Teema: 11 a laps / hommikusöök

E-maili kirjutaja reageerib küll kõvasti üle 🙂 Mina käisin koolis õhtuses vahetuses kuni kuuenda klassini, mis tähendas seda, et loomulikult pidin end ise üles ajama ning sööma/kooli sättima jne. Minu meelest just oli hea rahulik, vanemad olid pätaka (õe siis :)) lasteaeda viinud jne. Muidugi söök oli valmis pandud külmkapis, muuga sain hakkama.

Mingit viha või pettumust polnud. Vastupidi, vanematega siiani lähedane ja olen üks neist õnnelikest, kelle kohta ta enda vanemad ütlevad, et pubekaiga justkui polnudki 🙂

Üldiselt tänapäeva lapsed (mitte et ma ise nii jube vana oleks :)) kasvavad liiga vati sees. Ei tohi nüüd 11a hommikul üksi kooli sättida, tere tulemast 😀

Su laps saab kindlasti ilusti hakkama, aga armas oleks küll, kui vanem teda hommikuti kooli saadaks ning siin ei mängi erilist rolli isegi vanus. Teine lugu oleks ehk siis, kui vanem oleks öötööl ja magaks lõunani. Siis ehk jah ei peaks vahepeal üles ärkama, aga kuna sa nagunii mõne tunni pärast peaksid ärkama, siis võid ju proovida mõnikord teha seda ka koos lapsega.

Ma olen su sõbrannaga natukene ühte meelt, kuigi ma ei julgeks eluilmas sellist asja isiklikult kellelegi õpetama minna nagu su sõbranna seda teeb.
Aga anonüümselt siin ma teisele anonüümsele küll julgen öelda, et hommikused koolisaatmised tekitavad lapses hoolimise ja läheduse tunde. Sul on väga vedanud, et sul on selline töö, kuhu saad minna peale seda kui oled lapse kooli saatnud. Minu meelest on see luksus. Mul oli vahepeal selline töö kuhu pidin minema hakkama 10 minutit enne lapsi ja see oli kuidagi kurb.
Ma leian, et igahommikune koos söömine ja head-päeva-kalli uksepeal, on ilus komme. Ja seda räägib sulle naine, kes ise ei ole seda tunda saanud, minu ema ei pannud mind tähele. Ta oli küll ärkvel, aga ei suhelnud minuga hommikuti enne kooliminekut.
11 eluaastat on just selline iga kui on väga tähtis, et laps ennast armastatuna tunneb. Ma ei väida, et need hommikusöögid siin nüüd määravaks on, võimalik et ta saab üldiselt küll ja veel armastust ja tähelepanu. Aga küll küllale liiga ei tee.
Murdeiga on ukse ees, end emotsionaalselt üksi tundvad lapsed/noored alustavad varem seksuaalelu ja osad loovad ka perekonna väga vara, seda siis emotsionaalsete puudujääkide leevendamiseks, kuna vanematelt ei saadud armastatud olemise tunnet.

Sõltub lapsest. Mina naudin väiksest peale hommikust omaetteolemist – saab rahulikult ärgata, ei pea kellegagi rääkima. Jah, on küll armas oma hoolimist näidata millestki (hommikune uneaeg selles näites) loobudes, aga seda vaid siis, kui see, kellest hoolitakse, ka seda loobumist väärtustab. Seega tasub pigem lapselt küsida.
Mida ma sellisest tuttavast arvan, kes oma ninast kaugemale ei näe ja seda nina lisaks teiste pere siseasjadesse topib, ma parem üldse ei ütle.

