Teema: 13-aastase mured

No eks ta pidi mingi hea põhjenduse oma käitumisele leidma…

See “kõigil teistel lubatakse” või “kõigil teistel on” on lastel üsna tüüpiline jutt. Kui aga hakata uurima, siis tavaliselt selgub, et heal juhul on sõpruskonnas paar last, kelle puhul see peab paika, aga “kõigist” on asi kaugel.

Meil oli sama lugu samas vanuses. Laps seletas, et “kõik teised” istuvat öösiti nutikas ja tema vaeseke muidu jäävat sotsiaalsest elust kõrvale. Kui see argument ei mõjunud, hakkas ta luuletama kokku haledaid jutukesi, kuis tema sõber vajavat kangesti tema abi, sõbral olevat väga pahad vanemad, kes sõpra peksvat ja tema olla ainus, kes toda sõpra siis netisuhtluses elus hoiab. Ka sihuke jutt osutus ülekontrollimisel puhtaks valeks. Vastik, kuidas nutisõltuvuses laps oma vanemaid lollitas ja nendega haledusttekitavate lugude abil manipuleeris.

Tulemus: peagi hakkasid õpetajatelt laekuma märkused, “Õpilane magab tunnis.” Loomulikult ka õppeedukus langes. Lasime tal kogeda öise nutispassimise tagajärgi, juhtisime tähelepanu sellele, kui unine ja võimetu ta seetõttu päevasel ajal on – ei midagi. Lõpuks oli majas päris sõjaseisukord, nutiseadmed ööseks lukustatavasse seifi, internet välja lülitatud, vanemad valvasid, et laps öösiti magaks, mitte ei istuks kusagil ekraanis. Lisaks jäi vastasel juhul taskurahast ilma, üks öö nutikas vähendas kuu taskuraha 5 euro võrra. See lõpuks aitas. Eks ta nüüd on paar aastat vanem ka juba, ja koolis on nii palju õppida, et õhtul vajub magama kui nott.

No kindlasti pole liigne karmus see, et 13-aastasel lapsel on ekraanipiirang ja öise pelamise keeld. Aga ülejäänud piire me ju ei tea ja võib-olla laps tunnebki end liiga kammitsetuna.

Ei tea. Mina valetasin ka teismelisena palju, ehkki mul olid lahked ja üsna vabameelsed vanemad – minul oli põhjuseks see, et ma lihtsalt ei tahtnud neile pettumust valmistada, ka pisiasjades tundsin, et tahan olla parem, kui alati olla viitsisin ja oskasin, ja siis luiskasin. Nad poleks iial minuga karmilt riielnud, aga eks mingit pettumust oleksin ikka tajunud ju või murelikkust nende poolt ja tahtsin sellest tundest pääseda.

#4153093:

Jap, kummaline jah, et inimene ei tohi oma telefoni oma tuppa võtta. Solvav, alandav.

Minu lastel telefonid oma toas, ei vägista neid neil käest ära, panevad laadima, kell 22.30 magavad. Ei pea keegi vassima hakkama.

[/ququote]

Lapsed on siiski erinevad ja minu oma ei suud isegi ühest toast teise kõndida ilma, et telefon näpus poleks. Isegi wc-s ei saa ilma käidud. Tal ikkagi sõltuvus. Ja kui sa sõltuvuses olevale inimesele annad võimaluse oma sõltuvyst tarbida 24 h, siis usu mind – ta teeb seda. Nii et need reeglid on asja pärast. Et ta saaks öösel puhata

#4153114:

Ma ei ole eriti piiride seadja oma lastele olnud, aga nad ise on endale reeglid kehtestanud – näiteks lähen laps magama täpselt kell 10.30, et ärgata varem, kontrollida veel üle õppimised. Poiss saab varsti 15 ja viimased 2 aastat ei pea ma kontrollima tema õppimisi, küsib siis kui abi vaja, käib 4x nädalas trennis + hobiringis. Ka vanem laps võttis mingist hetkest endale vastutuse.

Tõesti kadestan neid, kellel sellised lapsed! Aga mind see väga ei aita, sest kõik lapsed on siiski erinevad!

Nutisõltuvus on selles vanuses ikka kõige väiksem probleem. Palju suurem  mure on e-sigarid, pinnakatel joomine, tundidest puudumised, ropendamised ja ka vargused.

