Teema: 11-aastasel pidevalt paha

meil oli ka selline jama, on praegugi veel. Meil on laps lisaks ka kõhust lahti tihtipeale ja väriseb vahel (juba suvel enne kooli). Vereanalüüs näitas, et b12 on madalavõitu ja kästi kuu aega juurde süüa, 2 kuu pärast uus analüüs. d-vit oli ka piiri peal, sest õues käia ta ei armasta.

Soovitan ka arsti juurde minna ja vereanalüüs teha. Miks laps arsti juurde mineku jutu peale nutma hakkas? Kas sa ikka selgitasid talle, et mõne vitamiini puudus võib ta end halvasti tundma panna? Võib olla on hoopis veresuhkur korrast ära?
Muidugi võiks vaadata, kas laps puhkab ja liigub piisavalt ning saab tegeleda iga päev natuke ka oma hobidega.

Palun kontrollige oma varateismelistel ka veresuhkrut kui arsti juurde lähete. 1. tüüpi diabeet on hiiliv haigus ja tekib tont teab kust.

Minu pojal hakkas sarnane muster 11 aastaselt, ta praegu 13. Praktiliselt iga 3-4 nädala tagant oli tal fantoomhaigus: süda paha, nõrkus, pearinglus. Oli kodus 4-5 päeva, ei köha, nohu, palavikku ja läks jälle kooli. Perearst uuris, tehti epilepsia ja uneuuringud, ortodont uuris hambuvust, puugitest, vererõhk, siseelundite ultraheli. Koolistressi ennetamise jne tuvastamisega tegelesin ise, vestlesin ka paari õpetajaga, et kas on midagi täheldatud. Hinded väga head, sõpru mitu, tegeleb paari aktiivse huvialaga. Ei saanudki põhjusele jälile, ootan huviga seda õppeaastat, sest suvel pole kunagi halb olla. Siis muidugi magab ka palju tahab.
Mingi seaduspärasuse olen leidnud kasvuspurtidega, ta väga pikka kasvu.
Perearst andis veel saatekirja neuroloogile, et kui ikka kordub see mure, pole veel käinud.

Mina usaldasin last ja halva enesetundega vägisi kooli ei sundinud. Veidi tekkis jamasid järgi õppimisega ja mõnes aines pisut hinded langesid.

Minul tekksid 11-12- aastasel kõhuvalud, isegi selline, et minestasin ära. Vanemad jooksid kõik arstid läbi ja ei saadki pihta, lõpuks arvati, et seoses murdeea, kasvamisega – viskasin kõvasti pikkust sel ajal ka. Aga siiani hakkab sees närveerimisest sees keerama.

Minu tütrel algas nii ärevushäire. Otsisime terve kevade tema iivelduste põhjust, mõnikord ta lausa oksendas hommikul kooli minnes. Ei leitud midagi. Siis tuli suvi, iiveldused kadusid. Ja 1. septembril järgmisel aastal plahvatas ärevus kogu oma ilus. Sõi poolteist aastat antidepressante ja käis psühholoogil.
Soovitan välistada kiiresti kõik somaatilised vaevused ning seejärel mitte oodata imet, vaid minna psühholoogile, enne kui asi hulluks läheb. Ega muidugi psühholoogki imet tee, see jama tuleb noorel inimesel endal selgeks mõelda ja läbi närida, psühholoog lihtsalt oskab natuke suunata ja märgata.

#3224451:

Jeerum jah..söödame aga lastele ravimeid, mis mõjutavad aju. Aga ei mõtle sellele, et äkki on ühikonnakorraldus lapse jaoks liiga karm… tundlik närvisüsteem ei pea lihtsalt tüüpilisele koolikombinaadile vastu ja keha hakkab üles ütlema.

Koduõppel laste arv kasvab praegu metsikult. Miks küll??? Inimtüüp muutub iga põlvkonnaga teistsugusemaks, samas süsteemid on samad ja inividuaalsust mitte arvestavad.

Kujutan ette kui raske sellistel lastel on, veetakse mööda arste, kinnistatakse, et SUL ON MIDAGI VIGA. Suvel aga on kõigi ok, on tervis hea siis, kui saab asju oma tempos normaalselt teha… see juba näitab ju, et pole inimeses VIGA, vaid ümbruses.

