Teema: 12 aastase terror

Nutisoltlaste vanematele: mis oleks, kui teie lapse telefonis oleks pakett piiramatu koneajaga ja ainult max 1GB mobiilset internetti ja kodus Wifi ara blokitud. Saab sopradega piiramatult raakida kyll.

Arvutis samamoodi, Wifi ara blokitud.

#4251520:

Meil ongi piiratud mahuga nett ja kodune wifi ainult teatud kellaaegadel, eks seda rohkem, mida enam kodused kraanid kinni, käib kodust ära, istub avalikus ruumis, kus wifi olemas kuskil. See ka mu eesmärk pole, et ta lihtsalt kodust minema ajada, aga jah, mingi tasakaal tuleb leida. Proovime praegu sellist süsteemi, et õhtuti on tal 3 tundi (mis on minu meelest kole palju) täiesti nääklusvaba netikasutus lubatud tööpäevaõhtuti, eeldusel, et enne on õpitud ja vähemalt 30 minutit (mis on naeruväärselt vähe) õues oldud. Enamasti jalutab koeraga, vahel väga halva tujuga lihtsalt “kannatab” akna all, no et ma ikka näeks. Reedeti on peale koolipäeva kuni õhtuni vaba netikasutus. Aeg-ajalt on suured tülid, väga halb käitumine, siis läheb nett mõneks ajaks täitsa kinni, alati enne hoiatame.

Mina olen siis see enam-vähem allaandnud nutikasutaja ema. Ülaloleva kirjelduse järgi ei jää küll väga muljet, nagu oleks teil olukord kontrolli all. 3 tundi iga koolipäeva õhtul tundub palju. Minu lapse nutikakasutuse statistika näitab sama numbrit. Ja tal jäävad selle tõttu ikka väga paljud vajalikud asjad tegemata. Olen katsetamiste teel avastanud, et jutt “pääsed nutikasse siis, kui on õpitud” ei ole hea, kuna siis teismeline viskab kodutööd ülejala valmis. Parem on määrata kindlaks mingi hinnanguline koduste õppetükkide normaalseks ärategemiseks kuluv aeg, nt: “Nüüd õpid kaks tundi. Enne nutikasse ei saa.” Siis kaob noorel ära kiusatus õppetükke lohakalt teha.

Lisaks, kui õhtul on mingi üritus (teatriskäik, sõpradel külas vm), siis soovib noor ikkagi oma igapäevast “lubatud” 3 nutikatundi täis teha ja see venib ju siis öösse välja. Kui sel teemal vestleme, siis soovib noor pigem loobuda üritustest, keeldub minemast teatrisse jne, et saaks oma nutikatunnid täis. Oleme palunud selles osas korduvalt ta psühhiaatri ja psühholoogi abi, kuid nood ei saa asjale pihta ega toeta vanemaid. Vaid üksnes noort – “Oi, teie laps on nii empaatiline, ta ju tahab üksnes teisi aidata!” Vanasti oli spetsialisti ülesanne kodu toetada, nüüd on hoopis vastupidi ja noor abi ei saa.

#4251716:

Mina olen siis see enam-vähem allaandnud nutikasutaja ema. Ülaloleva kirjelduse järgi ei jää küll väga muljet, nagu oleks teil olukord kontrolli all. 3 tundi iga koolipäeva õhtul tundub palju. Minu lapse nutikakasutuse statistika näitab sama numbrit.

