Esileht Koolilaps 1. klassi poiss ja KAKA!

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: 1. klassi poiss ja KAKA!

Postitas:
Kägu

Väga suur mure 1. klassi lapsega, kes määrib iga päev pükse ja nii juba septembrist alates. Potilkäiguga on ka varem probleeme olnud, paar aastat tagasi soovitas perearst lahtistit anda, sest laps ei olnud nõus kakal käima, niheles ja tõmbles, jalad ristis, kuni püksid mustad. Siis loobusin hea nõuande järgimisest, sest lapsel ei olnud kõhukinnisust. Millalgi probleem leevenes, proovisin sellele tähelepanu mitte juhtida ja teda mitte pidevalt potijuttudega ärritada (teised sugulased tegid aeg-ajalt märkusi). Samamoodi nüüd – kõht ei ole kinni ega lahti, enam ei ole seda hirmsat nihelemist ja hüplemist, aga püksid iga päev määrdunud ja hais üleval. Perearst soovitas natuke aega olukorda jälgida ja mõne aja pärast tagasi helistada. Jälgisin – poiss ei tee nagu väljagi, et midagi pahasti, ei näita välja, et potile vaja, ei näita välja ega ütle, et teda miski häiriks. Järgmisel nädalal püüan jälle löögile saada, aga probleem on nii delikaatne, et tahan vestelda nii, et ükski teine pereliige (ega nt kolleeg) pealt ei kuuleks, seega on perearsti “parajal hetkel” olnud võimatu uuesti kätte saada. Aeg muudkui läheb ja kujutan ette, et väga palju aega enam pole selleni, et koolis mõni ebameeldiv intsident juhtub ja teised last tõrjuma hakkavad. Laps ei taha ka midagi kuulda sellest, et võiks keset päeva püksid ära vahetada ja pesemas käia – häbeneb. Mida teha, et olukorda parandada? Ignoreerimine pole ilmselgelt enam ammu mingi lahendus. Laps ise ütleb, et temal mingit ebamugavust ei ole, aga see piinlikkustunne ja teiste pereliikmete eest varjamise püüd ometi on.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võib olla vahest nii, et tegelikult on siiski kõhukinnisus ja see mis pükstesse tuleb, voolab sellest nö probleemist mööda ja imbub välja.

Proovige korra sool tühjaks saada, kas lahtistiga või selle rohuga, mis pannakse pepusse. Siis saad aru, kas tühja soolega ka määrib pükse või ei.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, võib-olla tõesti, kuigi see tundub pisut hirmutav. Kuidas seda tehes hiljem aru saada, kas sool on päriselt tühi või mitte? (ja kuigi https://www.itk.ee/patsiendile/patsiendi-infomaterjalid/haigused/krooniline-kohukinnisus annab päris hea ülevaate, ei oska ma ikka öelda, kas see häda tal on või mitte – rooja konsistentsi järgi ütleksin, et tal kõhukinnisust kindlasti ei ole, aga sümptomitest näiteks väsimus ja täiskõhutunne on tal küll – aga ilmselgelt ei ole mul meditsiinilist haridust ja Google seda ei asenda.)

Lapsel oli ca kuu aega tagasi ühel päeval kõht lahti (mitte küll väga rängalt), suur hulk tuli esimese hooga püksi, siis käis tualetis, pesemas, sai uued püksid ja paari tunni pärast olid need ka määrdunud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen oma kogemusi siin jaganud varem, aga kes seda enam leiab.

