Minu kümnekuune beebi vingub ja nutab koooguuuaeg. Ärkab üles, natuke aega läheb mööda ja hakkab pihta. Ripub pidevalt jala otsas ja nutab, võtan sülle, ikka ei ole rahul. Omaette ta eriti mängida ei taha. Öösel õnneks magab enam-vähem normaalselt ja ei ole rahutu, päevased und on ka okeid, kuid kõik see ärkveloleku aeg ajab kohati hulluks juba. Neid hetki, kus ta rahulik, rõõmus, rõõsa beebi on, on väga vähe. Kas see on lihtsalt ealine iseärasus, kus ta nii klammerduv ja vinguv on? Uusi hambaid hetkel paista pole, kuid ehk on võimalus, et need häirivad ka teda.. Kui paljudel laps selline olnud on sellises vanuses ja kas on lootust, et see on mööduv ja varsti beebi rõõmus edasi? 🙁 Eks ma mõistan, et nad ei oskagi ennast hetkel teisiti väljendada, aga see pidev rahulolematus, oeeeh.
Teema: 10-kuune ja nutt
No suht raske olukorda ette kujutada, et 10kuune tõesti koguaeg vingub. Samas ma võin kinnitada, et minu lapsel ala 6-7k kuniumbes 1,5a ei olnud jonni vaid oli ainult hüsteeria 😀 Ela siis sellega, et iga asja peale on laps hüsteerias, mille jooksul ei luba end sülla võtta, endaga suhelda jne. Õnneks alates u 1,5 jäi neid hoogusid vähemaks, nüüd 2,5selt jonnib ikka palju, aga hüsteeriat enam ei tee….
Aga mida sa ise kodus teed? Äkki üritad liiga palju millegi muuga tegeleda? näiteks nutiseadet vahtida, aga 10kuune tahab juba vanemate vidinatega mängida jne. Nii pea, kui lapsed hakkavad käputama ja toe najal seisma, suureneb nende huvi just vanemate asjade vastu.
Minu ainus soovitus ongi üritada kogu olukorda kõrvalt jälgida, et ehk sul õnnestub märgata midagi, mis on selle virina põhjuseks – miski teie koduses keskkonnas, sinu enda käitumises, mida saaksid muuta. Võibolla laps ei taha niisama süles olla, vaid tahab aktiivset tegutsemist, et loetaks raamatut talle vmt. Ega ei oskagi ju konkreetseid soovitusi anda, kui ei näe, mis seal kodus on või ei ole 😀 Aga lihtsalt, et proovi oma tegevustes ja päevaplaanis midagi muuta
Minul ka vingus. Algas samal ajal ja kadus siis, kui kõndima õppis 1a 3kuuselt. Siis tal oli nii palju avastada, et polnud aega vinguda.
Aga mäletan selgelt, et see oli beebiea raskeim aeg. Rippuski ka mul sõna otses mõttes jala küljes ja virises. Sülle võttes seal olla ei tahtnud ja maas ringi käputada ka mitte. Õues oli ka keeruline tegevust leida, sest oli sopane varakevad ja kõndida ka ei osanud veel.
Mul beebi saab varsti 10 kuuseks ja täpselt sama asi. Pidevalt on üks ving ja inin. Omaette viitsib vaid vähest aega tegutseda, ülejäänud aja ronib ja ripub mu küljes ja vigiseb. Võib-olla ealine iseärasus, võib-olla hambad (kuigi ka uusi ei paista praegu). Siis on vaikus ja tegutseb omaette, kui mingi ÜLI põnev asi on. Õues kärus on nii kaua vait, kui ümber on huvitavaid asju, mida vaadata (autod, inimesed). Eks tuleb see periood lihtsalt üle elada ja lapse jaoks olemas olla. Isegi, kui see on vahel väsitav. 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
