Esileht Väikelaps 15-kuusega elu õudusunenägu

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )

Teema: 15-kuusega elu õudusunenägu

Postitas:
Kägu

Me oleme väga õnnetud ja tunneme end läbikukkunud vanematena, sest meie 15-kuune on küll mõnikord rõõmus ja mänguhimuline laps, aga enamasti maadleme selliste probleemidega…. kirjeldan näiteks meie tänast hommikut, mis kordub päevast-päeva ja samasugused momendid jätkuvad läbi päeva.

Ärkab rõõmsalt, teeme hommikusööki, ootab seda huviga. Istub söögitooli, meie söögilaua taha ja hakkame kõik sööma. Laps teeb kauaoodatud söögist paar ampsu ja siis hakkab pihta – küünitab end toolist välja, näitab käega igas suunas, püüab külmkapiust lahti teha ja nutab vinguvalt. Mõnikord õnnestub teda rahustada ja saame veel süüa, mõnikord keeldubki edasi söömast. Samas jääb näljaseks ja varsti hakkab kohe uuesti nutt, sest tahab uuesti süüa. Siis teeb jälle ainult paar amspu ja kõik kordub. Seejuures pole vahet, mis hommikusöögiks on.

Pärast hommikusöögitralli läheme mähet vahetama. Röögib, viskleb end peaaegu laualt maha, pärast ei taha riidesse panna ja üritab kõike seljast kiskuda.

Siis mõtlen, et lähme koos mängima. Võib juhtuda, et hakkab lihtsalt kõike peksma, asju laiali loopima, nutab mul süles, ei taha mängida, mitte midagi muud teha. Isegi mu süles röögib. Tahab jälle midagi, aga ma ei tea mida?!

Pakun vahepeal juua. Kui tal pole joogijanu, siis lihtsalt peksab pudeli eemale, hakkab nutma selle peale, et julgesin seda üldse pakkuda.

Siis tekitab probleeme iga asi, mille ma endale kätte võtan. Näiteks hakkan juukseid kammima, tal kohe harja vaja ja kui sekundi pealt ei saa, pistab jälle röökima. Annan siis harja talle, korraks vaatab, viskab maha.

Teen meiki (harva). Võin anda talle mängimiseks kogu meigikoti ja võtta endale ainult ühe asja sealt seest, aga see on ikka piisav, et teda nutma ajada. Ta tahab just seda ÜHTE minu käes olevat asja, kuigi põnev meigikott on tema ees valla. Ta nutab kuni selle ühe asja kätte saab. Kui võtan kotist järgmise asja, siis tahab kindlasti just seda.

Ühesõnaga need on üksikud näited meie päevast. Täna mahtus see kõik kahe tunni sisse. Peaaegu polnudki hetke, mil ta oleks olnud rõõmus ja rahulikult mänginud. Tal oli kogu aeg mingi probleem ja kogu aeg oli väga-väga vali, lausa röökiv nutt.

Ütlen, et meil on kodus talle palju põnevat tegevust. Igas toas on kappe ja sahtleid, mida ta võib avastada, kõik muu on kinni pandud. Aga ikka juhtub, et võtan isegi kusagilt korraks midagi, millega ta mängida ei tohi ja siis on kohe katastroof – näiteks kasutan hetkeks hügieenilist huulepulka ja kohe on tal seda vaja ning kui ei saa (ohtlik väike kork), siis röögib.

Tihti pärast päevauinakust ärkamist on ka kohutavas tujus. Mitte midagi teha ei taha ja ainult karjub mul süles, niimoodi, et pisarad ja tatt lihtsalt voolavad – pakun, et mängime, vaatame raamatuid, kallistame niisama, vaatame aknast välja… ei midagi, lihtsalt nutab. (Muidugi magab mu meelest hästi, öösel 11-11,5h rahulikult ja ärkamata, pluss kaks päevaund, kumbgi 40min kuni 1,5h).

Ma ei suuda võib-olla hästi kirjeldada, kuivõrd kurb meie elu on, aga püüdsin vähemalt. Lühidalt öeldes oleme õnnetud, et meil on laps, kes pidevalt nutab ja joriseb, tahab midagi, mida me ei oska/tea talle pakkuda. Võib röökida ka siis, kui on meil süles. Ei aita kallistamine või rääkimine.

