Esileht Koolilaps 12 aastase terror

Näitan 30 postitust - vahemik 121 kuni 150 (kokku 184 )

Teema: 12 aastase terror

Postitas:
Kägu

Ainult et mina küll ei viitsi hoida tundide viisi lapsele mõeldud osa lõunasöögist soojas ja köögis lauda kaetud.

teismeline, kes keeldus koos perega söömast normaalset lõunasööki, teinud kapis puhta töö ja pistnud üksi nahka tervele perele varutud näksid

Ei , meil on ka nii, et kui söögiaeg lõppeb, siis koristab emme köögi ja söögiaeg on selleks korraks läbi (sest emme on ka inimene ja ei ole ilus teda üle koormata). Õele, vennale või teistele pereliikmele mõeldud toidu ära söömine on olnud taunitud väikesest peale (sest teine pereliige on siis õnnetu).

Aga see kõik, et laps teatud asjadesse teatud viisil suhtuks, on nõudnud justnimelt väga palju seda va rääkimist. Vastu karjumist ja vaidlemist ei ole karistanud, kuid kui asi ei ole minu arvates mõistlik, olen igas sarnases tulevases situatsioonis oma “jora” edasi ajanud.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie esiemad ei olnud kuigi suured jutupaunikud. Jutustamine asendati tihti tööga. Ja nii oligi, et kui keegi haudus peas mingeid muremõtteid, nii öeldi talle, et läki põllule tööle! Ning tõtt öelda aitas selline metoodika vähemalt sama hästi kui praegune moehitt ehk rääkimine. Suurt vahet polegi.

Ma ei tea, õpetaja Lauri peeti küll nagu heaks õpetaja võrdkujuks. Põhiliselt seetõttu, nagu olen aru saanud, et ta oli selline õpetaja, kes lastega rääkis ja kokkuleppeid tegi. Tõnissoni puhul oleks võinud peale Arnolt saadud ütlust, et ta valetas, kohe Tõnissoni karistada (või käskida vanematel urvaplaastrit anda). Aga tema pani selle lapse rääkima, et miks tegi ja isegi seda, mida laps sealjuures tundis (kas see sinu südant ei vaevanud…). Päris moehitt lähenemine, kui nii võtta.

+12
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei , meil on ka nii, et kui söögiaeg lõppeb, siis koristab emme köögi ja söögiaeg on selleks korraks läbi (sest emme on ka inimene ja ei ole ilus teda üle koormata). Õele, vennale või teistele pereliikmele mõeldud toidu ära söömine on olnud taunitud väikesest peale (sest teine pereliige on siis õnnetu).

Oh oleks vaid kõik nõnda lihtne! Seda ilusat tagasisidestamist a la “kui sa ei tee nii, vaid naa, siis on teine pereliige õnnetu” vms õpetatakse Gordoni perekoolis. Olen seda rääkinud ilusasti ja selgelt ka oma lastele. Räägin siiamaani, nii üle 10 aasta juba.

Elus on asju, kus tuleb rääkida, ja seejärel vajadusel tegudele üle minna (nt koristada lõunasöök laualt). Kuid tihti ei aitagi üldse mitte miski, probleem on ja jääb.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei , meil on ka nii, et kui söögiaeg lõppeb, siis koristab emme köögi ja söögiaeg on selleks korraks läbi (sest emme on ka inimene ja ei ole ilus teda üle koormata). Õele, vennale või teistele pereliikmele mõeldud toidu ära söömine on olnud taunitud väikesest peale (sest teine pereliige on siis õnnetu).

Oh oleks vaid kõik nõnda lihtne! Seda ilusat tagasisidestamist a la “kui sa ei tee nii, vaid naa, siis on teine pereliige õnnetu” vms õpetatakse Gordoni perekoolis. Olen seda rääkinud ilusasti ja selgelt ka oma lastele. Räägin siiamaani, nii üle 10 aasta juba.

Elus on asju, kus tuleb rääkida, ja seejärel vajadusel tegudele üle minna (nt koristada lõunasöök laualt). Kuid tihti ei aitagi üldse mitte miski, probleem on ja jääb.

Äkki siis olekski aeg endale tunnistada, et ajad on edasi läinud ja samade reeglite järgi järgmine põlvkond elada ei taha. Mis siis, et meile õpetati, et “õiges” peres süüakse koos õhtusööki, vahetatakse riideid ja pestakse iga tunni tagant käsi. Tänapäeval elustiil muutunud, süüaksegi  tänaval või teleka taga, riideid kantakse samu kodus-tööl-puhkehetkel, käte jaoks taskus väike desopudel.

Niipalju mõistmist võiks oma laste jaoks olla, et kui neile kohe üldse meie iganenud arusaamad peale ei lähe, siis vägivallaga neid peale suruma ei hakka. Kodus võiks ikka kõigil mõnus ja hea elada olla.

+5
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meil ka sarnane laps kodus. Asjad läksid veidi paremaks, kui saime depressiooni rohud peale ja võtsime koju väikse koera.

Kindlasti aitab sellise lapse puhul pikalt plaanide etteteatamine, et ta mõttega harjuks ning kokkulepete tegemine.

Lisaks räägin lapsega igal õhtul neutraalsetest teemadest, klassikaaslastest, elust, vanast ajast jms. Ei kritiseeri, ei halvusta. Kui olen karjunud, vabandan ja ootan ka temalt sama.

Kooliasjad on ka enamvähem nüüd normis, vajadusel aitan, toetan. Taskuraha saab hästi käitutud nädala eest, varem sai raha ette.

Vahel tuleb ikka tempe ette, aga siis proovin läbi arutada ja lasen ka tal endal analüüsida. Kui vaja kokkuleppeid teha, siis lasen tal endal lubadused paberile kirjutada.

Jõudu!

 

 

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Niipalju mõistmist võiks oma laste jaoks olla, et kui neile kohe üldse meie iganenud arusaamad peale ei lähe, siis vägivallaga neid peale suruma ei hakka. Kodus võiks ikka kõigil mõnus ja hea elada olla.

Ei tea midagi. Kui sinu juttu arendada, siis põhimõtteliselt võiks vanemad  lapsed üldse oma  vanemad kodunt välja juhatada.  No et neil on nagu natuke mugavam elada, keegi ei õienda koristamata toa pärast,  ei kipu rääkima vahetpidamata  ja just siis kui neile meeldib. Ah kus nad elavad, mis see minu mure peaks olema, eks nad ise vaatavad.

