Esileht Beebi ja mitmikud 10 kuune laps reageerib kõigele röökimisega

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )

Teema: 10 kuune laps reageerib kõigele röökimisega

Postitas:
Kägu

Mul neljas ja ühtlsi viimane laps, seega kogemust mul laste kasvatamidega justkui jagub. Samuti ei hellita ma pesamuna kuidagi rohkem kui teisi oma lapsi. Paraku aga on argipäevaseks mureks saanud see, etlaps reageerib kõigele röökimisega – jah just röökimisega, mitte nutuga. Ilmselt tundub naabritele, et lõikan lapsel käsi või jalgu otsast 🙄.
Räägin temaga rahulikult, näiteks, ” kas tahad juua” ja kui lähen tassi täitma siis hakkab röökima. Või siis, kas tahd teeme pudru … Hakkan tema silme all pudru tegem ja laps pistab röökima. Või veel näiteks, panen lapse voodisse õhtul ja ütlen, etkohe lähen teen sulle piima – laps näeb kuidas võtan ta lutipudeli ja lahkun toast ning jätan ukse ka lahti – lqps jälle pistab röökima. Täna õhtul me õhtupudruni ei jõudnudki, hakkas tavapäraselt röökima, rääkisin ilusti rahulikult, et kui sa karjuma hakkad, siis lähed teise tuppa, mida ma ka pidin tegema. Kokku viisin lapse 4 x taha tuppa mille peale ta vaid röökides tagasi kööko roomas. Tahtsin talle selgeks teha, et selline käitumine ei ole vastuvõetav, aga 0/1 lapse kasuks …. Muuseas pudru on endiselt veel kausis ootamas 😑.
Kuidas seda röökivat käitumist välja juurida ? Lihtsalt väsitav, sest see kestnud juba oma 3 kuud.
Laps saab tähelepanu ja kallistusi, aga ikka miskit valesti…😣

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas tahad teeme PUTRU!
PUDER on endiselt kausis ootamas!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No näed. Vaata kui tore, et said kasulik olla. Võid enda üle nüüd uhke olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hmm… 10-kuune on küll liiga väike veel, et “karistada” teise tuppa viimisega. Tundub, et ta röögib selle peale, et hakkad tema nähes millegi muuga tegelema ja talle ei meeldi see. Kas nii ei anna teha, et sa ei ütle talle, mida tegema hakkad, vaid suunad ta ise mängima millegi huvitavaga ja samal ajal teed vaikselt tema pudrud ja piimad.
Mul laps küll juba üle aasta, aga ega talle ka ei meeldi, kui midagi pliidi ääres toimetan vms. Saab kohe aru, et nüüd tal pole mu tähelepanu. Samas kui põrandal istun, vaatan telekat, siis pole tal häda midagi. Mängib minu ümber oma asjadega. Ja üksinda tuppa jätmine on välistatud, ka lahtise uksega – hakkab karjuma… eks ta kardab, nii pisike ju alles, ei saa aru, mida sa talle räägid. Mina olen seda normaalseks pidanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellises vanuses lapsed hakkavad taipama, et nad polegi emaga üks ja sama inimene ning klammerduvadki rohkem ema külge. Praegune käitumine tekitab temas veel rohkem ärevust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eelmiste lastega pole sellist janti olnud, aga eks lapsed ongi kõik väga erinevad. Seda teise tuppa viimist proovisin eile esimest korda. Aega võttis 45 min kuni ta ära taipas, et karjudes süüa ei antagi. Pole need beebid midagi nii “rumalukesed veel”.
Saab ilusti aru kui ütled “ära puutu” või “aitäh, anna”.
Eks tuleb see aeg lihtsalt ära kannatada….

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ma ei tea, 3 kuud sellist janti küll ei kannataks. Hüsteeriliselt röökimine ei ole okei, äkki pöörduksid laste psühholoogi poole?

