Suvaliselt hetkel plahvatab pomm ei tea millest. Vahel saabub söögilauda nii kurjana nagu oleks keegi liiga teinud. Hääletoon ja silmade pööritamine on igapäevane. Ükski päeva ei möödu selleta, et ei tõmbaks tüli üles. Alguses tundus mulle, et ma ise ei oska temaga käituda ja aitan kaasa. Nüüd aga tundub, et vahet pole, mida ma teen, ikka olen loll. Ühesõnaga meie ei suuda tema pahurdamist ära hoida. Kas tõesti algab see kõik nii vara. Füüsiliselt näeb välja naiselikum, kui mõni 35-ne. Ükski trenn ega huviala ei paista sobivat ja õppimine paistab ka alla minevat. On kellegil näpunäiteid, kuidas veidigi ise kodust õhkkonda parandada? Ja kuidas luua mingitki kontakti. Olen kutsunud jalutama, et oleks mõnigi parem hetk koos veedetud ajast, aga no jalutamine on niiii igav talle. Midagi ta ise välja ei paku, kui küsin. Kui siis mõnda hobitegevust, mida üldse pole võimalik pakkuda.
Teema: 11-aastase kõikuvad meeleolud
Palju õnne, normaalne areng! Rahu, ainult rahu! Jalutama ei tule, ise välja ei paku, muidugi. Äkki kohvikusse, spaasse?
Meil ka kodus üks pahur 11 aastane poiss,kõik on igav ….
Jaah, 12-aastane plika. Kõik on nõme, midagi teha ei taha, kuhugi minna ei taha, õe-vennaga tõmbab kohe tüli üles, tuju on kogu aeg s.tt… tüütu jah.
Minu laps on 10 ja ka niisama minuga jalutamas ei viitsi käia. Talle meeldib, kui koos videomänge mängime. Minu jaoks on need mõttetud, aga kui juba mängime, on alati väga lõbus. Ja rollid on siis vahetuses – siis ei ole enam mina see osav ja kõiketeadja ja lapsel eduelamus. “Radari” saates ka ükskord teismeline poiss õpetas isale Fortnite’i mängima, väga lahe oli see minu meelest.
Aitab ka enda noorusaja meenutamine, mida (ja kas üldse) koos vanematega teha meeldis. Mina alates 10/12 vanuses hakkasin metsikult oma vanemaid häbenema, eriti ema. Ehk on mõni päevik alles või saab vanematelt muljeid küsida, kui ise enam ei mäleta.
Palju õnne! Oled oma arenguetapis jõudnud uue verstapostini: sinust on saanud teismelise ema.
Minu elus oli see väga õpetlik aeg. Õppisin rohkem kui iial varem ennast vaos hoidma, leidma positiivset pisiasjades (a´la selle asemel, et lapse peale karjuma hakata kui ta uksi paugutas, naeratasin endamisi, et küll on tore, et ta on olemas, et ta tunneb ennast piisavalt turvaliselt kodus, et kõiki neid emotsioone välja elada jne).
Ära sunni, ära karista, ära karju!
Räägi, räägi veel, ole olemas.
Mul on 17-aastane selline:( Ja tema jaoks ei ole probleem peale pikka pahurdamist ja pipardamist järgmisel hetkel teatada, et uut mobiili tahaks.
Ole õnnelik, et sul 11-aastane selline on, siis 17-aastasena on juba täiskasvanu moodi normaalne inimene. Minu oma mängis 11-selt veel nukkudega.
Ehee, meenub, kui sõitsime vanaema juurde- terve tee käis ving teemal, et miks me sinna sõidame, nii nõme. Tagasiteel vinguti, et miks me tagasi sõidame, oleks võinud ööseks jääda.
Nii see on, ükski asi ei sobi, kõik on nõme. Kui hakkas mingi ving pihta – ütlesin, et mine oma tuppa ja mõtle selle üle, kas on ikka nii kehv see elu ja kui oled järgi mõelnud – tule uuesti meie hulka. Laps on nüüd rääkinud, et ootas seal toas, et äkki ma tulen ja et saaks veel saagi käima tõmmata ja suur oli üllatus, kui toast välja tulles ema magas või tegi ükskõikse näoga süüa.
Seega minu puhul oli reegel – ei lähe kaasa, las rahuneb maha. Kui laps sai 18 – siis tuli minu ja mehe juurde ning ütles, mul on vanematega vedanud, olete suurepärased vanemad.
