Ja igal õhtusöögil isa-ema kasutavad lapse peal sarkasmi ja irooniat.
Kas sa oled kunagi olnud äkki HEA? Mitte karjunud, sõinanud, olnud sarkastiline. Lihtsalt hea ja viisakas. Kas issi on ehk öelnud, et lähme jalkat vaatama.
Minu jaoks on suhtes sarkasm ja iroonia suur punane lipp, et asjad pole tegelikult vanemate vahel korras.
Mina vist istuks koos mehega maha, arutaks asjad läbi ja paneks lapsele paika reeglid. Siis selgitaks neid koos mehega lapsele ja jälgiks, et nendest reeglitest kinni ka peetaks. Ma paneks paika kindla internetiaja. Näiteks kaks tundi päevas ja kuni teatud kellaajani. Kui kaks tundi saab täis või kellaaeg kukub, läheb nett kinni ja jääb kinni kuni järgmise päevani.
Ei ole TA, aga olen oma teismelisega proovinud juba ammu kõiki neid soovitatud n-ö nutikaid nippe. Teoorias on head, kuid praktika on teine tera. Näiteks see neti kinnikeeramine – peres on viis liiget, kolm põlvkonda ja nett on üle kogu maja ning seda kasutavad teisedki pereliikmed, sh vanaema oma seriaalide vaatamiseks. Nii mina kui mu abikaasa teeme väga palju kaugtööd neti abil, seega neti kinnikeeramine tähendab, et pere jääb ilma elatusallikata.
Ja kui me lülitasime välja ainult noore enda neti, siis läks ja otsis ta mujalt majast endale mingi ekraani, tavaliselt vanaema oma. Vanaema on haige ja eakas ega jaksa temaga jageleda. Ma ise siis pidin kogu aeg käima vanaema juures (eraldi majaosa) kontrollimas, ega noor seal netis istu. Enamasti istus, ja kui viisakalt ütlesin, et tule ära, siis sõimas mul näo täis ja mängis edasi.
Samamoodi päriselus keeruline oli kõikide muudegi soovitustega. Noor ei ilmunud kutsumise peale sööma, toit jahtus laual ja ma muudkui loopisin toitu prügikasti. Pärast hiilis noor kööki ja sõi külmikust üksi ära kõik näksid, mis olid varutud kogu pere filmiõhtu tarbeks. Ma püüdsin olla sõbralik ja toetav, aga endal sisemus nuttis. Mitte niivõrd näkside või neti pärast, kuivõrd noore suhtumise pärast oma peresse ja vanematesse. Reeglitest kinni ei peetud ja vanemad ei tohi ju mitte midagi teha, isegi häält tõsta ei tohi; meie käed on seotud ning noor teab seda suurepäraselt. Ilmub koju ebakainena – me ei tohi teha muud kui ainult toetada, toetada, naeratada ja loota, et selle suure naeratamise peale toimub noores mingil ajahetkel äkitselt imeline muutus. Nii meile igatahes õpetatakse spetsialistide poolt. Eks siis ootame ja loodame, muud ei ole teha.
Kahjuks ehe tõestus sellele, et 12-aastast last on hilja kasvatama hakata.
Te mehega ei ole kunagi olnud ega ole ka praegu lapse jaoks autoriteetsed täiskasvanud. Otsige abi neilt, kes seda on.
Te mehega ei ole kunagi olnud ega ole ka praegu lapse jaoks autoriteetsed täiskasvanud. Otsige abi neilt, kes seda on.
Sellist inimest ei pruugigi olemas olla, sest autoriteetide mittetunnistamine on üks autismispektri tunnuseid. Minu üks lastest, kellel on ka mitmeid teisi autistlikke jooni, ei ole ka kunagi ühtki autoriteeti tunnistanud, alguses tundsime end täiesti läbikukkunud vanematena, aga kui kuskilt selle kohta lugesin, läks pilt paika.
Mina teismeliste vanemana soovitaksin teemaalgatajale ka samamoodi nagu keegi eespool: lase lõdvemaks, vali oma võitlusi. Leppige kokku kõige olulisemad asjad, millest tuleb kinni pidada, koos adekvaatsete põhjendustega (vajadusel võib ka kirjalikult vormistada). Näiteks see, mis riietega ta kodus on, on tegelikult täiesti ebaoluline ju. Ja proovige niipalju kui võimalik lihtsalt niisama suhelda, koos asju teha (arvutilembeliste laste puhul on see muidugi keeruline).