Please wait...
Postitas:
Kägu

See beebi karistamine on küll jõhkrus kuubis. Ilmselt teed endale aru andmata veel selliseid lapses ärevust tekitavaid asju. Pöördu kusagile abi saamiseks, mul on tunne, et oma tegevusega oledki nutuhood esile kutsunud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Äkki ta tahab lihtsalt sinu tähelepanu? Võibolla tõesti hakkab aru saama, et ta peab iseseisvamaks muutuma ning sa ei ole tal küljes koguaeg.
Võid proovida äkki näiteks praegu, et teete koos. Mitte, et “teeme koos pudru” ja sa ise hakkad tema ees tegema vaid näiteks proovid teda kaasata sellesse tegevusse. Ütled, et lähme võtame piima/vett kapist ja lähete koos seda tegema. Või siis annad talle mingi tegevuse selleks ajaks (mis sest et ta pisike veel ja ei oska, aga proovida võib?). Näiteks annad mingi lusika kätte ja kausi, et sina sega nt miskit seal ja ma panen poti tulele.
Äkki enne magama panemist teete koos piima valmis. Sama vee joomisega, et lähetegi siis koos seda tassi nt täitma.
Kasutasin seda oma esimese lapsega, ta küll ei röökinud, aga tahtis kohutavalt mu tähelepanu koguaeg. Nii ma siis kaasasin teda kõikidesse oma tegevustesse ja andsin talle miskit teha samal ajal. Aga see tegevus oli ikka seotud sellega, mis ma ise tegin. Et kui ma süüa tegin siis lasin tal nt mune kausis segada. Läks maha ja kõik kohad olid täis, aga ta ise oli nii vaimustuses sellest ja läks meelest, et ma üldse oma asjadega tegelesin. Lõpuks ei olnud tal enam mu tähelepanu nii palju vaja ning ta hakkas rohkem oma asjadega tegelema (mängima, vaatas mis ma teen, proovis alati aidata). Ei tea kas on kasu, aga meil oli siis nii 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma kujutan ette, et see on üüratult kurnav, aga ilmselt pole parata – laps nõuab jagamatut tähelepanu. Eks peadki siis vist jah temaga koos tegutsema nagu eelmine vastaja soovitas. Mõni laps on lausa paariaastaseks saamiseni emme küljes väga kinni. Kas su laps tahab,e t oled alati silmapiiril, või tahab ta, et sa teda süles igale poole kaasa võtad? Ma saan aru,e t sellega ta nõus pole, et tema on ühes toas ja sina lähed teise, isegi kui ta sind näeb?

Aga ma mõtlen ka, et kui ta ikka lihtsalt röögib, siis ei aita mingi “kasvatamine”, vaid tuleb lapse ärevust või pettumust või viha või mis see on, mida tunneb, kuidagi maha tõmmata. On ka tegevusi, mille puhul ei saa midagi ette võtta, nt lähed ise kempsu ja laps üürgab vetsu ukse taga – no siis peab laskma teda üürata, sest mida muud sa ikka teha saad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Samuti 4 lapse ema

Minul on lastest ainult 1 niimoodi röökinud. Ma reageerisin sellele küll teisiti ja ei “ karistanud” last nagu sina… aga soovitan rääkida perearstile kes suunaks väikelaste psühholoogi juurde. Meid suunati umbes enne 1 a ja hiljem 1 a 10 kuuselt sai laps vaimse tervisega seostuva disgnoosi ja raske puude. Praegu temaga jätkuvalt keerulisem kui teiste lastega. See laps on juba 7 a. Saab endiselt rehabilitatsiooniteenuseid.

Aga alati on variant, et sinu laps on lihtsalt kange iseloomuga ja tulevikus võibolla väga edukas juht või liider 😊 äkki see periood tal möödub ja varsti on kergem.😊

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tõenäoliselt on lapsel närvisüsteemikahjustus vaktsineerimisest. Mul ka 1 lastest hakkas niimoodi umbes samas vanuses röökima. Pärast tekkisid veel lisaks muud probleemid ja praeguseks autismi diagnoos.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tõenäoliselt on lapsel närvisüsteemikahjustus vaktsineerimisest. Mul ka 1 lastest hakkas niimoodi umbes samas vanuses röökima. Pärast tekkisid veel lisaks muud probleemid ja praeguseks autismi diagnoos.

Jah, muidugi vaktsiinist. Ja maakera on lapik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mõned lapsed ongi nõrgema närvikavaga. Mind ennast ka õnnistati ühe sellisega. Alates umb 6k oli meil iga päev 2-3 hüsteeriahoogu – justnimelt hüsteeriahoogu, mitte niisama jonnimist. Sellel ajal ei saanud temaga mitte midagi teha – ei sülle võtta rahustamiseks ega midagi, lihtsalt pidingi ootama, kuni tal hüsteeria ise üle läks. Draama võis tekkida suvalisest pisiasjast.

