Teema: 12 aastasel tüdrukul tuvastati aspergerlikud jooned

Teismeeas tekib sageli erinevaid käitumishäireid ja vaimse tervise muresid. Paljud lapsed muutuvad (murelike vanemate silmis eriti) lausa lootusetult ebanormaalseks. Seal ei olegi vahet, kas laps on autist või neurotüüpiline, teismeeas võib ikka tekkida veidrat käitumist, söömishäireid, depressiooni, koolitõrkeid, obsessioone ja nii edasi. Hea uudis –  enamik teismelisi kasvab sellest välja. Lõpuks saavad peaaegu kõikidest “ebanormaalsetest” teismelistest enam-vähem normaalsed täiskasvanud. Ka autistid ehk TA keeles aspergerid kohanevad ja leiavad oma koha ühiskonnas. Varu kannatust! Kui su laps oli kuni 12 eluaastani enam-vähem toimetulev, siis on see üsna kindel märk sellest, et temast saab ka tulevikus toimetulev täiskasvanu. Ole oma lapse suhtes toetav, aga samas hoia piire. Ära luba pereliikmetega halvasti käituda ja ära anna igas asjas järele. Kui arst ei soovita koduõpet, siis sa ei pea teda koduõppele jätma. Koduõpe tähendab vanemale väga suurt tööd ja ka rahalisi väljaminekuid. Sa võid ju proovida ja lasta tal 1-2 kuud koduõppel olla, aga kui selgub, et laps ei saa iseseisvalt õppimisega hakkama ja sina pead temaga tundide kaupa koos õppima või koduõpetaja palkama, siis lõpeta see koduõpe ära. Iga lapse tuju ei kuulu täitmisele, isegi kui tal on vaimse tervise probleemid.

Olen autist ja mu laps on autist ning enda arust täitsa normaalne, ütleks, et suht kehv suhtumine teemaalgatajal oma lapsesse. Su laps on täiesti normaalne inimene ka siis kui tema neuroloogia sinu omast erineb, keskendu põhiprobleemile, milleks on kooliga seonduv. See võimendabki neid nn autistlikke jooni. Paku oma lapsele mõistmist, tuge ja sobivat keskkonda, mitte ära taha teda ümber teha. Koduõppes pole midagi halba. Tabletiravi jätkuvalt ebasobivas keskkonnas tulemust ilmselt ei anna.

#3873439:

Olen autist ja mu laps on autist ning enda arust täitsa normaalne, ütleks, et suht kehv suhtumine teemaalgatajal oma lapsesse. Su laps on täiesti normaalne inimene ka siis kui tema neuroloogia sinu omast erineb, keskendu põhiprobleemile, milleks on kooliga seonduv. See võimendabki neid nn autistlikke jooni. Paku oma lapsele mõistmist, tuge ja sobivat keskkonda, mitte ära taha teda ümber teha. Koduõppes pole midagi halba. Tabletiravi jätkuvalt ebasobivas keskkonnas tulemust ilmselt ei anna.

TA ei öelnud, et tema laps on ebanormaalne. Ta kirjeldas lapse käitumist, mis on ebanormaalne. Seal on suur vahe, millest ka autist võiks aru saada. Kui laps keeldub söömisest ja kooliskäimisest ning on oma pere vastu vaimaelt vägivaldne, ei saa tema käitumist kuidagi normaalseks pidada. TA on tubli, et abi otsib. Käirumisprobleemid ei ole otseselt neuroloogiaga seotud. Ka neurotüüpilistel teismelistel on söömishäired, koolitõrked ja agressiivsust. Loodan, et laps saaab abi ja kui arst on välja kirjutanud ravimid, siis on nende võtmine ka vajalik.
Koduõpe ei ole autisti puhul mingi võluvits. Minu autistlik laps oli koduõppel ja see ei sobinud talle üldse. Ta ei suuda iseseisvalt keskenduda ja õppida, keegi peab kigu aeg tema tähelepanu hoidma. Mulle oli see töö kõrvalt jube koormus. Koolus käimine sobib lapsele paremini ja ta on niimoodi õnnelikum.