Kõigepealt lõpeta see nännutamine. Näed ju, et see pidev “tee, mida tahad, me ikka armastame sind” ei tööta ja teeb lapse veel ülbemaks. Ei saa doteerida huviringe jm, kui vastu saate ainult inetusi. Lihtsalt tee süda kõvaks ja ütle, et nüüd on nii – kui kohe praegusel hetkel ei vabanda ning järgnevatel minutitel käitumist ei paranda, siis jäävad igasugused trennid jm ära. Et sina ei maksa kui sinu panust ei osata hinnata.
Taskuraha ja nutiseadmete piirang on “boonuseks”.
Isa peab ka konkreetsem olema – ikkagi perekonnapea, kelle kohus muu hulgas on ka oma naist kaitsta.
Räägibki siis väga tõsiselt ja nõuab pereliikmete respekteerimist.
Ühe dramaatilise nutu võid enne seda maha pidada – äkki siiski on veel süda sees ja see võiks teda liigutada.
Viimane variant on internaatkool õpilaskoduga. Muide üks kunagine kolleeg tegi nii oma paar aastat vanema märatseva tütrega. Oli see pool aastat kuskil int.koolis, kodus käis ainult nv ja vaheaegadel. Algul oli tige, pärast kolleeg kiitis, et ei tea, kas saigi üldse oma lapse tagasi – nii leebe ja armas teine. Tüdruk nüüd 18 täis ja teises linnas koolis. Suhted jumala normaalsed.
Tahan öelda seda, et kaua te seda terrorit naeratava näoga pealt vaatate? Lõpuks olete kõik erivajadusega. Peate mõtlema ka teise lapse peale – mis mõnus kodune õhkkond see temale on?
Kui nüüd käod kulli moodi nokkima tulevad – tulge! Mina olen seda meelt, et lapsevanemana on minul õigus oma halvastikäituvat last karistada. Kaua siis selle raamatutarkuse ja Ära löö last! nunnutamisega kannatada võib? 12-aastane, kes räägib oma tulevikust ja õppimisest, on piisavalt suur inimene mõistma oma halba käitumist.
Pane ennast korra lapse olukorda. Sul on pooleli mingi oma lemmiktegevus, millega oled näiteks tund aega vaeva näinud, lõpptulemus on kohe käes ja siis mees tuleb ja lihtsalt viskab su kätetöö ära. Ilma igasuguse hoiatuseta.
Mis mõttes ilma igasuguse hoiatuseta? Kolm aastat on tatikas ülbitsenud, kolm aastat on teda palutud inimlikult käituda, lisaks on seda netti ja elektrit ennegi piiratud. See ongi hoiatud, väga väga pikk hoiatus. Kui kaua peavad ühed kannatama ka teine nautima, et mingeud tagajärgi ei järgne?
Hämmastav on see naiivikute suur usk spetsialistidesse. Kõik, kes spetsialistidega kokkupuudet omavad, teavad, et neist pole kasu. Siinsamas foorumiski erinevates teemades kirjas, et on pöördutud, aga abi pole saadud.
Muidugi pole, kui vanem lükkab lapse psühholoogi uksest sisse sõnadega- “tehke ta korda”.
Logopeedidega sama- arvatakse, et lapse paneb rääkima spetsialist, kes on lapsega koos 1 tunni nädalas. Vestled vanemaga lapse probleemidest, vanem scrollib samal ajal telefonis.
Eelkooliealisel lapse riided jäetakse garderoobi vedelema, isegi jopet ei märka vanem lapsele peale visiiti selga panna. Iga paari aasta tagant viin vastuvõtust suure koti väikelaste riideid Humana konteinerisse. Kus selliste vanemate tähelepanu on?
Väikelapsed veedavad ekraanide ees 6-8 tundi päevas. Hiljuti oli kokkupuude 5 a poisiga, kes rääkis nagu multikategelane, inglisekeelsete hüüatustega. Lasteaias ei käi ja mis eriti shokeeriv- ta pole kunagi elus mänguväljakul käinud. Vanem ei varjanudki seda- ta ei viitsi seal passida ja ilm on Eestis halb.
Need on vaid mõned näited vanematest, kes absoluutselt ei viitsi oma lastega tegeleda, ei ole aega, ei taha. Teismelisena on need noorukid psühhiaatrite ukse taga- sõltuvuses, vägivaldsed, ärevuses. Lähevad vanematele kallale, peksavad kodus mööblit puruks, kui arvutisse ei saa.
