Huvitab just see, kuidas sellised inimesed tulevikus hakkama saavad.
Me oleme poisiga täitsa hädas. Kusjuures see on lapse eripära. Nii on olnud pisikesest saati. Laps ei suuda asju meelde jätta. Meeletult nägin vaeva juba siis, kui laps õppis lasteaias käies mõnd lühikest jõululuuletust pähe. Meil kõigil oli lõpuks luuletus peas, kes ei pidanud seda pähe õppima. Isegi nooremal õel jäid luuletused pähe, aga poisil mitte. Lõpuks muidugi jäid, aga see vaev oli meeletu. Ikka läbi pisarate. Ei jäänud tähed pähe jne. Ei saanud värvidest aru.
Nüüd poiss 12-aastane ja õpime koos vene keelt. Mitte ükski sõna pähe ei jää. Suudab lõpuks kuidagi kolme peale need ära õppida koos minuga. Kordame ja kordame, teeme pause, jätame päeva vahele ja kordame jälle. Nagu nullist alustaks. Nüüd juba peab terve hulk sõnu selged olema. Peab juttu lugema ja tõlkima. No absoluutselt ühtegi sõna ei tea. Jälle kordan rahulikult talle ette. Tema aga ütleb, et ei jää meelde või jääb korraks. Juba järgmises peatükis vana sõna enam ei tea. Nagu hiina keel tema jaoks. Seletan, et jätaks sõnad meelde kuidagi neid seostades millegagi. Või et jätab esimesed kaks tähte meelde ja siis tuleb terve sõna. Aga ta ei oska nii. Samas vene keel on nii lihtsaks neile tehtud. Kerged sõnad, loogilised lühikesed laused. Oleks meie ajal ka nii olnud, oleks vene keele juba omal ajal selgeks saanud.
Talle ei jää ka muud asjad meelde. Räägin üks kord, et võta täna raamatukogust raamat. Unustab. Räägin jälle talle kolm päeva järjest. Ikka unustab. Lõpuks saadan sõnumi, aga selle peab ka kohe pärast tunde saatma, et ta siis kohe läheks raamatukokku. Muidu ikka unustab. Selleks, et ei unustaks trenni minna, on tal telefoni peal äratus pandud kellaajaliselt. Muidu ta lihtsalt unustas trenni minna.
Laps magab normaalselt. Kogu vaba aja veedab arvutis, telefonis. Pole mõtet rääkida, et mälutreening on olemas. Ma tean seda, aga laps ei viitsiks seda elus teha. Olen kunagi sellest rääkinud ka kooli psühholoogi ja logopeediga. Nemad probleemi tookord ei näinud.
Lihtsalt lapsest on kahju. Ta näeb vaeva, aga see kõik on nii vastumeelne talle. Just seepärast, et midagi meelde ei jää. Tekib nõiaring. Põhimõte on, et mis ma ikka õpin nagunii midagi meelde ei jää. Mina ikka panustan sellele, et õppida tuleb nii kaua kui asi selge.
Raamatute lugemisega ka probleem. Loeb kiiresti ja vastumeelselt. Keerulisemast ja paksemast raamatust ei saa ta tuhkagi aru või siis ei mäleta sellest midagi. Ta nagu üldse ei süvene. Seletan küll, et palun loe aeglasemalt ja mõttega. Aga ei. Kiiresti on vaja vajalikud leheküljed läbi lugeda, sest nii ju peab. Siis saab ruttu jälle arvutisse mängima ja sõpradega suhtlema. See talle meeldib. Seal ei unusta ta midagi ära. Õppimine ja raamatud on üks ebameeldiv kohustus.
Mulle lihtsalt teeb poisi tulevik muret. Ülikoolis on vaja meeletus koguses lugeda, infot otsida, meelde jätta. Tal läheb keeruliseks. Mitte et ma sunniks teda ülikooli. Kõik ei peagi sinna minema. Lihtsalt loodan, et ta saab hästi hakkama oma eluga.
Teema: 12-aastasel poisil väga halb mälu
Siis saab ruttu jälle arvutisse mängima ja sõpradega suhtlema. See talle meeldib. Seal ei unusta ta midagi ära. Õppimine ja raamatud on üks ebameeldiv kohustus.
