Esileht Koolilaps 11-aastane teeb vennale haiget ja ütleb, et vihkab teda

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )

Teema: 11-aastane teeb vennale haiget ja ütleb, et vihkab teda

Postitas:
Kägu

Mul endal ei ole nooremat venda ega õde olnud ja seepärast vb. ei oma ettekujutust. Mida sellises olukorras teha ja kuidas käituda? Mulle on see täiesti arusaamatu, kust tema viha tuleb ja ma ausat öeldes ei näe ka tihti põhjust vihastamiseks neis olukordades. Vend muidugi susib veidi, sest tahab hullata ja ta omast arust ei tee halba õele. Tütar vihastab minu meelest täiesti lambist. Raske on mõista teda. Koolis ta agressiivne pole ega ole ka teised lapsed.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kaklesin oma 2.5 vanema vennaga sedasi, et veri lahti ja karjusin, et kuidas ma teda vihkan. Lapsena olime suurimad sõbrad, aga kuskil 10-11 aastaselt läksime nii riidu, et ei kannatanud üksteise varjugi, ema oli hulluks minemas ning kui vend sai 14 – olime jälle parimad sõbrad. Kuskil paar-kolm aastat ei saanud me üldse läbi.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda on kole kuulata, ma tean, aga suhted vanemate ja nooremate laste vahel polegi tihti roosamanna. Minu omad just mängisid koos, kui vanem sõitis nooremast oma nõudmistega üle. Noorem vihastas ja lubas vanema maha lüüa. Selle peale lubas vanem pidulikult homme meie majast välja kolida.

Ainus asi, mida teha saab, on õhtuti rahulikult asjad lahti rääkida, kui kõik teki all ja maha rahunenud.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mulle on see täiesti arusaamatu, kust tema viha tuleb ja ma ausat öeldes ei näe ka tihti põhjust vihastamiseks neis olukordades.

Teismelise sõnades ja käitumistes ei tasugi alati loogikat ja põhjust otsida. Ta ise endaga hädas.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina toimisin ka nii sama vanalt, sain kohati väga pahaseks ja see tunne juurdus pikapeale aina kindlamini minusse. Põhjus lihtne-tundsin et vanemad teevad meil vahet, minu kahjuks siis. Tulemus see et täiskasvanuna meil puudub igasugune suhtlemine, me pole juba aastaid kohtunud. Siiamaani olen arvamusel et vanemad eelistavad teda ja mitte mind. Vanemad suhtlevad meiega nüüd ühekaupa.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vend ärgu susigu siis. Ja vanem õde ei ole venna lapsehoidja ega meelelahutaja.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt pole nad ühe isa lapsed?

0
-21
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul õega 11 kuud vahet ja me kaklesime ka väga palju ja mäletan ise ka, et olingi tõesti no niiii vihane.
Nüüd kui suuremad oleme, saame muidugi läbi.
Laste värk vist 🤷‍♀️

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vend ärgu susigu siis. Ja vanem õde ei ole venna lapsehoidja ega meelelahutaja.

Oi, kui tabav kommentaar. Täpselt see on põhjus mu tutvumisringkonnas, miks õved üksteist ei salli. Vanemaid lapsi ei tohi nooremaid hoidma ega meelt lahutama sundida, see peab olema vaba tahe. Kui ei taha, tuleb leida teine lahendus. Paraku ei huvita vanemaid laste tahe.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas vanemale lapsele pühendate aega ka eraldi, ilma noorema lapseta?

Enne noorema sündi ta sai sellist aega, nüüd in tõenäoline, et seda enam ei juhtu?

Kui noorem susib, siis tõesti, ärgu susigu.