 

Vabandust teemast kõrvalekaldumise pärast.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Niipalju mõistmist võiks oma laste jaoks olla, et kui neile kohe üldse meie iganenud arusaamad peale ei lähe, siis vägivallaga neid peale suruma ei hakka. Kodus võiks ikka kõigil mõnus ja hea elada olla.

  1. Ei tea midagi. Kui sinu juttu arendada, siis põhimõtteliselt võiks vanemad lapsed üldse oma vanemad kodunt välja juhatada. No et neil on nagu natuke mugavam elada, keegi ei õienda koristamata toa pärast, ei kipu rääkima vahetpidamata ja just siis kui neile meeldib. Ah kus nad elavad, mis see minu mure peaks olema, eks nad ise vaatavad.

    Vabandust teemast kõrvalekaldumise pärast.

Saad ju ise ka aru, et on vahe vanemate kodust välja tõstmisel ja mitte söömisel sel ajal kui tegelikult süüa ei tahakski.

+1
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Äratan hommikul üles. Vastab kas, ”küll ma tulen” või ”jää vait. ”  lahen 5-10 min pärast tagasi ja äratan uuesti, ütlen kellaaja. Sama vastus . Nii mitu korda. Ajab end lõpuks üles, vaatab kella ja hakkab räuskama et ma ei äratanud teda piisavalt vara.

Koolis jäeti hilinemiste pärast peale tunde. See mõjus ja poiss oli mõnda aega ise valmis õigeks ajaks. Aga ärritund nagu tige herilane ja mina loomulikult süüdi et kool teda karistas. Räauskamine tähendab, et ta käib ringi, loobib asju, lööb jalaga pesukorvi, prügikasti vms. Tuleb hasti lahedale ja röögib mulle otse näkku .

No siit tuleb välja, et mingipärast on ta hästi kindel, et keegi teine (ema) ei sea seda, kas ta teeb lapse heaks ainult minimaalsed ellujäämiseks vajalikud asjad või siis näitab üles seda, mida võib juba käitleda suurema vastutulelikkusena (mitu korda äratamas käimine), sõltuvusse sellest, millist käitumist saab ta vastu.

“Küll ma tulen” (ei suuda tahtejõudu kokku võtta, et voodist tõusta), on veel arusaadav. Kuid järgnev on juba see, mille korral mina juba esimesel hommikul ütleks teravas toonis, et kui ma niikuinii saan sõimata, sõltumata sellest, kas ma teda äratan või ei ärata, siis mina enam jalgadega äratuskell olla ei taha. Äratagu ennast ise ja sõimaku ennast ka ise, kui kooli ei jõua. Kas lubad, et homme enam “jää vait” ei karju ega mind liiga hilises voodist väljaronimises ei süüdista? Jah? Okei, tulen homme üles äratama, aga ainult 1 kord.  Kui mulle lubadust ei anna, teeks südame kõvaks, ärgaku ise, klaarigu oma hilinemisjamad ise.

Kui kutsun sööma, isegi ei vasta. Kutsun mitu korda ja siis lülitan ülevalkorrusel elektri välja. Kuulen röögatust, tool lendab õhku ja tulivihane poiss jookseb alla et mul nägu täis sõimata. Hakkame siis sööma kogu perega. Üks vale sõna meie poolt või kui ta õde julgeb naerda ta üle ja püssirohutünn plahvatab. Röögib meie peale, haarab oma taldreku ja laheb üles oma tuppa sööma. Elektri muidugi lülitab ta kohe tagasi, aga vähemalt saan ta alla sööma.

Mis sisuliselt tähendab, et ei saa teda pereringi (tuli korraks ja põrkas siis kohe üles tagasi). Jällegi, kui tema poolt tuleb vastu vaid närveldamist, siis mina teeks vaid minimaalse. Kutsuks ja lisaks juurde, et teist kutsumist ei tule ja tema osa toidust jääb lihtsalt lauale ootama (soojendagu ise või ärgu soojendagu, oma mure).

Tuleb koolist, kohe arvuti taha. Palun kenasti tal riided vahetada, käed pesta. Vastab, et kohe  kohe. Aga tunni aja pärast ikka istub kooliriietes. Ütlen,et sa tund aega tagasi lubasid vahetada riided. Kargab siis toolilt püsti nii et tool lendab . Röögatab jah ma vahetan. Vahetab siis poolenisti, kas ainult aärgi või püksid ja kohe arvutisse tagasi. Kui interneti kinni panen, kukub oma tuba segi peksma ja karjub mulle et ma olen ainult loll naine ja ei otsusta midagi.

Kõige vastuolulisem punkt. Kas üldse võidelda seda võitlust või suhtuda nii, nagu üks kägu soovitas, et teatud vanusest alates on oma asi, mis riided seljas on. Või kui ei, siis äkki panna internet kinni enne koju jõudmist. Jõuab koju, peseb käed, vahetab riided ja siis läheb internett sisse. Puhtalt loogika põhjal, et juba arvuti taha potsatanud inimest on raskem sealt tagumikku tõstma saada kui saada midagi tegema seda, kes on jalul ja pole veel ekraani taha maandunud.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja pidevalt kui läheb jälle räuskamiseks et me ei hooli temast, me ikka räägime et armastamw teda tingimusteta isegi kuo ta mwile haiget teeb. Ja hoolime vägagi tema ulevikust. Aga 10 minuti pärast on see tal ununenud.

Põhimõtteliselt on see emotsionaalne manipuleerimine. Mitte küll mõistuslikult planeeritud (“nüüd ma manipuleerin seda ema”), aga laps instinktiivse tunnetuse pealt paneb. Katse vanematelt midagi välja pressida või hoida vanaemaid midagi tegemas (näit. hommikul mitu korda äratama jooksmine). Umbes nii, et manipuleerija muudkui sisendab “oled paha, oled paha” ja teine siis vastuseks pingutab tõestada: “ei, mis – olen hea, olen hea”.