Meil algas püksikakamine lasteaias. Nii tuttav kirjeldus oli, kõik just samasugune. Kõik jätkus kooli minnes ja siis juba sai igatmoodi proovitud. Heaga ja kurjaga (noh, natuke irisedes lihtsalt), mööda vaadates ja iga natukese aja tagant potile saates. Ega ta ei läinud, puges kusagile silma alt ära. Poiss käis hästi hoolega pesemas ja vahetas pükse, aga hais järgi ikka. Kui küsisin, kas tunneb, kui tuleb, kehitas vaid õlgu.  Kusagile ööseks jääda ei saanud. Kartsin kiusamist, aga seda õnneks ei tulnudki. Perearst ütles vaid, et kui tüdrukuid vaatama hakkab, jääb järgi. Käisime siiski lastehaiglas uuringutel, füüsiliselt kõik korras. See ongi tegelikult psühholoogiline probleem, lapsel on mingi pinge üleval. Et ei taha/saa/julge mingil hetkel kakada, siis tekibki kõhukinnisus ja see, mis välja tuleb, on n.ö. ülevool värskemast kakast. Samamoodi soovitati kõht lahti võtta ja siis igapäevaselt pehmem hoida. Paar korda poiss võttis rohtu, siis keeldus kategooriliselt. Asjale tuli lõpp hästi ootamatult. Ühel päeval tuli poiss valjult kirudes tuppa: kas siin majas sitalinti ka ostetakse või mitte? (vetsus oli otsas). Andsin uue rulli ja siis taipasin – see laps polnud seni kordagi vetsus kakal käinud. Ta oli 12 aastane.

+6
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Guugelda “enkoprees”.

Minu teise klassi lapsel on ka see probleem. Vahepeal on mingid päevad nagu parem, siis jälle hullem. Mulle endale tundub lapsega vestluste põhjal, et laps hoiab kakat kinni, nt. ei taha mängi katkestada vms, ja siis tulebki püksi. Kõhukinnisus oli varem probleemiks. Siis saigi asi Microlaxiga lahendatud.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühel päeval tuli poiss valjult kirudes tuppa: kas siin majas sitalinti ka ostetakse või mitte? (vetsus oli otsas).

Ei puutu küll asjasse, aga miks 12 aastane poiss niimoodi räägib. Mul on ka 12 aastane poiss, aga sellist sõnavara ei kujutaks ette.

+24
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on enkoprees ja pigem viitab sellele, et lapsel on mingi mure või stress. Kuna tegu 1. klassi lapsega, siis pakun, et koolistress. Võib uurida klassijuhataja käest, et kuidas ta hakkama saab, kuidas on suhted teiste lastega. Kui koolis on hea psühholoog, siis võib ka temaga sellest rääkida.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jaa, tal on kindlasti koolistress! Koolis saab ta väga hästi hakkama, on leidnud sõbrad, saab õpetajatelt kiita, aga samas on ta väga tundlik laps ja õpetajatele vastamine on kindlasti suur igapäevane eneseületus (lasteaias suhtles peamiselt sõnadeta – ärevuse, mitte oskamatuse tõttu). Teistega koos lõunat sööma ei ole ta nõus, liiga suur stress – paneme talle lõunaks seda toitu kaasa, mida ta kindlasti sööb. Nädalane koolivaheaeg oli toibumiseks ilmselt liiga lühike aeg, selle ajaga ei toimunud mingit muutust.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühel päeval tuli poiss valjult kirudes tuppa: kas siin majas sitalinti ka ostetakse või mitte? (vetsus oli otsas).

Ei puutu küll asjasse, aga miks 12 aastane poiss niimoodi räägib. Mul on ka 12 aastane poiss, aga sellist sõnavara ei kujutaks ette.

No sel hetkel oli mul täiesti ükskõik, kuidas ta rääkis. Tegelikult kujuta ette – sa lähed praktiliselt elus esimest korda kakale inimese moodi ja siis pole paberit… See poiss on nüüdseks kolme lapse isa ja hoiab hoolega oma jõmmide keelekasutusel silmi-kõrvu peal.

+11
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Proovige ikka kiiresti arsti juurde saada. Laps on ju hädas. See on tegelikult suht levinud probleem ja arst peaks suutma aidata. Äkki saate mõne asjalikuma arstiga nõu pidada.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen oma kogemusi siin jaganud varem, aga kes seda enam leiab.

