Esileht Koolilaps 12-aastane istub päev läbi nuti-seadmes

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 55 )

Teema: 12-aastane istub päev läbi nuti-seadmes

Postitas:
Kägu

Me elame väikses kohas ja Siim lihtsalt ongi elu kuidagi igav ja lapsed ega ma ka ise ei oska kodus ise elu huvitavaks teha . Olen pakkunud et vaata telekat ma saan aru et see on ka ekraan aga minu seisukohalt see ei ole nii ennast haarav . Ma olen mõelnud ka niipidi et mida ma ise tema vanusena tegin kuidas aega veetsin siis ma ise lugesin palju raamatuid. Kui ma oma lapsele palun et loe mõni raamat vastab ta mulle et raamatute lugemine on vanaaegne ja et me elame 21.sajandil . Koolis on tal hinded juba paar aastat üsna käest ära ja ma ei tea kas ta ei oska või ta ei viitsi õppida võib-olla mõlemat . Telefonis on ka family link ja meil on reegel et kui tuleb koju märkuse või 2-ga siis on telefon see päev lukus aga siis ta hakkab paluma ja paluma et ma selle karistuse maha võtaks ja nii ma siis võtangu maha .Ma saama aru küll et see on vale tegu . Eks selle koha pealt ma pean ikka rangem olema ja mitte maha võtma .Ühel päeval ärkas ta koolipäeval üles öösel 2 kooli riided seljas arvutis ja teisel päeval kell 5 kooli riided seljas .Ta tuleb koolist ja õppimine kestab max 10min ja juba istub arvuti taga.Teisi sõpru tal pole ainult need virtuaal sõbrad ja ma mingil ajal võtsin selle family lingi maha aga eile ma panin tagasi ja mu laps reaalselt nuttis pisaratega et ära pane ja et ma tulin maailma kõigi inimeste elud ära ja mulle meeldib vaadata kuidas ta nutab ja teise tuppa läks ütles mulle veel et ma olen taun jne olgu sõnad mis iganes seda ma võin ignoreerida aga mulle tundub et see on juba vaikselt nagu nutisõltuvus .Teised kellel 12-aastased kodus kuidas teil nuti reeglid ?

0
-13
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Antud olukorras saab teha nii mõndagi. Kõigepealt uurida koolist, kuidas seal lapse suhted on, kas esineb kiusamist või miks laps on tõrjutud. Äkki tasuks kooli vahetada? Teiseks, viiks lapse psühholoogi juurde, sest sõltuvus on üks väga halb asi. Kolmandaks, nädala sees ei oleks enam ekraane, eriti kui on õppimata. Raamatute lugemine on väga arendav, kindlasti on vaja saada laps uuesti lugema. Las nutab, ega sõltuvusest ongi raske vabaneda. Minule tundub, et laps üritab läbi ekraanide põgeneda oma reaalsest elust ja need virtuaalsõbrad asendavad tal pärissõpru ja kuidagi nukker on kogu see teema. Kindlasti tasub ka anda samalaadset eeskuju lapsele, mida lapselt ootad ja ikka ergutada tegevusele, näiteks sport on väga hea. Lapsel tundub väga madal enesehinnang.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Soovitan kirjutada ka Facebooki grupis “Rahumeelne vanemlus” (saab ka anonüümselt postitada), saad rohkem mõtteid.

Kindlasti on ka laps ise kurb, et tal päriselu sõpru ei ole. Ma ei võtaks tal neid virtuaalsõpru käest ära (nt soovitus, et nädala sees üldse ekraani ei kasuta). Omal ajal suhtlesin ise ka pidevalt netis, ikka väga suur osa ajast läks foorumitele jms. Päriselu sõpradest tundsin ka kindlasti puudust, et oleks lähedasemaid, aga on ülihea, et vähemalt netis suhtlust oli. Eriti väikses kohas, kus polegi ju neid uusi inimesi kuskilt võtta – kui klassikaaslastega ei klapi, siis nii ongi ju. Jah, ideaalis võiks siis mõnda teise lähimasse asulasse kas noortekasse, trenni, huviringi vms minna, aga kui laps ise ei taha, siis ega sellist asja ei sunni.

Mul on enamik praeguseid parimaid sõpru omal ajal netist leitud. Ka kaaslane Tinderist (kõige hilisem tutvus) – samamoodi internet. Selles mõttes kui seal on pärisinimesed, kellega suhtleb, siis halba ma küll selles ei näe, kui elementaatselt ettevaatlik olla.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Soovitan kirjutada ka Facebooki grupis “Rahumeelne vanemlus” (saab ka anonüümselt postitada), saad rohkem mõtteid.

Kindlasti on ka laps ise kurb, et tal päriselu sõpru ei ole. Ma ei võtaks tal neid virtuaalsõpru käest ära (nt soovitus, et nädala sees üldse ekraani ei kasuta). Omal ajal suhtlesin ise ka pidevalt netis, ikka väga suur osa ajast läks foorumitele jms. Päriselu sõpradest tundsin ka kindlasti puudust, et oleks lähedasemaid, aga on ülihea, et vähemalt netis suhtlust oli. Eriti väikses kohas, kus polegi ju neid uusi inimesi kuskilt võtta – kui klassikaaslastega ei klapi, siis nii ongi ju. Jah, ideaalis võiks siis mõnda teise lähimasse asulasse kas noortekasse, trenni, huviringi vms minna, aga kui laps ise ei taha, siis ega sellist asja ei sunni.

Mul on enamik praeguseid parimaid sõpru omal ajal netist leitud. Ka kaaslane Tinderist (kõige hilisem tutvus) – samamoodi internet. Selles mõttes kui seal on pärisinimesed, kellega suhtleb, siis halba ma küll selles ei näe, kui elementaatselt ettevaatlik olla.