Ja ikka ütlevad vanemad- spetsialistidest pole mingit kasu.
Hämmastav on see naiivikute suur usk spetsialistidesse. Kõik, kes spetsialistidega kokkupuudet omavad, teavad, et neist pole kasu. Siinsamas foorumiski erinevates teemades kirjas, et on pöördutud, aga abi pole saadud.
Muidugi pole, kui vanem lükkab lapse psühholoogi uksest sisse sõnadega- “tehke ta korda”.
Logopeedidega sama- arvatakse, et lapse paneb rääkima spetsialist, kes on lapsega koos 1 tunni nädalas. Vestled vanemaga lapse probleemidest, vanem scrollib samal ajal telefonis.
Väikelapsed veedavad ekraanide ees 6-8 tundi päevas. Hiljuti oli kokkupuude 5 a poisiga, kes rääkis nagu multikategelane, inglisekeelsete hüüatustega. Lasteaias ei käi ja mis eriti shokeeriv- ta pole kunagi elus mänguväljakul käinud. Vanem ei varjanudki seda- ta ei viitsi seal passida ja ilm on Eestis halb.
Need on vaid mõned näited vanematest, kes absoluutselt ei viitsi oma lastega tegeleda, ei ole aega, ei taha. Teismelisena on need noorukid psühhiaatrite ukse taga- sõltuvuses, vägivaldsed, ärevuses. Lähevad vanematele kallale, peksavad kodus mööblit puruks, kui arvutisse ei saa.
Ja ikka ütlevad vanemad- spetsialistidest pole mingit kasu.
Näiteks mina ei passi nutitelefonis, kui spetsialist räägib, ja oma last viisin mänguväljakule iga päev. Mitte ükski sinu toodud süüdistus ei tule tuttav ette, no tõesti ei tule. Ja sellegipoolest tekkis teismelisega probleem, sattus halba seltskonda, tahaks teda aidata. Aga abi ei ole olemas.
Eelkooliealisel lapse riided jäetakse garderoobi vedelema, isegi jopet ei märka vanem lapsele peale visiiti selga panna.
No vabandust, aga koolieelik paneb ikka ise ennast riidesse.
Muus osas olen nõus.
Ilmub koju ebakainena – me ei tohi teha muud kui ainult toetada, toetada, naeratada ja loota, et selle suure naeratamise peale toimub noores mingil ajahetkel äkitselt imeline muutus. Nii meile igatahes õpetatakse spetsialistide poolt. Eks siis ootame ja loodame, muud ei ole teha.
Mis sa hädaldad? Kes siis veel oma last karistada võiks, kui mitte vanem?
Spetsialistid midagi ei tee, aga järgud hoolega nende sõnu?
Praegu on näha, et sa ei viitsi midagi teha ega vastutada, aga süüdlased on juba olemas.
Eelkooliealisel lapse riided jäetakse garderoobi vedelema, isegi jopet ei märka vanem lapsele peale visiiti selga panna.
No vabandust, aga koolieelik paneb ikka ise ennast riidesse.
Muus osas olen nõus.
Esiteks on need lapsed probleemsed ja teiseks on meil riided lükandukse taga kapis, kus toru asub täiskasvanule sobilikul kõrgusel. Ema toob lapse teraapiasse, paneb ta jope kappi. Ära minnes veetakse laps käekõrval uksest välja, jope jääb maha. Mõni paneb lapsele küll jope sega ja võtab lapse sülle aga ei märka, et laps on saapad ära võtnud ja kuhugi vedelema jätnud. Kui vanematel on nii suur võimetus keskenduda, siis mida lastelt oodata?
Tegelikult on riided pisiasi. Konkurentsitult kõige rohkem jäetakse maha õppevahendeid, teste, päevikuid jms. Logopeed annab kaasa harjutused, mida kodus teha ja vanematele ei tule meeldegi, et ka kodus peaks lapse kõnega tegelema. Psühholoog palub pidada päevikut- savi, las vedeleb kliinikus. Jopele tullakse veel järgi, kodused ülesanded ei huvita kedagi.
Väikelapsed veedavad ekraanide ees 6-8 tundi päevas. Hiljuti oli kokkupuude 5 a poisiga, kes rääkis nagu multikategelane, inglisekeelsete hüüatustega. Lasteaias ei käi ja mis eriti shokeeriv- ta pole kunagi elus mänguväljakul käinud. Vanem ei varjanudki seda- ta ei viitsi seal passida ja ilm on Eestis halb.