Mida teha? Kui palju talle järele anda soovides ja kui palju ikkagi piire kehtestada? Mida teha, kui laps lihtsalt nutab ja ei taha mitte midagi teha, mitte miski ei lohuta?

+14
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jah, see on üsna normaalne.
Mul on kolm last ning iga kord olen oodanud pikisilmi 1a6k saamise maagilist aega. Umbes sel ajal läks vaikselt paremaks – laps saab paremini sinust aru ning oskab ka ennast paremini väljendada. Vahemik 8k-1,5a on minu kogemuse järgi hea iseloomu kasvataja.
Minu lapsed magasid sel ajal 9-tunnist ööund koos 4-10 ärkamisega ning päevane uni oli ca 1 tund. Ma nii hullu igapäevast vingumist ei mäletanud,aga tõesti ei saanud midagi eriti ette võtta, sest nutt ja jorin oli sagedased kaaslased. Käed said ka lapse tassimisest tugevaks 🙂

+9
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sa küll ei maininud, aga kas ta juba kõnnib? Õues käite?

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Eks see ole natuke selline loomulik piiride testimise faas kah. Lapsed jäävad kordama käitumismustreid, mis on neile rahuldavaid tulemusi pakkunud. Ehk siis kui nutu peale mingi asi kätte antakse, siis sedasi õpitaksegi suure draamaga asju “küsima”… Manipulatsiooni õpivad inimesed väga kiiresti ära, kui vaid järele anda 🙂

Ülal kogenenum õnneks mainib, et mööduv faas!

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Küll see varsti üle läheb. Tee süda kõvaks ja proovi ennast kuidagi rahustada. Mina lapse sellise käitumise korral panin endale plaadimängijast või kõrvaklappidest lemmikmuusikat ja ümisesin ise kaasa. Rahustas küll.

Teine meetod oli hästi palju õues käia. See väsitas lapse ära ja ta käitus paremini. Tänu liikumisele värskes õhus paranes ka minu enda tuju ja enesetunne.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lapsele ei anna üldse kätte asju, mis pole talle mõeldud. Näiteks meigikott, huulepulk, sinu juuksehari pole lapse mänguasjad. Teed end korda enne tema ärkamist, kõik nimetatud asjad paned lapse silma alt alati ära. Juua annad, siis kohe tops käest ära ja silma alt ära, mitte ei lase seda laiali loopida ja selle järgi vinguda ja ei anna veel kätte ka. Näiteks hajutad lapse tähelepanu muule, et asi temalt kohe kätte saada. Selles vanuses laps ei jaga nagunii, et ära pandud asi on ruumis alles.

Suunad lapse ise avastama enda ümbrust. Ei anna asju kätte. Ise peab otsima ja leidma. Kulutab ka energiat nii ja pole aega niisama nutta. Söömise kohta tuleks muuta, et tal kaoks harjumus kõrvaliste asjadega tegeleda söögi ajal. Ise ka ei lähe lapse söömise ajal külmkapist midagi juurde tooma. Muidu laps näeb, et sina ju käid, miks tema ei või.

 

 

 

+7
-13
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sul on jumala tavaline üle-aastane laps ja sellise asjaga on enam või vähem kõik emad maadelnud. Laps tahab seda, mis on sinu käes, sest see on “äge”, ta ei taha neid, mis on talle käepärast laotatud 🙂