 

Tegelikult sa siiski ei näe läbi arvutiekraani, kellega su laps suhtleb seal. See pole ju päriselt sõprus, sa ei või isegi kindel olla, et need on teised lapsed seal arvuti ekraani taga. Last ei aita see, kui vanem hakkab toetama tema illusoorset käitumist, reaalsus on ikkagi see, et laps on üksik ja tõrjutud eakaaslaste poolt ja arvutiekraan aitab asendada reaalses elus puudu olevat ja last tuleb aidata sellest olukorrast välja. Kui tal ikkagi oleks sõpru reaalselt, siis oleks ju vanem neid sõpru näinud ka, nad käiks ka külas.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jah, ei näe, seepärast rääkisingi elementaarsest ettevaatusest – on ju võimalik kontrollida ja tõestada, kes seal on. See ongi kasvatuse ja toetuse küsimus, mitte et “internetis on kõik halb, ärge seal küll kellegagi suhelge”, olgugi et meil kõigil pool elu juba internetis. Ja mingites mängudes suheldes ja mitte isiklikku infot jagades ei ole see detektiivitöö ka nii oluline.

12-aastaselt ei käigi ju netituttavad enamasti kuskilt teisest Eesti otsast külas? Las suhtlevad siis netis. Ma ei väida, et ei peaks päriselus kellegagi tutvuma ja suhtlema, aga kui need võimalused väga piiratud on (nt elukoha tõttu), siis mis see lahendus oleks?

Mingi 14-selt hakkasin vist ise mõnega kohtuma, kes samasse linna sattus.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Su laps ei leia päriselus sõpru ja sukeldub nutimaailma. Mida rohkem ta nutimaailmas aega veedab, seda kohmakamaks muutuvad tema päriseluoskused, eriti just sotsiaalsed oskused. Sellist last just hakataksegi (veel rohkem) koolis kiusama. Tekib nõiaring.

Minul on ka teismelised lapsed, kellega ka on aeg-ajalt probleeme. Ja igal juhul seda ütlen küll, et kui laps saab kahe, siis olgu sel päeval igasugune telefon läinud! Mis mõttes, laps väga palub? Üheainukese päeva kannatab ilma nutis vedelemata olla küll. Et siis, selle koha pealt pead küll suutma endale kindlaks jääda.

Su laps on praegu alles 12-a. Suht noor alles. Mõtle sellele, mis saab paari aasta pärast? Päris kindlasti niisugused sõltuvused iseenesest ei leevene, vastupidi- süvenevad. Praegu veel mingil määral suudaksid mingeidki piire seada, kuid kahe aasta pärast enam mitte.

Kas psühhist kasu on – raske öelda. Vahel on, vahel pole ja vahel teeb psühh rohkem kahju kui kasu. Kuidas kunagi. Ega psühh mingit imet ei tee! Ainuke reaalne asi, et psühh saab üritada lapsega sõlmida mingeid kokkuleppeid stiilis, et istun nutikas iga päev 4 tundi, mitte 8 tundi. Päriselus aga on see lihtsalt kokkulepe, mida laps võib kodus rikkuda vabalt. Psühhil puuduvad vahendid last mõjutada. St vahendid on kokkulepete sõlmimine, juturääkimine nutinduse kahjulikkusest ehk täpselt needsamad, mis oma vanematel. Ainukene efekt võib olla, et psühholoog tundub lapsele autoriteetsem kui oma ema, ja temale antud kokkulepped loevad lapsele rohkem kui emaga sõlmitud kokkulepped. Sellega on jälle nii ja naa.

Igal juhul, soovitan läbi mõelda, et mis nüüd ette võtta, aga selleks sul on viimane aeg. Paari aasta pärast sa seda enam teha ei saa.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jah, ei näe, seepärast rääkisingi elementaarsest ettevaatusest – on ju võimalik kontrollida ja tõestada, kes seal on. See ongi kasvatuse ja toetuse küsimus, mitte et “internetis on kõik halb, ärge seal küll kellegagi suhelge”, olgugi et meil kõigil pool elu juba internetis. Ja mingites mängudes suheldes ja mitte isiklikku infot jagades ei ole see detektiivitöö ka nii oluline.

12-aastaselt ei käigi ju netituttavad enamasti kuskilt teisest Eesti otsast külas? Las suhtlevad siis netis. Ma ei väida, et ei peaks päriselus kellegagi tutvuma ja suhtlema, aga kui need võimalused väga piiratud on (nt elukoha tõttu), siis mis see lahendus oleks?

Mingi 14-selt hakkasin vist ise mõnega kohtuma, kes samasse linna sattus.

Lahendus on leida päriselus omavanused sõbra, tegeleda lapse sotsiaalsemaks muutmisega, suhelda kooli ja teiste klassikaaslaste vanematega, 14-aastaselt minna kusagile internetist leitud võõraga kohtuma on ikka üsna  riskeeriv käitumine.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Raamatute lugemine pole sugugi halb mõte, laiendab sõnavara ja silmaringi, millest on kasu ka suhtlemisel ja kriitilisel mõtlemisel. Lapsele tuleb selgeks teha, et kellegi tauniks jne nimetamine ei ole sõprade leidmisel abiks, nii ei suhelda. Hea idee oleks ka noortekeskusesse viia laps, seal käib ka vilgas seltsielu ja võib leida omavanuseid mõttekaaslasi, kellega võib sõprus tekkida. Igasugused trennid alaa ujumine, võitluskunstid, pallimängud, tulevad samuti kasuks.  Terves kehas terve vaim. Ma teeks küll kõike, et laps arvutist ja telefonist eemale saada.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vaadates ise nt tiktokist, kuidas introverdid teevad endast lugusid, siis nad postitavad seda, kui suurt pingutust neil nõuab päris suhtlemine. Aga kui laps ongi introvert? Ta ei tahagi eriti päriselt suhelda. Või mida te kirjutaksite neile tiktoki introvertidele vastuseks? Mine ja suhtle päris inimestega rohkem, küll näed see hakkab sulle meeldima? Teine asi on see pidev nutiseadmes olemine. Seda on küll raske muuta. See on nii kiire ja põnev meelelahutus. Kuidas seda vahetada nt looduses jalutamise või lugemise vastu, nii et viimased oleks ka  nauditavad tegevused? Eriti kui oled 12 ja ei mõista, miks oleks lugemine või looduses olemine vajalik. Nad ei suuda ilma telefonita isegi autos istuda, kui vanem pingutab talle tegevusi välja mõelda ja viib teda #põnevatesse kohtadesse.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lahendus on leida päriselus omavanused sõbra, tegeleda lapse sotsiaalsemaks muutmisega, suhelda kooli ja teiste klassikaaslaste vanematega, 14-aastaselt minna kusagile internetist leitud võõraga kohtuma on ikka üsna riskeeriv käitumine.

