liiga lihtne neil, aga lugedes seda artiklit, siis ehk on meil lihtsalt vedanud tubli lapsega. Igal juhul on lapsed erinevad ja tõenäoliselt ka meie klassis peavad mõned rohkem vaeva nägema kui teised.
Teema: 1. klassi lapse tavaline päev
Meil on ka laps esimeses klassis. Kodus jäävad lõpetada töölehed, ülesanded, mida tunnis valmis ei jõutud, lugeda midagi, jutustada. Iga päev midagi. Kuna õhtul 8-9 ajal on laps juba väsinud ja tahaks õhtul ju ka niisama kodus noorema õega mängida, siis tema kodused ülesanded kontrollime üle kohe töölt tulles, ei jäta hilisema aja peale. Nädalavahetusel laseme tal ka kirjatehnikat harjutada (koolis harjutavad praegu kirjatähti), arvutamist jne. Kuna hinnatakse päris rangelt neil, siis vaatame üle ka, mis töövihikutes on tehtud, siis näen, milles ta tunnis eksinud on, mida peaks veel kodus harjutama. Laps teab, et pärast kooli peab ta ise õhtuks oma kodused ülesanded ära tegema ja siis töölt tulles kontrollime, aga alati ta seda ei tee, vaatab multikaid, või kui on trennipäev, siis väga ei jõuagi, aga tahaks ikka, et lõpuks see kindel harjumus, et kodused tööd tehakse ära pärast kooli, mitte õhtul hilja, sisse jääks.
Kui ma lapse töölehti ja ka töövihikuid vaatan, siis tundub raskusi valmistavat see, et liiga palju eri tüüpi ülesandeid on, virr-varr, ei jõua üks asi kinnistuda, juba järgmine, järgmine. Tehakse korra läbi, siis eeldatakse, et tunnikontrollis juba oskab, aga nt matemaatika töölehtedel on olnud selliseid ülesandeid, mille loogikat olen pidanud lapsel kodus mitu korda selgitama, otsima sarnaseid ja siis läbi lahendama, et ta aru saaks, kuidas neid teha. Vaheldus on hea, aga enne järgmise asja juurde liikumist peaks ikkagi veenduma, et lapsed said aru, mis eelmise asjaga taheti ja kuidas lahendada. Minu lapse klassis aga on vanemad just sellega hädas, et laps ei jõua tunnis pihta saada ja kodus tuleb üle õpetada, sest tunnis väga ei korrata, muudkui liigutakse järgmise asjaga edasi.
Lasteaias olid tal tublid õpetajad, kooliks valmistuti süsteemselt ja korralikult, kodus tegelesime kirjutamise-arvutamisega, aga vahepeal on mul küll tunne, et ma ei valmistanud last piisavalt ette, et tema jaoks tuleb liiga kiiresti ja liiga palju uut koolis peale, kuigi kooli minnes luges soravalt, õigekiri oli ka juba päris hea, igasuguseid nuputamis-arvutamis-loogikaülesandeid lahendasime, nii et mulle ei tundu, et laps oleks kõva peaga, seni on A-d ja B-d, aga selleks oleme pidanud pingutama. E-kooli statistikat vaadates on pilt ikka väga kirju, on tunnitöid, kus rida lapsi saab D-sid ja E-sid. Pole ka ime, kui matemaatika töölehel on tekstülesanne, kus tuleb veerandtundide vahesid juba arvutada (muidugi istume ja õpime siis õhtul veerandtunde jne, seni olime lapsele õpetanud täis- ja pooltundidest aru saamist, see, et koolis kohe nii keeruliselt kellaga pihta hakatakse, oli üllatus).
Meil esimeses klassis õppida ei jäetud ja lapsel olid reeglina asjad koolis. Ise olin selle üle imestunud pisut, sest lugemist oleks ikka võinud kodus korrata, kuna kooli minnes ta just soravalt küll ei lugenud ja vabatahtlikult raamatut kätte ei võtnud. Minu arust oli laps pigem selline “harju keskmine”.