Mul on 10a tüdruk. Veel 1a tagasi vajas hommikuti abi. Nüüd peres beebi ja ta otsustas iseseisvamaks muutuda. Ärkab ja sööb ise ja edasi juba mina või vanem õde aitab juuksed korda teha. Saadame teda musitades kooli. Pean tõdema, et sinu teema pani mind ka muretsema, kuna just see võibki olla meil põhjus, mis paneb teda armukadetsema beebi suhtes. Kindlasti täna uurin ja tõenaoliselt muudan oma hommiku toimingud. Endal pole raske varem tõusta ja last abistada, lihtsalt panin tähele, et kui mind pole beebi kõrval, siis hommikunemüra äratab varakult beebi ülesse.
Laps küll varem mainis, et meil veab, et Meie ei pea kooli nii vara tõusma. Eks see tõesti võibki põhjustada ebavajalikud käitumist ja tundeid.

ema norskab voodis ja ei viitsi isegi luuke lahti teha et lapsele võileib teha või head päeva soovida. puha laiskus. ise töötab kella neljani ja alustab poolest päevast, nii et koormus ka suur pole.
ei imesta üldse, siin loe kuidas pannakse aastased sõime et kodus \”rahu\”oleks.

Mina ärkasin algklassides ise ja ma nii nautisin seda aega üksi 😀 Vanemad tõusid palju hiljem, meie vennaga olime kumbki üleval ja oma tubades. Nüüd mu oma teise klassi laps ärkab ise, peseb, sööb ja naudib ka üksiolemist 🙂

Mina pole hommikuinimene ja võimalusel magan alati kauem ja ma ei leia, et lapsele see 10 minutit banaanisöömist minuga eluks väga midagi juurde annab (hommikul sööb banaani, jogurtit vms, ei soovi sooja sööki nii vara ometigi) oma unise ja uimase lapsevanemaga

Eks see ole nii ja naa. Sõbranna reageerib üle, see on küll ilmne, aga vaatamata sellele, võiksid ikkagi lapse kooli saata. Seda enam, et 16.00 juba kodus oled ja alles üheksaks lähed. ja ega siis süüa tegema ei pea, laps saab ka ise söögi ja riided kätte, lihtsalt seltskonna mõttes. aga samas eks perekonnad on erinevad ja võimalik, et teil toimib ka nii kõik väga hästi 🙂 minu perekonnas oleks see veider, meil komme ühiselt hommikust süüa 🙂

Minu ema ei teinud mulle kunagi hommikusööki, kui kooliealine olin. Ärkas minust tükk aega hiljem ja jõudsin samuti tihti ära kooli minna enne kui ta üles tõusis. Mul oli sellest sügavalt ükskõik, ega see ainuke aeg päeva jooksul ei olnud, kuna temaga suhelda.
Ainus ebanormaalne asi antud teemas on see, et kõik teised arvavad jälle paremini teadvat, kuidas üks teine pere elama peaks ning et kõik peaksid toimima just samuti nagu nemad, sest nii on õige. Pereelus ei ole mingeid \”õigeid\” ettekirjutusi. Mõne jaoks on armas hommikuti lapse jaoks võileiva tegemine või emaga koos kohvi joomine, teise jaoks ehk jällegi õhtul koos pirukate küpsetamine või lauamängude mängimine.

Kõik sõltubki, kas Su lapsel saab lähedusevajadus muul moel kaetud või mitte. Inimesed on tõesti erinevad, aga olen ise pigem selle pooldaja, et hommikul last aidata.

Niigi on kõik graafikud mii pingelised ja lapsega niisama lobisemiseks kipub aega väheks jääma.

Kui ma mõtlen kodule oma lapsepõlves, siis tuleb mulle esimesena silme ette meie argihommik.
Ema äratas mind, köögis oli käima pandud raadio, isa ajas pardliga habet. Köögist tuli kohvilõhna. Emal oli valmis tehtud hunnik võileibu, tee. Kõik on veidi uimased ja aegluubis. Selline argine pildike, mis on mulle kallis. See mälestus tekitab jube hea tunde veel praegugi 🙂

Aga ausalt öelda- kui mul poleks neid hommikuid olnud, ei teaks ma ka ju, mida taga igatseda. Vaevalt su laps oskab puudust tunda hommikusest koosolemisest, kui tal pole seda vähemalt 3 aastat juba olnud.