Ja kuidas sa seda praktiliselt ette kujutad? Vanem läheb teise lapsevanemaga rääkima, et suhelgu laps tema omaga ka rohkem? 12-aastasel võib selline vanema avalik sekkumine tõrjumist hoopis võimendada. Delikaatselt klassijuhataja või kooli sotsiaalpedagoogiga vms rääkimine on jah asi, mida võib julgemalt teha.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Präänik aitab paremini kui piits. Meil on Family Link kaudu laste telefonid avatud 30 minutit. Seda aega ma ka karistuseks ei võta kunagi ära. Stuudium jmt õppimiseks vajalikud äpid on lahti piiramatult. Aga Chrome, mängud jmt läheb selle lubatud 30 minuti sisse. Aega saab juurde teenida: näiteks iga 10 minutit raamatulugemist annab 5 minutit ekraaniaega, mõne töö tegemine annab aega juurde jne. Su lapse puhul annaks mina ka hea õpitulemuse eest lisaaega, et tal tekiks taas motivatsioon koolis pingutada. Kui sa paned aja täitsa nulli, siis tulebki lapse poolt väga valuline vastureaktsioon. Mina selle igapäevase miinimumaja lepiks koos lapsega kokku, sest kui ta on siiani saanud piiramatult telefonis olla, siis 30 minuti peale minek on võibolla liiga järsk.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Antud olukorras saab teha nii mõndagi. Kõigepealt uurida koolist, kuidas seal lapse suhted on, kas esineb kiusamist või miks laps on tõrjutud. Äkki tasuks kooli vahetada? Teiseks, viiks lapse psühholoogi juurde, sest sõltuvus on üks väga halb asi. Kolmandaks, nädala sees ei oleks enam ekraane, eriti kui on õppimata. Raamatute lugemine on väga arendav, kindlasti on vaja saada laps uuesti lugema. Las nutab, ega sõltuvusest ongi raske vabaneda. Minule tundub, et laps üritab läbi ekraanide põgeneda oma reaalsest elust ja need virtuaalsõbrad asendavad tal pärissõpru ja kuidagi nukker on kogu see teema. Kindlasti tasub ka anda samalaadset eeskuju lapsele, mida lapselt ootad ja ikka ergutada tegevusele, näiteks sport on väga hea. Lapsel tundub väga madal enesehinnang.

Kool ei ole üldjuhul sajas surmapatus süüdi. Koolid on internetsõltlastega reaalselt hädas, sest nad ei suuda/tahagi päris elus olla. Kodudes ongi “head” emad, kes lapse nutmise ja hala peale telefoni/neti kohe saadavaks teevad.

Mitte midagi ei muutu, kui vanemad ise ei suuda ennast kehtestada. Mida see laps ikka järsku lugema hakkab, kui vanem seda ei tee, kui vanem ise nt telefonis passib. Palun vaata iseenda päevane internetikasutust, äkki saab asi sealt alguse.

Jah, ma olen õpetaja ja kuigi meie koolis peaks teoorias olema telefonide kasutamise keeld koolipäeva jooksul, aga… Mul on küll tekkinud tunne, et kui vanemad ei saa probleemi tõsidusest aru, ei saa õpetajad ja kool ka midagi teha.

Päriselt! Vaadake peeglisse ja tegelege probleemiga! Kui te ise ei tee konkeetseid internetireegleid, siis asi ainult süveneb ja siis saategi varsti mäeatsevad lapsed. Meil koolis on neid üksjagu ja vanemad on laste paadis, kooli ei tee midagi ja on paha.

Kõlan julmakt, aga muidugi mul on neist lastest kahju, aga elu ongi karm!

 

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Delikaatselt klassijuhataja või kooli sotsiaalpedagoogiga vms rääkimine on jah asi, mida võib julgemalt teha.

Mina tegin seda, ja see oli viga. Need kaks ei osanud absoluutselt reageerida adekvaatselt, vaid tegid olukorra veelgi hullemaks ainult. Näiteks astus klassijuhataja pärast minuga vestlemist klassi ette ja alustas pidulikult: “Ma sain teate, et siin meie klassis toimub ühe õpilase kiusamine. Ma ei nimeta tema nime, aga…” Õpetaja rääkis edasi aga nii, et kõik said aru, kellest jutt. Minu laps istus pingis kui vaene patune, pea maas ja näost punane. Pärast seda vahetunnis läks lahti niisugune kambakas, et hoia ja keela. Jätsin lapse päevapealt koju ja otsisin talle keset nädalat uue kooli. Uues koolis on tal kõik hästi, ei mingit kiusamist.

Seega minu kogemusel võivad koolitöötajad olla üsnagi eluvõõrad ja ükskõiksed, see, et neil on mingi “paber”, ei anna neile kahjuks suuremaid oskusi nt koolikiusamisega midagi ette võtta. Sestap pead sina lapsevanemana seisma oma lapse eest ja koolitöötajatega asja arutades peate ilmtingimata leppima kokku edasistes sammudes. St nemad peavad sulle konkreetselt selgitama, mida nad kavatsevad ette võtta. Vajadusel võid ise dikteerida, mida võiks teha ja mida paluks mitte teha, et lapse olukorda mitte veel halvemaks muuta. Kõige halvem variant on selline ümmargune jutt, “Me räägime lastega, me võtame midagi ette”. Peate koos läbi arutama, mida ja kuidas räägite ja mida kool ette võtab.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga mida vanem ootab koolilt? Kõige lihtsam on vanemal iseenda vastutus lükata kellegi teiste kaela.

Kui laps on internetisõltuvuses, siis kõige radikaalsemaid samme peab astuma kodu. Kooli naaksumine ja reeglite kehtestamine ei mõju neile lastele, kellel kodus puuduvad reeglid, kuid alati aitab nutt ja hala. Muidugi on võimalik, et laps on sattunud kiusamiste ohvriks, aga üldjuhul toimub seegi suuremalt jaolt internetis. Seega, internetis pole vaja liiga palju olka.