#3871023:

Tere,

Mure on järgmine. Laps on käinud koolis kuni 5 klassini normaalselt, olnud tubli ja saanud päris heade hinnetega hakkama siiani. Koolis toimus õpetajate poolne kiusamine ja paari lapse poolt ka. Laps keeldus kooli minemast lõpuks. Vahetasime kooli. Algul tundus, et klapib, nüüd aga on tekkinud toitumishäired, ei söö enam seda, mis varem väga maitses ja üldse ei taha süüa- ütleb, et kõht on täis- ei taha. Lisaks ei taha kooli minna, ütleb,et tahab jääda koduõppele. Haigettegev ebaviisakas suhtlemine oma vanematega. Aspergerlikku oli tagantjärele vaadates märgata ehk selles osas, et ta ei tahtnud võõrastele otsa vaadata- ka arsti juures vaatas ta mulle otsa arstiga rääkides. Kas ja kuidas olete abi saanud, mida teinud, et lapsest saaks ühiskonna liige ikkagi tulevikkus. IQ on normaalne. Ootame hetkel kliinilise psühholoogi juurde järjekorras, testid on tehtud,, aga ravi pole, sest tal tuvastati ka sügav depressioon pärast eelmises koolis juhtunut. Kas antidepressandid võivad tuua loodetud ,,teatava normaalsuse,,.

Kes tal autismi tuvastas? See kehv otsa vaatamine ja tahtmatus võõrastega suhelda ei tee veel kedagi autistiks. Kui tal seni on kommunikatsioon, arusaamad ja huvi maailma vastu olnud täiesti ok, siis siin  autismiga tegemist pole ning ei ole tarvis seda diagnoosi ka juurde pookima hakata.

Sügav depressioon ja saabunud teismeiga ongi paratamatult varasemast erinev olukord…

Kas uues koolis mõni sõber on? Klassijuhataja on ok? Kui on normaalse suhtumisega kool, siis koos leiate lahenduse. Ajutiselt ei tee ka medikamendid halba, et sügavast ängist vabaneda ja elu rõõmsamaks saada. Teismelistele on omane probleeme üle võimendada, aga mõistmist ja tuge on siiski vaja. Sõbranna teismeline tüdruk käis psüühiliste probleemide ja toitumishäiretega spetsialistide juures, sai nõustamist ja ravimid ning aasta jooksul toimus tohutu muudatus positiivsuse poole.

Siin on kaks asja segamini – asperlikud jooned ja muud probleemid.

Kui koolis toimub kiusamine ja laps ei ole gruppi sisse sulandunud, tunneb, et olukord on nii ebameeldiv, et koduõppel oleks lihtsam, siis see on täiesti eraldiseisev probleem, millega tuleb vanemal tegeleda ning leida võimalusi lapsele toeks olla. Psühholoogist võib abi olla, kindlasti peab vanem kooliga kontakteeruma ja uurima, mida nemad omalt poolt on tähele pannud, lapsega tuleb maha istuda ja teda kuulata (ja päriselt kuulata, mitte hakata tänitama vms).

Söömishäire on samuti eraldiseisev asi ja see saabki tavaliselt alguse umbes selles eas. Abi oleks sellest kui vanem end selle teemaga kurssi viiks ja oskaks selle najalt last toetada. Kui tervislik on kodune toidulaud? Mõlemad äärmused annavad söömishäirele hoogu juurde – nii see kui vanem pidevalt dieete peab, söögist räägib ja lapsele märkusi teeb selles osas; aga ka see kui pere toidulaud on ebatervislik, vanemad ülekaalus ja teismeikka jõudev laps hakkab tundma, et tema tahab teisiti elada. Söömishäire ei ole aspergerlike joontega kaasaskäiv nähtus, vaid täiesti eraldi probleem.

Vanematesse kehv suhtumine on puhas pubekafaas. Kellel algab varem, kellel hiljem, aga lõppkokkuvõttes kasvavad nad sellest kõik lõpuks välja.

