Teema: 1. klassi lastele sobilikud raamatud

Võta laps raamatupoodi/raamatukokku kaasa ja lase tal raamatuid lapata. Las ta ise valib, mis talle meeldib, tegelikult on ju lastekirjanikke ja -raamatuid palju-palju… Indrek Koff, Piret Raud, Andrus Kivirähk, Edgar Valter…

Minu lapsed on paksude raamatute hirmust lahti saanud koomiksite abil. Alguses lugesid õhukesi koomikseid, aga praegu on käsil juba need paksud koomiksikogud.

Lindgreni raamatutest võite proovida eriväljaandeid, kus on ainult 1 jutt ja palju pilte. Näiteks Vahtramäe Emili puhul on mitu raamatut. Ja need lähevad lastele väga peale.

“Tobias ja 2b”

Minu 1.klassi poiss loeb hea meelega Kivirähki, otsisin samas stiilis raamatuid ja avastasin Markus Saksatamme raamatud, soovitan, mõnusa kiiksuga kirjutatud.
Heiki Vilepi Une-Mati udujuttude sari on ka tore.

Minu lapsele meeldivad Epp Petrone raamatud, näiteks “Marta varbad”, “Anna hambad”, “Leena peenar”, “Kurru Nurru vurrud”, “Lennukiga lõunamaale”

Mina olin selline laps kooli minnes, kellel lugemine läks väga vaevaliselt, sest ma ei saanud ega saanud sellest lugemise nipist aru. Mind sunniti ka kodus iga päev raamatuid ette lugema. Üks kord sattus mulle kätte Ira lemberi raamat “Koolipoiss Jannu”. See raamat hakkas mulle kohe meeldima, sest rääkis ka lapsest, kes läks 1.klassi. Peale selle raamatu läbi lugemist oli mul lugemine selge, sain kuidagi nipile pihta ning II pool aastal olin klassi kiireim lugeja 🙂

#2946434:

Kooli kodulehel on ju lugemisvara ülal. Kui see on läbi loetud ja ikka huvi suur, sea sammud koos lapsega raamatukokku ja küsi soovitusi.

millise kooli?:)

Mu arust siin ei ole mainitud Pettsoni ja Finduse lugusid – peaks olema vägagi lugema meelitavad oma rohkete vahvate piltidega ja ladusa keelega. Need on pealegi sellised ägedad kiiksuga lood. Ja ühtlasi otsapidi ju loomalood ka. Kahjuks see avalugu, kuidas Pettson Finduse saab, “Kuidas väike Findus kaotsi läks”, on küll praegu läbi müüdud.
Mul tekkis veel küsimus, et kuidas need Lindgreni raamatud lapsele juba eos igavad tunduvad. Kas ainult sellepärast, et ei ole värvilisi pilte nagu uuemates raamatutes? Minu poiss veel ise ei loe, on kuuene ja põhimõtteliselt oskab, aga tempo on tal selline, et loole kaasa elama küll ei jõua hakata. Õhtuseks unejutuks oleme jõudnud talle “Pipi Pikksuka” juba ette lugeda ja see talle väga meeldis. Viimased raamatud olid meil “Robin Hood” ja “Üheksa muinasjuttu”, just eile võtsin “Bullerby lapsed”. Mõtlesin veel, et kas see on tema jaoks piisavalt “poistekas” või et on äkki võrreldes eelmistega liiga igapäevane ja olmeline. Jõudsime kaks peatükki läbi ja küsisin, et kas meeldis – vastas: väga meeldis! Selle “surimuri-kilakola-inseneri” peale nt sai tükk aega naerda.

#2947504:

Kuna laps on väga rikka fantaasiaga, siis tema jaoks on liiga “elulised” raamatud igavad (nt Bullerby lapsed, Lärmisepa Lota, Vahtramäe Emil jne).

tõesti? kas sa arvad nii või su laps on neid tegelikult lugenud ka?

#2947762:

#2947715:

#2947504:

Olen teemaalgataja.

Kuna laps on väga rikka fantaasiaga, siis tema jaoks on liiga “elulised” raamatud igavad (nt Bullerby lapsed, Lärmisepa Lota, Vahtramäe Emil jne). Aga siin soovitati tõeliselt lahedaid asju, seega veelkord aitäh! ????

Selle mõttega ära küll teatud raamatuid lapse lugemisvarast välja jäta. Rikas fantaasia tuleb Lindgreni lugemisel kasuks, aga ei tähenda seda, et need siis last ei huvitaks. Vastupidi, sealt saab palju mänguideid ja niisama mõtteid elu kohta, mille peale tänapäeva laps ei tule (eriti kui ta senine huvi peamiselt multikatega piirdub, multikad aga on minu arust tänapäeval kõik suht ühte nišši, nii et laste fantaasiamaailm kõigil üsna ühesuguseks vormitud nendega).

Need “elulised” raamatud tekitavad ka palju küsimusi, kuna on olukordi ja asju, mis tänapäeval juba võõrad on. Vähemalt meil on lastel (5 a ja 7 a) Lindgreni raamatud alati kaasa mõtlemise/küsimise poolest väga innustavalt mõjunud.

Jah, olen lapsele lugenud Bullerby lapsi ja Vahtramäe Emilit ja Trips Traps Trulli näiteks. Talle pole väga meeldinud. Ei ütle küll otse, et üldse ei meeldi, aga on alati küsinud, et millal see raamat juba läbi saab või et kas mõnda teist ei võiks lugeda… Olen teiega nõus, et multikad natuke rikuvadki lapsed ära ja ma ei arvagi, et jätaksin tema lugemisvarast “elulisemad” raamatud täiesti välja, eks proovime neid rohkem koos lugeda ja seal kerkinud teemadel arutada.

Samas praegu tahaks ma, et lapsel tekiks eelkõige huvi ise lugemise vastu ja tundub, et seda on lihtsam tekitada raamatutega, mis talle endale ka päriselt meeldivad, mitte pole kasulikud vms. See on vähemalt minu loogika. Kui inimene absoluutselt näiteks sporti ei armasta, aga kuidagi ennast tervise huvides liigutama peab, siis on ka ju mõistlik alustada meeldivamate tegevustega ja tekitada kõigepealt harjumus…

Proovi koomikseid ja ajakirju. Meil praegu 7 a ja 5 a loevad hea meelega raamatuid, aga siis, kui alles lugema õppisid, tundus, et eriti paksemad või tihedama tekstiga raamatud olid nagu “liiga suur tükk”, nii et iseseisvat lugemist alustasid koomiksite ja ajakirjadega (nii lasteajakirjadega kui ka nt Imelise ajaloo, Geo jmt lappamise ja siit-sealt lugemisega, õnneks õppisid kohe ära ja kirjatähed, nii et said lugeda nii kirja- kui ka trükitähti). Ma ise ka olin natuke hädas, et lastel oli lugemishuvi vähene, armastasid jutte kuulata ja raamatuid vaadata, aga see klõps, et ise raamat võtta ja lugeda ei tahtnud alguses kohe tulla. Pärast lugema õppimist läks veidi aega. Ise olen suur raamatusõber ja millegipärast kujutasin ette, et küll lapsed ka isuga raamatuid neelama hakkavad.