Soovitus, et “miks sa netis oled, loe parem raamatuid või õpi!”, ei tööta.  Radikaalsed muutused tekitavad raskeid võõrutusnähte, asemele tuleks otsida kapse jaoks huvitavaid asendustegevusi ja ilmselt aitaks ka lapsega rääkimine. A see on jälle selline ring, ehk kui seda kunagi varem tehtud pole, ei hakka see tööle.

Möönan, et ma lihtsalt ei jaksa veerand koolipäevast vaielda ja argumenteerida selle üle, miks laps ei peaks olema vahetunnis ja vahel ka tunnis internetis. Vanemaid ei huvita koolipoolsed soovitused, sest “lapse inimõigus on interneedus!’

 

 

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mida siis mõeldakse selle all, kui vanemad kolivad maale, et pakkuda lastele päris elu, looduse keskel? Sellise maaelu juures elavad ju enamus lapsi kaugel oma klassikaaslastest ja sõpradest. Ometi vanemad leiavad, et selline elu ongi kõige parem. Mida teie Vaikses kohas elamine tähendab? Vist mitte seda et teil on oma aiaga maja, kus on tegemist. Ja ega siis ka lapse aja sisustamine kodutöödega poleks talle meelepärane. Mida tehakse üldse kui elatakse Vaikses kohas, mis on võimalused? Igal ajal on omad needused vist. Kui ma laps olin sain pahandada et ma olin kuskil väljas päevade viisi sõpradega. Ega vanemad teadnud, mida lapsed teevad ja kus on. Praegu tundub see nagu ideaal. Sa kirjutad et vaataks või telekat, see oleks parem kui arvuti. Minu lapse lapsepõlves aga peeti ka telekat väga halvaks. Tardunud pilk ja millest veel räägiti. Ma muidugi mõistan et on vahe mida telekast vaadata ka. Aga ka nutiseadmest saab ju kasu, kui vaadata sealt arendavaid asju. Ja samas räägitakse molutamse olulisusest. Ma mõtlen et kas nt see foorum on kasulik või mõttetu täiskasvanute ajaviiteks?

+4
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks ei või vanem proovida leida lapsele sõpru? Käskivas toonis muidugi ei saa läheneda, aga huvi tunda, kelle laps veel kodus igavleb ja sooviks külla tulla vms, ikka võib. Kui eemale hoida, siis ega keegi ei tea, kas sa oled avatud sellele, et sinu kodus käiks lapse sõbrad lapsel külas ja kas sa toetad suhtlemist või oled arvamusel, et kõik teised on süüdi, et sinu lapsel pole kellegagi suhelda.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga mida vanem ootab koolilt? Kõige lihtsam on vanemal iseenda vastutus lükata kellegi teiste kaela.

Kui laps on internetisõltuvuses, siis kõige radikaalsemaid samme peab astuma kodu. Kooli naaksumine ja reeglite kehtestamine ei mõju neile lastele, kellel kodus puuduvad reeglid, kuid alati aitab nutt ja hala. Muidugi on võimalik, et laps on sattunud kiusamiste ohvriks, aga üldjuhul toimub seegi suuremalt jaolt internetis. Seega, internetis pole vaja liiga palju olka.

Soovitus, et “miks sa netis oled, loe parem raamatuid või õpi!”, ei tööta. Radikaalsed muutused tekitavad raskeid võõrutusnähte, asemele tuleks otsida kapse jaoks huvitavaid asendustegevusi ja ilmselt aitaks ka lapsega rääkimine. A see on jälle selline ring, ehk kui seda kunagi varem tehtud pole, ei hakka see tööle.

Möönan, et ma lihtsalt ei jaksa veerand koolipäevast vaielda ja argumenteerida selle üle, miks laps ei peaks olema vahetunnis ja vahel ka tunnis internetis. Vanemaid ei huvita koolipoolsed soovitused, sest “lapse inimõigus on interneedus!’

Lugupeetud pedagoog. Sinu ülimalt valulik reageering ja möödarääkimine jätavad mulje, et ilmselt ei oska sa ka oma töös ettetulevaid olukordi piisavalt adekvaatselt lahendada. Sellest oleks kahju, kui see nii on.
Vaata, teemaalgataja ei süüdistagi ju kooli selles, et lapsevanem keelavat lapselt vahetunnis nutitelefoni ära võtta! Kust sa küll seda välja lugesid? Vaid lapsevanem kurdab oma muret lapse nutisõltuvuse üle ja toob teise teemana välja ka selle, et ta last kiusatakse koolis. Ning küsib nõu, mida teha. Sina aga hakkad lihtsalt lapsevanematega riidlema ja viid jutu millelegi muule, mis ei ole antud teema point. Lapsevanem ei käsigi koolil ju lapse nutisõltuvusega tegelda! Küll aga ootab lapsevanem koolilt koolikiusamisega tegelemist. Koolikiusamine on olemas olnud juba enne mobiilide tulekut. Usun, et sa nõustud meiega selles, et kodul, kes saadab oma lapse igal hommikul koolimajja, on õigus oodata, et laps tunneks ennast seal turvaliselt.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

lapsevanem kurdab oma muret lapse nutisõltuvuse üle ja toob teise teemana välja ka selle, et ta last kiusatakse koolis

Minu meelest on ütlemisest, et “teisi sõpru tal pole”, koolikiusamiseni pääääääris suur hüpe.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

“Lugupeetud pedagoog” siinpool.

Lugesin teemaalguse veelkord läbi ja kogu lugupidamises, koolikiusu ma sealt küll välja ei loe. Ma isegi ei viitsi reageerida selle, et “ ilmselt ei oska sa ka oma töös ettetulevaid olukordi piisavalt adekvaatselt lahendada”. Minu personaalküsimus pole vist praegu väga oluline.

Ma lihtsalt näen igapäevaselt seda, kuidas internetindus muudab laste elu. Meie koolis on ka vastuvõetud otsus, et lapsed ei kasuta vahetundides telefoni ja lubatud on seda kasutada tundides, kui sealt midagi tarvis otsida on. AGA! Osadele lastele need reeglid ei kehti, nad “sülitavad” koolireeglitele, sest NENDE ema on öelnud, et ta võib telefoni kasutada siis, kui TEMA tahab. Ja need lapsed ei valeta! Kui me oleme vanematega suhelnud, siis vanem ongi omadega nii suures ummikus, et tal pole lapse üle mingitki võimu.