Kui laps oli juba natuke üle aasta, siis arvsingi, et ega vist nii pea, kui laps end natukene väljendada suudab, hakkame psühholoogi juures temaga käima, et see ei ole ju normaalne, et nii kergesti on hüsteeria. Aga umbes 1,5aastselt hakkasid hüsteeriahood taanduma. lapse närvikava ilmselt muutus veidi stabiilsemaks.

Sellest hoolimata on meil jätkuvalt väga palju jonni (laps nüüd 3,5). Väga kergesti läheb endast välja, iga väiksem rutiinimuutus võib ta endast välja viia jne – seda ei te akunagi ette. Tal on endal mingi kindel nägemus, kuidas asjad peavad käima, aga ta veel ei tule selle peale, et oma nägemus enne meile presenteerida – vaid kui meie teeme tema arvates “valesti”, siis hakkab jonnima. No nt et tahtis vett teisest tassist või kuskil varasemas teemas olen kirjeldanud müsli ja helveste vales järjekorras kaussi valamist 😀

Proovi tähele panna, kas äkki ka teil on näiteks jonnihood mingite rutiinimurdmiste tagajärjed? Nt tavaliselt teed asju ühes järjekorras, aga seekord tegid teisiti? Kindlasti 10-kuusega on seda raskem võibolla tähele panna, 3-aastasega on rutiin juba väga selgelt välja kujunenud.

Minu taktika ongi jonni vältimine. Nt kui tõstan talle toidu ette, siis ma ei tükelda seda enne, kui ta ise palub abi – ma ei otsusta tema eest, kuidas ta sööma peab. Otsustan ainult nii kaugele, et mida me sööme. Kui meil on võimalik hommikuhelveste vahel valida, siis lasen tal valida, mitte ei vala talle kõiki korraga kaussi. Kui valikut ei ole, ka siis esmalt näitan talle, et täna on sellised ja teistsuguseid pole – kas sa tahad? Aga see kõik on ajaga välja kujunenud, märgates, mis situtasioonid teda endast välja ajavad. Sh on meil õhtune rutiin väga täpselt paigas, sh mida teeb mees ja mida teen mina – me ei vaheta mehega kunagi rolle, et mitte tekitada lapses segadust ja paanikat. ma ei tea, võibolla on ta kergelt autistlik vmt, aga mis vahet seal on.

On muidugi situatsioonid, kus ei saa järele anda. Nt kui ta hakkab söögilauas mingi lambi asja tahtma – valida saab ikka etteantud valikute seast. Või kui ta hakkab nõudma, et just mina pean midagi tegema mitte mees – siin on siis põhimõtteline küsimus, kui palju tema kamandab (meil on olnud suured tülid veeklaasi ulatamise pärast…)

Sellis elapsega ongi kooselu väga raske. Mingi psühholoogi juures käimine ei aita – ega tema last muuda. ta saab ainult õpetada, kuidas nende olukordadega toime tulla. Aga ka kainet mõistust kasutades saab neid olukordi ennetada. Nt miks peab lapse viima esmalt teise tuppa (voodisse) ja siis minema piima tegema? Kas ei võiks esmalt piima valmis teha ja siis alles voodisse siirduda jne? Pudrutegemist tahab laps võibolla pealt näha, las ta seisab tooli peal või istub sinu kõrval söögitoolis ja vaatab, kuidas teed putru jne. Muidugi ei saa lõpmatult lapse jonni vältida, aga väga palju saab teha, et neid situatsioone ei tekiks, kui oma last paremini tundma õpid – ja kui sa juba jonnihoogu ennetad, siis ei teki ka lapsel tunnet, et ahah, sain nüüd oma tahtmise ja olen boss.

Jonnihoogudele kunagi järele ei anna (isegi kui peale jonni tekkimist mõtlen, et tegelikult oleks ju parem lahendus olnud, või miks ta siis poleks võinud seda asja teha – järgmine kord lihtsalt rakendan seda mõtet). Iga jonnihoog ei vääri ka tülitsemist ja mõnikord võib lasta lapsel lihtsalt enda kõrval maas jonnida. Ainus erand on meil söögilaud – siis saadame küll teise tuppa, söögilauas ei jonnita. Aga meil on laps juba 3-aastane ka.

Please wait...
Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )


Esileht Beebi ja mitmikud 10 kuune laps reageerib kõigele röökimisega