Mul oli ka endal noorem vend, kes sündis siis kui ma olin 7-aastane. Sellest hetkest alates teatati mulle, et mina olen nüüd suur ja pmt pean ise hakkama saama. Iga asja peale öeldi, et sa oled suurem, tee ise. Mingeid retki vanematega enam ei toimunud nii et vend kaasas poleks tolknenud ja kogu tähelepanu ainult temal. Tundsin end orvuna omas kodus. Vend kasvas, siis hakkas minu asju kiskuma ja mind ka konkreetselt kiusama. Näiteks istus keset tuba (mingi 3-aastane võis ta siis olla) ja lihtsalt täiesti lambist pistis kisama, et õde kiusab teda. Ma olin temast mitu meetrit eemal oma koolilaua taga ja isegi ei vaadanud tema poole, rääkimata mingist kiusamisest. Kõik muidugi kohe jälle minu kallal, et ära kiusa venda ja sa oled suurem. Ma olin maruvihane sellise asja peale. Sisuliselt kolisin naabrite juurde elama, iga vaba hetke veetsin seal, sest väikse venna tõttu ma ei tohtinud kodus enam isegi multikaid vaadata (magab). Suuremaks saades veetsin suurema osa aega sõbrannade juures. Suhtlus nii vanemate kui ka vennaga on siiamaani halvad.

Õnneks mul oli üks tore vanaema, kellega me käisime koos ringi, ainult kahekesi. Lõbustuspargis, väljasõitudel üle Eesti. Sinna venda kaasa ei võetud.

Läbi terve lapsepõlve ma pidin oma emale meelde tuletama, et mina olen siiski KA LAPS veel, ma ei ole tal mingi täiskasvanud teenija, lapsehoidja ja koristaja. Siiamaani lähen närvi, kui sellele olukorrale mõtlen. Masendav.

+22
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arvates oli vanasti suhtumine lastesse teine. Oligi nii, et vanemad panid suuremad õed- vennad nooremaid valvama ja see oli tüütu.  Minu arvates tänapäeval see nii levinud komme enam pole. Mina isiklikult pole iial palunud vanemal lapsel nooremaid hoida. No vb 1 min. kui prügi välja viin.
Nende tülide põhjuseks pean just seda, et karvavõrdki ei suudeta oma egosid maha suruda ja kompromisse teha.

Kui neid lepitada ei anna, siis hoia mingi aeg eraldi tegevuses. Noorem ei tohi vanemat suskida ja vanem hoiab viisakamat joont.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu meelest just (vara)puberteetikul on eriti vaja võimalust omaette olla, mida ta teha ei saa, kui väiksel vennal on lubatud igal ajal susida. Võimaldage suuremale kas või mingi keelumärk vm, millest väiksem peab kinni pidama.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahe otsaga asi. Tihti on üsna paratamatu, et suuremale jääb mulje, et noorem saab rohkem tähelepanu kui tema ja see tekitab trotsi. Tõepoolest, titt vajabki rohkem tähelepanu kui (eel)teismeline ja seesama pubekas sai titena ise samapalju ja veelgi jagamatumat tähelepanu kui nüüd noorem vend. Aga ta ei taju seda, sest nüüd ja praegu oleks nagu titt koguaeg tähelepanu keskmes.

Aga teistpidi on õige ka see, et suurem ei pea olema väiksema lapsehoidja ja ta ei pea olema iga kell nõus  vennaga hullama. Ta peab küll aru saama, et te olete üks pere ja viha venna vastu ei aita teda kuidagi. Äkki saate mingi mõistliku kokkuleppe teha, et näiteks koolipäevadel ei lase vennal teda tüüdata, aga laupäeval mängib paar tundi vennaga koos.   Ja kindlasti on vaja vaadata, et ka suurem laps saaks vanemate jagamatut tähelepanu ka et võetaks ette ka asju ainult tema pärast – olgu see lauamängude mängimine või spaasse minek.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laste omavaheliste suhete juhtimine on ka üks vanemate ülesannetest. Head suhted ei sünni  iseenesest! Tagantjärele on kahju mõelda, et ma kaklesin õega aastaid, ilma et meie vanemad oleksid taibanud sekkuda muul moel kui näägutades ning probleem kestis aastaid (tänaseks saame hästi läbi ja oleme lähedased). Õdede ja vendade vaheline vägivald on samuti koduvägivalla vorm ning võib olla vaimne või füüsiline. Enda lastega oli abiks raamat “Õed ja vennad rahujalal”. Põhilised takeawayd sealt:

– Lapsed ei pea saama kõike võrdselt, vaid vastavalt igaühe vajadusele. Ning iga lapse vajadused olgu vanemate silmis võrdselt olulised. Teemaalgataja puhul, mõtle nii et 11-aastase vajadus teha rahus omi asju on sama oluline kui väiksema vajadus hullata.