Need on vaid mõned näited vanematest, kes absoluutselt ei viitsi oma lastega tegeleda, ei ole aega, ei taha. Teismelisena on need noorukid psühhiaatrite ukse taga- sõltuvuses, vägivaldsed, ärevuses. Lähevad vanematele kallale, peksavad kodus mööblit puruks, kui arvutisse ei saa.
Lõviosa spetsialiste võib ju saamatu olla, aga niipalju oidu on neil küll, et mitte üldistada, sildistada ega oma kliente klatšida.
Eelkooliealisel lapse riided jäetakse garderoobi vedelema, isegi jopet ei märka vanem lapsele peale visiiti selga panna.
No vabandust, aga koolieelik paneb ikka ise ennast riidesse.
Muus osas olen nõus.
Esiteks on need lapsed probleemsed ja teiseks on meil riided lükandukse taga kapis, kus toru asub täiskasvanule sobilikul kõrgusel. Ema toob lapse teraapiasse, paneb ta jope kappi. Ära minnes veetakse laps käekõrval uksest välja, jope jääb maha. Mõni paneb lapsele küll jope sega ja võtab lapse sülle aga ei märka, et laps on saapad ära võtnud ja kuhugi vedelema jätnud. Kui vanematel on nii suur võimetus keskenduda, siis mida lastelt oodata?
Tegelikult on riided pisiasi. Konkurentsitult kõige rohkem jäetakse maha õppevahendeid, teste, päevikuid jms. Logopeed annab kaasa harjutused, mida kodus teha ja vanematele ei tule meeldegi, et ka kodus peaks lapse kõnega tegelema. Psühholoog palub pidada päevikut- savi, las vedeleb kliinikus. Jopele tullakse veel järgi, kodused ülesanded ei huvita kedagi.
Riided on pisiasi jah, aga jäi silma see vanemate riidesse panek. Töötan lasteaias probleemsete lastega – reegel on, et õpetaja aitab, aga suurema töö teeb laps ära. Ja mässabki niikaua, kui ise liigutab. Kui ikka 6-aastane kinga või üht kinnastki kätte ei saa (loe: ei pane), siis on see vanemate tegemata töö.
Väikelapsed veedavad ekraanide ees 6-8 tundi päevas. Hiljuti oli kokkupuude 5 a poisiga, kes rääkis nagu multikategelane, inglisekeelsete hüüatustega. Lasteaias ei käi ja mis eriti shokeeriv- ta pole kunagi elus mänguväljakul käinud. Vanem ei varjanudki seda- ta ei viitsi seal passida ja ilm on Eestis halb.
Need on vaid mõned näited vanematest, kes absoluutselt ei viitsi oma lastega tegeleda, ei ole aega, ei taha. Teismelisena on need noorukid psühhiaatrite ukse taga- sõltuvuses, vägivaldsed, ärevuses. Lähevad vanematele kallale, peksavad kodus mööblit puruks, kui arvutisse ei saa.
Lõviosa spetsialiste võib ju saamatu olla, aga niipalju oidu on neil küll, et mitte üldistada, sildistada ega oma kliente klatšida.
Et spetsialist on mingi eriline inimrühm, kes ei tohi laiskadest, saamatutest, mugavatest, ükskõiksetest jne lapsevanematest rääkida?
Tead, just peab! Äkki mõnel hakkab peas midagi liikuma.
Väikelapsed veedavad ekraanide ees 6-8 tundi päevas. Hiljuti oli kokkupuude 5 a poisiga, kes rääkis nagu multikategelane, inglisekeelsete hüüatustega. Lasteaias ei käi ja mis eriti shokeeriv- ta pole kunagi elus mänguväljakul käinud. Vanem ei varjanudki seda- ta ei viitsi seal passida ja ilm on Eestis halb.
Need on vaid mõned näited vanematest, kes absoluutselt ei viitsi oma lastega tegeleda, ei ole aega, ei taha. Teismelisena on need noorukid psühhiaatrite ukse taga- sõltuvuses, vägivaldsed, ärevuses. Lähevad vanematele kallale, peksavad kodus mööblit puruks, kui arvutisse ei saa.
Lõviosa spetsialiste võib ju saamatu olla, aga niipalju oidu on neil küll, et mitte üldistada, sildistada ega oma kliente klatšida.
Need lapsed, kelle vanemad on toetavad, huvitatud ja teevad koostööd, saavutavad ka tulemusi.
