Teema: 11kuune beebi oma voodisse magama

see on ka tegelikult unekool. Igasugune vanema poolt lapsele mingi uinumisreegli omapoolne harjutamine on unekool, mitte ainult lapse üksi tuppa nutma jätmine 😀 Aga see selleks.

Unekooli põhiline reegel on – LAST EI TOHI SÜLLE VÕTTA. Kui sa tahad, et ta uinuks omas voodis, siis sa ei tohi teda lohutamiseks sülle võtta, isegi kui on hüsteerias. Ma olen selle läbi teinud väga väikese lapsega, kes ei osanudki MITTE KUSAGIL uinuda, ei kaisus, süles, tissi otsas, võrekas, lamamistoolis, turvahällis, jne. Igal pool võttis tal uinumine 2 h, kuni tegin siis unekooli. Jah, esimesed 2 õhtut olid väga rasked, kui laps ikka hüsteerias oli – aga hoidsin ennast vaos ja ei võtnud sülle, silitasin ja paitasin teda, vaikselt sosistasin “tasatasa” vmt. Minu üllatuseks juba esimesel unekooli õhtul uinus laps 2 h asemel 1 h-ga, unekool kokku kestis 2,5 nädalat, siis hakkas nututa uinuma umb 10-15 minutiga. Tõsi, hiljem umb 5kuuselt oli tagasilöök, aga mitte nii hull nagu alguses ja sellega ma suutsin elada 😀

EHk siis, kui laps nutab, istud tema kõrval, silitad teda, hoiad käest jne. aga sülel ei võta – niimoodi sa lõhud rutiini. Laps saab aru – nutan, saan sülle. Kuidas peaks laps niimoodi harjuma võrekaga? Lihtsalt hoia end tagasi, ükskõik kui suur kihk on last sülle võtta. Muidugi, kui laps tõuseb juba toe najal püsti, on unekooli raskem teha – nutmisest suurem probleem ongi mitte-lamamine no ja püsti ju magama ei jää

Mis puudutab kas ainult ööuni või kõik uned – lapsed teevad väga hästi vahet ööunel ja päevaunedel. Nii näiteks mu esimene laps ei osanud üldse toas uinuda päeval, magas kõik uned õues ja kui oli hädavajadus tuppa panna, siis ainult süleskiigutades sama päeva õhtul polnud tal mingit probleemi võrevoodis uinuda.

sa võid proovida pakkuda talle kaisukat, las valib ise midagi välja.

Sügava une pealt ümber tõstmine võib(aga ei pruugi) lapses paanikat tekitada.
Laps satub segadusse, kui ta ei ärka samas kohas, kus ta uinus. Sellest ka suur nutt öösel ilmselt.
Ma harjutaks kohe oma voodisse magama jäämist. Kasutaks seda sama üks külg maha võetud võreka nippi oma voodi kõrval, nagu üks eelnev siin soovitas. Eks see kindlasti võtab üsna pikalt aega, kui senimaani laps on suures voodis harjunud magama kogu öö.

Mina kohe KINDLASTI ei teeks seda, et lapse une pealt tõstad ringi. Laps peab ikka teadma, kus ta magama läheb ja miks ta ühes või teises kohas üles ärkab.

Meie laps magas sündimisest saadik enda võrekas. Lihtsalt võrekas oli täpselt meie voodi vastas, nö meie voodi laienduseks. Ta on sul päris pisike ka veel ja kuna tundub, et tal praegu on veidi trauma sellest võrekasse toppimisest, siis jäta asi korraks katki ja magage veel paar nädalat kõik koos. Peale seda äkki õnnestub ka teil nii paigutada, et võrekas on teie voodi vastas ilma ühe küljeta – siis laps nagu oleks sinu voodis, aga on siiski enda võrekas. Saad kogu aeg lesida tema kõrval, kuni ta tuttu jääb ja siis ära minna, kui on magama jäänud (päevaunedega siis). Öösel muidugi keerad ise ka teise külje ja magad. Kui ta sellise elukorraldusega on juba harjunud, siis mina alustaks päris oma voodisse harjutamist just päevaunedest.