+8
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul oli ka selline laps ja jonnima hakkas ta juba alla aastasena. Tahtis näiteks poes lampi laest või taevast kuud ja viskas maha püherdama, kui ei saanud. Muud temaga polnudki teha, kui et käisime väga palju õues, kasvõi läksime metsa, kus võis vabalt kisada, aga samas väsitas end ära. Vahepeal kuskil poes vms ei saanudki väga käia. Kogu aeg pidi tema tähelepanu kavalusega kõrvale juhtima, sellegipoolest kisas ikka päris palju. Ega muud polegi teha, kui elada üle see faas, mul on nüüd igati viks ja viisakas noormees kodus, kuigi kunagi olin tema pärast meeleheitel. Mõnel ongi iseloom nõudlikum ja kangekaelsem, midagi pole teha. Ja tema meele järgi alati olemine ei ole oluline, kisab nagunii. Oma asju talle sellegipoolest andma ei pea ja jalgu rakku jooksma ka ei pea. Ütledki sõbralikult, et see on emme oma, annad talle midagi muud, aga kui kisab ikka, mis siis teha.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma soovitaks ka palju õues käia, minu meelest lapsed toas kuidagi keevad üle mingil hetkel ja hakkavadki virisema või ülemeelikult jooksma ja loopima. Kasvõi väike jalutusring värskes õhus laeb kuidagi maha ja siis toas ka parem tuju.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

On olukordi, mille vastu ei saa. Ja on olukordi, mida saad paremini lahendada.

Nt märkasin, et mähkimise ajal “kukub laualt peaaegu maha”. Nii suur laps ei tahagi vägisi pikali olla. Pane ta mähkimise ajaks potile istuma ja kasuta püksmähkmeid – isegi kui ta ei künni, siis tõstat ta enda najale püsti ja püksid jalga. Kasutan sama 9kuusega, mähkimisalusel ainult keerutab.

Söömine – ka endal kogemus püsimatu lapsega . Selles vanuses võid veel loobuda põhimõttest, et süüakse laua taga ja kui lahkub, siis kõik. Ma reaalselt kuni u 1,5 toitsingi teist last “jooksu pealt”. Paar ampsu sõi toolis ja siis juba küünitas end püsti. Tõstsin ta välja, mängis ja vahepeal kutsusin enda juurde ampsu saama. Kuskil 1,5-2a kasvatas7n ümber, aga – ta on praegu 5 ja eelistab laua taga istumise asemel toolil kükitada, ju ei meeldigi istuda pikalt….

Need asjad sinu käes. Vb aitab, kui näitad enda käest ja seletad, mis see on, mida sellega tehakse. Kui haarab, ütled “emme oma, sina vaatad”

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mulle jääb sellest jutust mulje, et su lapsel on kõht tühi ja seepärast on pidevalt rahutu ja vihane. Kas kaal on normaalne ja juurde võtab? Kuidas ta siis söönuks saab, kui võtab kaks ampsu ja pärast veel kaks ampsu? Ilmselgelt on tal söömisele keskendumiseks rahulikumat keskkonda vaja. Minu rahutu laps sõi nii, et laual oli taldrik tema söögiga ja taldrik minu söögiga (sama, mis temal) ja mõlema tassid veega. Ja siis mõlemad vagusasti tegime sama tegevust, st sõime. Kohe, kui lauale tekkis muud kola ja ümber veel inimesi, läks põrguvärk lahti. Ta nägi, et keegi võttis söögiks muud asja kui temal oli, nt issi paneb võileiva peale juustu, aga temal on vorst, emmel on tassis kohv, aga temal on vesi ja no sa püha kurat! Kui veel oli erinevat sorti määrdeid, võid, mingid huvitavad purgid ja topsikud, ta läks lolliks ära lihtsalt. Kõike oli vaja talle ka, kohe ja korraga, pooli asju neist ta ei osanud süüa või ei maitsenud, kui teise käes või taldrikus midagi oli, jalamaid läks undamiseks. Tol perioodil läksin ma paksuks, sest käisin öösiti vaikselt köögis üksi söömas, lihtsalt, et saaks nautida seda tunnet, et kõik on vaikne, ma saan süüa ja keegi rabele ja ruiga mu kallal pidevalt.
Soovitan, et looge rahulik üleliigsetest stiimulitest vaba keskkond söömiseks, laps sööb korralikult kõhu täis igal söögikorral ja vaata, mis siis toimub. Muuda ta istekohta nii, et peale laua ja taldriku suurt midagi ei näe, seljaga külmkapi poole vms. Lauale ei kuhja mingit rootsi lauda, kolm asja ja kõik. Söömise ajal ei sibele ise ka ringi ega jutusta ega tegele kõrvaliste asjadega.