– lastest ei pea saama parimad sõbrad, aga nad peavad õppima üksteisega viisakalt käituma. Teie puhul väiksemale ilmselt tasub õpetada, et hullata saab siis, kui mõlemad pooled tahavad, ning kui teine pool ei taha, siis ei ole sobilik talle murdumiseni pinda käia. Kutsuge mõni sama vana poiss külla, kellega ta saab hullata, või hullavad vanemad. 11-aastasega lepite konkreetselt kokku, mida teha raevutsemise asemel, kui tekib olukord, et kui vend üle tema piiride läheb – näiteks 11-aastane teatab kodus olevale vanemale, kes võtab vennaga tegelemise koheselt enda peale.  Kui tütre asemel oleks sinu täiskasvanud sõbrannna, siis sa ju ei laseks pojal teda pidevalt tüüdata, mis siis et poiss “oma arust ei tee halba” sõbrannale.

– Kui laps kaebab õe-venna peale stiilis “miks tema saab rohkem, miks tema tohib seda jne”, siis koheselt pööra vestlus kolmandalt osapoolelt eemale ja küsi hoopis kaebava lapse enda kohta: “Kas sina said piisavalt? Mida sina tahaksid?”

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul ka lapsed just ei armasta üksteist. Neil on väike vahe, aga ka noorem ripub küljes, hüppab, karjub. See võib hetkes tunduda tühine asi aga kui kestab pikalt, siis väsitab totaalselt ära. Väiksema väljakasvatamine neist kommetest ei käi siiski plaksust vaid võtab paraku paar aastat. Liiga palju peavad koos olema, justkui nagu pole pääsu üksteisest. Ma ei sunni neid koos tegutsema ja lasen olla, päästan vanemat pisema käest, tegelen nendega vahel eraldi. Kasvavad välja. Endal olid mul õega samad suhted, nüüd täiskasvanuna saame hästi läbi. Selle jutu peale, et tema saab rohkem kui mina, hakkasime tabelit pidama ja laps nägi mustvalgel, et see ei ole tõsi, kuigiinimesele tundub alati, et teine saab rohkem tähelepanu vm.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli enda õe ja vennaga erinevaid perioode, vend on noorem, ta ajas närvi, sest pidin teda valvama ja hoidma, temaga mängima. Õde on vanem, tema puhul ajasid närvi igasugu pubekaasajad, see, et ta tõmbus eemale ja tahtis omaette olla, olid mingid oma tegemised. Aga kogu see omavaheline hõõrumine läks teatud vanuses üle, nii et täiskasvanueas oleme alati hästi läbi saanud ja toetame üksteist.

Enda laste pealt näen, et omavahel on neil see “sütik” ikka palju lühem kui näiteks sõpradega või tuttavatega. Ilmselt ongi sama pere laste omavaheliste tuliste ja äkiliste riidude põhjus selles, et oma pere liige on “oma”, lapsed tunnevad end vabalt, nii et kärtsatatakse kohe välja kõik, mis häirib. Minu enda lapsed on 7 ja 9, enamasti saavad hästi läbi, aga neid plahvatusi, kui üks teise arust midagi valesti tegi, ikka tuleb. Samas sõprade või koolikaaslastega on mõlemad üsnagi vaoshoitud, ei ole kiuslikud, vägivaldsed vmt, on nendega toredad ja sõbralikud. Teistega on neil kannatlikkust ja abivalmidust rohkem kui omavahel. Aga usun, et neil läheb samamoodi, nagu minul õe ja vennaga, et lõpuks hakkavad hästi läbi saama, sest praegugi enamasti ikka tegutsevad sõbralikult koos. Riiud tulevad pigem nende erinevatest harjumustest, sellest, kui peavad koos näiteks koristama, ja üks teise arust vähem teeb jne.