Põhimõtteliselt, kui pidevalt alustab: “Ei hooli…” jutuga, võiks öelda, et tead, hoolime, aga me oleme nii mustmiljon korda juba kinnitanud, et hoolime, et enam ei viitsi hakata seda üle korrutama – arva, mis tahad. Ja siis mõnda aega “ei hooli” juttudele tuimalt reageerida:  “Selle hoolimise kohata ma kolmapäeval ütlesin juba, mul pole midagi uut lisada. Aga mida konkreetselt sa tahad minust praegu? Et trenni sõidutaksin? Ok, seda saab.”

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja pidevalt kui läheb jälle räuskamiseks et me ei hooli temast, me ikka räägime et armastamw teda tingimusteta isegi kuo ta mwile haiget teeb. Ja hoolime vägagi tema ulevikust. Aga 10 minuti pärast on see tal ununenud.

Põhimõtteliselt on see emotsionaalne manipuleerimine. Mitte küll mõistuslikult planeeritud (“nüüd ma manipuleerin seda ema”), aga laps instinktiivse tunnetuse pealt paneb. Katse vanematelt midagi välja pressida või hoida vanaemaid midagi tegemas (näit. hommikul mitu korda äratama jooksmine). Umbes nii, et manipuleerija muudkui sisendab “oled paha, oled paha” ja teine siis vastuseks pingutab tõestada: “ei, mis – olen hea, olen hea”.

Põhimõtteliselt, kui pidevalt alustab: “Ei hooli…” jutuga, võiks öelda, et tead, hoolime, aga me oleme nii mustmiljon korda juba kinnitanud, et hoolime, et enam ei viitsi hakata seda üle korrutama – arva, mis tahad. Ja siis mõnda aega “ei hooli” juttudele tuimalt reageerida: “Selle hoolimise kohata ma kolmapäeval ütlesin juba, mul pole midagi uut lisada. Aga mida konkreetselt sa tahad minust praegu? Et trenni sõidutaksin? Ok, seda saab.”

Tjah, mina võtsin vastupidise lähenemise. Haukus ja sõimas, siis nii ongi, et vaadaku ise, kuidas trenni saab, mina ei sõiduta oma autoga ega aita inimesi, kes käituvad minuga ebaviisakalt ja alandavad mind. Olgu või oma laps.

Nädal-paar olid paukuvad uksed ja tülid.

Siis tõmbas tagasi, vabandas. Ja sõidutasin taas.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ah jätke see 12 aastane terrorist rahule, vanemad vaadaku peeglisse ja môelgu, et mida valesti tegid/ teevad. Lapsega tuleb tegeleda.

+3
-10
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei , meil on ka nii, et kui söögiaeg lõppeb, siis koristab emme köögi ja söögiaeg on selleks korraks läbi (sest emme on ka inimene ja ei ole ilus teda üle koormata). Õele, vennale või teistele pereliikmele mõeldud toidu ära söömine on olnud taunitud väikesest peale (sest teine pereliige on siis õnnetu).

Oh oleks vaid kõik nõnda lihtne! Seda ilusat tagasisidestamist a la “kui sa ei tee nii, vaid naa, siis on teine pereliige õnnetu” vms õpetatakse Gordoni perekoolis. Olen seda rääkinud ilusasti ja selgelt ka oma lastele. Räägin siiamaani, nii üle 10 aasta juba.

Elus on asju, kus tuleb rääkida, ja seejärel vajadusel tegudele üle minna (nt koristada lõunasöök laualt). Kuid tihti ei aitagi üldse mitte miski, probleem on ja jääb.

Äkki siis olekski aeg endale tunnistada, et ajad on edasi läinud ja samade reeglite järgi järgmine põlvkond elada ei taha. Mis siis, et meile õpetati, et “õiges” peres süüakse koos õhtusööki, vahetatakse riideid ja pestakse iga tunni tagant käsi. Tänapäeval elustiil muutunud, süüaksegi tänaval või teleka taga, riideid kantakse samu kodus-tööl-puhkehetkel, käte jaoks taskus väike desopudel.

Niipalju mõistmist võiks oma laste jaoks olla, et kui neile kohe üldse meie iganenud arusaamad peale ei lähe, siis vägivallaga neid peale suruma ei hakka. Kodus võiks ikka kõigil mõnus ja hea elada olla.

Sa tood paraku näiteid hoopis mujalt, mis siin kirjeldatud muredega üldse ei haakugi. Mitte keegi pole siin väitnud, et käsi peaks pesema iga tunni tagant. Samuti pole mitte keegi siin arutlenud, kas kooliriided peaks kodu omade vastu vahetama või mitte. Kas hommikul kooli minnes tuleks öösärk ikka seljast ära võtta, selle üle vaidlemise jätan teistele, sest mind öösärgis või pidzhaamas laps koolitunnis isiklikult ei huvita.

Küll aga huvitab mind perele kuluv toiduraha. Räägin uuesti üle: kui laps keeldub söömast koos perega tavalist kodutoitu (supp või praad ja vahel ka magustoit), siis millalgi läheb tal ikka kõht tühjaks. Ja kuna laps ei viitsi endale jäetud jahtunud praadi üles soojendada, siis tahab tema asendada koduse prae või supi bensiinijaamast ostetud hamburgerite/friikartulite/hamburgeritega. Üks selline bensujaama eine maksab ligilähedaselt sama palju kui tervele perele valmistatud korralik tervislik toit. Seega läheb sellise lapse toitmine kallimaks kui kogu ülejäänud perele mõeldud toit. Sina nimetad seda aga “iganenud arusaamaks”, kui pereemale selline lapse poolt pealesunnitud elukorraldus hästi ei sobi.

Arusaadav, et eks igaüks tahab endale võimalikult mõnusat ja mugavat äraelamist saada ja muidugi lapsele maitseb kallis ning ebatervislik hamburger iga kell rohkem kui kodune praad – kuid, nagu Sa isegi ütlesid, kodus peab kõigil olema hea olla! Mitte aga nii, et laps peab iga päev asendama tavatoidu rasvase ja kuluka kiirtoiduga ning pereema peab end töötama ribadeks, et lapsele igapäevaseid hamburgereid võimaldada sellal kui kogu muu pere frikadellisuppi ja praadi sööb.

