Autistidel on lihtsam, kui neil on reeglid ja kindlad piirid.
Mulle tundub, et tal on arvutisõltuvus.
Mina vist istuks koos mehega maha, arutaks asjad läbi ja paneks lapsele paika reeglid. Siis selgitaks neid koos mehega lapsele ja jälgiks, et nendest reeglitest kinni ka peetaks.
Ma paneks paika kindla internetiaja. Näiteks kaks tundi päevas ja kuni teatud kellaajani. Kui kaks tundi saab täis või kellaaeg kukub, läheb nett kinni ja jääb kinni kuni järgmise päevani. Kui selle peale räuskama kukub, võib nett ka kauemaks kinni jääda. Kui ta aga vahetab koju jõudes riided, teeb kohe ära koolitööd ja kulutab oma internetiaja ära koolitööde peale, siis võiks ta oma mängude vms jaoks internetiaega juurde saada küll. Aga mitte lõputult, vaid nii, et magamaminekuaeg oleks ikka normaalsel ajal.
Kui ta hakkab jaurama, et te ei lase tal kooliasju teha, siis võimaldaks ma talle kooliasjade tegemiseks internetiaega näiteks elutoas, enda või mehe silma all, ja siis jälgikski, et ta seda aega tõesti kooliasjade jaoks kasutaks. Sest see on ju ettekääne, et arvutiaega välja manipuleerida, 12aastastel ei ole ju tegelikult väga palju arvutit vajavaid koolitööd. Enamasti on neil vaja vaid e-kooli või Stuudiumit vaadata ja vahel harva midagi otsida või mõni referaat teha. Aga muidu teeks talle selgeks, et kõigepealt kooliasjad, ja kui need on tehtud, siis võib mänguaega saada.
Hommikuse ärkamisega teeksin nii, et paluksin tal endal äratuse panna ja käiksin ise teda äratamas ühe korra, rohkem mitte. Kui ööseks internet ära võtta, võiks hommikune ärkamine lihtsamaks ka muutuda.
Söömakutsumisega samamoodi. Ühe korra kutsuksin. Kui vastust ei saa, vaataksin, ega tal kõrvaklapid peas ole – veenduksin, kas ta ikka kutset kuulis. Ja edasi oleks tema enda asi, kas tuleb sööma või mitte. Mitu korda kutsumas ei käiks, sest see ju ei toimi ja ajab vaid närvi. Elektrit välja ka ei lülitaks, sest kui selle tõttu mäng kinni läheb vms, siis on vihahoog ju täiesti loogiline reaktsioon.
Teatud kindla (ja lapsele enne teatatud) aja, nt poole tunni pärast, oleks söögiaeg läbi ja laud koristatud ning söömatajäämine edasikaebamisele ei kuuluks. (Kui asi juba toimima hakkab, võib ka järeleandmisi teha. Näiteks laps küsib viisakalt ja rahulikult, et kas ta võiks selle leveli lõpuni mängida, et umbes nii mitu minutit veel – muidugi võib. Kui ta tõesti pärast seda üht levelit tuleb.)
Või kui söömatajätmine liiga karm tundub, siis jätaksin lapsele tema portsu lauale, aga seda soojendama vms ei hakkaks, kui ta selle ära laseb jahtuda. Oma nõud pesku ka ise, kui kõigi teiste nõud on juba jõutud ära pesta.
Alguses tooks kõik see kindlasti kaasa kõva protesti. Oluline on, et olete mehega ühel nõul. Ja järele ei tohi anda, sest muidu hakkabki üks igavene piiride katsetamine: tookord ma ju sain oma tahtmise, äkki saan nüüd ka, kui piisavalt jonnin. Lapsele selgitaks, et see kõik on tema huvides. Taibukad piiripealsed autistid saavad loogilistest selgitustest väga hästi aru.