Teema: 12-aastasel lapsel peas imelik tunne

Minu lapsel (15) oli kevadel sada häda, süda paha, pea käis ringi aegajalt ja hooti. Perearst uuris, võttis vereproove, kõik korras. Saabus suvi, hood kadusid, unustasime asja.
Sügisel aga esimesel koolinädalal avaldus lapsel paanikahäire, mis vallandus just koolis. Ka sinu jutust on seos kooli ja kooli algusega märgata. Minu laps tunnistas, et on ärevust tundnud juba ligi aasta, aga ta ei osanud seda välja tuua, ei teadvustanud nii selgelt, arvas, et läheb üle.
Loomulikult tuleb kõigepealt välistada, et tegu pole päris kehalise häirega, selleks on need MRT-d jms vajalikud kindlasti, aga kogu asi näeb tõepoolest välja pigem ärevuse moodi. Tutvuge generaliseerunud ärevushäirega, googelda, rääkige sellest koos lapsega – selline häire on tänapäeval paraku üsna tavaline. Ja ise jälgi last – kui te uurite ärevuse teemat ning laps saab teada, et tegu pole millegi hirmsaga, kas see mõjutab tema enesetunnet positiivselt? Kui jah, siis kinnitab see, et põhjuseks võib olla ärevus.

#2961430:

Loomulikult tekitavad igasugu + ja – nägemised, mida ei ole korrektselt korrigeeritud ( ehk õige tugevusega prill) peavaevusi ja eriti silmade väsimust. Silmalihased peavad pidevalt tööd tegema, et nägemist korrigeerida.

Nii väike lühi- ega kaugnägevus küll mingeid vaevusi ei tekita.

nägemisprobleemid võivad igasugsueid vaevusi tekitada. Eisteks, kuna pilt ei ole päris selge ja võibki panna pea ringi käima (aju teeb tööd, et pilti arusaadavaks muuta) ja lisaks füüsilised probleemid silmalihaste pingutamisest jne

Kui ma ise olin enne laseroperatsiooni veel prillikandja, siis kui mul prille ees ei olnud, nt õhtul voodis istudes rääkisin uksel seisva emaga, siis mul nõudis suurt pingutust, et jutust aru saada, mul oli raske keskendunul tkuulata, kui pilt oli ees udune – see tundub naljakas, sest telefoniga rääkides ei ole ju probleemi, aga tegelikult on sellel füüsiline põhjus – aju peab korraga liiga palju tööd tegema.

Muidugi ei sa välistada, et põhjus on siiski neuroloogiline, selleks on hea käia uuringutel. aga prillid kindlasti kiiremas korras lapsele

#2961493:

#2961430:

Loomulikult tekitavad igasugu + ja – nägemised, mida ei ole korrektselt korrigeeritud ( ehk õige tugevusega prill) peavaevusi ja eriti silmade väsimust. Silmalihased peavad pidevalt tööd tegema, et nägemist korrigeerida.

Nii väike lühi- ega kaugnägevus küll mingeid vaevusi ei tekita.

minu lapse peavalud lõppesid just siis, kui +1 prillid sai. aga sellsiele ebamugavustundele peaks üsna kergesti jälile saama – see ei kimbuta, kui pole olnud vaja nt lugeda (sh nutiseade).

minul tekkisid puberteedieas sellised imelikud asjad, mis kadusid iseenesest. Näiteks tõusin järsult püsti ja järgmine hetk olen selili maas – silmade ees läks mustaks, hakkasin sedasi taganema nii kaua kui vajusin vastu seina ja vastu maad. Koolis ei suutnud lahendada ülesannet, kuna silmade ees käik kõik ringi, tulin koju nii, et jooksin vastu puud – nagu ei osanud vahemaad hinnata. Telefoniraamatust ei suutnud leida arsti nr, kuna nagu ei saanud aru üldse mille järgi see süsteem käib jne.
Kasvasin sel ajal suht kiiresti, klassi keskmisest üheks pikemaks, võis olla ka sellest.
Aga sinu muret see ei vähenda.

Kirjelduse järgi tahaks kohe pakkuda, et migreen. Mul algas ka varajases teismeigas ja tunnused sarnased. Algul läheb pilt natuke fookusest ära ja on kummaline tunne (reaalsuse tunne kaob ära, nagu ei oleks see mina isa), väikest pearinglust võib ka esineda. Natukese aja pärast järgneb tugev silma- ja/või peavalu.

Mis see ülimadal rõhk on? Mul on mõõdetud 50/32, selluseid kirjeldatud sümptomeid polnud.
Ja kui see rõhk nii madalaks hakkab minenema, ei kutsu sa mingit arsti enam. Oled siruli maas.

Nojah, mõni läheb selili, tõstab jalad üles ja taastub 10 minutiga. Mõni kutsub kiirabi.

Tead, jah ALATI mõjub. Kui sa natukukengi teaks inimese füsioloogiast. See ongi tegelikult ainus viis.
Loomulikult taastutakse ka kõrgest vererõhust rahumeeli, kui rohud lõpyks sisse võtakse.
Aga jah, paraku peab ühiskond tegelems ka rumalate polkovniku leskedega.