+12
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei , meil on ka nii, et kui söögiaeg lõppeb, siis koristab emme köögi ja söögiaeg on selleks korraks läbi (sest emme on ka inimene ja ei ole ilus teda üle koormata). Õele, vennale või teistele pereliikmele mõeldud toidu ära söömine on olnud taunitud väikesest peale (sest teine pereliige on siis õnnetu).

Oh oleks vaid kõik nõnda lihtne! Seda ilusat tagasisidestamist a la “kui sa ei tee nii, vaid naa, siis on teine pereliige õnnetu” vms õpetatakse Gordoni perekoolis. Olen seda rääkinud ilusasti ja selgelt ka oma lastele. Räägin siiamaani, nii üle 10 aasta juba.

Elus on asju, kus tuleb rääkida, ja seejärel vajadusel tegudele üle minna (nt koristada lõunasöök laualt). Kuid tihti ei aitagi üldse mitte miski, probleem on ja jääb.

Äkki siis olekski aeg endale tunnistada, et ajad on edasi läinud ja samade reeglite järgi järgmine põlvkond elada ei taha. Mis siis, et meile õpetati, et “õiges” peres süüakse koos õhtusööki, vahetatakse riideid ja pestakse iga tunni tagant käsi. Tänapäeval elustiil muutunud, süüaksegi tänaval või teleka taga, riideid kantakse samu kodus-tööl-puhkehetkel, käte jaoks taskus väike desopudel.

Niipalju mõistmist võiks oma laste jaoks olla, et kui neile kohe üldse meie iganenud arusaamad peale ei lähe, siis vägivallaga neid peale suruma ei hakka. Kodus võiks ikka kõigil mõnus ja hea elada olla.

Sa tood paraku näiteid hoopis mujalt, mis siin kirjeldatud muredega üldse ei haakugi. Mitte keegi pole siin väitnud, et käsi peaks pesema iga tunni tagant. Samuti pole mitte keegi siin arutlenud, kas kooliriided peaks kodu omade vastu vahetama või mitte. Kas hommikul kooli minnes tuleks öösärk ikka seljast ära võtta, selle üle vaidlemise jätan teistele, sest mind öösärgis või pidzhaamas laps koolitunnis isiklikult ei huvita.

Küll aga huvitab mind perele kuluv toiduraha. Räägin uuesti üle: kui laps keeldub söömast koos perega tavalist kodutoitu (supp või praad ja vahel ka magustoit), siis millalgi läheb tal ikka kõht tühjaks. Ja kuna laps ei viitsi endale jäetud jahtunud praadi üles soojendada, siis tahab tema asendada koduse prae või supi bensiinijaamast ostetud hamburgerite/friikartulite/hamburgeritega. Üks selline bensujaama eine maksab ligilähedaselt sama palju kui tervele perele valmistatud korralik tervislik toit. Seega läheb sellise lapse toitmine kallimaks kui kogu ülejäänud perele mõeldud toit. Sina nimetad seda aga “iganenud arusaamaks”, kui pereemale selline lapse poolt pealesunnitud elukorraldus hästi ei sobi.

Arusaadav, et eks igaüks tahab endale võimalikult mõnusat ja mugavat äraelamist saada ja muidugi lapsele maitseb kallis ning ebatervislik hamburger iga kell rohkem kui kodune praad – kuid, nagu Sa isegi ütlesid, kodus peab kõigil olema hea olla! Mitte aga nii, et laps peab iga päev asendama tavatoidu rasvase ja kuluka kiirtoiduga ning pereema peab end töötama ribadeks, et lapsele igapäevaseid hamburgereid võimaldada sellal kui kogu muu pere frikadellisuppi ja praadi sööb.

Selle hamburgerisöömise mõtlesid küll praegu ise välja. Miks laps peaks bensukasse sööma minema? Võib ju kodus hiljem süüa. Ja kui lähebki burgerit sööma, siis igal juhul on see vähem tervistkahjustav kui selline vaimne terror, mida ema tema peal kasutab (lülitasin elektri välja, aga vähemalt sain ta alla sööma).

Aga jh, kui vanemale on mingid mõtetud reeglid tähtsamad kui lapse närvid, siis tulebki käia mööda spetsialiste ja ravida tervel perel deprekat.

Meie majas pole kunagi uksed paukunud, kordagi pole mina lapse vastu või tema minu vastu häält tõstnud, õhkkond on väga rahulik. Sest meil on chill, igaüks teeb asju omas tempos ja omal ajal. Mõõdukas laiskus on täitsa omal kohal, see on kehale ja vaimule vajalik. Elan ise põhimõtte järgi: võimalikult väikese vaevaga võimalikult suur kasu. Õpetan sama lastele. Kõige parem on isiklik eeskuju, kui laps näeb, et ema elab hästi ja on õnnelik, siis tahavad lapsed samamoodi elada. Närviline, ületöötanud, endale ise suure töökoorma selga ladunud vanem küll lapses mingit vaimustust ei tekita.

+1
-13
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas su lapsed teevad mis tahavad, kooli ei viitsi minna, ilmselt nagu sina tööle ei viitsi minna elu ju peab olema chill. Vahel külastavad kooli ja kui halb hinne tuleb ekooli, siis sina lendad kooli ja sôimad mône ôpetaja läbi et teeb halvasti tööd ja sinu vôsukesi ei ôpeta korralikult.

päris naljakas ka muidugi 12 aastase terror. ????

+4
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Selle hamburgerisöömise mõtlesid küll praegu ise välja. Miks laps peaks bensukasse sööma minema? Võib ju kodus hiljem süüa. Ja kui lähebki burgerit sööma, siis igal juhul on see vähem tervistkahjustav kui selline vaimne terror, mida ema tema peal kasutab (lülitasin elektri välja, aga vähemalt sain ta alla sööma). Aga jh, kui vanemale on mingid mõtetud reeglid tähtsamad kui lapse närvid, siis tulebki käia mööda spetsialiste ja ravida tervel perel deprekat. Meie majas pole kunagi uksed paukunud, kordagi pole mina lapse vastu või tema minu vastu häält tõstnud, õhkkond on väga rahulik. Sest meil on chill, igaüks teeb asju omas tempos ja omal ajal. Mõõdukas laiskus on täitsa omal kohal, see on kehale ja vaimule vajalik. Elan ise põhimõtte järgi: võimalikult väikese vaevaga võimalikult suur kasu. Õpetan sama lastele. Kõige parem on isiklik eeskuju, kui laps näeb, et ema elab hästi ja on õnnelik, siis tahavad lapsed samamoodi elada. Närviline, ületöötanud, endale ise suure töökoorma selga ladunud vanem küll lapses mingit vaimustust ei tekita.