No see on puhtalt skaala küsimus, et kus on normaalsuse piir. Mina arvan, et kui enamik lastest suudab sammu pidada ja mõned ei suuda, siis on nemad erandid, mitte need, kes suudavad. Ja seega pole ka süsteemis viga, vaid lihtsalt alati on neid, kellele süsteem ei sobi. Koduõpe on moeröögatus tõesti, vaesed lapsed (okei, mitte kõik, mõni vanem ikka teab ka mida teeb ja mida lapsega peale hakata, aga kardan, et enamik ikka ei tea). Ja paraku gümnaasiumis pole koduõppega midagi peale hakata, vaevalt, et kodus kahe vanema peale piisava kompetentsi kokku saab.

Seepärast ma kiirelt psühholoogi poole pöördumist soovitasingi, et siis ehk ei pea ravimitega jändama. Meie jäime hiljaks, ei saanud õigel ajal asjast aru. Äkki kellelgi teisel läheb paremini. Ja praegu võin tagasi vaatavalt küll öelda, et see poolteist aastat ravimeid ei teinud lapsele midagi halba ning ravimitest loobumine polnud ka midagi keerulist, võib olla veidi tujutsemist tekkis, aga see polnud oluline hind.

#3224456:

#3224451:

Jeerum jah..söödame aga lastele ravimeid, mis mõjutavad aju. Aga ei mõtle sellele, et äkki on ühikonnakorraldus lapse jaoks liiga karm… tundlik närvisüsteem ei pea lihtsalt tüüpilisele koolikombinaadile vastu ja keha hakkab üles ütlema.

Koduõppel laste arv kasvab praegu metsikult. Miks küll??? Inimtüüp muutub iga põlvkonnaga teistsugusemaks, samas süsteemid on samad ja inividuaalsust mitte arvestavad.

Kujutan ette kui raske sellistel lastel on, veetakse mööda arste, kinnistatakse, et SUL ON MIDAGI VIGA. Suvel aga on kõigi ok, on tervis hea siis, kui saab asju oma tempos normaalselt teha… see juba näitab ju, et pole inimeses VIGA, vaid ümbruses.

No see on puhtalt skaala küsimus, et kus on normaalsuse piir. Mina arvan, et kui enamik lastest suudab sammu pidada ja mõned ei suuda, siis on nemad erandid, mitte need, kes suudavad. Ja seega pole ka süsteemis viga, vaid lihtsalt alati on neid, kellele süsteem ei sobi. Koduõpe on moeröögatus tõesti, vaesed lapsed (okei, mitte kõik, mõni vanem ikka teab ka mida teeb ja mida lapsega peale hakata, aga kardan, et enamik ikka ei tea). Ja paraku gümnaasiumis pole koduõppega midagi peale hakata, vaevalt, et kodus kahe vanema peale piisava kompetentsi kokku saab.

Seepärast ma kiirelt psühholoogi poole pöördumist soovitasingi, et siis ehk ei pea ravimitega jändama. Meie jäime hiljaks, ei saanud õigel ajal asjast aru. Äkki kellelgi teisel läheb paremini. Ja praegu võin tagasi vaatavalt küll öelda, et see poolteist aastat ravimeid ei teinud lapsele midagi halba ning ravimitest loobumine polnud ka midagi keerulist, võib olla veidi tujutsemist tekkis, aga see polnud oluline hind.

Et siis, kõik peab olema ühe vitsaga. Kui keegi ei suuda sammu pidada, siis on ikkagi tal midagi viga ja vajab ravimeid, et teistega ühte sammu panna jälle käima? Ei või olla, et tema isiksus on teistsugune? Ei või olla, et ta ei hakka iial nautima lärmi ja karjaelu? Naudib suhtlemist pigem rahulikus õhkkonnas 1-2 sõbraga, kui on päevad otsa suure lärmaka karja sees? Gümnaasiumit on võimalik lõpetada õhtukoolis või kaugõppes ka tänapäeval.

#3223826:

Eelmisel kooliaastal ta ka kurtis aeg-ajalt, et tal on natuke paha olla. Täiesti suvalistel aegadel.

Suvel ta kordagi ei kurtnud ja nüüd jälle mitu päeva on öelnud, et paha natuke. Räägib, et koolis olla ei viitsi. Koolis õpib muidu hästi.

Eile õhtul rääkis, et tal hakkab juba siis natuke paha kui tuleb riidesse panna ja kooli minna.

Mingi koolistress?

Ei pidanud olema niimoodi paha, et ajab oksele või peab pikali heitma. Laps ütles, et hästi natuke pidi olema paha aga ta natuke ikka tunneb seda tunnet.