Vastu tahtmist ei saa midagi. Nii et kui laps ei taha üldse õppida ega neid sõnu osata, siis ei jäägi midagi meelde. Ja lugemisega ka, tuleb ilmselt öelda, et enne arvutisse ei saa, kui suudab rääkida, mis seal raamatus siis juhtus ka nendel loetud lehekülgedel. Sest ega sellest tähtede kokkuveerimisest, kui mõte hoopis mujal on, ju suurt kasu pole. Koolis ka ei huvita kedagi, kaua laps raamatu taga higistas või omi mõtteid mõtles, tähtis on, mis ta loetavast aru sai.
Minul oli selline koolilaps. Reaalselt on ta ilmselt ainus inimene maailmas, kes ei tea üle 10 inglisekeelse sõna ka nüüd, täiskasvanuna. Õppis koolis alates kuuendast klassist tasandusklassis, sai oma kolmed-neljad suure vaevaga kätte rohkem püüdlikkuse ja viisaka käitumise pärast, kui oskusi arvestades. Läks kutsekooli erialale, mis on sünnist saati tema suurim huvi olnud ja töötab tänaseks oma ametis. Kuldsete kätega ja tehnilise taibuga. Ainus takistus on see hädavajalik inglise keel, et oma erialal kaugemale jõuda, kuid ta on selletagi õnnelik ja tööd on rohkem kui ära jõuab teha. Ilma nende kuldsete käteta… ma ei kujutagi ette.
Miks ta üldse lugema peab, las mängib arvutis.
ilmselge ju, et tegu on raske nutisõltuvusega. see mäluprobleem on lihtsalt üks sümptom.
Aktiivsus-tähelepanuhäirel on ka see teine pool, keskendumisvõime raskused, mis äkki on seotud ka meelespidamise võimega. Kas perearst uuringutele ei ole soovinud suunata, või õieti, vist Rajaleidja kaudu saab kiiremini. Minul on sama vana poiss, kellel ei ole küll mäluprobleeme, aga on kooli ja õppimise suhtes tõrksus tekkinud ja nutiseadmete kasutus on üsna samasugune. Õppima aja nagu sunnitööle, istun juures, aitan… Ta küll antud perioodil ei mängi enam X-boksis, küll aga tahvlis, telefonis pidevalt. Tänaval kõnnib nagu pime, kuna tel on käes. Riidesse panekuga on raskusi, kui üks käsi või silmad telefonis. Katsed tel ära võtta on piinarikkad, hakkab karjuma, vihastab jne. See on tõsi, et paljudel lubatakse mängida või telefonis olla ööni välja. Väga raske on enda oma varem vabaks saada nutiseadmest sel juhul.
ilmselge ju, et tegu on raske nutisõltuvusega. see mäluprobleem on lihtsalt üks sümptom.
Ma pole sellega päris nõus. Nutisõltuvus kindlasti mälule kaasa ei aita, aga probleem oli juba siis, kui laps väike oli. Siis polnud mingit nutisõltuvust. Lapsel polnud siis isegi mingit nutitelefoni. Nutitelefoni sai laps alles teises klassis. Mäluprobleem on tal pigem kaasasündinud nähtus. Meil veel kaks nooremat last ja neil pigem väga hea mälu. Nutiseadmetes on nad kõik. Vahe selles, et teistel lastel pole otsest sõltuvust. Nad natuke on ja siis tegelevad hoopis muude asjadega. Vanem poiss aga võib tundideks end unustada arvuti taha. Sõbrad tal samasugused. Kui mina kell 9 käsin arvuti kinni panna, siis sõbrad lasevad seal edasi poole ööni.
Ära aja lolli juttu. Laps tahab mängida, siis las mängib. Miks sunnid last õppima ja siin õigustad oma käitumist. Puhas liba teema. Provokatsioon
Mulle tundub küll tõsine probleem. Sa ei saa ju temaga õppima jäädagi! Kuidas matemaatika on?