+16
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lisan veel märkuse vee joomise kohta. Ära jooda teda, ära paku juua. Las tema joogitops, nokaga vm asjakohane, olla tema käeulatuses (erinevalt ührst eelnevast, kes arvas, et kõik tuleb peita). Las ta teab, kus see on ja joob siis kui ise tahab. Jah, esimestel päevadel võib tulla ette topsi ja veega mängimist. Küll harjub ja põnevus kaob. Kui tops jääb vedelema, paned aga tagasi nt diivanilauale.

Üleaastaselt on mul kõigil lastel ikka joogitops olnud nii, et joovad ise siis, lui tahavad.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Neid nimetatakse ka “pooliku küpsise draamaks”, no misiganes ajab lapse vihale- tahtis küpsist, küpsis läks käes pooleks, jälle põrgulärm… Ja meil oli kahe väikelapsega ikka seda “mina tahan just seda vihmaussipoolikut, mis tema ära sõi, üüüüü!”. Tavaline asi, tuleb see areguetapp üle elada ja mitte ennast täiesti kaheksasse joosta lapsele meele järele olemise püüdmisega- esiteks on neid tuure peaaegu võimatu täielikult ennustada ja ennetada, teiseks peab lapsele u selleks ajaks hakkamagi kohale jõudma, et tema pole maailmanaba.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lapsele ei anna üldse kätte asju, mis pole talle mõeldud. Näiteks meigikott, huulepulk, sinu juuksehari pole lapse mänguasjad. Teed end korda enne tema ärkamist

Absoluutselt ei ole hea mõte enne ärkamist ära meikida ja elu seisma panna lapse ärgates. Ta peabki ju harjuma, et kõike, mida ema kasutab, ei saa tema oma kätte. Teed lihtsalt südame kõvaks ja lased tal rahulikult karjuda, räägid temaga rahulikul häälel ja ei lase lapsel dikteerida, mida võib, mida mitte. Otsustad ette ära, mida sa lubad talle, mida mitte, et sa poole karjumise pealt ümber ei mõtleks. Pigem väldi ebavajalikke keelamisi, aga kui juba keelad, jää enesele kindlaks. Lapsega ei juhtu midagi kui ta karjub.  Mida selgemaks ta saab, et ei on ei, seda kiiremini see periood mööda saab. Näiteks juukseharja mina ei keela, aga teatan rahulikult, et selle saad siis, kui minu juuksed on kammitud.

+10
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja ära ainult hakka jonnimise peale ümber mõtlema “oh, no hea küll, võta siis”. Otsustadki ära, kas see asi on keelamise vaeva ja kisa väärt või mitte ja lubad kas kohe või keelad, ja lõpuni välja. See poole kisa pealt lubamine õpetab lapsele ainult “kui ma järgi ei anna ja küllalt pikalt karjun, saan lõpuks oma tahtmise”. Aga iga nöörijuppi ja pisisajsa ei pea ju talle ka keelama, las laps nattuke saab oma tahtmist. Aga mis on keelatud, see on keelatud alati ja igas olukorras, need on piirid (mida katsetatakse, nagu sa tead).

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, sa tunned ennast läbikukkununa ja see on hirmus paha tunne.

Kas võib olla, et kõige suurem probleem on selles: sa kardad oma lapse nuttu? Beebi ja väikelapse jaoks on nutt täiesti terve, arengule omane eneseväljenduse ja stressi maandamise viis. Ta ei oska öelda: “ema, minu aju muutub iga päevaga, ma olen segaduses ja see tekitab ärevust ja frustratsiooni”. Selle asemel ta viriseb ja röögib. Ta ei saa võtta närvide rahustuseks klaasikestveini. Selle asemel ta viskab ühe korraliku jonni. Jne jne.

