Ei pea, minu arust, see noritav laps, muudkui endale paksu nahka kasvatama ja “üle olema” , kannatama ja eirama, ennast muutma jne. Kasvatama peaksid oma lapsi need lapsevanemad, kes teisi narrivad, ükskõik mis põhjusel. No pole raske lapsele väiksest peale õpetada(lihtsalt rääkidagi), et teisi narrida/halvustada/mõnitada ei ole õige. Võtke see aeg ja rääkige oma lastega.
Muidugi ei pea noritav laps “paksu nahka” kasvatana, aga see oleks ülivajalik.
Meil üks laps, karvane, on absoluutselt paksu nahaga ja kohati egoist. Teda tõesti ei huvita vähimalgi määral, mida teised arvavad. Ta teab täpselt, kes ta on, mida ta on väärt ja teda ei sega teiste väljaütlemused.
Teine laps on ilma paksu nahata ja ta võtab hinge ka kõike seda, mida teised mõtlevad. Äkki nad mõtlevad nii, äkki nad tunnevad nii….äkki…
Muidugi ma tahaksin, et teda ei segaks, mida teised ütlevad või mõtlevad, aga tal on tohutu stress, ta ei usu endasse, põeb…
Ma ei saa minna rääkima teiste lastega, vaid ma pean tegelema oma lapsega. Ma ei saa terve elu käia ja olla ta turvanaiseks, ta peab ise eluga hakkama saama. Ta peab saama paksu naha. Kuidas? Ma enam ei tea. Seega nõu ei oska ka anda.