Räägi ikka Rajaleidjaga, järsku saab probleemile lahenduse. Ja lisaks, mul poiss küll rahutumat sorti, aga teeme Esprico kuuri praegu, seda saab apteegist,ei ole soodasööjate leiutis. Seal om omega3, 6, magneesium, tsink. Tundub, et aitab!
Tänaval kõnnib nagu pime, kuna tel on käes. Riidesse panekuga on raskusi, kui üks käsi või silmad telefonis. Katsed tel ära võtta on piinarikkad, hakkab karjuma, vihastab jne.
Siin näen küll selget vajadust võõrutuskuuri järele, tõsiselt. Professionaalse nõustaja kaasabil.
lapsel on raskekujuline nutisõltuvus ja see omakorda võimendab lapse on algusest peale kehva mälu. guugelda, nutisõltuvuse üks tagajärgi ongi järjest süvenev keskendumisraskus ning mäluhäired. juba loomupäraselt kehva mäluga laps peaks nutist võimalikult eemale hoidma.
sõltuvusest võõrutamine ongi raske, eriti alguses. sina vanemana pead suutma leida vahendid ja võimalused seda olukorda muuta, sest mida kauem see kestab, seda raskem on lapsel sealt välja saada
Kirjeldus viitaks tähelepanuhäirele. Keegi eespool ütles – on ATH üks vorme, ilma aktiivsusfaktorita. Soovitaks käia asjaliku psühhiaatri vastuvõtul, testida ja uurida.
Enne minekut mõtle läbi – kuidas tal koolis üldiselt läheb? Kas tähelepanu hajub kergelt, jääb näiteks tunnis aknast välja vaatama, unustab end kodus söögilauda, hambaid pesema, riietuma, asjad on pidevalt kadunud või on tõrge konkreetselt õppimise ja raamatutega seoses?
Mul on diagnoositud tähelepanuhäirega laps – hommikul seisan riietumisel kõrval, neljarealisi võõrkeelseid luuletusekesi loeme pähe tunni, kordame hommikul ja ikka on oht unustada. Ta ise leidis nipi – kirjutab iga rea esimese sõna paberile ja “spikerdab” õppides sealt – aitab meelde jätta.
Töötan temaga süsteemselt nii kodutöödega kui vabal ajal. Aastaga on läinud kukesammu võrra paremaks.
Nutiseadmel on piirang – õhtul peale koolitööd üks tund (sellega seoses jäi meelde kohe, et üks tund on 60 minutit). Enam ta ei vaidle. Õppides istume üldiselt kõrvuti, sel aastal võin mõnes aines juba olla ka kõrvaltoas. Püüan samuti õpetades luua seoseid – algus on raske, aga tasapisi tuleb. Mälutreeningut ei teegi laps üksi – suur laps küll, aga kutsu teda endaga mängima – memoriine, teadmistemänge, lahendage ristsõnu (minu oma motiveerib võimalus võita rahaline auhind) Lugege raamatut koos – tema loeb ühe peatüki ja sina järgmise. Või tema loeb ühe rea ja sina järgmise. Olen märganud, et minu laps küsib sel aastal sõnade kohta, millest ta aru ei saa. Mõnikord küsin ise, kas ta teab sõna tähendust. Arutleme koos. See kõik võtab meeletult aega ja on täiskasvanule piinav ja raske. Teen seda lootuses, et “kasvab välja” ja siis on tööoskused olemas.
Ühesõnaga. Võta laps nutiseadmest välja, paku talle aega koos iseendaga ja lase uurida, kas tegu on tähelepanuhäire või ealise eripäraga.
Minul on samamoodi, et ma pean ennast sundima keskenduma muidu hakkan muid asju tegema, mõte lendab mujale ja siis ei saa õpitud ega midagi tehtud.
Ülikoolis aitas see kui õppisin raamatukogus. ReAlselt kodus ei saanud keskenduda. Niiet läksingi peale tunde 2-3 tunniks raamatukokku.
Äkki aitab sama? Peale kooli raamatukokku ilma telefonita.
Proovi ka üks letsitiini-kuur läbi teha. Sellega on aga see lugu, et võtma peab eranditult hommikuti, muidu hakkab und segama.
https://tervis.ohtuleht.ee/196453/letsitiin-koige-tahtsam-ajuvitamiin
Olete muidu andnud perearsti juures tavalised analüüsid nagu hemoglobiin, veresuhkur, kilpnääre jmt?