Ma ise imetasin kuni 1,4 aastani ja meil toimus päris oma voodisse kolimine seega vahetult peale imetamise lõppu, umbes 1,5 aasta vanuselt. Otsustasin, et lapsele on traumeerivam, kui ma hakkan tema võrekat kolima kuskile meie magamistoa teise nurka. Tead ju küll, kui emme on oma voodis ja silmapiiril, siis loomulikult tahab laps ka kaissu saada ja temale tundub see väga ebaõiglane, et ta peab üksi oma voodis olema. Niisiis, toimus meil oma voodisse kolimine järk-järgult 1,5 aastaselt ja otse oma tuppa, enda isiklikku uude voodisse. Alustasime nii, et peale uue voodi paikapanekut ja lapsele tutvustamist, magas laps kõik päevauned oma voodis. Ööuned magas meie voodi kõrval võrekas nii nagu alati oli maganud. Kui ta oli oma toa ja oma voodiga ning päevaunedega harjunud (umbes 2-3 nädalat), siis otsustasime ka ööuned oma tuppa kolida. Võreka jätsime veel paariks päevaks oma vanasse kohta, juhuks kui kolimine ikka üldse ei toimi. Aga reaalsus oli see, et ta oli juba harjunud oma voodiga tänu päevaunedele ja tema jaoks väga polnudki enam vahet, kas oma voodis tuli päevauni või ööuni. Esimesel ööl ärkas laps ühe korra viiepaiku hommikul, käisin tegin talle pai, magas edasi kuni hommikuni. Teisel ööl ei ärganud enam kordagi ja nii ta läks.

Üks märkus veel. Mulle tundub, et sa ajad selle kaisutamise ja ringi tõstmisega lapse kohutavalt segadusse. Ta ei saa hetkel aru, et miks ta siis peab minema oma võrekasse, kui tal juba oli nii mõnus sinuga suures voodis kaisutada ja uni hakkas tulema. Veel üks põhjus, miks osta lapsele korralik oma voodi. Ilmselgelt võrekaga ei saa nii, et istud lapse juurde voodisse ja laulad talle või loed või teed pai või misiganes unerituaalid (nt kaisutamine) teil on. Sa lihtsalt ei mahu temaga koos sinna võrekasse. Ikka pead tooliga olema kaugemal ja tema on seal võrekas kinni ja närvis ning teil ei ole seda vajalikku füüsilist kontakti, mida tundub, et laps hetkel veel väga vajab.

Seega, tõmmake nüüd paar sammu tagasi ja magage järgmised paar nädalat kõik koos suures voodis või kuidasiganes teil varasemalt (enne oma voodisse harjutamist) asi käis. Kui laps jälle nutmata ja rahulikult uinuda suudab, siis on paras aeg proovida uuesti kolimis. Vahepeal muretse lapsele oma voodi ja kui võimalus, siis pane see kohe tema tuppa ka. Ja kui hakkad sinna harjutama, siis pead jääma endale kindlaks ja konkreetseks. Laps magab ainult oma toas ja oma voodis. Mingit kolimist ei toimu ja mingit emme-issi juures magama jäämist samuti enam mitte. Tean, see on sulle endale raskem, kui lapsele tegelikult. Lugesin selle välja lausest “Kusjuures selle kaisus olekut ma ära ei lõpetaks, peale seda tõstaks siis võrekasse.” – ehk see on sinu tahtmine kaisutada last teie voodis. Aga kaisutamist saate teha ka siis, kui laps on enda korralikus suures voodis. Siis kaisutad ta seal ära ja hakkab magamajäämine. Peale seda, kui lapsel uni tulnud, lähed ise minema. Kui nii on harjumus tekkinud, siis võid hakata harjutama enda rutiini nii, et ei jäägi lapse kõrvale enam või misiganes teie perele sobib. Ja enda voodisse siis kõigepealt päevauned, kui nendega kõik korras, siis ka ööuned järgi.