Meil algas püksikakamine lasteaias. Nii tuttav kirjeldus oli, kõik just samasugune. Kõik jätkus kooli minnes ja siis juba sai igatmoodi proovitud. Heaga ja kurjaga (noh, natuke irisedes lihtsalt), mööda vaadates ja iga natukese aja tagant potile saates. Ega ta ei läinud, puges kusagile silma alt ära. Poiss käis hästi hoolega pesemas ja vahetas pükse, aga hais järgi ikka. Kui küsisin, kas tunneb, kui tuleb, kehitas vaid õlgu. Kusagile ööseks jääda ei saanud. Kartsin kiusamist, aga seda õnneks ei tulnudki. Perearst ütles vaid, et kui tüdrukuid vaatama hakkab, jääb järgi. Käisime siiski lastehaiglas uuringutel, füüsiliselt kõik korras. See ongi tegelikult psühholoogiline probleem, lapsel on mingi pinge üleval. Et ei taha/saa/julge mingil hetkel kakada, siis tekibki kõhukinnisus ja see, mis välja tuleb, on n.ö. ülevool värskemast kakast. Samamoodi soovitati kõht lahti võtta ja siis igapäevaselt pehmem hoida. Paar korda poiss võttis rohtu, siis keeldus kategooriliselt. Asjale tuli lõpp hästi ootamatult. Ühel päeval tuli poiss valjult kirudes tuppa: kas siin majas sitalinti ka ostetakse või mitte? (vetsus oli otsas). Andsin uue rulli ja siis taipasin – see laps polnud seni kordagi vetsus kakal käinud. Ta oli 12 aastane.

Täiesti arusaamatuks jäi – mis mõttes polnud kunagi vetsus kakal käinud? 12 aasta jooksul???

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen oma kogemusi siin jaganud varem, aga kes seda enam leiab.

Meil algas püksikakamine lasteaias. Nii tuttav kirjeldus oli, kõik just samasugune. Kõik jätkus kooli minnes ja siis juba sai igatmoodi proovitud. Heaga ja kurjaga (noh, natuke irisedes lihtsalt), mööda vaadates ja iga natukese aja tagant potile saates. Ega ta ei läinud, puges kusagile silma alt ära. Poiss käis hästi hoolega pesemas ja vahetas pükse, aga hais järgi ikka. Kui küsisin, kas tunneb, kui tuleb, kehitas vaid õlgu. Kusagile ööseks jääda ei saanud. Kartsin kiusamist, aga seda õnneks ei tulnudki. Perearst ütles vaid, et kui tüdrukuid vaatama hakkab, jääb järgi. Käisime siiski lastehaiglas uuringutel, füüsiliselt kõik korras. See ongi tegelikult psühholoogiline probleem, lapsel on mingi pinge üleval. Et ei taha/saa/julge mingil hetkel kakada, siis tekibki kõhukinnisus ja see, mis välja tuleb, on n.ö. ülevool värskemast kakast. Samamoodi soovitati kõht lahti võtta ja siis igapäevaselt pehmem hoida. Paar korda poiss võttis rohtu, siis keeldus kategooriliselt. Asjale tuli lõpp hästi ootamatult. Ühel päeval tuli poiss valjult kirudes tuppa: kas siin majas sitalinti ka ostetakse või mitte? (vetsus oli otsas). Andsin uue rulli ja siis taipasin – see laps polnud seni kordagi vetsus kakal käinud. Ta oli 12 aastane.

Täiesti arusaamatuks jäi – mis mõttes polnud kunagi vetsus kakal käinud? 12 aasta jooksul???

Jah. Päris väiksena käis potil. Umbes neljaselt hakkas see jama pihta, kõik paksem kraam tuli püksi. Algul ju nii väike veel, ei osanud nagu reageerida. Hiljem arsti arvamus asjast.. kirjutasin. Varianti psühholoogiga rääkimiseks näiteks ei pakutud. Tee mida tahad, aga abi polnud. Asja olemusest saime aru siis kui umbes aasta enne püksitegemise lõppu uuringutele saime. Sellest nüüd aastaid möödas.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen oma kogemusi siin jaganud varem, aga kes seda enam leiab.