Kui meenutan enda suhet noorema vennaga, siis eks see paras tüütus oli, kui tahtsin rahulikult oma toas midagi teha ja ta mõnikord nagu meelega tuli ärritama, ei lõpetanud lollitamist õigel ajal ära vmt. Anna tütrele võimalusi vennast eraldi olla. Ma ei tea, mis nende vanusevahe on, aga kui vend tahab mängida või mürada, siis see ei peaks olema tema õigus seda igal ajal teha, kui õde ütleb, et ei taha segamist, siis võiks õele ka ikka oma ruum ja võimalus segamatult olla jääda. Ta ei pea tõesti iga kell enda tegemisi kõrvale jätma lihtsalt selle pärast, et vend tahab mürada või tal on igav ja ripub õe küljes ja naagub mingite tühiste asjadega. Selline koosolemine/mängimine peaks olema ikkagi hetkedel, kui mõlemad seda tahavad.

Midagi sarnast, nagu oli mul enda vennaga, näen praegu ühe sõbranna peres, tütar on 12, poeg 6 a. Ja poiss juba mõnda aega tagasi hakkas meelega õde ärritama, lõbus ju (tema enda arust). Õnneks mu sõbranna hammustas asja läbi, alguses ka imestas, et miks suhted lastel korraga halvad, enne oli ju kõik korras, armastav ja soe suhe, aga siis märkas, kuidas poiss muudkui õde “torkimas” käis erineval viisil. Igaühel viskaks lõpuks üle, mis siis veel teismelisest rääkida.

Soovitan samuti raamatut “Õed ja vennad rahujalal”, ise lugesin seda mitu aastat tagasi, mind pani see ka teise pilguga vaatama mu enda suhteid õe ja vennaga.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub oma lapsi vaadates, et üks peamine konfliktide põhjus on pidev võitlus ressursside pärast. Ressursid (vanemate aeg, tähelepanu, raha ja kõik mis selle eest saab, isegi näit. vannitoa kasutamise aeg tipptunnil) on aga alati piiratud. Mulle on ka väga võistlus- ja võitlushimulised lapsed sattunud, see paistab ka igal pool mujal (koolis, trennis jne) välja. Sellele probleemile lõplikku lahendust pole, vanemad võivad end segaseks pingutada võrdususe tagaajamisel, aga iga laps tunneb ikka, et tema on vähem saanud. Siin eespool oli soovitus küsida kaebavalt lapselt “kas sina said piisavalt? Mida sina tahaksid?” – no ma tean juba ette, et on väga palju asju, mida minu lapsed ei ole enda meelest piisavalt saanud ja loomulikult tahaksid nad veel X, Y ja Z (mitte lihtsalt tahaksid, vaid nende sõnul on see neile hädavajalik). Aga mul lihtsalt ei ole nii palju ressursse, nii et nad peavad siiski pidevas puuduses vaevlema ja loomulikult on see frustreeriv.
Teine sage põhjus on laste vajadus omaette rahulikult olla, teemaalgataja juhtumi puhul tundub see oluline. Meil on selles osas range kord – igaühel on oma tuba, kus teised segada ei tohi. Lisaks veel see reegel, et kui keegi ütleb “ei, ma ei taha praegu mürada/mängida/….”, siis nii ongi ja edasine torkimine on keelatud.

Aga kunagi saavad nad täiskasvanuks, kolivad omaette elama ja ressursid hakkavad tulema mujalt – siis ongi kõik eeldused paremaks läbisaamiseks jälle olemas.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on täpselt aasta noorem vend ja temaga ka kaklesime lastena ja varases murdeeas. Üle läks see põhikooli viimastes klassides ja siiani saame normaalselt läbi. Põhjust ei teagi, lapsepõlves ootasin endale hoopis väga õde, kuid seda ei saanud kunagi. Nuiasin emalt-isalt õde, sest minu arust lapsena õed olid lahedamad kui vennad. Muud kadedust ma venna suhtes ei tundnudki. Seega on see väga tavaline õdede-vendade puhul.

0
0
Please wait...

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )


Esileht Koolilaps 11-aastane teeb vennale haiget ja ütleb, et vihkab teda