Minu 15-aastane on mulle öelnud, et tema klassiõed ja sõbrad on väljendanud imestust, et ta oma emaga (minuga) räägib enda muresid ja rõõme. Ma ei karda küsida tema elu ja käekäigu kohta, võib-olla sellepärast?
Kuna tunnen nimeliselt (mitte alati isiklikult) enamikku tema sõpradest-tuttavatest, siis küsin tihti, kuidas sellel või teisel läheb. On ette tulnud, et mu tütar küsib minu arvamust või nõu, kui sõbraga ei ole hästi ja ta vajab emotsionaalset tuge, mida mu laps ise pakkuda ei oska.
Loomulikult räägib ta mulle ka enda kimbatustest ja segadust või meelehärmi põhjustavatest suhetest. Tean hästi, et päris kõigest ta ei räägi ja ma ei pea ka oluliseks detailideni kõigega kursis olemist. Peaasi, et ta usaldab ja usub mind olulistes küsimustes.
Me ei ole sõbrad, meil on ikkagi 25 aastat vanusevahet, oleme väga erinevad oma kogemuste ja vajaduste poolest. Küll aga on meil palju sarnaseid jooni, mida ära tundes võin aimata, mida elab läbi minu tütar olulistel hetkedel ja millist minu poolset tuge ta vajada võib. Iga päev temaga infot vahetades on minu jaoks kingitus ja ma ei pea seda sugugi iseendast mõistetavaks. Sellise sideme hoidmiseks on vajalik igapäevane teadlik töö iseenda ja oma lapsega.