Meil algas püksikakamine lasteaias. Nii tuttav kirjeldus oli, kõik just samasugune. Kõik jätkus kooli minnes ja siis juba sai igatmoodi proovitud. Heaga ja kurjaga (noh, natuke irisedes lihtsalt), mööda vaadates ja iga natukese aja tagant potile saates. Ega ta ei läinud, puges kusagile silma alt ära. Poiss käis hästi hoolega pesemas ja vahetas pükse, aga hais järgi ikka. Kui küsisin, kas tunneb, kui tuleb, kehitas vaid õlgu. Kusagile ööseks jääda ei saanud. Kartsin kiusamist, aga seda õnneks ei tulnudki. Perearst ütles vaid, et kui tüdrukuid vaatama hakkab, jääb järgi. Käisime siiski lastehaiglas uuringutel, füüsiliselt kõik korras. See ongi tegelikult psühholoogiline probleem, lapsel on mingi pinge üleval. Et ei taha/saa/julge mingil hetkel kakada, siis tekibki kõhukinnisus ja see, mis välja tuleb, on n.ö. ülevool värskemast kakast. Samamoodi soovitati kõht lahti võtta ja siis igapäevaselt pehmem hoida. Paar korda poiss võttis rohtu, siis keeldus kategooriliselt. Asjale tuli lõpp hästi ootamatult. Ühel päeval tuli poiss valjult kirudes tuppa: kas siin majas sitalinti ka ostetakse või mitte? (vetsus oli otsas). Andsin uue rulli ja siis taipasin – see laps polnud seni kordagi vetsus kakal käinud. Ta oli 12 aastane.

Täiesti arusaamatuks jäi – mis mõttes polnud kunagi vetsus kakal käinud? 12 aasta jooksul???

Jah. Päris väiksena käis potil. Umbes neljaselt hakkas see jama pihta, kõik paksem kraam tuli püksi. Algul ju nii väike veel, ei osanud nagu reageerida. Hiljem arsti arvamus asjast.. kirjutasin. Varianti psühholoogiga rääkimiseks näiteks ei pakutud. Tee mida tahad, aga abi polnud. Asja olemusest saime aru siis kui umbes aasta enne püksitegemise lõppu uuringutele saime. Sellest nüüd aastaid möödas.

Muuta ei lase, lisan siis veel.

Mis selle kõik põhjustas, seda ei teagi. Kodus oli kõik korras, tegu oli noorima lapsega, ehk isegi natuke hellitatud pesamunaga. Ei kiusamist ega mingitki vägivalda. Lasteaeda minek ehk lihtsalt, tegu ei olnud väga seltskondliku lapsega.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sarnase murega nii kaudsemalt kui otsesemalt kokku puutunud. Sugulase laps umbes algklasside lõpus, põhikooli alguses, arvutimäng oli nii põnev, et wc-sse minna polnud aega, tihti olid ka püksid kakased. Kasvas paari aastaga välja, koolis ilmselt probleemi polnud, seal ju arvutimänge ei mänginud.

Enda laps aga tunduvalt nooremana, ei käinud siis vist isegi lasteaias ja põhjuseks tõenäoliselt korra natuke kinnisema kõhu tõttu valikul kakamine. Hakkas ka kakat kinni hoidma, ei aidanud ei ära ostmine ega pahandamine. Käisime ka psühholoogi juures, kes lapsega üldse ei rääkinud, rääkis vaid minuga ja korrutas, küll te olete tublid.

Esimese klassi lapsega vast ikka tasuks psühholoogi juurde minna, on siis põhjuseks koolistress või hirm võõras kohas kakal käia (kui koolis häda peale tuleb), kasutage mingeid leebeid lahtisteid forlaxi või duphalaci, kui pole mitu päeva kakal käinud, siis ka microlaxi. Rääkige klassijuhatajaga (ei pea otseselt kakaprobleemile tähelepanu juhtima, võib lihtsalt küsida, kuidas talle tundub, kuidas laps koolis hakkama saab või kas klassijuhataja  on märganud et lapsel on mingeid muresid või probleeme, no midagi sarnast ilma et klassijuhataja peaks eeldama, et lapsel on probleeme, lihtsalt uurige, kuidas suhtlus klassis tema silme läbi paistab).