Kui ikka on arvamus, et spetsialistid on saamatud, siis järelikult on vanemate panus null ja on ka mõistetav, miks laps üldse spetsialisti juurde sattus.
Need lapsed, kelle vanemad on toetavad, huvitatud ja teevad koostööd, saavutavad ka tulemusi. Kui ikka on arvamus, et spetsialistid on saamatud, siis järelikult on vanemate panus null ja on ka mõistetav, miks laps üldse spetsialisti juurde sattus.
Tuligi ära! Aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal (ehk spetsialist) 🙂
12 aastane ülbitseb ja räuskab pidevalt. Ja kui midagi ütlen, siis käratatake, et jää vait! Ei jäksa enam. Poiss on minust pikem ja tugevam. Isaga käitub samamoodi. Räägin pidevalt, et nii ei käituta , eriti veel oma vanematega. Et selline kaäitumine teeb mulle haiget ja kurvastab mind väga. Selle peale tavaliselt
vastatake, aga sina lõid mind 3 aastat tagasi. Või midagi taolist. Kusjuures laps pole tegelikult kunagi tõsiselt karistada saanud. Kui mõni pepulaks välja arvataa ammu aega tagasi. Ei aita rääkimine, tema kaäitumise tagasipeegeldamine, ega tehnikavidinate äravõtmine. Sel viimasel juhul, siis ta kaib ringi ja süüdistab ja solvab meid nagu jäksab. Ja kuna arvutit on vaja koolitööks, siis loomulikult me ei lase tal õppida ja rikume tema tuleviku ära.
Kusjuures poiss on muidu andekas mitmel alal ja tubli koolis. Ja ma väga soodustan tema huvialasid, maksan ja viin-toon teda . Osades käib ise. Ja pidevalt kui läheb jälle räuskamiseks et me ei hooli temast, me ikka räägime et armastamw teda tingimusteta isegi kuo ta mwile haiget teeb. Ja hoolime vägagi tema ulevikust. . Aga 10 minuti pärast on see tal ununenud.
Spetsialisti juures oleme käinud aastaid. Sai piiripealse autismi diagnoosi. Nüüd on 3 aastat vahet olnud ja spetsialisti järjekord on lihjtsalt nii pikk. Vahepeal on ol ukord ikka väga hulluks läinud.
See sõna on “jaksama”. Ma ei jaksa, ta jaksab jne.
Aga ta ongi sul ju erivajadusega laps. Miks oled nii suure vahe sisse lasknud abis ja teraapias? On ju ette teada, et murdeeas probleemid võimenduvad.
Autistidel on lihtsam, kui neil on reeglid ja kindlad piirid.
Mulle tundub, et tal on arvutisõltuvus.
Mina vist istuks koos mehega maha, arutaks asjad läbi ja paneks lapsele paika reeglid. Siis selgitaks neid koos mehega lapsele ja jälgiks, et nendest reeglitest kinni ka peetaks.
Ma paneks paika kindla internetiaja. Näiteks kaks tundi päevas ja kuni teatud kellaajani. Kui kaks tundi saab täis või kellaaeg kukub, läheb nett kinni ja jääb kinni kuni järgmise päevani. Kui selle peale räuskama kukub, võib nett ka kauemaks kinni jääda. Kui ta aga vahetab koju jõudes riided, teeb kohe ära koolitööd ja kulutab oma internetiaja ära koolitööde peale, siis võiks ta oma mängude vms jaoks internetiaega juurde saada küll. Aga mitte lõputult, vaid nii, et magamaminekuaeg oleks ikka normaalsel ajal.
Kui ta hakkab jaurama, et te ei lase tal kooliasju teha, siis võimaldaks ma talle kooliasjade tegemiseks internetiaega näiteks elutoas, enda või mehe silma all, ja siis jälgikski, et ta seda aega tõesti kooliasjade jaoks kasutaks. Sest see on ju ettekääne, et arvutiaega välja manipuleerida, 12aastastel ei ole ju tegelikult väga palju arvutit vajavaid koolitööd. Enamasti on neil vaja vaid e-kooli või Stuudiumit vaadata ja vahel harva midagi otsida või mõni referaat teha. Aga muidu teeks talle selgeks, et kõigepealt kooliasjad, ja kui need on tehtud, siis võib mänguaega saada.
Hommikuse ärkamisega teeksin nii, et paluksin tal endal äratuse panna ja käiksin ise teda äratamas ühe korra, rohkem mitte. Kui ööseks internet ära võtta, võiks hommikune ärkamine lihtsamaks ka muutuda.