mina ajasin oma lapsed iga päev ise üles, sest kella peale nad ei tõusnud. tegin söögi, sest nemad poleks viitsinud. jälgisin, et nad kindad ja mütsi võtaks, sest ise nad \”ei leidnud\”. millalgi mõtlesin: mida ma ometi teen? ma ei saa neil ju eluaeg sabas käia ja nina pühkida?
nüüd on suuremad keskkoolis, elavad ühikas, ise ärkavad, lähevad kooli, ise teevad endale hommiku- ja õhtusöögi. noorem on veel kaks aastat kodus. endiselt ootan voodis, kuni ta lahkub, siis alles tõusen. samas ta on ikka nii tita. vaatab viimase hetkeni multikat ja lõpuks ma pean ikkagi kellaaega meelde tuletama, et ta koolibussist maha ei jääks. hiljaks jäi, siis olin mina süüdi, et ei äratanud! täna unustas mütsi võtta, koolist tulles kurtis ise ka, et pea valutab. ometi ütleb mulle, ära tule mind hommikuti kontrollima! ma ei arva, et ta hakkama ei saaks, aga tema puhul on tõesti õpitud abitus.

Mina arvan,et see on igas peres individuaalne. Mina ei oleks nt oma kooli minemisi ilma emata ette kujutanud. Tema oli igal hommikul varem ülesse tõusnud ja teinud võileivad või midagi muud söödavat. Alati saatis ta mind uksest välja. Ja seda kuni keskooli lõpuni. Ma küll ütlesin talle mõnikord,et ma saaks ka ise hakkama,kuid see oli tema kindel soov,nii talitada. Ja mul on selle üle siiralt hea meel. Praegu on kõik samamood mu 15 aastase vennaga. Olen talle ka nüüd öelnud,et vend saab ise hakkama. Vastus on jäänud aga aastatega samaks,et miks peaks laps seda kõike üksinda tegema,kui mina tema emal olen ju kodus ja teen seda suurima rõõmuga. Kõige parem on vast,kui sa oma lapse käest seda ise küsiksid,mis ta arvab sellest,kui sa teda hommikul kooli saadaksid. Ja kui soovib,siis ei tohiks see ju sinult tükki küljest ära võtta,kui natukene varem tõuseksid :).

Jõudu 🙂

Mina lähen pooltel hommikutel enne tööle kui laps kooli ja kooli läheb ta enam-vähem selleks ajaks kui uksed lahti tehakse. Nendel päevadel oleme siis hommikuti koos üleval, aga mingit suurt suhtlust küll ei toimu. Teistel päevadel magan seni, kuni ta on hambaid pesema jõudnud, siis panen talle söögi ja riided valmis ja magan seni kuni kuulen, et hakkab esikus riidesse panema ja lähen saadan ta uksest välja, et ei peaks võtit kotist otsima. Ise ärkab ta kõikidel hommikutel.
Enda kooli ajast mäletan, et ema ültes hommikul kell 6 enne tööle minemist üle ukse head aega ja ajas mu sellega üles, seal ma siis üksi umasin (isa oli tööl juba selleks ajaks), vend ärkas 5minutit enne bussi. Oi kuidas mulle ei meeldinud need hommikud kui keegi veel kodus/üleval oli. Hommikune uimerdamine on siiani mulle omane, laps on samasugune.

Ma tean ema, kellel on neli last. Hetkel on nad juba suured, neil on endal pered aga keegi neist emaga ei suhtle ja teda ei aita. Selgus, et see \”ema\” vedeles hommikuti rahulikult voodis ja teda lihtsalt ei huvitanud, kas lapsed leiavad kindad ja sallid, kas panevad jalga kuivad ja soojad saapad jne. Kooliaeg on pikk periood lapse elust ja kui sel ajal ema ei ilmuta hoolivust, siis hiljem pole enam tarvis rabeleda.