Meil on kõige tegijamad just 5. ja 6.klassi lapsed, kes deklareerivad valjuhäälselt oma õigust ning mitte kellelgi ei ole õigust tema telefoni konfiskeerida, sest see on tema oma. Kõige kurvem ongi see, et osad lapsevanemad lihtsalt ei usu, et see sõltuvus on ületanud igasugused piirid. Lõppeks ka õpetajate piirid. Ma ei laskuks taaskord minu personaalküsimusse, aga usute, et õpetajad saavad tööd teha tellija materjalist. KUI see laps siis ei taha, ei viitsi, ei saa õppida, siis mis te arvate, kui palju ja kui kaua peaks õpetaja nende laste ja lastevanematega tegelema?

Muuseas! Meil on mõned edullood ka! Oleme mõne  lapsevanema saanud nii kaugele, et ta kehtestabki lapsele ranged ja kindlad reeglid kodus ning muidugi on kool nõus omalt poolt nõus kaasa aitama ja panustama. Uskuge mind, õpetajatel ei saa olla jaksu maailma lõpuni, vaid vaatadki kurvalt pealt, kuidas mõni laps allapoole vett triivib…

Mõni vanem süüdistab kõiges selles kooli ja vahetab siis koole nagu aluspesu ja niimoodi jõuvadki meile teinekord teismelised, kes on kibedad telefonisõrmitsejad, aga kahjuks kirjaoskamatud. See on reaalsus ja sinna me ükskord jõuame. Mis kasu on sellest, et me õpetajad oma koosolekutel teeme plaane, kuidas lapsi sellest kõigest välja tuua, aga koostööd vanematega ei ole. Lõppeks lasedki sel kõigel minna ja mõtled, et “loomulik kadu!”

+6
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lapsel ei olegi vaja sõpru, piisab internetist. Tegelikult on küsimus, kuidas asi nii kaugele on läinud. Vanem peab ju pidevalt jälgima, mida ta laps teeb, kas liigub piisavalt, osaleb huviringides jne. 12-aastast saab kaasta pereüritustele- suustamine, ujumine, teater, kino jne

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

“Lugupeetud pedagoog” siinpool.

Lugesin teemaalguse veelkord läbi ja kogu lugupidamises, koolikiusu ma sealt küll välja ei loe. Ma isegi ei viitsi reageerida selle, et “ ilmselt ei oska sa ka oma töös ettetulevaid olukordi piisavalt adekvaatselt lahendada”. Minu personaalküsimus pole vist praegu väga oluline.

Ma lihtsalt näen igapäevaselt seda, kuidas internetindus muudab laste elu. Meie koolis on ka vastuvõetud otsus, et lapsed ei kasuta vahetundides telefoni ja lubatud on seda kasutada tundides, kui sealt midagi tarvis otsida on. AGA! Osadele lastele need reeglid ei kehti, nad “sülitavad” koolireeglitele, sest NENDE ema on öelnud, et ta võib telefoni kasutada siis, kui TEMA tahab. Ja need lapsed ei valeta! Kui me oleme vanematega suhelnud, siis vanem ongi omadega nii suures ummikus, et tal pole lapse üle mingitki võimu.

Meil on kõige tegijamad just 5. ja 6.klassi lapsed, kes deklareerivad valjuhäälselt oma õigust ning mitte kellelgi ei ole õigust tema telefoni konfiskeerida, sest see on tema oma. Kõige kurvem ongi see, et osad lapsevanemad lihtsalt ei usu, et see sõltuvus on ületanud igasugused piirid. Lõppeks ka õpetajate piirid. Ma ei laskuks taaskord minu personaalküsimusse, aga usute, et õpetajad saavad tööd teha tellija materjalist. KUI see laps siis ei taha, ei viitsi, ei saa õppida, siis mis te arvate, kui palju ja kui kaua peaks õpetaja nende laste ja lastevanematega tegelema?

Muuseas! Meil on mõned edullood ka! Oleme mõne lapsevanema saanud nii kaugele, et ta kehtestabki lapsele ranged ja kindlad reeglid kodus ning muidugi on kool nõus omalt poolt nõus kaasa aitama ja panustama. Uskuge mind, õpetajatel ei saa olla jaksu maailma lõpuni, vaid vaatadki kurvalt pealt, kuidas mõni laps allapoole vett triivib…

Mõni vanem süüdistab kõiges selles kooli ja vahetab siis koole nagu aluspesu ja niimoodi jõuvadki meile teinekord teismelised, kes on kibedad telefonisõrmitsejad, aga kahjuks kirjaoskamatud. See on reaalsus ja sinna me ükskord jõuame. Mis kasu on sellest, et me õpetajad oma koosolekutel teeme plaane, kuidas lapsi sellest kõigest välja tuua, aga koostööd vanematega ei ole. Lõppeks lasedki sel kõigel minna ja mõtled, et “loomulik kadu!”

Lugupeetud pedagoog! Teie kirja põhjal jääb mulje, et te räägite praegu aiaaugust ja lisaks ei jäta selline lahmimine muljet haritud inimesest. Ebameeldiv on lugeda teie väljendust, kust kumab läbi juba ette negatiivne suhtumine kõikidesse lapsevanematesse. Julgeme siinkohal meenutada, et teie ei ole ülemus ja lapsevanem ei ole teie alluv. Kooli ülesanne peaks olema kodu toetada, mitte üleolevalt rääkida, et teil olla “edullood” kus olete väidetavalt saanud mõne lapsevanema nii kaugele, et too kodus teeb oma lapsega nii ja naa.

Mina, muide, olen läinud õpetajaga rääkima (kokkulepitult) ja õpetaja sõrmitses oma nutitahvlit sellal kui lapsevanem ta vastas istus ja ootas. Ka laps on kodus rääkinud, et tunni alguses annab õpetaja tihti lastele iseseisva töö (nt: lugege õpikut ja konspekteerige ise!) ja ise istub keset tundi nutikas. Nii et see nutimaailm on haaranud endasse mitte ainult lapsed, vaid ka õpetajad.