Nutisõltlane on enamasti kodus. Iseasi muidugi  mis ta seal netis teeb.

“Miks ta valetab ja usaldust niimoodi kuritarvitab. Aga ta ei oska vastata muud, kui et kardab, et ma hakkan riidlema.”

Laps juba vastaski su küsimusele ju, laps kardab riidlemist. Ilmselt pahandad ja riidled liiga palju lapsega. Võta vabamalt.

Kas seda et kõik on öösel telefonis, saaks kuidagi sulle tõestada? Nt et üks õhtu võtate ja proovite neid nö kõiki kätte saada. Ja kui see tõestab, et passivadki hilja telefonides, siis oli ju lapsel õigus ja ta seda ei valetagi.

Mina arvan ka, et see ei ole liiga karm, kui öösel nutisõltuvust ei toida.
Öö on siiski magamiseks ja välja puhkamiseks.
Oma pojale olen ma seletanud, et ega ma meelega ei riidle, vaid piirangud ja riidlemine on selleks, et last kaitsta ja aidata. Mida vanemaks saab, seda rohkem ka mõistab seda. Nüüd on hakkanud vaikselt ka usaldama hakkanud mind(on julgenud rääkida mõnest juhtumist hiljem- viimane asi oli see, et tunnistad ülesse, kuidas telefoni ekraan tegelikult katki läks: kuigi selle eest ta kunagi üldse pahandada ei saanud kordagi) kuna olen tõesti riidlemist ka tagasi tõmmanud enda poolt.

#4153153:

“Miks ta valetab ja usaldust niimoodi kuritarvitab. Aga ta ei oska vastata muud, kui et kardab, et ma hakkan riidlema.”

Laps juba vastaski su küsimusele ju, laps kardab riidlemist. Ilmselt pahandad ja riidled liiga palju lapsega. Võta vabamalt.

Pigem ikkagi alati üritan rääkida ja selgitada, selmet riielda. Aga temal tiksub ikkagi kuklas, et kui tõtt räägin, siis saan hirmsasti pahandada…

#4153196:

#4153093:

Jap, kummaline jah, et inimene ei tohi oma telefoni oma tuppa võtta. Solvav, alandav. Minu lastel telefonid oma toas, ei vägista neid neil käest ära, panevad laadima, kell 22.30 magavad. Ei pea keegi vassima hakkama.

Samamoodi võib öelda teiste, täiskasvanu puhul autojuhi kohta, et tema trahvimine kiiruseületamise eest on solvav, alandav. Sest aga “mina” ju ei ületa kiirust, sõidan alati korralikult. Sina võib-olla tõesti sõidad, kuid teine autojuht äkki ei sõida? Ja äkki see teine autojuht vassib ja valetab, et karistusest pääseda ja rahumeeli edasi kihutada. Ja siis lendavad kohale “empaatilised” käod, kes leiavad, et vot just nimelt ärakeelamise pärast need autojuhid kihutavadki! Et just range kord sundivatki inimesi kiirust ületama! Kui eemaldaksite teedelt kõik kiirusepiirangud, siis ei kihutaks enam mitte keegi, kõik oleksid korralikud!

Kuidas tundub?

Üritasin lapsele ka selgitada, et tema põhjendus, miks ta vana telefoni niimoodi oma tuppa smuugeldas -” sest sa ei luba ju telefoni ööseks minu tuppa” – ei ole pädev põhjendus,  sest ma ei luba alaealisel meie majas ka nt suitsetada.  Aga kas see siis tähendab, et hakkad suitsetama, sest ma ei luba seda? Või et meie majas on narkootikumid suur EI – kas sa hakkad siis sellepärast narkootikume tarvitama? Need olid piisavad näited talle, et ta sai aru, miks ta põhjendus ok ei olnud. Aga see ei tähenda, et ta saaks aru, miks ta ikkagi öösiti telefonis ei võiks olla…

#4153138:

Nutisõltuvus on selles vanuses ikka kõige väiksem probleem. Palju suurem mure on e-sigarid, pinnakatel joomine, tundidest puudumised, ropendamised ja ka vargused.

Nutisõltlane on enamasti kodus. Iseasi muidugi mis ta seal netis teeb.