Ma julgen soovitada sellist tegevuskäiku, sest meil ei ole seni ükski uinumine nutuga toimunud, päriselt 🙂 Voodi peab lapse jaoks olema ikka hea ja turvaline koht, mõnus pesa. See ei tohi olla seotud negatiivsete emotsioonidega.

#2892854:

Oeh, ma just tahtsin uue teema teha ja siis vaatasin et okei, see siin on samalaadne. Ehk siis annab keegi minule ka head nõu.

Mul on samuti 11-kuune laps, oma voodiga sõber ei ole ja hetkel jääb nii ööunne kui ka oma päevastesse unedesse minu süles, saab rinda ja uinub. Peale seda tõstan ta oma voodisse, kui ta juba korralikult magab. Kui tõstan ta voodisse pool unelevana, tõuseb ta voodis kohe püsti ja uni on pühitud. Tean ise ka, et mu võtted on nii valed, kui vähegi olla saavad. Esiteks see, et rinnaga ja süles magama jääb, teiseks see, et magavana ta oma voodisse tõstan. Olen proovinud ka seda, et ehk jääb oma voodis magama. Pannud teda 2749x pikali tagasi, tulemuseks on see, et ta kas hakkab itsitama või siis hakkab kisama, magama ei jää kummalgi juhul. Saan sellest ka aru, et tal ei ole ilmselt tekkinud tunnet, et tema voodi on talle turvaline koht. Aga kuidas seda kõike parandama hakata? Ma lihtsalt ei tea kust alustada või mida teha.

Aa lisan selle ka, et ööunne läheb oma voodisse, aga mõne tunni möödudes ta hüppab püsti ja siis võtan ta enda kõrvale magama. Saab öösel rinda ka, kuna on üldiselt üsna kehv magaja ja muudkui sibeleb ja sahmib. Samas näha on, et ta tunneb end mõnusamalt minu voodis ja ei tule mõttessegi, et püsti tõusta vms

Kas sa pikaliasendis imetada ei saa või ei taha? Sest pikali olles saaksid sa seda teha kohe voodis lapse kõrval ja siis jääks ära igasugune vajadus last kuskile ringi tõsta, kui soovid muidugi jätkata seda, et rind on magamajäämiseks. Mina ka sellises vanuses last imetasin veel ja ma üliväga vältisin seda kogu aeg, et laps hakkaks rinnaga magama jääma. Toitsin elutoas ära ja siis hakkas unerituaal – tema muidugi 11-kuuselt magas päevauned veel vankris, õues, aga siiski – peale söömist pakkisime riidesse, sõitsime vankriga terrassile, kiigutasin ja laulsin ja laps jäi rahulikult magama. Päevane rind oli mõeldud siiski söömiseks, magama panin teda hoopis eraldi. Loomulikult juhtus ka meil paar korda seda, et uni hakkas juba toas süles peale kippuma ja tegelikult see on üks igavene jama värk, sest rikkus konkreetselt korraliku sügava lõunaune ära. Kui laps oli rinna otsas tukastama jäänud ja peale seda üritasin teda päriselt magama panna, siis oli see sama stsenaarium, mis sul. Laps tõusis istuli vankris, hakkas naljatama, mütsi ära kiskuma jne ja magamapanek kujunes 45minutiseks või veelgi pikemaks ja lõppes ikkagi nutuga. Ise stressis, laps stressis. Seega, see pisike paariminutine tukastamine aitas lapsel nii palju nö välja puhata, et arvas, et nüüd ei peagi enam magama. Äkki on ka teil asi selles, miks ei õnnestu peale rinna otsas tukastamist enam õiget und saada, kui poolunisena kuskile ringi tõstad?