Tegele oma tütre muredega ükshaaval. See, kas tal on või ei ole aspergeri diagnoos, ei ole siinkohal üldse oluline.

#3874539:

Julgen täheldada, et hoopis sina ei saa aru. TA lapse käitumine talle misiganes põhjusel sobimatus keskkonnas viibimise tõttu on täiesti normaalne. Mitte last ei ole vaja ravida, vaid muuta põhjust, miks ta õnnetu on. Sinu laps ei saanud koduõppel hakkama, sest sinu jaoks oli see liiga suur koorem nagu ise ütled. Aga TA laps ise soovib koduõpet, miks mitte seda siis proovida? Miks eeldada juba ette, et (allistist) lapsevanem teab paremini, mis tema (autistist) lapsele parem on? Kooli juba vahetati, see ei õigustanud ennast. Mina leian küll, et kindlasti on veel võimalusi lapse aitamiseks enne kui ta lihtsalt mugavalt tablette täis toppida. Aga see on minu vaatenurk, olen harjunud, et enamasti seda ei mõisteta. TA on loomulikult tubli, et ta püüab tekkinud olukorda lahendada, lihtsalt oma lapse vaimse tervise ja omavaheliste heade suhete huvides ärgu andku kohe alla. Lapsena ma oleksin ka negatiivselt meelestatud oma vanemate vastu kui nad mind ei mõistaks, praegu, täiskasvanuna, mittemõistmine mind enam ei morjenda

Kuskilt ei tule välja, et uus kool on lapsele sobimatu keskkond. TA ütleb, et sobimatu keskkond oli eelmine kool ja depressioon tekkis tänu eelmises koolis kogetud kiusamisele. Uue kooli kohta ei ole mingeid andmeid, et see kuidagimoodi halb oleks.

Asjaolu, et laps ise tahab koduõppele jääda, ei tähenda, et koduõpe lapsele ka päriselt sobiv lahendus oleks. Minu laps ka tahtis ise koduõppele jääda. Tegelikult aga istus ta niisama arvuti taga ja ootas, et mina tema eest õpiksin. Selgus, et ta ei ole võimeline iseseisvalt õppima, sest keskendumisvõime  ja tähelepanu on niivõrd vähesed. Kogu aasta õppisime nii, et istusin igal vabal hetkel tal kõrval ja nämmutasin kõik teemad talle läbi. Kuna ta on autist, siis ei olnud laps võimeline näiteks järgmise ülesande või küsimuse juurde minema, kui eelnevaga kasvõi väike takistus tekkis. Samuti ei suutnud ta iseseisvalt ühe õppeaine õppimiselt teisele üle minna. Kui tekstis oli kasvõi väikegi kirjaviga, siis sinna jäi ta kinni ja enam edasi ei läinud. Alailma jäi ta detailidesse kinni (näiteks kujundas terve päeva oma referaadi pealkirja, aga referaati ennast ei kirjutanud ridagi) ja mina pidin teda kogu aeg edasi aitama. See ei ole koduõpe, vaid üks-ühele õpe. Töölkäival vanemal ei ole paraku võimalik lapsega üks-ühele õpet läbi viia. Laps sai ise ka aru, et koolis käimine sobib talle paremini ja praegu on ta oma uues koolis väga rahul. Kõikidele autistidele ei ole koduõpe parim lahendus ja osadele autistidele on see täiesti sobimatu lahendus. Loomulikult võib TA oma lapsega seda proovida, aga kui see ei tööta, võib koduõppe julgelt katkestada ja leida sobiva kooli, kus laps käidud saab. Muidugi on kooli kui keskkonda teatud ebamugavus juba sisse kirjutatud, aga võime saada hakkama väljaspool kodu ja ka mitte nii väga mugavates situatsioonides tuleb ka elus kasuks.

#3873439:

suht kehv suhtumine teemaalgatajal oma lapsesse

No sa pole ka targem, et sedasi pläraki tulistad.