Ei, ma ei mõelnud midagi välja. Väga tore, kui teie peres sellist probleemi ei ole, aga meil siiski on. Teismeline ei taha süüa koos perega söögiaegadel ega tavatoitu. Vaid tema tahab siis, kui arvutimängust pausi peab, saada kiirtoitu, mille maksumus paraku ületab pere toidueelarve. Ja nii mitte vahel harva, vaid pidevalt. Minule kui pereemale see ei sobi, sina aga nimetad seda “iganenud arusaamaks”.

Ning ei, mina ei ela hästi ega ole õnnelik, kui olen küll valmistanud perele normaalse koduse prae kvaliteetsetest soodsatest toorainetest, ent üks pereliige keeldub seda söömast ja nõuab bensiinijaama hamburgerit. Sest see on kiirtoit ja sisaldab palju rohkem suhkruid ja rasvu ning on seega lapsele maitsvam kui kodune soodne toit.

+11
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nüüd mul tekkis küll error – laps võib ju, okei, nõuda seda burksi vm, aga see ei oleks ju isegi mõeldav, et sellele nõudmisele kuidagi reageerida? Ma vist hakkaks lausa naerma nii absurdses olukorras, kus söök on olemas, laps on sööma kutsutud, ja ta iseenda viitsimatusest lihtsalt eirab seda kutset ja siis veel hakkab mingit alternatiivset toitlustust välja pinnima. Ei nojah, eks ostku burksi, muidugi, kui oma raha soovib sellele kulutada. Minu taskust ei pudeneks 1 sent ka mitte. Muidu olen pigem mitte eriti jäikade reeglite pooldaja, aga selline alatu ja täiesti pöörane manipulatsioon oleks küll välistatud.

+10
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga tore, kui teie peres sellist probleemi ei ole, aga meil siiski on. Teismeline ei taha süüa koos perega söögiaegadel ega tavatoitu. Vaid tema tahab siis, kui arvutimängust pausi peab, saada kiirtoitu, mille maksumus paraku ületab pere toidueelarve. Ja nii mitte vahel harva, vaid pidevalt. Minule kui pereemale see ei sobi, sina aga nimetad seda “iganenud arusaamaks”.

Küsiks samamoodi nagu eelmine kägu, et aga kust teismeline selle raha kätte saab, et pere eelarvet burgeritega lõhki süüa?

Mõningane taskuraha võib olla, aga peale taskuraha otsasaamist on lapsel kaks võimalust – nälgib või veab oma kere sealt arvuti tagant sööma. Oma asi siis, kas koos perega sooja või hiljem jahtunud toitu.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga tore, kui teie peres sellist probleemi ei ole, aga meil siiski on. Teismeline ei taha süüa koos perega söögiaegadel ega tavatoitu. Vaid tema tahab siis, kui arvutimängust pausi peab, saada kiirtoitu, mille maksumus paraku ületab pere toidueelarve. Ja nii mitte vahel harva, vaid pidevalt. Minule kui pereemale see ei sobi, sina aga nimetad seda “iganenud arusaamaks”.

Küsiks samamoodi nagu eelmine kägu, et aga kust teismeline selle raha kätte saab, et pere eelarvet burgeritega lõhki süüa?

Mõningane taskuraha võib olla, aga peale taskuraha otsasaamist on lapsel kaks võimalust – nälgib või veab oma kere sealt arvuti tagant sööma. Oma asi siis, kas koos perega sooja või hiljem jahtunud toitu.

Hea küsimus, ise ka imestan. Aga rämpstoitu ihkav pubekas on nutikas. Kui mina ei anna, siis läheb lunib isa või vanaema käest, ja kui need ka alati ei anna, siis laenab isegi nooremalt õelt. Ning kui perest keegi ei anna, siis helistab mõnele sõbrale ja soovib tollelt laenu saada, kuni lõpuks saabki selle 10 eurot, millega bensiinijaama minna. Kuu lõpuks on korralikud võlad kaelas, plekib neid kinni ja küsib selleks raha pereliikmetelt või taas tuttavatelt ja nii see ring käib.

Paaril korral on tekkinud juba ohtlik olukord, kus võlgade sissenõudjatega on jamad, lubatud peksa anda jne. Sel juhul olen lapse päästmiseks kiiresti ta võlad kinni maksnud.

+3
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga tore, kui teie peres sellist probleemi ei ole, aga meil siiski on. Teismeline ei taha süüa koos perega söögiaegadel ega tavatoitu. Vaid tema tahab siis, kui arvutimängust pausi peab, saada kiirtoitu, mille maksumus paraku ületab pere toidueelarve. Ja nii mitte vahel harva, vaid pidevalt. Minule kui pereemale see ei sobi, sina aga nimetad seda “iganenud arusaamaks”.

Küsiks samamoodi nagu eelmine kägu, et aga kust teismeline selle raha kätte saab, et pere eelarvet burgeritega lõhki süüa?

Mõningane taskuraha võib olla, aga peale taskuraha otsasaamist on lapsel kaks võimalust – nälgib või veab oma kere sealt arvuti tagant sööma. Oma asi siis, kas koos perega sooja või hiljem jahtunud toitu.

Hea küsimus, ise ka imestan. Aga rämpstoitu ihkav pubekas on nutikas. Kui mina ei anna, siis läheb lunib isa või vanaema käest, ja kui need ka alati ei anna, siis laenab isegi nooremalt õelt. Ning kui perest keegi ei anna, siis helistab mõnele sõbrale ja soovib tollelt laenu saada, kuni lõpuks saabki selle 10 eurot, millega bensiinijaama minna. Kuu lõpuks on korralikud võlad kaelas, plekib neid kinni ja küsib selleks raha pereliikmetelt või taas tuttavatelt ja nii see ring käib.

Paaril korral on tekkinud juba ohtlik olukord, kus võlgade sissenõudjatega on jamad, lubatud peksa anda jne. Sel juhul olen lapse päästmiseks kiiresti ta võlad kinni maksnud.