Meil oli 11 kuud umbes see vanus, kus võõrutasin lapse ka õhtusest enne magamjäämist rinnast, mida ma senini olin talle andnud voodis, lebasime kõrvuti, kuna võrekas oli meie voodi kõrval. Ja siis põhimõtteliselt laps sõi ja uni tuli, keeras teise külje ja magaski oma võrekas. Aga võõrutada tahtsin selle enne ööund rinna ära just sellel põhjusel, et hiljem raskem. Igatahes tegime seda mehega koostöös – 1,5 nädalat pani mees last õhtul magama. Mina andsin elutoas ööoote ära ja siis mees läks lapsega magamistuppa ja jäid magama. Jah, esimene õhtu võttis see neil aega 1,5 h ja samuti 2749x püstitõusmist 😀 , mees tahtis ka käega lüüa, aga teine õhtu läks juba 45 min ja sealt edasi oli täiesti normaalne 15 min umbes. 1,5 nädala pärast ei osanud laps enam voodis minult rinda küsida, unustatud oli. Öö jooksul ärkas tol ajal veel 2 korda ja sõi läbi une.

Ehk, mina võib olla paluks meest appi. Saan aru, et päevaunede ajal pole teda kuskilt võtta, aga alustage teie siis ööunedest ehk. Mees peab muidugi valmis olema pikemaks võitlemiseks. Ja sinu ülesandeks jääb see, et laps ööoote ajal tukastama ei jääks :). See, et ta öösel ärkab ja uuesti sööb või teie voodisse kolib, noh las ta siis olla praegu. Ta saab ju iga päevaga vanemaks ja võtke üks samm korraga, tekitage üks rutiin korraga ja kinnistage see ja alles siis võta ette järgmine. See on ka juba väga suur asi, kui te ühe senise uinumisega imetamiskorra saate ilma uinumiseta tehtud ja sisse harjutatud. Miks siis mitte alustada sellest ööunne mineku omast.

#2893673:

#2891556:

Mina kohe KINDLASTI ei teeks seda, et lapse une pealt tõstad ringi. Laps peab ikka teadma, kus ta magama läheb ja miks ta ühes või teises kohas üles ärkab.

Meie laps magas sündimisest saadik enda võrekas. Lihtsalt võrekas oli täpselt meie voodi vastas, nö meie voodi laienduseks. Ta on sul päris pisike ka veel ja kuna tundub, et tal praegu on veidi trauma sellest võrekasse toppimisest, siis jäta asi korraks katki ja magage veel paar nädalat kõik koos. Peale seda äkki õnnestub ka teil nii paigutada, et võrekas on teie voodi vastas ilma ühe küljeta – siis laps nagu oleks sinu voodis, aga on siiski enda võrekas. Saad kogu aeg lesida tema kõrval, kuni ta tuttu jääb ja siis ära minna, kui on magama jäänud (päevaunedega siis). Öösel muidugi keerad ise ka teise külje ja magad. Kui ta sellise elukorraldusega on juba harjunud, siis mina alustaks päris oma voodisse harjutamist just päevaunedest.

Ma ise imetasin kuni 1,4 aastani ja meil toimus päris oma voodisse kolimine seega vahetult peale imetamise lõppu, umbes 1,5 aasta vanuselt. Otsustasin, et lapsele on traumeerivam, kui ma hakkan tema võrekat kolima kuskile meie magamistoa teise nurka. Tead ju küll, kui emme on oma voodis ja silmapiiril, siis loomulikult tahab laps ka kaissu saada ja temale tundub see väga ebaõiglane, et ta peab üksi oma voodis olema. Niisiis, toimus meil oma voodisse kolimine järk-järgult 1,5 aastaselt ja otse oma tuppa, enda isiklikku uude voodisse. Alustasime nii, et peale uue voodi paikapanekut ja lapsele tutvustamist, magas laps kõik päevauned oma voodis. Ööuned magas meie voodi kõrval võrekas nii nagu alati oli maganud. Kui ta oli oma toa ja oma voodiga ning päevaunedega harjunud (umbes 2-3 nädalat), siis otsustasime ka ööuned oma tuppa kolida. Võreka jätsime veel paariks päevaks oma vanasse kohta, juhuks kui kolimine ikka üldse ei toimi. Aga reaalsus oli see, et ta oli juba harjunud oma voodiga tänu päevaunedele ja tema jaoks väga polnudki enam vahet, kas oma voodis tuli päevauni või ööuni. Esimesel ööl ärkas laps ühe korra viiepaiku hommikul, käisin tegin talle pai, magas edasi kuni hommikuni. Teisel ööl ei ärganud enam kordagi ja nii ta läks.