Eile koolist tuli koju ja siis ütles, et paha. Andsin süüa, sest koolilõunast oli peaaegu 4h möödas. Ta on ka siis rääkinud, et paha on olla, kui on pikalt söömata, mis on ka arusaadav ju. Vahepeal räägib ka 1h peale sööki, et natuke paha olla.

Arsti juurde minemise jutust hakkas laps nutma hirmsasti ja mina olen ka natuke mures.

Muidu on hästi terve laps, väga harva on haige.

Varajased puberteedi tunnused on ka juba, karvakasv, higilõhn, nina peale tekib vahel mõni väike punn vms ja tujud käivad ka vahel üles-alla.

laktoositalumatuse testi võiks teha ja ka mõne nõustajaga rääkida.

#3224640:

#3224626:

Et siis, kõik peab olema ühe vitsaga. Kui keegi ei suuda sammu pidada, siis on ikkagi tal midagi viga ja vajab ravimeid, et teistega ühte sammu panna jälle käima? Ei või olla, et tema isiksus on teistsugune? Ei või olla, et ta ei hakka iial nautima lärmi ja karjaelu? Naudib suhtlemist pigem rahulikus õhkkonnas 1-2 sõbraga, kui on päevad otsa suure lärmaka karja sees? Gümnaasiumit on võimalik lõpetada õhtukoolis või kaugõppes ka tänapäeval.

Ei pea olema ühe vitsaga, minupoolest võid kõik oma lapsed üldse hariduseta jätta. Mina väärtustan haridust ning kooli pooleli jätmine pole mitte esimene valik enne ravimeid, vaid vastupidi, viimane valik, kui tõesti teisiti ei saa.

Täiskasvanute gümnaasiumi õpe pole küll see, mida oma lapsele vabatahtlikult valiksin. Arvestada tuleb, et õpetamises kehtib nõrgima lüli reegel, seega õpe klassis saab olla vaid natuke klassi nõrkade õpilaste tasemest kõrgem. Ja täiskasvanute gümnaasiumis neid nõrku jagub.

Sa eksid nii mitmes mõttes…kõik see nõrkade jutt jne, aga ma ei viitsi vaielda enam, sest näen, et pole väga mõtet. Koduõppe suhtes näiteks eksid täielikult, sest need vanemad teavad enamuses kõik täpselt, mida nad teevad ja miks nad teevad. Ja teevad paremini kui kool (tean, sest olen lähedalt näinud).
Sinu lapsest on natuke kahju, sest empaatiat ja paindlikkust sinus ei ole…

#3224843:

Sa eksid nii mitmes mõttes…kõik see nõrkade jutt jne

Mis mõttes ma eksin? Sa väidad, et täiskasvanute gümnaasiumis on sama palju (vähe) nõrku õpilasi kui tavalises keskmises koolis? Või mida sa nüüd minu jutus eksimuseks õige pead? Loomulikult on täiskasvanute gümnaasiumis nõrku oluliselt rohkem kui tavakoolis, sest see ongi kool neile, kes on mingil põhjusel kooli lõpetamata jätnud. Tanel Padareid on sellistes koolides siiski haruharva, pigem õpivad seal need, kes omal ajal laisad olnud ja nüüd end kokku võtnud. Neil on tihti aastaid õppimises paus olnud, mistõttu ei mäleta nad ka põhikoolist midagi – ja seega kordab Pythagorase teoreemi ja ruutvõrrandi lahendamist koos nende nõrkadega kogu klass. Selle asemel, et gümnaasiumi teemasid tempokalt edasi võtta. Ja kui isegi ei korda, siis edasi ka ei liiguta, oodatakse nõrgemaid järele.
Mis koduõppesse puutub, siis oleks muidugi tore saada sinult kui asjatundjalt mõningast statistikat – no näiteks, et kuidas koduõppel olnutel edasine õppeedukus koolis on olnud, kas on saadud sisse tugevatesse gümnaasiumitesse jms. Muidu on sinu jutt lihtsalt üks jutt, arvamus – nagu seda on ka minu oma.
Mis empaatiasse ja mu lapse elusse puutub, siis arvan, et sa ei peaks end niivõrd heaks inimestetundjaks pidama, et peale paari postitust kellegi kohta sedavõrd põhjapanevaid hinnanguid loopida.