Varastab, terroriseerib vôôraid

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lopuks diagnoos – Oppositional Defiant Disorder, rahvusvahelise haiguste klassifikatsioonis 6C90. Ei tea selle eesti keelset vastet, aga vastab tapselt haiguspildile: sona ei kuulata, autoriteeti ei tunnistata, karistused ei moju, koik teised on syydi, pidevalt arritunud ja vihane jne. Ravi on psyhhoteraapia kogu perele.

 

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lõpeta see pidev rääkimine. Ühtegi teismelist see ei huvita ja mitte keegi ei viitsi seda kuulata. Jutt olgu konkreetne, lühike, abiks on iroonia ja sarkasm. Halvale käitumisele ei reageeri, midagi meelde ei tuleta, millegi üle ei kauple. Ise lased asjad ühest kõrvast sisse , teisest välja – võtad kui olmemüra.

Jah, soovitan ka. Olen põhikoolis õpetades päris erinevaid noori näinud. Mõnega vahel ei annagi mitte midagi teha. Ja olengi lasknud siis tunnis mitte midagi teha: kui teisi ei sega, siis on oma valik kas õpib või mitte. Huvitaval kombel see on mõjunud. Hiljem on tulnud mitmelt tagasiside (läbi teiste õpetajate), et vähemalt see õpetaja (mina) ei näägutanud ja lasi olla. Ja aja jooksul on enamus neist natukene siiski kaasa tegema hakanud. Hindeid ma sellegipoolest kellelegi ei kingi, aga see selleks.

Kodus on muidugi vaja pikemalt probleemse noorega koos olla, aga kui te olete uurinud ja teie teada ei ole tal tegelikult mingeid reaalseid muresid väljaspool teda ennast, siis võib olla tegu lihtsalt tema enda sees valitseva kasvuaegse segadusega ja ei pruugi sugugi teie suhtes tegelikult hoolimatu olla, aga laps lihtsalt ei oska teisiti käituda. See õnneks enamusel aja jooksul taandub, vähemalt mingil määral. Mul on endal kodus teismelised lapsed ja mõistan, et on väga raske taluda lapsepoolset hoolimatut käitumist ja seda ignoreerida. Aga siiski tasub proovida. Ignoreerida ei tohiks last vaid just seda halba käitumist, kui see ei riku kellegi vara ega tervist. Korraldused olgu hästi lühikesed ja konkreetsed. Parem mitte anda kaheosalisi korraldusi: näiteks vaheta riided ja vii prügi välja. Siis isegi mittetrotslik teismeline täidab tavaliselt vaid ühe korraldustest.
Soovitan ka mitte lapsega vaidlustesse laskuda. Kui laps räägib tulevikust, siis: tulevik on tema käes. Kõik. Pole vaja vaielda. Kui laps peaks tahtma arutleda, siis see on teine asi, aga vaielda pole teismelisega vaja. See muidugi ei tähenda, et peaks vaidluse alates alla andma, vaid lihtsalt vaidluse lõpetama.

Kui on nutisõltuvus, siis seda paraku ei saa ignoreerida. Nuputelefoniga saab samuti helistada ja sõnumeid saata (ja koolis ei saa olla nutitelefon kohustuslik, minul on alati varuvariandid neile, kellel pole või on aku tühi, kui ongi plaanis ülesanne, mida teha nutitelefonidega). 12-aastane ei tee koolitööd rohkem kui paar tundi päevas. Mõni ei tee muidugi üldse. Arvuti saab andagi kätte vaid näiteks kaheks tunniks päevas. Lauaarvuti puhul piisab, kui arvuti toitejuhe hoiule võtta. Kindlasti toob see kaasa tigedust, aga vastus on lühike ja konkreetne: nutisõltuvus on haigus, ravi ongi ebameeldiv, aga sinu huvides.
Kui nutisõltuvust ei ole, siis muidugi pole vaja nutiseadmeid ära korjata ega aega rangelt piirata.

Ja lõppeks: kirjutad, et laps on juba suur ja tugev. Tegelikult, kui peaks tekkima reaalne olukord, et laps muutub teistele pereliikmetele ohtlikuks, siis saab kutsuda politsei ja/või kiirabi. Laps ei peaks tajuma, et te teda kardate. Ma loodan, et pole reaalset vajadust last karta ja kirjeldusest ei lugenud midagi nii hirmsat välja, kuid seda on vaja teada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas keegi teab, kuidas ODD eesti keeles on. Meil kodus sarnane laps nagu teemaalgatajal. Ainult, et laps 7-aastane. On koguaeg selline olnud. Vahepeal on täitsa ok ja siis pöörab ära. Sõimab meid kõiki eriti roppude sõnadega. Kui midagi palume tal teha, siis röögib vastu, kuidas tema ei pea seda ja teist tegema. Kui teda tirime midagi tegema, siis viskub laias kaares põrandale ja röögib, kuidas me teda peksame. Eile röökis üle kortermaja, kuidas me tahame teda ära tappa. Ainult sellepärast, et ta tegi piparkooke ja ütlesime talle, et köögi peab ka korda tegema. Seina sisse on augu löönud, ühe ukse sisse on augu löönud. Kui tigedaks saab, siis asjad lendavad.
Ja see laps on koolis kullatükk. Ainult kiidetakse. Oleme ka enamus spetsialiste läbi käinud. Veel on pooleli see teekond. Aga ma olen täitsa kindel, et laps tunnistatakse täiesti normaalseks. See psühhiaater ei näe ju, mis meie kodus toimub. Kuidas kogu pereelu tiirleb ühe lapse ümber. Tema võtab kogu tähelepanu ära. Teised lapsed lähevad närvi ta peale, häbenevad teda. Oma röökimistega ta segab teiste õppimist, annab väga halba eeskuju oma väikevennale. Ja siis ta halab, kuidas me teda ikka ei armasta. Ja ma alati kinnitan, et armastame ikka. Lihtsalt tema käitumine on halb. See ongi terror ja väga raske on lugeda siinseid kommentaare inimestelt, kes ei tea sellisest elust midagi. Mul on lihtsalt hirm, mis saab siis, kui laps suuremaks saab. Ma olen mingil määral sellise käitumisega harjunud. Jah, sees kihvatab, kui mind sitajunniks sõimatakse, aga ma ei tee sellest välja. Mõttetu on välja teha, sest sellest saab laps hoogu juurde ja röögib veel hullemini.
Ja kui ma vaatan kõige nooremat last (2-aastane), siis tekib tunne, et kas äkki temal on midagi viga, et ta on nii mõistlik, nii hea, kuulab sõna, protesteerib ka, aga teda saab kergesti maha rahustada ja tähelepanu mujale viia. See tundub nii imelik, sest ma olen juba hoopis teistsuguse käitumisega harjunud. Harjunud sellega, et kui midagi ei saa, tuleb tervest kõrist kiljuda, põrandale viskuda, seinu taguda.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oleme ka enamus spetsialiste läbi käinud. Veel on pooleli see teekond. Aga ma olen täitsa kindel, et laps tunnistatakse täiesti normaalseks. See psühhiaater ei näe ju, mis meie kodus toimub. Kuidas kogu pereelu tiirleb ühe lapse ümber.