Mina (ja usun, et suur enamik teisigi lapsevanemaid) on selle poolt, et vahetunnid peaksid olema nutikavabad. Ka meie emadena oleme huvitatud, et meie lapsed rohkem liiguksid ja suhtleksid. Ei ole me mingid koledad kollid, kes unistavad ainult, kuidas õpetajale paha teha ja lapsi nutisõltlasteks muuta. Ja tegelikkus koolides ongi selline, et kui mõni üksik laps üritab nutikat kasutada, siis võtab õpetaja talt tugevama jõuga viuhti mobiili ära. Ei kuula õpetaja mingit juttu, et aga ema lubas vms…telefon läheb kasti ja kõik.

Meil tekkis kord päris kehv olukord isegi selle tõttu. Nimelt pidin viima lapse keset koolipäeva eriarsti juurde. Hommikul sai küll lapsele meelde tuletatud, kuid ta unustas selle ära, no lapse asi. Ootasin närvitsedes tund aega koolimaja ukse taga, helistasin ja saatsin sõnumeid – ei midagi! Kooli sisse vanemat ei lubatud ja keegi ei olnud nõus last koolist üles otsima, nutikat laps aga koolis kasutada ei tohtinud. Aga seda arstiaega olime oodanud 3 kuud. Jäigi minemata, ja uut aega tuli oodata teised 3 kuud, kokku pool aastat.

+1
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lapsel ei olegi vaja sõpru, piisab internetist. Tegelikult on küsimus, kuidas asi nii kaugele on läinud. Vanem peab ju pidevalt jälgima, mida ta laps teeb, kas liigub piisavalt, osaleb huviringides jne. 12-aastast saab kaasta pereüritustele- suustamine, ujumine, teater, kino jne

See peab küll iroonia olema. Lapsel on vaja omaealisi sõpru, sest nii saabki laps sotsialiseeruda, sa ikka jaurad oma internetist.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kooli sisse vanemat ei lubatud ja keegi ei olnud nõus last koolist üles otsima,

No selline jama on küll kooli süü, kui lapsevanem palub laps üles otsida, et arsti juurde minna. See pole küll ok.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

suuna laps programmeerima nt. ma hakkasin 12-aastaselt ise harrastama ja elasin ka oma sotsiaalse elu suures osas virtuaalses maailmas, sest seal oli sama huviga inimesi. leidsin sealt eluaegseid sõpru ja töötan ITs.  vahepeal seoses teise riiki kolimisega töötasin ka mitu aastat teeninduses – see õpetab iga sotsiaalse äpu suhtlema. olen nüüd 35 ja pole probleeme inimühiskonnas.

keelamisega võid tekitada hoopis vastupidise, trotsi täis efekti. aga kui juba keelad, siis jää endale kindlaks. see, kui iga väikse pilli peale järele annad, ei ole 12-aastasega efektiivne.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lapsel ei olegi vaja sõpru, piisab internetist. Tegelikult on küsimus, kuidas asi nii kaugele on läinud. Vanem peab ju pidevalt jälgima, mida ta laps teeb, kas liigub piisavalt, osaleb huviringides jne. 12-aastast saab kaasta pereüritustele- suustamine, ujumine, teater, kino jne

See peab küll iroonia olema. Lapsel on vaja omaealisi sõpru, sest nii saabki laps sotsialiseeruda, sa ikka jaurad oma internetist.

Iroonia jah, sõbrad on asendatud internetiga. See ei teki nüüd ja äkki, kus varem oldi.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

“Lugupeetud pedagoog” siinpool.

Lugesin teemaalguse veelkord läbi ja kogu lugupidamises, koolikiusu ma sealt küll välja ei loe. Ma isegi ei viitsi reageerida selle, et “ ilmselt ei oska sa ka oma töös ettetulevaid olukordi piisavalt adekvaatselt lahendada”. Minu personaalküsimus pole vist praegu väga oluline.

Ma lihtsalt näen igapäevaselt seda, kuidas internetindus muudab laste elu. Meie koolis on ka vastuvõetud otsus, et lapsed ei kasuta vahetundides telefoni ja lubatud on seda kasutada tundides, kui sealt midagi tarvis otsida on. AGA! Osadele lastele need reeglid ei kehti, nad “sülitavad” koolireeglitele, sest NENDE ema on öelnud, et ta võib telefoni kasutada siis, kui TEMA tahab. Ja need lapsed ei valeta! Kui me oleme vanematega suhelnud, siis vanem ongi omadega nii suures ummikus, et tal pole lapse üle mingitki võimu.

Meil on kõige tegijamad just 5. ja 6.klassi lapsed, kes deklareerivad valjuhäälselt oma õigust ning mitte kellelgi ei ole õigust tema telefoni konfiskeerida, sest see on tema oma. Kõige kurvem ongi see, et osad lapsevanemad lihtsalt ei usu, et see sõltuvus on ületanud igasugused piirid. Lõppeks ka õpetajate piirid. Ma ei laskuks taaskord minu personaalküsimusse, aga usute, et õpetajad saavad tööd teha tellija materjalist. KUI see laps siis ei taha, ei viitsi, ei saa õppida, siis mis te arvate, kui palju ja kui kaua peaks õpetaja nende laste ja lastevanematega tegelema?

Muuseas! Meil on mõned edullood ka! Oleme mõne lapsevanema saanud nii kaugele, et ta kehtestabki lapsele ranged ja kindlad reeglid kodus ning muidugi on kool nõus omalt poolt nõus kaasa aitama ja panustama. Uskuge mind, õpetajatel ei saa olla jaksu maailma lõpuni, vaid vaatadki kurvalt pealt, kuidas mõni laps allapoole vett triivib…

Mõni vanem süüdistab kõiges selles kooli ja vahetab siis koole nagu aluspesu ja niimoodi jõuvadki meile teinekord teismelised, kes on kibedad telefonisõrmitsejad, aga kahjuks kirjaoskamatud. See on reaalsus ja sinna me ükskord jõuame. Mis kasu on sellest, et me õpetajad oma koosolekutel teeme plaane, kuidas lapsi sellest kõigest välja tuua, aga koostööd vanematega ei ole. Lõppeks lasedki sel kõigel minna ja mõtled, et “loomulik kadu!”