Söömakutsumisega samamoodi. Ühe korra kutsuksin. Kui vastust ei saa, vaataksin, ega tal kõrvaklapid peas ole – veenduksin, kas ta ikka kutset kuulis. Ja edasi oleks tema enda asi, kas tuleb sööma või mitte. Mitu korda kutsumas ei käiks, sest see ju ei toimi ja ajab vaid närvi. Elektrit välja ka ei lülitaks, sest kui selle tõttu mäng kinni läheb vms, siis on vihahoog ju täiesti loogiline reaktsioon.
Teatud kindla (ja lapsele enne teatatud) aja, nt poole tunni pärast, oleks söögiaeg läbi ja laud koristatud ning söömatajäämine edasikaebamisele ei kuuluks. (Kui asi juba toimima hakkab, võib ka järeleandmisi teha. Näiteks laps küsib viisakalt ja rahulikult, et kas ta võiks selle leveli lõpuni mängida, et umbes nii mitu minutit veel – muidugi võib. Kui ta tõesti pärast seda üht levelit tuleb.)
Või kui söömatajätmine liiga karm tundub, siis jätaksin lapsele tema portsu lauale, aga seda soojendama vms ei hakkaks, kui ta selle ära laseb jahtuda. Oma nõud pesku ka ise, kui kõigi teiste nõud on juba jõutud ära pesta.
Alguses tooks kõik see kindlasti kaasa kõva protesti. Oluline on, et olete mehega ühel nõul. Ja järele ei tohi anda, sest muidu hakkabki üks igavene piiride katsetamine: tookord ma ju sain oma tahtmise, äkki saan nüüd ka, kui piisavalt jonnin. Lapsele selgitaks, et see kõik on tema huvides. Taibukad piiripealsed autistid saavad loogilistest selgitustest väga hästi aru.
Kõigega nõus, aga see, palju 12-aastasel koolitööd arvutis, sõltub vägagi koolist. Minu omad TIK-is ja kõik kodutööd ja tunniülesanded on elektroonilised. Töövihikuid ei täidetagi.
mis selles elektri väljalülitamises nii ekstreemaet on? Ega siis terves majas elekter välja ei lähe. Ikka ainult selles piirkonnas mis nuppu ma vajutan . Näiteks teise korruse jaoks on eraldi nupp stepslitele ja eraldi laetuledele. Ma tavaliselt võtangi elektri teise korruae stepslitest ära, siis läheb ruuter kinni . Sellest täitsa piisab.
Issand jumal, sa ei saa ikka üldse pointile pihta. Meil paljudel on kenad kodud, kus saab elektrit tsooni kaupa välja lülitada! Pole mingi heureka.
Point on, et karistusmeetodina on see jõhker ja alandav.
Tasulised laste terapeudid ja psyhhiaatrid on igas riigis. Otsi rahakott välja ja otsi abi. Loll jutt, et ainult mõttetud lastearsti raportid. Mida sa ootad? Tasuta saatekirja eriarstile?! Enamikes riikides selliseid teenuseid polegi.
Tuleb koolist, kohe arvuti taha. Palun kenasti tal riided vahetada, käed pesta. Vastab, et kohe kohe. Aga tunni aja pärast ikka istub kooliriietes. Ütlen,et sa tund aega tagasi lubasid vahetada riided. Kargab siis toolilt püsti nii et tool lendab . Röögatab jah ma vahetan. Vahetab siis poolenisti, kas ainult aärgi või püksid ja kohe arvutisse tagasi. Kui interneti kinni panen, kukub oma tuba segi peksma ja karjub mulle et ma olen ainult loll naine ja ei otsusta midagi.
Kui kutsun sööma, isegi ei vasta. Kutsun mitu korda ja siis lülitan ülevalkorrusel elektri välja. Kuulen röögatust, tool lendab õhku ja tulivihane poiss jookseb alla et mul nägu täis sõimata.
Hakkame siis sööma kogu perega. Üks vale sõna meie poolt või kui ta õde julgeb naerda ta üle ja püssirohutünn plahvatab. Röögib meie peale, haarab oma taldreku ja laheb üles oma tuppa sööma. Elektri muidugi lülitab ta kohe tagasi, aga vähemalt saan ta alla sööma.
