Äratan hommikul üles. Vastab kas, ”küll ma tulen” või ”jää vait. ” lahen 5-10 min pärast tagasi ja äratan uuesti, ütlen kellaaja. Sama vastus . Nii mitu korda. Ajab end lõpuks üles, vaatab kella ja hakkab räuskama et ma ei äratanud teda piisavalt vara.
Koolis jäeti hilinemiste pärast peale tunde. See mõjus ja poiss oli mõnda aega ise valmis õigeks ajaks. Aga ärritund nagu tige herilane ja mina loomulikult süüdi et kool teda karistas. Räauskamine tähendab, et ta käib ringi, loobib asju, lööb jalaga pesukorvi, prügikasti vms. Tuleb hasti lahedale ja röögib mulle otse näkku .
No siit tuleb välja, et mingipärast on ta hästi kindel, et keegi teine (ema) ei sea seda, kas ta teeb lapse heaks ainult minimaalsed ellujäämiseks vajalikud asjad või siis näitab üles seda, mida võib juba käitleda suurema vastutulelikkusena (mitu korda äratamas käimine), sõltuvusse sellest, millist käitumist saab ta vastu.
“Küll ma tulen” (ei suuda tahtejõudu kokku võtta, et voodist tõusta), on veel arusaadav. Kuid järgnev on juba see, mille korral mina juba esimesel hommikul ütleks teravas toonis, et kui ma niikuinii saan sõimata, sõltumata sellest, kas ma teda äratan või ei ärata, siis mina enam jalgadega äratuskell olla ei taha. Äratagu ennast ise ja sõimaku ennast ka ise, kui kooli ei jõua. Kas lubad, et homme enam “jää vait” ei karju ega mind liiga hilises voodist väljaronimises ei süüdista? Jah? Okei, tulen homme üles äratama, aga ainult 1 kord. Kui mulle lubadust ei anna, teeks südame kõvaks, ärgaku ise, klaarigu oma hilinemisjamad ise.
Kui kutsun sööma, isegi ei vasta. Kutsun mitu korda ja siis lülitan ülevalkorrusel elektri välja. Kuulen röögatust, tool lendab õhku ja tulivihane poiss jookseb alla et mul nägu täis sõimata. Hakkame siis sööma kogu perega. Üks vale sõna meie poolt või kui ta õde julgeb naerda ta üle ja püssirohutünn plahvatab. Röögib meie peale, haarab oma taldreku ja laheb üles oma tuppa sööma. Elektri muidugi lülitab ta kohe tagasi, aga vähemalt saan ta alla sööma.
Mis sisuliselt tähendab, et ei saa teda pereringi (tuli korraks ja põrkas siis kohe üles tagasi). Jällegi, kui tema poolt tuleb vastu vaid närveldamist, siis mina teeks vaid minimaalse. Kutsuks ja lisaks juurde, et teist kutsumist ei tule ja tema osa toidust jääb lihtsalt lauale ootama (soojendagu ise või ärgu soojendagu, oma mure).
Tuleb koolist, kohe arvuti taha. Palun kenasti tal riided vahetada, käed pesta. Vastab, et kohe kohe. Aga tunni aja pärast ikka istub kooliriietes. Ütlen,et sa tund aega tagasi lubasid vahetada riided. Kargab siis toolilt püsti nii et tool lendab . Röögatab jah ma vahetan. Vahetab siis poolenisti, kas ainult aärgi või püksid ja kohe arvutisse tagasi. Kui interneti kinni panen, kukub oma tuba segi peksma ja karjub mulle et ma olen ainult loll naine ja ei otsusta midagi.
Kõige vastuolulisem punkt. Kas üldse võidelda seda võitlust või suhtuda nii, nagu üks kägu soovitas, et teatud vanusest alates on oma asi, mis riided seljas on. Või kui ei, siis äkki panna internet kinni enne koju jõudmist. Jõuab koju, peseb käed, vahetab riided ja siis läheb internett sisse. Puhtalt loogika põhjal, et juba arvuti taha potsatanud inimest on raskem sealt tagumikku tõstma saada kui saada midagi tegema seda, kes on jalul ja pole veel ekraani taha maandunud.