Üks märkus veel. Mulle tundub, et sa ajad selle kaisutamise ja ringi tõstmisega lapse kohutavalt segadusse. Ta ei saa hetkel aru, et miks ta siis peab minema oma võrekasse, kui tal juba oli nii mõnus sinuga suures voodis kaisutada ja uni hakkas tulema. Veel üks põhjus, miks osta lapsele korralik oma voodi. Ilmselgelt võrekaga ei saa nii, et istud lapse juurde voodisse ja laulad talle või loed või teed pai või misiganes unerituaalid (nt kaisutamine) teil on. Sa lihtsalt ei mahu temaga koos sinna võrekasse. Ikka pead tooliga olema kaugemal ja tema on seal võrekas kinni ja närvis ning teil ei ole seda vajalikku füüsilist kontakti, mida tundub, et laps hetkel veel väga vajab.

Seega, tõmmake nüüd paar sammu tagasi ja magage järgmised paar nädalat kõik koos suures voodis või kuidasiganes teil varasemalt (enne oma voodisse harjutamist) asi käis. Kui laps jälle nutmata ja rahulikult uinuda suudab, siis on paras aeg proovida uuesti kolimis. Vahepeal muretse lapsele oma voodi ja kui võimalus, siis pane see kohe tema tuppa ka. Ja kui hakkad sinna harjutama, siis pead jääma endale kindlaks ja konkreetseks. Laps magab ainult oma toas ja oma voodis. Mingit kolimist ei toimu ja mingit emme-issi juures magama jäämist samuti enam mitte. Tean, see on sulle endale raskem, kui lapsele tegelikult. Lugesin selle välja lausest “Kusjuures selle kaisus olekut ma ära ei lõpetaks, peale seda tõstaks siis võrekasse.” – ehk see on sinu tahtmine kaisutada last teie voodis. Aga kaisutamist saate teha ka siis, kui laps on enda korralikus suures voodis. Siis kaisutad ta seal ära ja hakkab magamajäämine. Peale seda, kui lapsel uni tulnud, lähed ise minema. Kui nii on harjumus tekkinud, siis võid hakata harjutama enda rutiini nii, et ei jäägi lapse kõrvale enam või misiganes teie perele sobib. Ja enda voodisse siis kõigepealt päevauned, kui nendega kõik korras, siis ka ööuned järgi.

Ma julgen soovitada sellist tegevuskäiku, sest meil ei ole seni ükski uinumine nutuga toimunud, päriselt ???? Voodi peab lapse jaoks olema ikka hea ja turvaline koht, mõnus pesa. See ei tohi olla seotud negatiivsete emotsioonidega.

Mida sa mõtled päris voodi all?

Täispikkuses voodit, sellist nagu koolilapselgi. Sinna saab ka korraliku madratsi, mis toetab lapse selga ja arengut. Laius siis vastavalt sellele, kuidas teil toas võimalused on. Kui väiksem tuba, siis kitsam voodi, kui suurem, siis laiem. Meil endal päris lai, sest mina tahan sinna ka ära mahtuda unejutu lugemise ajaks 😀

#2894117:

#2893720:

Täispikkuses voodit, sellist nagu koolilapselgi. Sinna saab ka korraliku madratsi, mis toetab lapse selga ja arengut. Laius siis vastavalt sellele, kuidas teil toas võimalused on. Kui väiksem tuba, siis kitsam voodi, kui suurem, siis laiem. Meil endal päris lai, sest mina tahan sinna ka ära mahtuda unejutu lugemise ajaks ????

Ok. Ma olen ka lastele kiirelt täismõõdus voodid hankinud, aga 11kuuse puhul ma eelistan, et ta on öösel kusagil kinni, mitte ei saa vabalt voodist väljuda.

Jah, sellisel juhul võib olla siis ongi vara veel hakata teda üldse kuskile ema-isa juurest kolima. 1,5 aastane sai meil küll igatahes superhästi hakkama juba mittekinniolemisega. Hommikul hakkas ilusti oma toas mängima ja kui igav, siis alles tegi häält.