#3224979:

#3224843:

Sa eksid nii mitmes mõttes…kõik see nõrkade jutt jne

Mis mõttes ma eksin? Sa väidad, et täiskasvanute gümnaasiumis on sama palju (vähe) nõrku õpilasi kui tavalises keskmises koolis? Või mida sa nüüd minu jutus eksimuseks õige pead? Loomulikult on täiskasvanute gümnaasiumis nõrku oluliselt rohkem kui tavakoolis, sest see ongi kool neile, kes on mingil põhjusel kooli lõpetamata jätnud. Tanel Padareid on sellistes koolides siiski haruharva, pigem õpivad seal need, kes omal ajal laisad olnud ja nüüd end kokku võtnud. Neil on tihti aastaid õppimises paus olnud, mistõttu ei mäleta nad ka põhikoolist midagi – ja seega kordab Pythagorase teoreemi ja ruutvõrrandi lahendamist koos nende nõrkadega kogu klass. Selle asemel, et gümnaasiumi teemasid tempokalt edasi võtta. Ja kui isegi ei korda, siis edasi ka ei liiguta, oodatakse nõrgemaid järele.

Mis koduõppesse puutub, siis oleks muidugi tore saada sinult kui asjatundjalt mõningast statistikat – no näiteks, et kuidas koduõppel olnutel edasine õppeedukus koolis on olnud, kas on saadud sisse tugevatesse gümnaasiumitesse jms. Muidu on sinu jutt lihtsalt üks jutt, arvamus – nagu seda on ka minu oma.

Mis empaatiasse ja mu lapse elusse puutub, siis arvan, et sa ei peaks end niivõrd heaks inimestetundjaks pidama, et peale paari postitust kellegi kohta sedavõrd põhjapanevaid hinnanguid loopida.

Ah ära aja. Mina läksin gümnaasiumi keskel samuti täiskasvanute gümnaasiumisse lihtsalt selle tõttu, et ei talunud seda intensiivset gümnaasiumielu noorte keskel, tekkisid ärevushäired ja soovisin vaiksemat keskkonda. Lõpetasin täiskasvanute gümnaasiumi, astusin ülikooli, lõpetasin selle. Ära ole eelarvamustes kinni…

#3225819:

Ah ära aja. Mina läksin gümnaasiumi keskel samuti täiskasvanute gümnaasiumisse lihtsalt selle tõttu, et ei talunud seda intensiivset gümnaasiumielu noorte keskel, tekkisid ärevushäired ja soovisin vaiksemat keskkonda. Lõpetasin täiskasvanute gümnaasiumi, astusin ülikooli, lõpetasin selle. Ära ole eelarvamustes kinni…

Good for you, aga mina tean vastupidist näidet, kus tütarlaps samuti tugevast gümnaasiumist täiskasvanute kooli läks ning seal igasuguse viitsimise õppida kaotas, sest õppima ei pidanud, sai absoluutselt õppimata ka 3 või 4 kätte ning 4-5-lisest tugeva kooli õpilasest sai seal gümnaasiumis 3-4-line õhtukooliõpilane, soovitud eriala ülikoolis jäi kättesaamatuks ning neiu pole siiani leidnud oma kohta elus, sipleb ringi. Sinul läks hästi, temal ei läinud, eks see sõltub inimese iseloomust ja võimest end motiveerida – aga kumba liiki keegi kuulub, see selgub siiski alles praktika käigus, kui muuta enam midagi ei saa.

#3226989:

No ongi inimeses kinni kõik ja seda ma proovingi ju rääkida sulle. Sina oled aga raamides. Inimene peab ISE aru saama kellele ja milleks ta õpib. Kui ta tahab ja teab milleks, siis pole peaaegu üldse vahet millises koolis ta käib.

Sa ei saanud peamisest aru, mida ütlesin. See, kes sa oled ja kas iseseisvalt õppimine sulle sobib, selgub õppimise käigus, siis kui on sillad põletatud ning tagasiteed ei ole. Haridus on liiga suur ja oluline asi, et sellega katsetades testida, kas suudad ise või mitte. Proovitakse ikka ebaolulisemate asjadega, paraku on haridustee vaja läbi käia üsna iseseisva elukese alguses, seega pole noorel inimesel veel aega olnud end tundma õppida.
Sa võtsid põhimõtteliselt loosi, mängisid loteriid, kas õnnestub või mitte. Sinul õnnestus. Mingit garantiid ei ole, et teisel lapsel ka õnnestub.