Jah selline elu on meil enamuse ajast. Kusjuures ma mäletan, mu isa oli selline kergesti ärrituv ja kukkus pidevalt jaurama mõttetute asjade pärast
TA, sa ei ole üksi. MMeil samalaadne kodus. Ja samuti meil liigub see meesliini pidi, nii minu isa kui vend olid sellised, ja nüüd on teismeline, sama vana jõmpsikas samasugune. Elu koos psühhopaadiga, kusjuures vahepeal hakka või enda normaalsuses kahtlema. Nad on väga veenvad kui oma hüsteeriasse lähevad ja kõikide peale lõugavad. Vaimne vägivald kogu perele, ja teha pole eriti midagi. Ma ise pooldan karmimapoolset kasvatust, aga talle ei mõju nagu absoluutselt mitte midagi, ei nutiseadmete äravõtmine, ja taskuraha keelamine, ega mitte miski. Mingil juhul ei tohi nendega vaidlema hakata, sellest nad lähevad aina rohkem hoogu ja saavad rahuldust sellest, mida enam teised endast välja lähevad. See pakub neile väljundit end maandada teiste kulul. Ma lihtsalt palun tal eemalduda ja mitte kisendada ja samuti olen saatnud välja jalutama. On probleem kodustes töödega viilimine, mitte midagi teha ei taha, ainult nõuab enda teenindamist. Veel on vastik komme süüa magusat kamalute viisi, see söök mida kõik teised söövad talle ei sobi harilikult, nõuab eraldi toitu. On vaja komme, kooke, limpsi, kohvijooke, pitsat, krõbekana, jne. Puuvilju ja köögivilju ei puutu üldse, pastatoite samuti mitte. Ja kaal ka muidugi tõuseb vastavalt. Hea et käib mitmes trennis, sest see talle meeldib, teistel ka hea rahulik sel ajal kui ta kodus pole. Psühholoogi juures käisime, see aga läks pensionile ja nüüd pole kuhugi pöörduda temaga.
Kui sa endast väljas lapse kodust minema kupatad, sa ei karda, et ta endaga midagi fataalset teeb? Julge mutt, pole midagi öelda.
Ja ma avaldan sulle saladuse – teie pensile läinud psühholoog polnud maailma viimane. Mis on su vabandus, et laps abita?
Hämmastav on see naiivikute suur usk spetsialistidesse. Kõik, kes spetsialistidega kokkupuudet omavad, teavad, et neist pole kasu. Siinsamas foorumiski erinevates teemades kirjas, et on pöördutud, aga abi pole saadud.
Ei vasta tõele. Mina läksin yhel suvalisel õhtul oma teismelisega psyhhiaatriahaigla emosse ja täiega saimegi abi. Tänaseks on meie suhe lähedasem kui kunagi varem ja laps kui ümber tehtud, mõistlik ja õnnelik.
Ega nii abi ei saagi, kui mugavalt kodus passida ja eskaleerumist ignoreerida.
12-a poiss ütleb emale, et see on loll naine ja ei otsusta midagi? Kas see välismaa, kus te elate, on äkki Iraan?
Kui ei, siis pole sul midagi valetada ja end petta, et suhe mehega on korras. Isa laseb oma pojal emale või ükskõik millisele naisele niiviisi öelda… Mõtle ise edasi nüüd.
Kui normaalsetes peredes peaks pubekana segi keeranud pojale tulema pähe selline tekst kuuldavale tuua, saaks see juhtuda ainult üks kord ja sellele järgnenud õppetund püsiks meeles surmatunnini. Sinu poeg räägib sinuga selliselt ja su mees ei olegi midagi ette võtnud? Mis põhjusel sa ikka veel sellise inimesega abielus oled ja ühe katuse all elad?
Et nii ema, kui isa peaksid lapse läbi peksma?
Lasku käia. Ja mõlemad vangi. Ehk saab laps siis normaalsesse koju.
12-a poiss ütleb emale, et see on loll naine ja ei otsusta midagi? Kas see välismaa, kus te elate, on äkki Iraan?
Kui ei, siis pole sul midagi valetada ja end petta, et suhe mehega on korras. Isa laseb oma pojal emale või ükskõik millisele naisele niiviisi öelda… Mõtle ise edasi nüüd.
Kui normaalsetes peredes peaks pubekana segi keeranud pojale tulema pähe selline tekst kuuldavale tuua, saaks see juhtuda ainult üks kord ja sellele järgnenud õppetund püsiks meeles surmatunnini. Sinu poeg räägib sinuga selliselt ja su mees ei olegi midagi ette võtnud? Mis põhjusel sa ikka veel sellise inimesega abielus oled ja ühe katuse all elad?
