Minu pojal oli. Algas see jama 3-4 aastaselt ja kestis umbes 12-13 aasta vanuseni. Päris õudne oli. Meil ei olnud tegu enam lihtsalt pruuni triibuga, vaid kõik tuli püksi. Lasteaias riieldi ja üritati mulle selgeks teha, et nad ei saa sellist last ladteaias pidada. Asi muutus niipalju, et seal ja hiljem koolis otseselt vist püksi ei tulnud. Kodus. Pidev hais oli ikka järel, laps ei saanud ühtegi laagrisse ega ööbimisega üritusele. Ma ei saanud üldse aru, mis tegelikult toimub. Rääkisin perearstiga, tundus, nagu see teda üldse ei huvitaks. Mäletan, kui kurjaks ajas mind lause: hakkab tüdrukuid vaatama, kasvab välja. Mida? Paar päeva peale seda jutuajamist käis poiss ise arsti juures miskipärast ja määris seal WC ära kogemata. Siis arst helistas mulle ise ja saatis uuringutele. Kõik oli korras tegelikult. Nagu öeldi, et tundlik laps, närvitseb millegipärast, probleem on pikale veninud ja võtabki aega. Tegu just nimelt kõhukinnisusega, tekib nn ülevool. Soovitati lahtistitega aidata, millest poiss kategooriliselt keeldus. Mässasime siis toiduvalikuga. See jama kestis ikka pea aasta veel. Ja siis ühel õhtul tuli poeg valjult kirudes tualetist : kurat, kas siin majas peldikupaberit üldse ei osteta või? Sellest hetkest klõpsupealt oli asi korras.
Nüüd poeg ise juba kahe lapse isa. Mida ma kartsin, et kui enurees tihti on n.ö. pärilik, siis äkki see ka, aga ei pidavat olema.
Aga hulluks ajas küll ja selline lootusetuse tunne tuli peale. Käige uurige igaks juhuks, süda rahulikum. Aga jah, googelda enkoprees, siis leiad infot.