Lugupeetud pedagoog! Teie kirja põhjal jääb mulje, et te räägite praegu aiaaugust ja lisaks ei jäta selline lahmimine muljet haritud inimesest. Ebameeldiv on lugeda teie väljendust, kust kumab läbi juba ette negatiivne suhtumine kõikidesse lapsevanematesse. Julgeme siinkohal meenutada, et teie ei ole ülemus ja lapsevanem ei ole teie alluv. Kooli ülesanne peaks olema kodu toetada, mitte üleolevalt rääkida, et teil olla “edullood” kus olete väidetavalt saanud mõne lapsevanema nii kaugele, et too kodus teeb oma lapsega nii ja naa.

Mina, muide, olen läinud õpetajaga rääkima (kokkulepitult) ja õpetaja sõrmitses oma nutitahvlit sellal kui lapsevanem ta vastas istus ja ootas. Ka laps on kodus rääkinud, et tunni alguses annab õpetaja tihti lastele iseseisva töö (nt: lugege õpikut ja konspekteerige ise!) ja ise istub keset tundi nutikas. Nii et see nutimaailm on haaranud endasse mitte ainult lapsed, vaid ka õpetajad.

Mina (ja usun, et suur enamik teisigi lapsevanemaid) on selle poolt, et vahetunnid peaksid olema nutikavabad. Ka meie emadena oleme huvitatud, et meie lapsed rohkem liiguksid ja suhtleksid. Ei ole me mingid koledad kollid, kes unistavad ainult, kuidas õpetajale paha teha ja lapsi nutisõltlasteks muuta. Ja tegelikkus koolides ongi selline, et kui mõni üksik laps üritab nutikat kasutada, siis võtab õpetaja talt tugevama jõuga viuhti mobiili ära. Ei kuula õpetaja mingit juttu, et aga ema lubas vms…telefon läheb kasti ja kõik.

Meil tekkis kord päris kehv olukord isegi selle tõttu. Nimelt pidin viima lapse keset koolipäeva eriarsti juurde. Hommikul sai küll lapsele meelde tuletatud, kuid ta unustas selle ära, no lapse asi. Ootasin närvitsedes tund aega koolimaja ukse taga, helistasin ja saatsin sõnumeid – ei midagi! Kooli sisse vanemat ei lubatud ja keegi ei olnud nõus last koolist üles otsima, nutikat laps aga koolis kasutada ei tohtinud. Aga seda arstiaega olime oodanud 3 kuud. Jäigi minemata, ja uut aega tuli oodata teised 3 kuud, kokku pool aastat.

Ma korraks veel. No “lugupeetud pedagoog” jälle. Rohkem ma ei viitsi, aga niipalju ütlen, et kui lapsevanem ei saa last koolist kätte, et minna kauaoodatud arstile…issand, tahaks tegelt täitsa otse öelda ja ütlengi (tööst vabalt ajal olen ma lapsevanem ja suht adekvaatne inimene)…et oled suht lammas. Ma mõistan, et kui tegemist on suurema kooliga ja vanemad ei ole kooli oodatud/lubatud, siis mitte keegi ei keela lapsevanemal mõelda ja otsida lahendusi.

Näiteks. Oleksid võinud kirjutada klassijuhatajale ning anda teada, et laps peab see ja see kell arsti juurde minema. Teine, vb kindlam variant isegi, oleksid kirjutanud antud ainetunni õpetajale, et laps peab minema arsti juurde, kolmas variant…laps ütleb enne tunni algust õpetajale, et peab tunni keskelt/lõpust arsti juurde minema. See viimane variant ei pruugi iga lapse puhul töötada, sest osad ei julge seda öelda (mu oma üks laps ka värises nagu haavaleht sellistel juhtudel – igaks juhuks mainin, et ei tekiks jälle kummalist arusaamist, et laps käis teises koolis, kui mina töötan).  Sina vanemana pead suutma mõelda ja asjad korda ajada!

PS! Meie koolis ei võeta mitte ühegi lapse käest jõuga mitte midagi ära. Kui laps ei anna telefoni ära, siis keegi manguma ei hakka. Katsumist meil ka pole ehk füüsilist kontakti ei tekita. Muidugi ootame sellistel juhtudel vanemaid koostööle, aga vanemad on siis puu otsas, kui oleks vaja kehtestada. Vanem saaks ju telefonist interneti kooliajaks ka välja võtta…

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma piiraks aega, võib-olla isegi nii, et samaväärse aja, mis ta niisama telefonis on, teeb midagi mõttekat. Kuigi telefonis saab ka teha muid asju kui niisama passida, näiteks keeli või programmeerimist õppida. Kui tal on arvuti, siis võikski seal õppida näiteks veebilehti tegema, võõrkeeli, fototöötlust, mida iganes. Võib-olla huvitab teda hoopis kunst või käsitöö, siis võib selliseid asju proovida ka väljaspool internetti.

Internetitutvuste puhul peaks kindlasti talle rääkima, et on palju inimesi, kes valetavad ja tänapäeval on võimalik mis iganes pilte AI või photoshopiga teha. Näiteks keegi esineb noore tüdrukuna ja näitab pilti endast, kus kirjutab sildile tänase kuupäeva ja sinu lapse kasutajanime, et oma identiteeti tõestada – ka see võib olla võltsing. Discordis on veel eriti palju pedofiile, pane Youtube’i otsingusse “discord predator” ja näed, kuidas neid paljastatakse. Suurem osa on muidugi tavalised inimesed, aga piisab sellestki, kui 1 10000st on pedofiil.

Üleüldse ei tohiks oma pilte internetis jagada ja sotsiaalmeedia kontodele üles panna, eriti alaealiste puhul. Sellest on kiusajatel või pervertidel lihtne teha pornot ja mida rohkem AI areneb, seda vähem on anonüümsust. Näiteks kui sul on kellegi lapsepõlvepilt, siis tulevikus saad üles otsida, et kus see inimene töötab või elab, isegi kui ta on kooli ja töökohta vahetanud, juhul kui kuskil on temast pilt üleval, kasvõi suvaline grupipilt. Igasugustel ahistajatel ja kiusajatel on seda lihtsam. Suhtlust sõpradega ei peaks täiesti katkestama, aga peab olema ettevaatlik.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina (ja usun, et suur enamik teisigi lapsevanemaid) on selle poolt, et vahetunnid peaksid olema nutikavabad.

