Teema: 100 a sünnipäev

Kas tal on üldse mõistus piisavalt selge, et millestki nii abstraktsest nagu kingitus arus saada?

Olen ise olnud 100-aastase naise sünnipäeval, kelle silmad läksid põlema ainult ühe kingituse suunas: puuviljakorv! Kuna sugulased seda tema nõrkust teadsid, siis tehtigi eriti uhke ja heade puuviljadega kingitus, ja sünnipäevalaps oli tõesti õnnelik nagu laps. 🙂 Ta siirdus joonelt selle korvi juurde (jalakesed kandsid täitsa hästi) ja veetis maiustades suurema osa oma sünnipäevast.

Kägu kirjutas:

No poleks ma arvanud, et ma sellise teema teen, aga…
Mida kinkida sünnipäevaks 100 aastasele mehele? Tegu on sugulasega, aga mitte päris lähedasega. Sünnipäevale minek siiski igati õigustatud ja õige. Aga kingitust küll välja mõelda ei oska… Natuke seab piire ka rahakoti paksus.

Kas ma tohin paluda ühte sellist asja, et sa annad mulle oma meili ning ma saaksin sinuga ühest asjast rääkida, mis seotud 100. sünnipäevaga.

oma vanaemale kinkisin 98-daks sooja kampsuni

Ma pean ütlema, et on vaja paljudel õppida seda, et alati ei ole vaja midagi kinkida. Ei ole vaja ka piinlikust või alaväärsust seepärast tunda. Teate, ma olen alles 40 ja ma ka ei taha, et mulle kingitusi toodaks. Ma olen rõõmus, kui kõik kohale tulevad ja on tore pidu. Ma arvan, et kui ma peaks 100 saama, siis on asjadest veel rohkem savi.
Võibolla on sel 100-aastasel vaja sooje susse või mingeid vitamiine või uusi prille, jne – suht sellised olmelised asjad teevad elu kergemaks. Ma ise olen täiega rõõmus, kui saan kingituseks villased sokid. Isegi mitu paari on ok, sest kannan neid palju ja aasta peale kulub 2 paari ikka.

Meie viisime mitte väga lähedasele sugulasele sajandaks sünnipäevaks kommikarbi ja villased sokid. Tõesti, nii vanal inimesel on kõik olemas, kui on teada, et ta näiteks puuvilju või maiustusi armastab, siis minu meelest see täiesti OK kink. Minu vanaisa küll nii vanaks ei elanud, aga 90 kandis läks tal villaseid sokke nagu leiba, vanal inimesel on vereringe vilets ja jalad seetõttu kogu aeg külmetasid.
Pilt või album, kus kõik järeltulijad peal oleks ka ilmselt vägagi asjalik kingitus, aga kuna teemaalgataja mainis, et ta väga lähedane pole, siis see sobiks järeltulijate poolt tehtuna paremini.

Kägu kirjutas:

Ma ei tea kuidas teie, kes te kinke ei soovi ja seda igal hetkel nämmutate, ometi aru ei saa, et meie, kes me sünnipäevale läheme, ei saa kuidagimoodi end hästi tunda tühja käega (ainult lilledega, aga mõni ei salli lilligi) sünnipäevale minnes.
Ma arvan, et kui inimene küsib nõu, mida kinkida, siis vaevalt ta ootab mõne käo targutusi teemal, kuidas see kägu ei taha teps mitte kingitusi nähagi, vaid ootab asjalikku nõu, mida viia.
Mind kasvatati viisakaks inimeseks, ja õpetati, et MITTE IIALGI tühja käega külla ei sobi minna.

Just-just, meid õpetati, et saaja soovid ei loe, kasvõi vägisi, aga mingit nänni tuleb igal juhul viia…

Uued ajad, uued arusaamised viisakusest.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Just-just, meid õpetati, et saaja soovid ei loe, kasvõi vägisi, aga mingit nänni tuleb igal juhul viia…

Uued ajad, uued arusaamised viisakusest.

Need ei ole uue aja inimesed, need 100-aastased nimelt. Need on minu vanaemade põlvkond, kes alati ütlevad, et ära midagi too, sest neid on nende vanemad ja vanavanemad kasvatanud tagasihoidlikeks, alandlikeks ja oma soove mitte välja ütlevateks. Variserlik oleks nii talitadagi, minna tühjade kätega.

Oh, siis ära pane tähele. Mulle tundus, et sa vastasid tollele 40-aastasele käole, kes ei tahtnud, et talle nänni toodaks – et kuidas ta ometi aru ei saa, et SINA tunned siis ju end halvasti, kui talle kinki ei vii.

Kägu kirjutas:

Ma ei tea kuidas teie, kes te kinke ei soovi ja seda igal hetkel nämmutate, ometi aru ei saa, et meie, kes me sünnipäevale läheme, ei saa kuidagimoodi end hästi tunda tühja käega (ainult lilledega, aga mõni ei salli lilligi) sünnipäevale minnes.
Ma arvan, et kui inimene küsib nõu, mida kinkida, siis vaevalt ta ootab mõne käo targutusi teemal, kuidas see kägu ei taha teps mitte kingitusi nähagi, vaid ootab asjalikku nõu, mida viia.
Mind kasvatati viisakaks inimeseks, ja õpetati, et MITTE IIALGI tühja käega külla ei sobi minna.