Tegu on kohe 14-aastasega, kes ongi ekraanisõltlane. Jah, minule ka tundub palju, aga enne seda oli ta pidevalt ekraanis, telefon oligi tal nagu sõrmede ja silmade külge liimitud. Ta tegi iga tegevust, pidas iga vestlusi nii, et pool tähelepanu oli telefonis. Meie kodune elu oligi nagu üks pidev võitlus ja näägutamine, karistuste tegemine (nett kinni), sellejärgsed vihapursked ja pikk mossitamine, siis pika vindumise ja meiepoolse initsiatiiviga mingisugune leppimine, kokkulepete tegemine, mis ei toiminud jne. Kontakt lapsega, mis on igasuguse vanema-lapse suhte alus, kadus täiesti, sest laps ei olnud motiveritud meiega midagi tegema, meil polnud mingeid mõjutusvahendeid peale karistusliku iseloomuga tegevuste, mis aga kontakti ei toida, vaid lõhuvad (kuid on vahel õigesti doseerides ikkagi ka vajalikud ja paratamatud). Nagu ütlesin, väga raske käitumisega laps ja oligi meil väga s*tt seis. Üldse ei väidagi, et praegune olukord ideaalne või igati kontrolli all peaks olema. Lihtsalt varasemaga võrreldes katsetame ja tundub natuke normaalsem. Lapsel nagu on veidi pinge maas muul ajal vähemalt, teab, et õhtul nagunii saab ja siis keegi ei pöörita silmi ega keela ega tänita,  aga samas näha on, et raske on tal muul ajal telost näppe eemal hoida ikka. Aga seni vähemalt püüab, mis minu jaoks on väga suur edenemine.

#4076861:

Kui interneti kinni panen, kukub oma tuba segi peksma ja karjub mulle et ma olen ainult loll naine ja ei otsusta midagi.

Kui just su mees “eeskujuna” sedasi ei käitu, siis minu jaoks on see agressiivse idioodi käitumine. Ei kujuta ettegi, kuidas üks 12-aastane oma emaga sedasi käituda võib. Otsi kiiremas korras abi, enne kui ta sinu või teiste pereliikmete elud ohtu seab.

Kas teil mingit päevakava või trenne ei ole?

Meil on üks laps 12, teised juba suuremad, 15 ja 17. Alati on olnud reegel, et koolist tulles vahetatakse riided ja süüakse veidi. Arvuti taga keegi ei maandu.

Kõikidel lastel on u 3 korda nädalas trenn. Liigutamine on hea, aga põhiline eesmärk on saada kodust välja, ekraanidest kaugemale, arendada sotsiaalseid oskused, omada rutiini, eesmärkide poole pürgimist jne.

Trenn võtab ka ampsu vabast ajast ja sunnib paremini aega planeerima. Kui koolist tulles on vabadus kuni magamaminekuni, siis jääb lapsel mulje, et aega on maa ja ilm, mängime enne arvutis ja küll jõuab õppida.

Õppeveerandi hinded on kui palgaleht. 5 annab teatud summa raha, 4 mitte midagi, 3 võtab raha vähemaks.

#4255166:

Kas teil mingit päevakava või trenne ei ole?

Meil on üks laps 12, teised juba suuremad, 15 ja 17. Alati on olnud reegel, et koolist tulles vahetatakse riided ja süüakse veidi. Arvuti taga keegi ei maandu.

Kõikidel lastel on u 3 korda nädalas trenn. Liigutamine on hea, aga põhiline eesmärk on saada kodust välja, ekraanidest kaugemale, arendada sotsiaalseid oskused, omada rutiini, eesmärkide poole pürgimist jne.

Trenn võtab ka ampsu vabast ajast ja sunnib paremini aega planeerima. Kui koolist tulles on vabadus kuni magamaminekuni, siis jääb lapsel mulje, et aega on maa ja ilm, mängime enne arvutis ja küll jõuab õppida.

Õppeveerandi hinded on kui palgaleht. 5 annab teatud summa raha, 4 mitte midagi, 3 võtab raha vähemaks.

Jah, see ongi väga normaalne (v-a hinnetelehe asi, aga kui sul oma lastega toimib, siis palun väga) – ja tehtav tavaliste normaalsete lastega. Kes vahel pahurdavad ja vahel katsetavad piire ja natuke mässavad, aga üldjuhul on igati mõistlikud, normaalsed lapsed ikkagi. Nagu nt meie pere teised lapsed. Keeruline laps ju seepärast ongi keeruline, et tema puhul tervemõistuslikud kasvatusvõtted lihtsalt ei toimi või toimivad vähesel määral ülirange, ebainimlikult pideva kontrolli ja piitsa-prääniku süsteemi järgimise tulemusel teatud vanuseni.