Alles hiljem tuli välja, et pooled lapsed ikka maadlesid õppimisega ka kodus päris tõsiselt tehes neid ülesandeid, mida klassis valmis ei jõudnud.
Samas vanemale lapsele anti alates esimesest klassist iga päev ka kodus midagi teha. Ja tema oli küll selline venitaja, et võis unistada ühe 10 min ülesande juures tunni kindlalt.
Jättes kogu selle lasteaia- ja kooliteema kõrvale… Kuidas osadel inimestel õnnestub oma lapsed kuni koolini arvudest, arvutamisest ja tähtedest ning lugemisest nii eemal hoida, et midagi külge ei jää enne kooli? Tagasimõeldes oma lapsele ja paljudele tuttavatele lastele enne kooli… Ei suuda mõista. Need asjad jäävad ju ise külge igapäevasest elust. Vōi oli elu ainult multikas ja telefon? Isegi sealt ju õpiks ühtteist… Ps. Ei räägi erivajadustega lastest, vaid tavakoolilastest.
Meie laps oli kodune laps enne kooli ja mina sain erinevatest allikatest aru, et kindlasti peab oskama lugeda, sooritama lihtsamaid etteütlusi, arvutama 12 piires jne. Tegelikkus on aga see, et osad lasteaiast tulnud lapsed veerisid veel lugemist, praegugi on koduste ülesannate juures lisa märkus, et kes veel õpib lugema siis lugegu lihtsalt sõnu kokku. Minu lapsel on koolis igav. Luges kooli minnes nii trüki kui ka kirjatähtedes, kirjutas vabalt etteütlusi, tundis kella, teadis aastaaegu, mitu kuud on aatas, mitu aastaaega on ja mitu kuud nendes on jne. Ma imestasin, kui paar kuud tagasi õpetaja ütles, et hakkavad varsti paari realisi etteütlusi proovima ja nendenigi pole veel jõutud, ju siis pole tase veel sealmaal. Minul on kahju, et vanemad rohkem vaeva ei näinud kodus ja kõik lasteaia hooleks jätsid, kus tegelikult ei ole ju kohustust lugemagi õpetada nagu ma aru olen saanud. Meil ei käinud kodus mingit janti kooliks ettevalmistusega, kõik sai kuidagi möödaminnes ja tavaeluga põimides selgeks. Lihtsalt oli vaja lapsega rohkem arutada, asjad põnevaks muuta ja palju kiita. Mina olen küll õnnelik, et kodus jäävad luuletused pähe õppida ja töövihikutest ül teha, lugemisest rääkimata. Tihti on lapsel need juba koolis tehtud ja kodus siis lihtsalt loeb lugemispäeviku jaoks raamatut. Samuti meeldib, et tehakse peale teatud teemade läbivõtmist koolis iseseisev töö, kuhu õpetaja annab tagasisidet. Õnneks ei õppinud laps enne kooli kirjatähtedes kirjutama, vähemalt midagi uut ka koolis nüüd õppida.
Kuidas osadel inimestel õnnestub oma lapsed kuni koolini arvudest, arvutamisest ja tähtedest ning lugemisest nii eemal hoida, et midagi külge ei jää enne kooli?