Sellega ma absoluutselt ei nõustu, see on üks väheseid positiivseid muutusi, et nutitelefonidega on lastel koolisüsteemis vähemalt vahetunnil tegevust. Enne internetiajastut ainult karjuti, togiti ja kiusati, sest lapsed on vägisi pandud sellisesse korda, kus nad peavad olema füüsiliselt karjas ja taluma lärmi. Kõige hullem oli veel koolides, kus lapsed suruti vahetundideks koridori ja nad pidid selle kisa olema ning füüsiliselt kokkusurutud. Mitte midagi neil teha polnud, hakkas igav ja muidugi hakati kaklema või kiusama.

Telefonid vähemalt võimaldavad sellest kohutavast olukorrast vähemalt mõttes väljuda, muidugi võiks panna ka kõrvaklapid pähe ja lugeda raamatut, aga kas see on nii erinev tänapäeval? Kui sa ei taha, et su laps vaatab nutitelefonis 100 korda järjest mingit tobedat meemi, siis tuleks teda õpetada internetti kasutama enne seda vanust. Seal saab igasuguseid asju teha.

Kui aga tahetakse, et lapsed üksteisega suhtleks, siis peaks koolis olema selleks võimalused – näiteks puhkeruumid õpilastele, klassid lahti, suur raamatukogu, kuhu mahub palju õpilasi, kooli õues peaks saama jalutada, võimla lahti (nt keegi harjutab tantsukava või tehakse koos joogat) jne. Niisama koridoridesse surumine on üks õudsamaid kogemusi kooli ajast.

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Näiteks. Oleksid võinud kirjutada klassijuhatajale ning anda teada, et laps peab see ja see kell arsti juurde minema. Teine, vb kindlam variant isegi, oleksid kirjutanud antud ainetunni õpetajale, et laps peab minema arsti juurde, kolmas variant…laps ütleb enne tunni algust õpetajale, et peab tunni keskelt/lõpust arsti juurde minema. See viimane variant ei pruugi iga lapse puhul töötada, sest osad ei julge seda öelda (mu oma üks laps ka värises nagu haavaleht sellistel juhtudel – igaks juhuks mainin, et ei tekiks jälle kummalist arusaamist, et laps käis teises koolis, kui mina töötan).  Sina vanemana pead suutma mõelda ja asjad korda ajada!

PS! Meie koolis ei võeta mitte ühegi lapse käest jõuga mitte midagi ära. Kui laps ei anna telefoni ära, siis keegi manguma ei hakka. Katsumist meil ka pole ehk füüsilist kontakti ei tekita. Muidugi ootame sellistel juhtudel vanemaid koostööle, aga vanemad on siis puu otsas, kui oleks vaja kehtestada. Vanem saaks ju telefonist interneti kooliajaks ka välja võtta…

Lp pedagoog!
Selgitan, fakt oli see, et jaa, ma helistasin ja lisaks saatsin sõnumi lapse klassijuhatajale. Aineõpetajale ei saanud saata sel lihtsal põhjusel, et too tund oligi just klassijuhataja tund. Õpetaja ei reageerinud ei mu helistamistele ega sõnumile üldse – ei tunni ajal ega ka pärast. Ta lihtsalt ignoreeris, teda ei huvitanud, et laps saaks arsti juurde. Mis puutub lapse enda ütlemisse, siis ilmselt on teil probleeme lugemisega – kirjutasin ju, et laps lihtsalt unustas. No mis ma teen, laps on laps.

Koolis võetakse mobiilid lastel käest ära. See, et lausfüüsilist kontakti ei tekitata, ei mängi mingit rolli: õpetaja lihtsalt seisab nii kaua, kuri nägu peas, lapse ees, kuni laps oma mobiili ta karpi paneb. Enne tund ei alga ja kõik.

Teie kirjutate, et kõik probleemid, mis koolis aset leiavad, peavad olema ainult lapsevanema süü ja vastutus, pedagoogid ei vastuta iialgi mitte millegi eest. Te lähete kogunisti nii kaugele, et nõuate lapsevanematel selleks ajaks, mil laps koolis viibib, tema mobiilist interneti väljavõtmist. Lapsel on telefonipakett ja minu teada ei saagi kuidagi kaugjuhtimise teel tema internetti niisama lihtsalt keset päeva välja võtta. Miks ootate lapsevanematelt ei-tea-mida, kuid samas te ise kodu kohe üldse ei toeta? Ainult lahmite ja sõimate inetult lapsevanemaid, et need olevat “puu otsas” jne, samas ka teie ise olete ju samuti lapsevanem! Järelikult olete ka ise puu otsas, ei viitsi, ei hooli.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuigi telefonis saab ka teha muid asju kui niisama passida, näiteks keeli või programmeerimist õppida. Kui tal on arvuti, siis võikski seal õppida näiteks veebilehti tegema, võõrkeeli, fototöötlust, mida iganes.

Meile meeldib mõelda, et lapsed teevad internetis kindlasti mingeid üliägedaid ja arendavaid asju. Aga usu mind, enamik teismelistest istub lihtsalt TikTokis laikimas kellegi uut kleiti või soengut. Kusjuures nad võivad olla isegi õppinud ja osata neid asju, mida kirjeldad. Aga selles point ongi, et nad ei soovi teha mingit tööd ega pingutada aju – vaid lihtsalt hoiavad oma silmad lahti ja lasevad TikToki või Snapchati pildiridadel ja totratel videotel silme eest suurel kiirusel läbi kerida. Mõtlemine on neil seejuures välja lülitatud. Ja sedasi veedetakse tunde, kui vaid võimalik on.

Siin teemas on välja toodud seegi probleem, mida lapsed vahetunni ajal koolimajas teha võiksid. Olen nõus, et käest kinni ringiratast jalutamine on oma aja ära elanud. Minu lapsepõlves aeti kõik lapsed koolimajast õue. Koolimajal oli aed ja seal kulus see 10 minutit ära nagu naksti.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 55 )


Esileht Koolilaps 12-aastane istub päev läbi nuti-seadmes