Aga mida teha siis, kui internet on vajalik koolitööde tegemiseks pere kahel lapsel? Vahepeal tahavad õppimise vahepeal sõbrannadega niisama messengeris “lobiseda”. Isa ja ema tahaks peale pikka tööpäeva netist vähemalt uudiseid lugeda. Kui keegi minult telefoni käest rabaks või viisakalt ära panna paluks, ma oleks ikka väga frusteeritud.

#4103190:

#4103142:

#4078125:

Aga see on muidugi õige, et 12-aastase kasvatamisega on hiljaks jäädud. See lœpmatu naeratamine, tunnustamine, armastuse rõhutamine ja muu malbe metoodika on sama “kasulik” kui kaasav haridus koolides. Ikka ainukt kõike sallime ja lubame ja tulemus on, et kõik need erilised ja mitteerilised võivad süüdimatult käituda.

Hmm. Mina olen naeratamisest, tunnustamisest ja leebusest niimoodi aru saanud, et last tunnustatakse ikka siis, kui ta midagi kiiduväärset teeb. Seda ei tule mõista nii, et kiidetakse valimatult ükskõik mille eest, ka halbade asjade eest.

Need, kes soovitavad naeratamise ja tunnustamise üldse eemaldada, eks kujutage ise ette suhet, kus teine pool teid mitte kunagi ja mitte millegi eest ei tunnusta. Kunagi lahkelt ja sõbralikult juttu ei aja. Ainult siis, kui teete midagi paha – siis saate vastaspoolelt mingi reaktsiooni (pahandamise, karistamise, iroonia vms. ). Selline kõle õhkkond teeb igaühe (ka täiskasvanu) närvilisemaks – kui lahkus ja sõbralikkus on siin kodus defitsiitkaup, mida mina niikuinii ei saa, mida ma siis üldse punnitan…

Loomulikult, käitumisprobleemide puhul tuleb leida mingi toimiv meetod. Ma arvan, et toimivaid meetodeid autistide ohjeldamiseks oskaks soovitada praktikud, kellel on reaalselt kogemus selliste raskete lastega. Näiteks teised autistide vanemad – mõnda autistide vanemate tugigruppi ei ole, kus praktikud kogemusi vahetavad? Suvainimene, kes pole autistlikku last lähedalt näinudki, võib ju teoorias olla tugev, aga sellest ei pruugi piisata.

Aga head asjade eest tohib ju ikka kiita. Ja leebes toonis rääkida, kui laps parasjagu pahandust ei tee, tohib ju ikka. See ei mõju kindlasti kuidagi kahjulikult ja last “ära rikkuvalt”.

Aga mitte keegi ei olegi siin ju soovitanud, et last ei tohi üldse mitte kiita! Ja samuti ei ole absoluutselt mitte keegi väitnud, et kui laps pahandust ei tee ja on kukupai, siis peab teda tingimata sõimama, ei tohtivat leebel toonil rääkida. No kust sa sihukesi veidraid fantaasiaid veel välja lugesid?

Vaid jutt on ju hoopis sellest, et tänapäeval ei tohi lapsele justkui iialgi anda mitte mingit negatiivsema tooniga kriitikat, vaid peab ainult lõppematult lapse iga liigutust kiitma ja ülistama, nagu suu võtab. Selles on probleem.

Selle tõttu ei oska üha suurem hulk tänapäeva lapsi enam eluraskustega kokku sattudes nendega üldse toime tulla, vaid eeldab, et kogu maailm peab neid ainult kiitma ja ülistama, sõltumata nendepoolsest panusest. Haiglad on praegu täis vaimse tervise probleemidega noori, kes leiavad, et nende elu on täiesti mõttetu. Neil puudub oskus pingutada ja pingutuse üle rõõmu tunda, kohe esimese tagasilöögi peale ollakse käpuli. Ja see jutt, et “vanemad vaadaku peeglisse, rääkigu-rääkigu veel rohkem oma lapsega” on pullikaka. Millal meie lapsepõlves vanematel aega oli tundide ja tundide kaupa lapse juures istuda ja hoolega laterdada, suurt psühholoogiliselt professionaalset aktiivset kuulamistööd sooritada? Lubage naerda!