Sa jonnid nagu väike laps.
Sa ise ütlesid, et sa oled igatepidi läbi uuritud ja terveks tunnistatud. Oledki terve. Ühtegi põhjust arstid pole ju sulle andnyd.Mõnedel inimestel mõnikord teatud tingimustes vererõhk langeb järsult ja kõik. Kõige parem ja kiirem lahend on heita pikali ja jalad üles.
A sulle on nui neljaks kiirabi vaja. No kes ikka draamat teeb, kui mitte ise.

#2961639:

Mina tundsin end teismelisena ka niimoodi imelikult ja veetsin seetõttu 7. klassis terve ühe veerandi lastehaiglas uuringutel. Minul tuvastati kõrge vererõhk, mis oli tingitud sellest, et ma kasvasin väga lühikese ajavahemiku jooksul väga palju ja teised organid ei jõudnud nii kiiresti järele ja kõik see kokku, eriti muidugi vererõhu kõikumised, tekitasid väga ebamugavaid aistinguid peas, pearinglust jmt. Sain ravi ja kõik sai korda, hiljem kadus probleem üldse ära, sest ülejäänud organism jõudis ka kasvule järele.

selle kirjelduse järgi oli sul liiga madal vererõhk, mitte kõrge.

#2961674:

Mul oli ka lapsena taoline imelik ja väga hirmutav tunne, ma pole kindel, kas sama, mis sinu lapsel, seda ongi raske kirjeldada. Mul oli tunne, et mu pea sees kõik nagu paisuks ja ujuks, see oli pehme, täiesti valutu, aga äärmiselt häiriv tunne ja tekitas tõesti paanikat. Kõik minu ümber ja sees läks nagu aeglaselt suuremaks, ühtlasi ka aeglasemaks, aga ka raskemaks, rõhuvaks. Seejuures ma ei näinud mingeid hallutsinatsioone või ei tajunud liikumatuid objekte liikuvana vms. Mul olid need hood sagedamini ärevamatel aegadel (nt enne kontrolltöid, ettekandeid, esinemisi) ja peaaegu alati enne seda, kui hakkasin haigeks jääma. Aitas see, et liigutasin end füüsiliselt aktiivselt, jooksin kodus kiiresti treppidest üles-alla näiteks, ema on rääkinud, et teadis keset ööd trepimüdinat kuuldes, et selge, nüüd hakkab laps jälle haigeks jääma.

Igatahes kasvasin ma sellest pubekaeas välja, keskkooli ajal mul kindlasti enam neid “hooge” polnud.

Mäletan seda suuremaks ja väiksemaks minemise tunnet. Ilgelt sürr, kõik paisub nagu seebimull ja ometi on täitsa paigal. Paisub-paisub, siis plaks, kõik on endine, ja kohe otsast peale. Mul oli see väiksena enne haigeksjäämist.
Mõnikord käib nüüdki, vanuses 40+, aga ilma haiguseta. Ei häiri. Meenub hoopis lapsepõlv, kui haigest peast sedasi peas punnitas, ise olin mõnusasti suurdetoas diivanil, kuhu haigele lapsele alati voodi tehti, ja vaatasin, mis teised teevad.
Arvan, et mingi vererõhu värk.

Kõlab tegelikult küll ärevuse moodi. Aga igal juhul peab muud põhjused enne välistama. Kui on tegemist ärevusega, siis aitab tegelikult lõpuks seegi, kui see kindla diagnoosi saab. Siis teab laps, miks ta ennast niimoodi tunneb ja teab sedagi, et kuigi tal on halb enesetunne, ei ole see talle ohtlik ja läheb varsti üle. See teadmine omakorda aitab juba kaasa sellele, et lähebki kergemini ja kiiremini üle, sest sa tead, et see on ok. Mul oli ka teismelisena seletamatu halb enesetunne nii, et tulin paanikas koolist ära. Nägemine läks järsku täiesti uduseks ja pea käis ringi. Lihtsalt keset tundi tuli laksti peale see tunne (ei olnud tavalisest ärevam olukord koolis). Tookord jäigi selgusetuks (kuigi sai ka arstiga konsulteeritud), miks selline asi tekkis. Aastaid hiljem, olles juba täiskasvanu, diagnoositi ärevushäire. Ise mõtlen küll, et see võis avalduda juba tookord, lapsena. Praegu, ma arvan, ei ole ma oma 10 aastat enam ärevuse all kannatanud. Lühikest aega võtsin antidepressante, hiljem käisin ka psühhoteraapias, aga rohtu enam võtma ei pidanud. Ja no nüüd tunnen ennast nendes situatsioonides, kus varem ärevus avaldus (ka nt tänaval kõndides) nagu kala vees, ei karda ka esinemisi ega muud sellist. Kõik on harjutamise küsimus. Loodan, et teilgi ei ole tegemist mingi lahendamatu füüsilise jamaga 🙂 aga selge see, et kuni asjad alles selguvad, on mure suur.