Et nii ema, kui isa peaksid lapse läbi peksma?
Lasku käia. Ja mõlemad vangi. Ehk saab laps siis normaalsesse koju.
Mul on siiralt kahju, et sinu vanemad su kallal lapsepõlves vägivallatsesid ja ilmselt ei saanud sa kusagilt abi. Ja seostuvadki sul lastekasvatuses igasugused meetodid ainult vägivallaga. Muul juhul poleks ju võimalik, et inimene kommentaari niiviisi tõlgendab. Loodan ainult, et sul endal siis lapsi pole, kui mõttemaailm selline.
12-a poiss ütleb emale, et see on loll naine ja ei otsusta midagi? Kas see välismaa, kus te elate, on äkki Iraan?
Kui ei, siis pole sul midagi valetada ja end petta, et suhe mehega on korras. Isa laseb oma pojal emale või ükskõik millisele naisele niiviisi öelda… Mõtle ise edasi nüüd.
Kui normaalsetes peredes peaks pubekana segi keeranud pojale tulema pähe selline tekst kuuldavale tuua, saaks see juhtuda ainult üks kord ja sellele järgnenud õppetund püsiks meeles surmatunnini. Sinu poeg räägib sinuga selliselt ja su mees ei olegi midagi ette võtnud? Mis põhjusel sa ikka veel sellise inimesega abielus oled ja ühe katuse all elad?
Ma arvan ka, et kõik probleemid lahendaks lahutus. Isa, kes on kõigis hädades süüdi, tõmmaku minema ja ärgu rohkem näole andku.
Siis saab ema rahulikult hüsteeritseda, sarkastiline olla ja elektrit välja lülitada.
Vanemate lahutus mõjub probleemse teismelise hingeelule alati kosutavalt.
Ma arvan ka, et kõik probleemid lahendaks lahutus. Isa, kes on kõigis hädades süüdi, tõmmaku minema ja ärgu rohkem näole andku. Siis saab ema rahulikult hüsteeritseda, sarkastiline olla ja elektrit välja lülitada. Vanemate lahutus mõjub probleemse teismelise hingeelule alati kosutavalt.
Praegune kodune olukord tuumikperekonnas kahe rõõmsa vanema seltsis mõjub ka hästi kosutavalt nagu teemaalgatusest näha.
12-a poiss ütleb emale, et see on loll naine ja ei otsusta midagi? Kas see välismaa, kus te elate, on äkki Iraan?
Kui ei, siis pole sul midagi valetada ja end petta, et suhe mehega on korras. Isa laseb oma pojal emale või ükskõik millisele naisele niiviisi öelda… Mõtle ise edasi nüüd.
Kui normaalsetes peredes peaks pubekana segi keeranud pojale tulema pähe selline tekst kuuldavale tuua, saaks see juhtuda ainult üks kord ja sellele järgnenud õppetund püsiks meeles surmatunnini. Sinu poeg räägib sinuga selliselt ja su mees ei olegi midagi ette võtnud? Mis põhjusel sa ikka veel sellise inimesega abielus oled ja ühe katuse all elad?
Et nii ema, kui isa peaksid lapse läbi peksma?
Lasku käia. Ja mõlemad vangi. Ehk saab laps siis normaalsesse koju.
Mul on siiralt kahju, et sinu vanemad su kallal lapsepõlves vägivallatsesid ja ilmselt ei saanud sa kusagilt abi. Ja seostuvadki sul lastekasvatuses igasugused meetodid ainult vägivallaga. Muul juhul poleks ju võimalik, et inimene kommentaari niiviisi tõlgendab. Loodan ainult, et sul endal siis lapsi pole, kui mõttemaailm selline.
Mis see õppetund siis on, mis surmani meeles püsib? Kui laps on siiani saanud lakse ja sarkasmi.
Et nii ema, kui isa peaksid lapse läbi peksma?
Sa oled napakas või? Üldse mingeid piire ei taju?
Aga see on muidugi õige, et 12-aastase kasvatamisega on hiljaks jäädud. See lœpmatu naeratamine, tunnustamine, armastuse rõhutamine ja muu malbe metoodika on sama “kasulik” kui kaasav haridus koolides. Ikka ainukt kõike sallime ja lubame ja tulemus on, et kõik need erilised ja mitteerilised võivad süüdimatult käituda.
