Ma nüüd olen vist natuke kuri, aga sinu kui lapsevanema asi ongi oma lapsele seletada kus ja kuidas käituda. Õpetaja on seda tunnis kindlasti selgitanud juba ning ilmselt mitte üks kord.
Et laps oma asjad kotist üles leiaks, peaks ta oma asjad ise kokku panema. Sina pead lihtsalt küsimustega kontrollima, kas ta on kotti pannud nt. Eesti keele õpiku, vihikud ja töövihiku. Sedasi jääb lapsele lõpuks meelde millised asjad ta peab kokku pakkima.
See tagasiside mis õpetaja annab, ei ole kindlasti negatiivselt mõeldud. See ongi lihtsalt lapsevanemale tähelepanekuks, et mida tuleks selgitada. Ja sa ei saa olla kurnatud oma lapse kasvatamisest juba praegu kui laps on alles 7 aastane.
Kuri teemaalgataja peale? Aga miks on sul õigus ta peale kuri olla? Oled õpetaja?
Tunnistan ausalt – ma ei ole ideaalne inimene, teen vigu ja puha aga üritan parem olla ja vigadest õppida. See on õudselt masendav, et alati leidub inimesi, kes teevad kõike ja kõiki maha, olles ise samasugune tavaline surelik mitteideaalne inimene!
Olen jah kurnatud, ja miks mul selleks õigust pole? Olen talle kogu aeg rääkinud, et kuidas ja miks ja muudkui suunanud teda ja rääkinud ja rääkinud ja seletanud ja seletanud. Jah, minu viga, et ma iga ei suuna teda ennast kotti pakkima, vahel vaatan ise üle – ehk siis võin selle märkuse endale arvele panna, olin paha ema ja ei suunanud seekord ise last kotti üle vaatama. Ta ei ole mu ainus laps. Vanemate lastega ei olnud selliseid probleeme, nad ei saanud niimoodi märkust märkuse järel, kool oli ka teine, õpetajatest rääkimata.
Ega ma ei süüdistagi õpetajat, tean et mu see laps on keskmisest elavam. Seepärast räägin ja arutlengi lapsega kooliasjad ja -olukorra üle. Palun koolist töövihikud ka koju tuua – mind seal kohapeal ei ole ütlemas ja ei too koju – unustas… (mina süüdi?). Ja räägingi siis iga hommik, et too koju kaasa… no see nädal nüüd tõi lõpuks. Kuidas ühed teevad, mis palutakse aga teistel ei tule meeldegi, vaatamata sellele, et korduvalt palutakse. Kusjuures õppimises on väga tubli, loeb meelsasti.