Minu vend oli selline. Nutindusest ja telefonidest ei osanud meie isegi mitte unistada.
Juba esimesest klassist alates õppis ta õhtuti koos ema-isaga. Luges kõva häälega ette ja püüdis meenutada, mida ta kokku luges. Luges ja luges… Luuletusi või laulusalme õppis ja õppis. Järgmisel päeval oli kõik peast pühitud. Hinded kehvad või märkused päevikus, et õppimata. Kes seda juttu koolis uskuma pidi? Ei ole ju luuletus peas 2- istu. Kui tuli aeg korrutustabelit ja käändeid õppida, siis olid kõik õhtud nutused, sest sõbrad ajasid õues palli taga, aga tema pidi õppima. Mina olen kaks aastat temast noorem ja kooli minnes oli kõik nii lihtne, sest kuuldes venna tuupimist jäi mulle kõik meelde ning teadsin juba luuletusi, käändeid, korrutustabelit…
Igal suvel jäi vend suvetööle ja sai oma nõrgad kolmed kätte ning edasi järgmisesse klassi.
Vanemaks saades päästis ennast tihti popitamise, spikerdamise või klassivendade vihikust mahakirjutamisega. Seitsmendas klassis jäi klassi kordama ja kaheksandas klassis lõppes tema haridustee. Vend oli üks paras Toots, aga kunagi ei olnud ta pahatahtlik. Kui oli vaja midagi organiseerida või korraldada, siis oli tema kohe abistamas. Püsivust tal polnud,et asju lõpule viia.
Tööd teeb hästi, aga töökohti vahetas palju. Suhet hoida ei osanud, aga lastele on suurepärane isa.
Teemaalgatajal soovitan rahulikuks jääda ja igasuguste mängudega ja meelespeadega mälu treenida. Kui laps on kasvõi pisikese asja ära teinud, siis kohe märgata ja kiita. Kindlasti mitte kritiseerida ja tänitada. Las osaleb ise meelespeade kirjutamises või arutlege koos mida võiks proovida, et ta ei unustaks. Kui ei ole ainult etteütlemine vaid saab ka ise mõelda, siis ükskord ikka tulemused tulevad.
Nutikeeld vaevalt et aitab, aga aega piirata ja seda, mida laps netis teeb, saab küll parandada. Netist leiab palju igasuguseid õppemänge, memosid jne… Tehke väike kokkulepe, et 15-20 min tegeleb nendega ja siis vaatab oma videot või suhtleb sõpradega. Kindlasti on tema jaoks need igavad, aga otsi igapäev 2-3 harivat või mälule kasulikku tegevust ja lase lapsel valida mida ta täna teha tahab. Esialgu mängi ise ka kaasa või ole kõrval. Sedasi saad kohe kiita teda või julgustada, suunata.
Pikematel autosõitudel saab ka toredaid mänge mängida. Mitu sinist autot näed, mitu Audit jne. Ise tuleb ka innukalt osaleda, et lapsel oleks põnev ja lõbus ning samal ajal tegelikult õpib keskenduma. Kui lugemine on piin ja midagi meelde ei jää, siis las laps loeb ühe lõigu või lehekülje ja arutlege kohe läbi millest juttu oli. Kui ei mäleta, siis võid ise sama jutu talle ette lugeda ja palu kuulata, ning arutlege siis uuesti. Söögitegemisel las loeb retsepte. Siis võid vahepeal küsida, et oot, piim, jahu ja mida veel vaja oli? Sedasi mänguliselt.
Kindlasti ei tasu pead vaevata mõttega, mis temast kunagi saab? Pole mõtet tekitada lisastressi vaid keskenduda praegusele.
Jaksu ja pingevabat koos tegutsemist teile! Tasapisi kindlasti midagi paremuse poole muutub.
Miks pea igas teemas miinustatakse täiesti normaalseid kommentaare, kus keegi näiteks lihtsalt seletab oma lapse päeva lahti või täpsustab nutisõltuvust? Mida krt seal miinustada on?