Kui neid märatsemise hooge ikka palju on, siis palun filmige telefoniga mõned üles. On abiks arstide juures käimisel näidata, milliseks ta muutub.

+10
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

ODD on tõrges-trotslik käitumine.

Põhivahe lihtsalt kohati kontrollimatu käitumisega lapsega on see, et ta põhimõtteliselt ei hakkaGI enda sisse vaatama. Ikka teised süüdi ja/või vaja kätte maksta – “tavaline” laps n-ö rahuneb maha, kui rahule jätta (paremal juhul palub vabandustki või õpib sellest), ODD keerab ennast hoopis üles. Jube raske kindlasti, isegi kui profilt piire seada (aga piire tuleb seada ja võimalikult profilt).

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oleme ka enamus spetsialiste läbi käinud. Veel on pooleli see teekond. Aga ma olen täitsa kindel, et laps tunnistatakse täiesti normaalseks. See psühhiaater ei näe ju, mis meie kodus toimub. Kuidas kogu pereelu tiirleb ühe lapse ümber.

Kui neid märatsemise hooge ikka palju on, siis palun filmige telefoniga mõned üles. On abiks arstide juures käimisel näidata, milliseks ta muutub.

Meil sama teema. Lapsel on diagnoositud vaimsed häired ja nende põhjalt on saanud ka puude. Kuid väljaspool kodu, eriti just vaimse tervise spetsialistide juures käitub nagu ingel – on kena, sõbralik, avatud ja empaatiline, pidevalt räägib neile, kuidas tema ikka alati teisi aitab ja teiste heaolu pärast suures mures on. Näiteks kui meie, vanemad, rääkisime psühhiaatrile, et teismeline jääb koolitunnis magama, kuna istub ööde viisi nutikas ja keeldub seda käest ära panemast ja arst siis noorega sel teemal rääkis, “selgitas” noor talle, et tema ju ainult aitavat oma sõpru, kes olevat hädas ja vajavat tema toetavat õlga.

Keeras psühhiaatri kenasti ümber oma väikese sõrme nagu alati, too jäi kõike uskuma. Tühjagi ta aitas – nägime ise neid mänge, mida ta öösiti tegelikult mängis.

Meie noor on käinud juba aastaid teraapias ja alles nüüd ütles tema psühholoog, et on hakanud lõpuks aru saama, kui hea näitleja see noor on ja kuidas kõiki tema sõnu tuleb võtta läbi filtri. Imestame, et isegi kliinilisel psühholoogil kulus ühe lapse tundma õppimiseks mitu-mitu head aastat aega ja umbes sada kohtumist. Meie, vanemad, teadsime seda kõike juba ammugi.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oleme ka enamus spetsialiste läbi käinud. Veel on pooleli see teekond. Aga ma olen täitsa kindel, et laps tunnistatakse täiesti normaalseks. See psühhiaater ei näe ju, mis meie kodus toimub. Kuidas kogu pereelu tiirleb ühe lapse ümber.

Kui neid märatsemise hooge ikka palju on, siis palun filmige telefoniga mõned üles. On abiks arstide juures käimisel näidata, milliseks ta muutub.

  1. Meil sama teema. Lapsel on diagnoositud vaimsed häired ja nende põhjalt on saanud ka puude. Kuid väljaspool kodu, eriti just vaimse tervise spetsialistide juures käitub nagu ingel – on kena, sõbralik, avatud ja empaatiline, pidevalt räägib neile, kuidas tema ikka alati teisi aitab ja teiste heaolu pärast suures mures on. Näiteks kui meie, vanemad, rääkisime psühhiaatrile, et teismeline jääb koolitunnis magama, kuna istub ööde viisi nutikas ja keeldub seda käest ära panemast ja arst siis noorega sel teemal rääkis, “selgitas” noor talle, et tema ju ainult aitavat oma sõpru, kes olevat hädas ja vajavat tema toetavat õlga.

    Keeras psühhiaatri kenasti ümber oma väikese sõrme nagu alati, too jäi kõike uskuma. Tühjagi ta aitas – nägime ise neid mänge, mida ta öösiti tegelikult mängis.

    Meie noor on käinud juba aastaid teraapias ja alles nüüd ütles tema psühholoog, et on hakanud lõpuks aru saama, kui hea näitleja see noor on ja kuidas kõiki tema sõnu tuleb võtta läbi filtri. Imestame, et isegi kliinilisel psühholoogil kulus ühe lapse tundma õppimiseks mitu-mitu head aastat aega ja umbes sada kohtumist. Meie, vanemad, teadsime seda kõike juba ammugi.

Teie ju olete selle noore vanemad, vôi on terapeut? Seadet on väga kerge lapse käest ära vôtta, rôhutades lapse ja mängimise sôltuvus algab just algkoolis vôi varem. Märgake seda ja tegutseda tuleb kohe, aga mitte teismelisega. See vôitlus on pôhimôtteliselt kaotatud. Nüüd tuleb teil lihtsalt ohjata tüüpi et ta ei kahjustaks ühiskonna teisi liikmeid.

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oleme ka enamus spetsialiste läbi käinud. Veel on pooleli see teekond. Aga ma olen täitsa kindel, et laps tunnistatakse täiesti normaalseks. See psühhiaater ei näe ju, mis meie kodus toimub. Kuidas kogu pereelu tiirleb ühe lapse ümber.