See, et selles vanuses on ehk veel mingeid probleeme ei ole ju mingi argument jätta olemasolevad ja häirivad probleemid üldse lahendamata. Kusjuures, tihtipeale kipuvad probleemid käima n-ö koos: ehk et, nutisõltlasel on suurem tõenäosus hakata öisest magamatusest tingitud kehva enesetunde tõttu mõnuaineid tarvitama ja nende ostmiseks vahendite saamiseks varastama, samuti on magamatuse tagajärjeks ka sissemagamine ja seetõttu tundidest puudumine.

Enda kogemustel on parem, kui lapse põhilise suhtluse moodustaks pigem reaalelus ümbritsev ring (pere ja sugulased, klassi- ja trennikaaslased, naabrilapsed jts), kui nutikast leitud n-ö sõpruskond. Internetimaailmas võib laps komistada ikka väga kummaliste tegelate otsa, lisaks ta ei teagi ju, kes nad tegelikult on. Mu sõbranna teismeline poeg suhtleb palju internetis, ja ta näitas, kuidas seal kasutavad inimesed isegi videovestlustes avatare: tema pani endale ette rebase, karu või noore naise maski ja vestles siis seal netist leitud omasuguste tuttavatega, kes olid USAs, Mehhikos ja Austraalias. Nagu aru sain, ei käinud nad tööl ega õppinud, vaid olidki sellised, kes istusid sisuliselt ööpäev läbi arvutis. Oma tõelist nägu, sugu ja vanust nad videotes ei näidanudki ja ka poiss seda ei teadnud. Aga suhtles nendega, sisuliselt võõrastega, tundide viisi iga päev, jättes magamise ja õppetöö unarusse.

#4155474:

Mina leian ka, et see, et telefoni tuppa võtta isegi ei tohi, on alandav sõjaväekord. Laps õpibki läbi oma kogemuse – ühe öö istub poole ööni nutikas, järgmine päev näeb isegi, et on väsinud ja juba järgmisel õhtul kustub varakult ära. Ei juhtu selle 13-aastasega midagi kui üks öö vähem unetunde saab ja seetõttu koolis uimasem on.

Aga jällegi, lapsed on erinevad. Mõni jah, ehmatab ja mõtleb, et oi-oi, pean vist ikka magama. Aga kõik ei pruugi seda nii mõistlikult lahendada. Võivad muutuda hoopiski väsimusest kergesti ärrituvaks, jätta kõik tegemata, hakata otsima tukkumise võimalusi päeval (näiteks koolis tundide ajal) jne.

#4155487:

#4155474: Mina leian ka, et see, et telefoni tuppa võtta isegi ei tohi, on alandav sõjaväekord. Laps õpibki läbi oma kogemuse – ühe öö istub poole ööni nutikas, järgmine päev näeb isegi, et on väsinud ja juba järgmisel õhtul kustub varakult ära. Ei juhtu selle 13-aastasega midagi kui üks öö vähem unetunde saab ja seetõttu koolis uimasem on. Aga jällegi, lapsed on erinevad. Mõni jah, ehmatab ja mõtleb, et oi-oi, pean vist ikka magama. Aga kõik ei pruugi seda nii mõistlikult lahendada.

Ei maksa loota mõistlikkusele. Nt noored täiskasvanud võivad samuti mängida pool ööd arvutimänge ja minna väsinuna tööle. Või pidutseda öösel, kui on järgmine tööpäev. Lihtsalt tiksuvad õhtusse tööl. Mõistus võib ju peas olla ja vastutus koguni endal, aga ei hooli sellest.

Valetamine on selgelt käitumisprobleem, millest võib tekkida veel igasuguseid probleeme. Praegu valetab telefoni kohta, hiljem olles vanem aga olles harjunud selle käitumisega, valetab näiteks juba muude ja suuremate asjade kohta. Kui keskkond mõjutab last ja laps oma keskkonda, siis peab midagi muutuma keskkonnas (vanem sekkub) ja samal ajal ka muutub midagi lapses (laps saab aru vanema soovist), või muutub midagi lapses (kaotab huvi telefoni osas, jätab valetamise) ja seeläbi muutub tema keskkond (pole harjumust kasutada telefoni öösel, pole põhjust valetada selle kohta). Ilma üheta ei juhtu aga teist.