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tuttav teema omastkäest. kui lasteaias oli pissitamine kakatamine osa päevast, ehk sai minna kui oli vajadus, siis koolis see paraku ei ole nii. Lühikesed vahetunnid, palju erinevas vanuses lapsi läbisegi ja tihtipeale on kooli wc ka ebameeldiv. Mul endal võimendas seda veel kodune olukord kus 2 toalises korteris elasime viiekesi ja wc, vannituba olid koos. Vaatamata kinnihoidmisele mingi moment tahab see laadung ikka väljuda ja siis tulebki see pabulake mis püksid määrib ja haiseb ka. Lihtsam on luua lapsele võimalus kus ta saab ise rahulikult oma häda toimetada. Meil nooremal rutiin hommikul enne väljaminekut kakada ja seoses sellega äratan juba teadlikult varem et jõuaks oma vajadused rahulikult toimetada. Teiseks oli uue elamise tingimuseks mitu wc, vannituba. Ja äärmisel vajadusel kasutame Microlaxi.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin peaks lapsele leidama psühholoogi ja veel parem tegevusterapeudi kuna see on ärevusest. St peas kinni.

Mul endal on halvasti kohanev laps, probleemid ärevuse ja enesehinnanguga, see kakamise teema on tal ka olnud eluaeg. Tema vajab nt sooja ja turvalist kohta ning aega. Elu sees ei oleks nõus koolis või kuskil kaubanduskeskuses seda tegema. St kus kiiresti peab toimetama.

Ka on kokkupuude väikese sugulasega kel oli püksi kakamise probleem kui ta ema pidi väga pikalt noorema lapsega haiglas olema (raske haigus millest õnneks paranes) ja laps olude sunnil erinevate sugulaste juures hoida oli.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

koolis wc käimine võib olla ebamugav. eriti kui koolis on igivanad pool avatud kabiinid.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, võib-olla tõesti, kuigi see tundub pisut hirmutav. Kuidas seda tehes hiljem aru saada, kas sool on päriselt tühi või mitte? (ja kuigi https://www.itk.ee/patsiendile/patsiendi-infomaterjalid/haigused/krooniline-kohukinnisus annab päris hea ülevaate, ei oska ma ikka öelda, kas see häda tal on või mitte – rooja konsistentsi järgi ütleksin, et tal kõhukinnisust kindlasti ei ole, aga sümptomitest näiteks väsimus ja täiskõhutunne on tal küll – aga ilmselgelt ei ole mul meditsiinilist haridust ja Google seda ei asenda.)

Lapsel oli ca kuu aega tagasi ühel päeval kõht lahti (mitte küll väga rängalt), suur hulk tuli esimese hooga püksi, siis käis tualetis, pesemas, sai uued püksid ja paari tunni pärast olid need ka määrdunud.

On ikka täiesti tavaline kõhukinnisus ja enkoprees.  Tulebki kasutada lahtistit, käia psühholoogi juures ja püüda üldine ärevuse foon maha võtta. Minu meelest kõige mõttetum soovitus, vabandust!, on õpetajaga rääkimine. Sellise vaikse ja tubli lapse korral ongi mureks sisemised pinged, mitte konkreetne kiusamine. Õpetaja näeb enda ees vaikset, rahulikku ja töökat last, psühholoog on see, kel on aega lapsega pikemalt juttu ajada ja lasta tal avaneda.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühel päeval tuli poiss valjult kirudes tuppa: kas siin majas sitalinti ka ostetakse või mitte? (vetsus oli otsas).

Ei puutu küll asjasse, aga miks 12 aastane poiss niimoodi räägib. Mul on ka 12 aastane poiss, aga sellist sõnavara ei kujutaks ette.

Mul on 11a poiss ja oma kodus ja pereringis võib rääkida, kuidas soovib, peaasi, et mujal viisakas on.

+2
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundlike laste teema. Mäletan hästi, et kartsin pööraselt 1. klassis kooli vetsu minna ja koolist koju tulles, paaril korral konkreetselt hüppasin mingisse tänavaäärsesse põõsasse, et oma häda ära õiendada, ise häbist suremas, et keegi ei näeks.