Kui te tunnete end ilma kingituseta halvasti, siis muidugi tehke kingitus, sest siis tunneb end halvasti sünnipäevaline, kes tõesti midagi ei tahtnud. Muidugi on ta viisakas ja ütleb aitäh selle kanakujulise vaasi peale. Ise on kurb, et lähedased kulutasid raha asja peale, mille ta järgmisel päeval minema viskab (no ok, viib uuskasutuskeskusesse).
Ok – ma ei taha kingitust, aga minu sõbrad teavad, et ma ikka aegajalt alkoholi joon ja siis neil on mõned pudelid ikka näpus. Osa läheb kohe tarbimisse, a osa jääb alles ka. Hea hiljem võtta.
See, et tühjade kätega tunneb inimene end halvasti on alaväärsuskompleks. See inimene tunneb, et ilma kingituseta ei ole ta midagi väärt, tema niisama tulek ja kaaslaseks olek toredal õhtul ei ole väärtus. Tegelikult on see kõige suurem väärtus ja sellest tuleks aru saada.

Minu meelest on see uus põlvkond, kes end maailma nabaks peab, mitte “eriliselt väärtuslik ilma igasuguse kingitagi”, vaid lihtsalt matslik. Harjunud alati ainult saama, ja teadlik, et ta on väärtuslik ainult sellepärast, et ta on tema, et tal pole vaja kellegagi arvestada, sest ta on “väärtuslik”, et tema lapsed võivad igal sümfooniakontserdil ja lõpuaktusel amokki joosta või karjuda, sest kellele see ei meeldi, see ei armastata lapsi, et oma koeral võib teisel lasta üle näo lakkuda, sest kui see teisele ei meeldi või allergiat tekitab, siis on see inimene lihtsalt koertevaenulik, jne jne. Ühesõnaga matside põlvkond, kes ainult iseend peab väärtuslikuks ja oma tegemisi õigeks.
Ja need 100-aastased võivad küll end õige halvasti tunda, kui sellised, neile risti vastupidiselt käituvad inimesed siis sünnipäevale tulevad, üleni puhevil oma tähtsusest. Kurb.
Ja perekoolile tüüpiliselt on inimesel, kes KÜSIB, mida viia juubilarile kingituseks, vaid kaks valikut – minna tühja käega, teadlikuna oma tähtsusest, või viia kanakujuline vaas.
Ma ei tea, kes tänapäeval veel kanakujulisi vaase kingivad.. Ilmselt just sellised ise “tähtsad” inimesed, kes ei vaevu süüvima juubilari ellu ja soovidesse ja kasvatuse eripäradesse (endast iial ei räägita, enda vajadused on kõige viimased, ennast iial ei kiideta, kingituseks öeldakse, et mulle pole midagi vaja), vaid viivad kodust eest ära eseme, et siis ka jätta mulje, et nad on vanainimese peale mõelnud.

Kägu kirjutas:

Minu meelest on see uus põlvkond, kes end maailma nabaks peab, mitte “eriliselt väärtuslik ilma igasuguse kingitagi”, vaid lihtsalt matslik. Harjunud alati ainult saama, ja teadlik, et ta on väärtuslik ainult sellepärast, et ta on tema, et tal pole vaja kellegagi arvestada, sest ta on “väärtuslik”, et tema lapsed võivad igal sümfooniakontserdil ja lõpuaktusel amokki joosta või karjuda, sest kellele see ei meeldi, see ei armastata lapsi, et oma koeral võib teisel lasta üle näo lakkuda, sest kui see teisele ei meeldi või allergiat tekitab, siis on see inimene lihtsalt koertevaenulik, jne jne. Ühesõnaga matside põlvkond, kes ainult iseend peab väärtuslikuks ja oma tegemisi õigeks.
Ja need 100-aastased võivad küll end õige halvasti tunda, kui sellised, neile risti vastupidiselt käituvad inimesed siis sünnipäevale tulevad, üleni puhevil oma tähtsusest. Kurb.
Ja perekoolile tüüpiliselt on inimesel, kes KÜSIB, mida viia juubilarile kingituseks, vaid kaks valikut – minna tühja käega, teadlikuna oma tähtsusest, või viia kanakujuline vaas.
Ma ei tea, kes tänapäeval veel kanakujulisi vaase kingivad.. Ilmselt just sellised ise “tähtsad” inimesed, kes ei vaevu süüvima juubilari ellu ja soovidesse ja kasvatuse eripäradesse (endast iial ei räägita, enda vajadused on kõige viimased, ennast iial ei kiideta, kingituseks öeldakse, et mulle pole midagi vaja), vaid viivad kodust eest ära eseme, et siis ka jätta mulje, et nad on vanainimese peale mõelnud.

No ei, tegelikult ei ole nii mustvalge kõik, näiteks meie peres on nii, et ükski põlvkond enam omavahel kinke ei tee ega saa, ka noored ei saa, niipea kui lapseeast väljas on, seega ei ole nad harjunud saama. Ainult väikestele lastele ja väga vanadele kingime (ehk siis kinke saavad vaid abivajajad). Kurioosumina: ise ma kinkisin oma ligi-saja aastasele vanaemale u. saja eurose käsitsi heegeldatud õlaräti ning järgmisel päeval nägin seda naabrinaise õlul. Naabrinaisel oli ka sünnipäev. Vanaemal oli hea meel, et nüüd on tal, mida naabrinaisele kinkida.