Tead, minu tutvusringkonnas on inimesi 60-30 eluaastatest põhiliselt ja ikka päris paljudel on psüühilisi probleeme ja 98% neist on alguse saanud vanematest ja lapsepõlvest.

#4105358:

#4105058:

Selle hamburgerisöömise mõtlesid küll praegu ise välja. Miks laps peaks bensukasse sööma minema? Võib ju kodus hiljem süüa. Ja kui lähebki burgerit sööma, siis igal juhul on see vähem tervistkahjustav kui selline vaimne terror, mida ema tema peal kasutab (lülitasin elektri välja, aga vähemalt sain ta alla sööma). Aga jh, kui vanemale on mingid mõtetud reeglid tähtsamad kui lapse närvid, siis tulebki käia mööda spetsialiste ja ravida tervel perel deprekat. Meie majas pole kunagi uksed paukunud, kordagi pole mina lapse vastu või tema minu vastu häält tõstnud, õhkkond on väga rahulik. Sest meil on chill, igaüks teeb asju omas tempos ja omal ajal. Mõõdukas laiskus on täitsa omal kohal, see on kehale ja vaimule vajalik. Elan ise põhimõtte järgi: võimalikult väikese vaevaga võimalikult suur kasu. Õpetan sama lastele. Kõige parem on isiklik eeskuju, kui laps näeb, et ema elab hästi ja on õnnelik, siis tahavad lapsed samamoodi elada. Närviline, ületöötanud, endale ise suure töökoorma selga ladunud vanem küll lapses mingit vaimustust ei tekita.

Ei, ma ei mõelnud midagi välja. Väga tore, kui teie peres sellist probleemi ei ole, aga meil siiski on. Teismeline ei taha süüa koos perega söögiaegadel ega tavatoitu. Vaid tema tahab siis, kui arvutimängust pausi peab, saada kiirtoitu, mille maksumus paraku ületab pere toidueelarve. Ja nii mitte vahel harva, vaid pidevalt. Minule kui pereemale see ei sobi, sina aga nimetad seda “iganenud arusaamaks”.

Ning ei, mina ei ela hästi ega ole õnnelik, kui olen küll valmistanud perele normaalse koduse prae kvaliteetsetest soodsatest toorainetest, ent üks pereliige keeldub seda söömast ja nõuab bensiinijaama hamburgerit. Sest see on kiirtoit ja sisaldab palju rohkem suhkruid ja rasvu ning on seega lapsele maitsvam kui kodune soodne toit.

Meil ka üks lastest aeg-ajalt keeldub kodu toidust.  Lahendus on väga lihtne, see läheb täiesti iseenesest mõistetavalt absoluutselt tema enda rahast. Tema raha ja tema otsus, eks ise teab, kuhu oma raha kulutab! Mina mingi kiirtoidu eest talle juurde ei maksa. Meil ei ole probleeme olnud, ise teabki, mis oma raha eest saab.

#4255863:

Meil ka üks lastest aeg-ajalt keeldub kodu toidust.  Lahendus on väga lihtne, see läheb täiesti iseenesest mõistetavalt absoluutselt tema enda rahast. Tema raha ja tema otsus, eks ise teab, kuhu oma raha kulutab! Mina mingi kiirtoidu eest talle juurde ei maksa. Meil ei ole probleeme olnud, ise teabki, mis oma raha eest saab.

Selline meetod on hea, kuid töötab vaid teatud piirideni. Eeskätt peab sel juhul taskuraha olema kindel suurus kuus.

Teiseks olen tihti andnud talle raha mingi konkreetse asja ostuks. Vahel on tegemist väga vajaliku asjaga (nt noore ravimid). Raiskab raha ära hoopis hamburgerite peale. Eks vahel ostan siis ise talle ravimeid, kuid samas teab ta ise paremini, millal midagi otsa saab.