Mul nt on järgmisel aastal kooliminev poeg. Hea küll, arvusid ja arvutamist ta pigem armastab (eriti kalkulaatoriga – ikkagi masin), aga tähtedega on nii, et olles nad kuskil kolmeaastaselt selgeks saanud, unustas ta suurema jao järgnevatel aastatel kuidagi lihtsalt ära ja pidi uuesti õppima hakkama. Täpitähtede juures siiamaani mõtleb tükk aega, mis on mis. Ja see lugemine läheb sealjuures nii kole aeglaselt. No mis mõnu on lugeda, kui mitu minutit kulub mõtlemisele, kas kirjutatud on “tädi” või “tüdi”, “töötab” või “tüütab”! Nii et “midagi külge ei jää enne kooli” pole ehk päris õige, aga lugemisega hakkab ta koolis vaeva nägema küll. Praegu lisaks lasteaia mahvile ma ei taha teda õppimisega veel kodus vaevata. Suvel, kui vähegi mahti saab, tuleks seda ilmselt küll teha. Kusjuures tegu on äärmiselt lugemishuvilise (st ettelugemise huvilise) ja üsna suure lugemusega (st kuulatud raamatute hulgaga) lapsega. Nii et tegelikult pole võimatu, et mõnele lapsele tõepoolest midagi külge ei jää, olgugi et teda on järjekindlalt püütud tähtede ja numbritega tutvustada.
Muide, korrektne on “osal inimestel” või “mõnedel inimestel” või ka “mõnel inimesel”.
Jättes kogu selle lasteaia- ja kooliteema kõrvale… Kuidas osadel inimestel õnnestub oma lapsed kuni koolini arvudest, arvutamisest ja tähtedest ning lugemisest nii eemal hoida, et midagi külge ei jää enne kooli? Tagasimõeldes oma lapsele ja paljudele tuttavatele lastele enne kooli… Ei suuda mõista. Need asjad jäävad ju ise külge igapäevasest elust. Vōi oli elu ainult multikas ja telefon? Isegi sealt ju õpiks ühtteist… Ps. Ei räägi erivajadustega lastest, vaid tavakoolilastest.
Tegelikult ega väga selliseid kooliminejaid ei ole, kes ei oska lugeda või kümne piires arvutada. Vähemalt minu 1. klassi lapse klassis oskasid kõik kooli tulles lugeda (õpetaja ütles, et lugemisoskus oli väga hea kõigil). Ja lugemisoskus ja loetust aru saamise oluline, kuna neil vähemalt hakkas õpetaja kohe täie tambiga edasi minema, st ülesannete teksti peab laps ise läbi lugema, aru saama, selle arusaamise järgi lahendama jne. Kui lugeda ei oskaks, jääkski ka muudes ainetes peale eesti keele tunnitöö tegemata. Õpetajana töötav sõbranna on ka öelnud, et mõni üksik loeb konarlikult, aga temal vähemalt on mitmes klass selline, kus kooli tulles kõik ikka oskavad lugeda. Olen kuulnud, et osadel on esimeses klassis ikka veel peamiselt värvimine ja mingid pildiülesanded, et ei peagi esimeses klassis väga pingutama, aga seal koolis, kus minu laps käib, sedasi ei ole (tavaline Tallinna munitsipaalkool).
Meil esimeses klassis õppida ei jäetud ja lapsel olid reeglina asjad koolis. Ise olin selle üle imestunud pisut, sest lugemist oleks ikka võinud kodus korrata, kuna kooli minnes ta just soravalt küll ei lugenud ja vabatahtlikult raamatut kätte ei võtnud.
Mis teil kodus ühtegi lasteraamatut polegi? Mismoodi see enne kooli harjutamine siis käis, millega?
Meil esimeses klassis õppida ei jäetud ja lapsel olid reeglina asjad koolis. Ise olin selle üle imestunud pisut, sest lugemist oleks ikka võinud kodus korrata, kuna kooli minnes ta just soravalt küll ei lugenud ja vabatahtlikult raamatut kätte ei võtnud.
Mis teil kodus ühtegi lasteraamatut polegi? Mismoodi see enne kooli harjutamine siis käis, millega?
Pidasin silmas Aabitsast koolitöö kordamist. Muidu raamatuid on kodu täis, aga mulle oleks lugema utsitamisel abiks olnud, kui õpetaja ka mingi kohustuse lapsele oleks andnud. Meil oli õpetaja ikka lapsele suur autoriteet. Kui kohustuslik kirjandus tuli oli see kergendus.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