Kui neid märatsemise hooge ikka palju on, siis palun filmige telefoniga mõned üles. On abiks arstide juures käimisel näidata, milliseks ta muutub.

  1. Meil sama teema. Lapsel on diagnoositud vaimsed häired ja nende põhjalt on saanud ka puude. Kuid väljaspool kodu, eriti just vaimse tervise spetsialistide juures käitub nagu ingel – on kena, sõbralik, avatud ja empaatiline, pidevalt räägib neile, kuidas tema ikka alati teisi aitab ja teiste heaolu pärast suures mures on. Näiteks kui meie, vanemad, rääkisime psühhiaatrile, et teismeline jääb koolitunnis magama, kuna istub ööde viisi nutikas ja keeldub seda käest ära panemast ja arst siis noorega sel teemal rääkis, “selgitas” noor talle, et tema ju ainult aitavat oma sõpru, kes olevat hädas ja vajavat tema toetavat õlga. Keeras psühhiaatri kenasti ümber oma väikese sõrme nagu alati, too jäi kõike uskuma. Tühjagi ta aitas – nägime ise neid mänge, mida ta öösiti tegelikult mängis.

    Meie noor on käinud juba aastaid teraapias ja alles nüüd ütles tema psühholoog, et on hakanud lõpuks aru saama, kui hea näitleja see noor on ja kuidas kõiki tema sõnu tuleb võtta läbi filtri. Imestame, et isegi kliinilisel psühholoogil kulus ühe lapse tundma õppimiseks mitu-mitu head aastat aega ja umbes sada kohtumist. Meie, vanemad, teadsime seda kõike juba ammugi.

Teie ju olete selle noore vanemad, vôi on terapeut? Seadet on väga kerge lapse käest ära vôtta, rôhutades lapse ja mängimise sôltuvus algab just algkoolis vôi varem. Märgake seda ja tegutseda tuleb kohe, aga mitte teismelisega. See vôitlus on pôhimôtteliselt kaotatud. Nüüd tuleb teil lihtsalt ohjata tüüpi et ta ei kahjustaks ühiskonna teisi liikmeid.

Pole sama kägu, aga väga eluvõõras jutt.
See, kui lapsel on ekraanipiirangud, ei taga kuidagi, et ta neist piirangutest ka teismelisena kinni peab.
Minu pojal on olnud ekraaniaeg alati limiteeritud, algklassides tund aega päevas, alates 5. klassist 2 tundi – ja kuni puberteediea alguseni polnud piirangutest kinnipidamine mingi probleem, panigi omale ise taimeri ja pidas ajast kinni, jah, vahel ikka tundis frustratsiooni, kui “just hakkas hästi minema” ja esitas tiraade stiilis “teistel küll lubatakse kauem ekraanis olla” jne, aga üldjuhulkõik toimis.
Nii kui hormoonid hullu hoo sisse said, kadus aga mõistlikkus lühikese ajaga, praegu on 14 ja vaid ühe aastaga on ekraanisõltuvus täiesti üle käte läinud, väga palju peame vaeva nägema, et teda sealt lahti kangutada. Ja vahel tekib küll käegalöömise tunne ka, aga no ma pole nõus teda nii noorelt veel päris zombina maha kandma ka. Katsetame ja pusime, mis töötada võiks, ma ei pea õigeks nii suurte laste lauskontrollimist ja liiga rangeid piire enam, aga samas ei ole nad võimelised ka ise endale mõistlikke netipiiranguid looma, ekraanitõmme on liiga tugev 🙁

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

*Vabandust jaburate kokku kirjutatud sõnade pärast eelmises postituses, “keegi” on klaviatuuri vahele šokolaadi pudistanud ja tühik ei tööta hästi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mu lapsel oli aastaid erinevad ekraanikontrollid peal. Koigist neist suutis ta mooda minna Lopuks isa vottis arvuti kaest ara. Saab koolitoodeks minna minu arvutisse, kuhu tegin lapsekonto ja mille passcode’i talle ei naita, et ta ei saaks seda ara muuta.

Telefonis on Wifi blokitud, sest vahtis tundide viisi youtubi ja tik-tokki .

Nyyd siis mangib oma moblas offline mange ja tegeleb oma hobidega, milleks tal enne aega eriti ei jaanud

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teie ju olete selle noore vanemad, vôi on terapeut? Seadet on väga kerge lapse käest ära vôtta, rôhutades lapse ja mängimise sôltuvus algab just algkoolis vôi varem. Märgake seda ja tegutseda tuleb kohe, aga mitte teismelisega. See vôitlus on pôhimôtteliselt kaotatud. Nüüd tuleb teil lihtsalt ohjata tüüpi et ta ei kahjustaks ühiskonna teisi liikmeid.

Meie oleme vormiliselt vist jah selle noore vanemad, kuid paraku niisugust muljet väga ei jää küll. Lapseeas ei olnud lapsel nutikat olemaski ja kõik oli hästi. Nüüd, teismeeas, see nutikahuvi äkki tekkis. Kui ära võtame, siis kaebab terapeudile, kuidas kadedad vanemad keelavat temal sõpradega suhelda. Viimane kord kaebas nii vägevalt, et tinistatud terapeut helistas lastekaitsesse ja küsis neilt nõu, et mida teha nii hullude vanematega, kes lapsukesel suhtlemise ära keelavad.

Nagu öeldud, see noor keerab kõik koduvälised täiskasvanud kenasti ümber sõrme ja jätab kõigile mulje, kuidas teda vaesekest kodus nii hirmsasti piiratakse. Ning neil kohtumistel terapeudi ja kõiksugu muude asjapulkadega ei jäeta küll muljet nagu meie oleksime vanemad, kes tohivad midagi otsustada – vastupidi, neil kohtumistel tunnevad lapsevanemad end murust madalamana, tasuta teenijatena. Selle tulemusel lõime lihtsalt käega ja tehku mis tahab. Kui jääb kool pooleli siis jääb – vähemalt ei saa siis kaevata terapeudile, et vanemad ei lubavat tal nutikas “sõpradega suhelda”.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 121 kuni 150 (kokku 184 )


Esileht Koolilaps 12 aastase terror