Olen elukaaslasega koos elanud 10 aastat. Kui nüüd ajas tagasi mõelda, siis tegelikult oli igasugu märke juba päris algusest peale. Ei, ta ei ole mind petnud-selles olen suht kindel. Ta pole kunagi rahul olnud mitte millegagi-no alati oleme teinud asju mis talle sobivad ja alati on tal ikka põhjust olnud vingus nägu teha, sest ikka ja alati on kõigest vähe. Järgmiseks hakkasid tulema inetult ütlemised, nüüdseks on need ütlemised minu aadressil väga inetuks läinud-no näiteks:olen tema päeva ära rikkunud, olen hälbega, hingan tema õhu ära jne. Neid ütlemisi on ikka väga palju. Kui juhin tema tähelepanu sellele, et teisele ei öelda niimoodi, siis saan vastuseks, et eriti hellake.
Meil oli suhte algus nii ilus-ta nii hoidis ja armastas ja oli minu üle uhke. Ma nii väga soovisin seda suhet sellisena hoida-korraldasin romantikaõhtuid, otsisin kohti kus väljas söömas käia, rääkisin ilusaid asju, avaldasin oma tundeid.
Ja nüüd on sellinne vaimne vägivald.