Teema: 15. aasta kriis (naistel)

See, et sa perekooli mingikski perekriisi info allikaks pead, läheb kindlasti mööda, ära muretse.

Pärast 16 aastat kooselu tuli mul kriis jah. Mehel mitte.
Väga raske oli, aga üle elasin ja petma ei hakanud ning nüüd jälle väga õnnelikud. Kriisi ajal tulid igasugu mõtted pähe: kas elangi kogu elu selle mehega (muide mul on tegelikult väga hea mees), tahaks jälle kohtingutel käia, tahaks lastega üksi elada ja siis muidugi hakkasin mehe juures kõiksugu vigu otsima. Ohh, hea et see hullus läbi sai, ca 6 kuud kestis.

Mul 9s aasta täis. Ja viimane aasta tunnen,et milleks mul seda meest vaja on. Nii siiber on temast. Ühtegi head külge temas ei näe- ainult negatiivseid asju. Mind ajab iga pisiasi tema juures närvi. Ja ta on sellest aru saanud. Loodan, et läheb üle. Muidu tuleb lahutus ka. Lihtsalt ei näe mõtet jagada eluaset inimesega, kelle diivanil lebotamine ka mu närvi krussi ajab:)
Seda kas teda enam armastan-ma öelda ei oska.

Meil praegu 16. abieluaasta jookseb ja pole mingit kriisi. Kriis oli siis, kui oli 12/13. abieluaasta. Õigemini 12. aastal see vindus ja kui 13. aasta algas, siis lõime selle mädamuna lõhki. Lahkasime oma elu kuni alustaladeni ja tegime selles 360 kraadiseid korrektiive.

Kriisid pole midagi muud, kui iseenda ja oma partneri vajaduste eiramine kuni piirini, kust edasi pole enam võimalik vanamodi jätkata. Siis jääbki kaks võimalust. Kas viskad püssi nurka ja otsid järgmise suhte, millega jõuad ükskord samasse punkti ja lähed jälle edasi ja jäädki sama plaati kordama. Või vaatad lõpuks iseendale ausa näoga otsa, võtad julguse kokku ja otsustad täiskasvanuks saada. Viimane variant on hetkes valusam, aga pärast on tunduvalt toredam ning rahuldustpakkuvam. Julgen soovitada. Moes see muidugi pole, ikka räägitakse sellest, et hooli ainult endast ja mõtle ainult enda peale, aga tõde on see, et neid üksikuid ainult peale mõtlejaid on terve maailm täis ja õnnelikud nad ei ole.

Tee tööd, siis tuleb ka armastus – see ei olegi tegelikult nii vale. Oma aeda me ju ei jäta ohakatesse, ega eelda, et sealt ikka kilode kaupa maasikaid ja lilli saame. Suhtega, armastusega on täpselt sama lugu. Anna ja sulle antakse.

mul on päris mitu aastat raske. 11 käsil hetkel. Meil lapsi pole, ühist kodu pole, abielu pole ega muudki ühendavat. Mees ajab oma tööasja, naistes ta ei käi, suhteid ei arenda, kodus mitte midagi ei tee (ok. nõud paneb masinasse õhtuks tihti, sest päeval töötab kodus ja tarbib seega neid palju). Mind kuhugile ei kutsu, huvi väidetavalt on aga initsiatiiv 0. Aastaid olen vedanud, näägutanud sel teemal, kutsunud, meelitanud, välja pressinud erin. käike (teatrid, kohvikud, matkad) ja tema eest hoolitsenud. Ära läinud ta pole, ehk peaksin nagu sellest välja lugema, et armastab, hoolib jne. Masendav on neid asju ise välja mõelda ja arvata. Selline mees ta pole, kes naise nõudmiste, näägutamiste, rääkimiste peale ka midagi tegema hakkaks. Olen emotsionaalne ja kui midagi meeldib, siis ikka näitan välja ja räägin ja annan märku. Ootaksin midagi temaltki, aga inimest ju teadupärast ei muuda. Elan ka omal rahakotil, kumbki üksteisest ei sõltu. 15 a. küll välja ei vea, ei usu.

[small]varrastega kirjutas:[/small]
[tsitaat]mul on päris mitu aastat raske. 11 käsil hetkel. Meil lapsi pole, ühist kodu pole, abielu pole ega muudki ühendavat. Mees ajab oma tööasja, naistes ta ei käi, suhteid ei arenda, kodus mitte midagi ei tee (ok. nõud paneb masinasse õhtuks tihti, sest päeval töötab kodus ja tarbib seega neid palju). Mind kuhugile ei kutsu, huvi väidetavalt on aga initsiatiiv 0. Aastaid olen vedanud, näägutanud sel teemal, kutsunud, meelitanud, välja pressinud erin. käike (teatrid, kohvikud, matkad) ja tema eest hoolitsenud. Ära läinud ta pole, ehk peaksin nagu sellest välja lugema, et armastab, hoolib jne. Masendav on neid asju ise välja mõelda ja arvata. Selline mees ta pole, kes naise nõudmiste, näägutamiste, rääkimiste peale ka midagi tegema hakkaks. Olen emotsionaalne ja kui midagi meeldib, siis ikka näitan välja ja räägin ja annan märku. Ootaksin midagi temaltki, aga inimest ju teadupärast ei muuda. Elan ka omal rahakotil, kumbki üksteisest ei sõltu. 15 a. küll välja ei vea, ei usu. [/tsitaat]
Miks sa oma närve raiskad. Kuidas nii paljude ja pideva pettumuse tõttu sul mehe vastu üldse mingeid tundeid saab olla? See mees ei sobi sulle absoluutselt. Tee endale ja talle teene ja jäta maha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma ei olegi absoluutselt veendunud, et armastan. Aga pole ka enam 20, et kaoksin kohe kümne tuule poole. Kes üle kolmekümne, see aimab ehk paremini. Aga tean, et elu lõpuni ma nii välja ei vea ja tema samuti ja temalt kardan, et midagi enamat ei saa ka. Kurb oleks tagasi vaadata, kui jääksin ja enda ja teisele hallimast hallima argipäeva kingiksin. Kui oleks naiivne optimisist, siis mõtleks ehk välja need positiivsed asjad, mis olnud ja heietaksin neid. Aga kui ma ei ole see tüüp. Tutvusringkkonnas on neid piisavalt, kes seda teevad. Aga ma ei pea end üldse nendelaadseteks ja nülin seda kõige rohkem kui endaga ausad ei olda. Ohhhh mind õnnetut:)[/tsitaat]
Mina olengi üle 35 ja ise samas olukorras olnud, seega piisavalt adekvaatne, et soovitada mehe mahajätmist. Elu eesmärk pole olla õnnetu. Kui tunned et üksi on parem, kui praeguse kaaslasega, siis tee endale see teene ja hakka OMA elu elama. Võibolla leiad kunagi ka endale sobiva mehe ja see on veel lisaboonus. Enamus inimesi ei kahetse surivoodil mitte seda, mis tehtud, vaid seda mis tegemata jäi, kuigi oleks võinud teha.