“Tõde ja Õigus” on ilukirjandus, mille kirjutas enamuse oma elust linnas elanu. Arvata et sinna on sisse kirjutatud eestlus on minu arvates lihtsalt kultuuriline ladestus. Pigem on selle teosega eestlust kujundatud ja mitte paremas suunas.
Mul on selle romaaniga üsna lähedane suhe, kuna mu vanaema jutustas mulle seda lapsepõlves tihti ümber. Vanaema ise oli pärit taluperest, üsna samasugusest nagu tolles teoseski oli. Ja vanaema ei väitnud, et raamatus kirjeldatu olnuks vale või liialdatud.
Ta ütles, et eks vanasti oli, nagu tänapäevalgi, perede elu üsna erinev, üldistada siin ei saa. Vargamäe Andrese perel lihtsalt ei vedanud, neile sattus kohe kolimisel õnnetuseks ette mitu suurt probleemi: maa oli kohutavalt vilets – liigniiske, ja teiseks kiuslik naaber Pearu. Ehk nagu too Pearu filmis kohe esimesel kohtumisel kõrtsis Andresele praalis: “Mina olen juba kolm (või oli see kaks? ei mäleta) peret siit välja söönud, küll söön sinu ka!”
Need kaks asja – vilets soine maa ja kiusav naaber – panevad paika romaani negatiivse põhitelje. Pikaajaline ränkraske töö läbi maa kraavi kaevamisel ja sellele järgnev pettumus, kui naaber oma kokkulepetest kinni ei pidanud ja kraavist seetõttu mingit kasu ei olnudki. Ka kohtust ei saanud ta õigust, mistõttu kraavi kasutada ei saanud ja maa jäi endiselt liigniiskeks, kuhu lehmad rinnuni sisse vajusid.
Ka tänapäeval võib sarnaseid asju ette tulla, ja tulebki!
Mis puutub Andrese kiiksu saada just nimelt poeg – samamoodi on tänapäevagi vanematel omad kiiksud. Mõni paneb lapse trenni, mis lapsele endale huvi ei pakugi, realiseerimaks oma unistusi vms. Või oodatakse ainult parimaid hindeid, mis iganes.
Ka suhtumine naistesse pädeb nii sada aastat tagasi kui tänapäevalgi. Mõni mees hoidis ja toetas oma naist ning võttis teda võrdväärse partnerina, teine suhtus temasse kui inimese sõpra – ka tänapäeval on samamoodi. Võib-olla varjatumal kujul, aga siiski.
Miks naised vanasti surid – polnud masinaid, kõike tuli teha käsitsi. Polnud ka arstiabi, kõik lapsed sündisid kodus.
Seega mingeid üldistusi teha ei saa. Ka sada aastat tagasi oli olemas õnnelikke taluperesid, kus maaga oli vedanud – polnud ei liigkuiv ega liigniiske, naabrid polnud kiuslikud, mees ja naine said omavahel hästi läbi, lapsed olid terved jne. Ja oli ka õnnetuid peresid, kus ainult rügati tööd ja käidi kohut kiusava naabriga – täpselt nagu tänapäevalgi.