Arvan, et laps ei taha võõras kohas häda teha. Kas ta enne kooli ei võiks aega võtta ja rahulikult / pikemalt potil istuda?  Minu laps näiteks 1. klassis, niipea kui kooli jõudis, kohe vetsu suundus ja ma pidin selle ukse juures valvama, et keegi ei tuleks ukse taha logistama….Ja ehk just tänu sellele ei toimunud teemaalgataja poolt kirjeldatud vahejuhtumeid.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest kõige mõttetum soovitus, vabandust!, on õpetajaga rääkimine. Sellise vaikse ja tubli lapse korral ongi mureks sisemised pinged, mitte konkreetne kiusamine. Õpetaja näeb enda ees vaikset, rahulikku ja töökat last, psühholoog on see, kel on aega lapsega pikemalt juttu ajada ja lasta tal avaneda.

Klassiõpetaja on ju ometi see, kes saab suure osa neist pingetest maha võtta! Kui TA kirjutas, et klassi ees vastamine on lapsele raske, siis saab kasvõi sellest alustada. Minu nüüdseks täiskasvanud tütar oli ka kooli minnes väga tagasihoidlik ja tundlik, samas perfektsionist ja klassi ees vastamine oli tema jaoks suuur eneseületamine. Õpetaja oli nii palju tark, et lasi tal vastata enda laua kõrval, lausa sosinal selle jutu ette lugeda või ära jutustada. Õppimisega ei ole kunagi olnud mingeid raskusi, õpitu taasesitamisega aga küll. Nüüdseks on tubli ja hakkaja noor naine, aga tegelikult olen siiani väga tänulik ta esimesele õpetajale, kes lasi tal veel teises klassiski käest kinni võtta, kui klassist välja minek oli. Kooli koridorides toimuv oli minu lapse jaoks lihtsalt liig.

Õpetajaga rääkides ei pea üldse probleemi täielikult avama, saab lihtsalt öelda, et see v teine asi valmistab lapsele raskusi. Väga tubli laps võib pingutada nii väga, et ka kogenud õpetaja ei pruugi tajudagi selle taga olevat probleemi, kuid lapsele tekitab see igapäevaseid pingeid.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil ka selle teemaga kokkupuude, aga põhjuseks ka just see, et ei raatsi meeldiva tegevuse juurest ära tulla aega kulutama. Meil töötab motivatsioon – tahad arvutisse, enne vetsu. toimib, ja nii harjub sisse.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil laps vastupidi lõpetas püksi kakamise kooli minnes, kuid enne seda käis aasta aega võitlus sama probleemiga. Lõpuks oli abi ikkagi umbes 6 nädalat lahtisti kuurist, kuigi tal polnud otseselt kõhukinnisust. Võibolla ka see, et kuna lahtisti oli lapsele ebameeldiv, siis ta ka lõpuks võttis end kokku. Püksid olid määrdunud igapäevaselt ja umbes kord nädalas kakas püksi suurema portsu. Ise ei märganud ja eitas püksikakamist ka siis, kui tuba juba paksu haisu täis. Enkoprees on sage kaasnähtus mitmete psühhiaatriliste raskustega. Meie puhul, laps on üldse selline, kes ümbritsevat ja ilmselt ka enda sees toimuvat justkui ei märka – ei tea mis päev on, ei mäleta eilset, ei tea kus ta asjad on. On hajevil ja püsimatu. Samas ei ole rumal laps, võibolla vastupidi tundlik, kes kogeb kõiki signaale just liiga intensiivselt ja ülestimuleerivalt ning ei oska enam olulisi signaale (nagu kakahäda tunne) eristada suurest stiimulite virrvarrist.

Soovitan teemaalgatajal kõigepealt üle saada valehäbist – no mida on teiste pereliikmete eest varjata? Tegu on meditsiinilise probleemiga, laps ise ei saa kuhugi pöörduda vaid vanemad peavad hankima lapsele vajaliku abi. Kui endal oleks probleem ootamatult püksi lipsava kakaga, siis ju läheks arsti juurde rutem, leiaks ka need hetked helistamiseks. Psühhiaater soovitas ka mitte lapsega pahandada ega isegi mitte nördimust välja näidata – ka mitte varjamise ja eitamise eest – ning tunnustada last iga päev, kui kaka ei tule püksi. Näiteks kleeps, auhind või mingi mäng või jutuke või muu kvaliteetaeg iga eduka päeva lõpus.

+3
0
Please wait...

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Koolilaps 1. klassi poiss ja KAKA!