Sinu ülesanne ei ole nuttu vältida ega lapse iga soovi täita. Anna talle õigus oma tundeid väljendada. See pole kerge. Kõva kisa on vastik ja oma lapse kisa emale eriti raske kannatada. Aga hinga sügavalt sisse-välja ja tuleta endale sisimas meelde: “Sa nutad. See on sinu õigus. See on sulle tervislik.” Hammustamist, löömist, asjade purustamist ei pea muidugi kannatama. Nii väikese lapsega on kõige mõistlikum sellist käitumist lihtsalt rahulikult takistada – paned käe ette, võtad purunemisohtliku asja käest ära jne.

Jää endale kindlaks ja sea piirid lähtuvalt sellest, mida sina vajad ja mida pead lapsele vajalikuks. Kumbki teist pole tähtsam. Kui sa oled lapsele toidu valmistanud ja ta otsustab, et see talle ei meeldi, siis ta ei söö. Ole kaastundlik, aga ära torma uut toitu valmistama. Kui laps toidukordade vahel süüa nõuab, ütled rahulikult: me istume kahe tunni pärast lauda ja hakkame sööma. Praegu ei ole söögiaeg. Vahepeal pakud juua. Jättes ühe või isegi paar-kolm söögikorda vahele, ei juhtu lapsega midagi hullu. Loomulikult ta protestib. Kellele ikka meeldib tühja kõhuga olla. Aga üsna kiiresti õpib, et söögiaeg ongi söömiseks. (Muidugi on igaühele lubatud mõistlikud eelistused ja vastumeelsused – kui talle ikka üldse näiteks punane peet ei meeldi, ära seda mõnda aega paku.)

Kui sa teed endale meiki, toimeta rahulikult. Anna lapsele uurida asju, mis on talle turvalised ja mida ta kahjustada ei saa. On täiesti loomulik, et ta tahab oma kätte just seda eset, mida sina parasjagu kasutad – see on ju huvitav. Ütledki lapsele: “Sa tahad just praegu minu huulepulka vaadata. Ma mõistan. Aga ma ei saa seda sulle praegu näidata, ma kasutan seda ise.” Üsna kindlasti ta jälle protestib – eriti algul kui ta on harjunud, et nutt paneb sind ümber mõtlema. Las ta pahandab. Tal on õigus oma tundeid väljendada. Ja sinul on õigus, emana isegi kohustus, endale kindlaks jääda.

Mida kindlamalt on piirid paigas, seda vähem tunneb laps vajadust neid pidevalt testida. Ta testibki suures osas sellepärast, et täna on piirid ühes kohas, homme teises kohas. Kuidas ta ilma katsetamata siis teab, mis on täna lubatud ja mis mitte?

Pika peale hakkad iseenda rahuliku järjekindlusega oma piire kehtestades lapses turvatunnet ehitama. Ja mida turvalisemalt laps ennast tunneb, seda vähem on temas ärevust ja segadust.See ei tähenda, et ta enam üldse ei jonni. Väikelaps jonnib ka kõige soodsamas keskkonnas. See on normaalne ja see on märk sellest, et sinu laps areneb kenasti. Sea realistlikud ootused talle ja iseendale.

+13
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu keskmine laps pole ka kunagi söögitoolis püsinud. 30 sekundi pärast hakkas kohe seal röökima. Toidu suhtes ka suurt huvi ei tundnud, 2-3 ampsu oligi tema tavaline portsjon. Söömine üleüldse oli ja on raske teema meie jaoks, igasugune sundimine ja negatiivne taust tekitab järjekordset söögistreiki. Seega olen otsustanud, et mul on ükskõik kus ja mida laps sööb (menüü on enam-vähem tervislik, kuid ühekülgne).
Pakkusingi talle süüa diivanilaual, laps oli püsti ja vahepeal jooksis ka toas ringi. Juurikaid/puuvilju lõikasin taldrikule ja panin sinna, kus laps parasjagu mängis. Söömise/mittesöömise eest pole kunagi kiitnud ega pahameelt avaldanud. Kõige paremini aitas poker face, nagu ma ei hooli üldse, kas laps sööb või mitte.
Siiamaani eelistab poiss väikest lauda suurele. Nüüd 6-aastaselt vahel õnnestub teda meiega koos süüa meelitada, aga nt koos külalistega ühe laua taga istumine on tema poolt välistatud.

+1
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei taha sind kuidagi hirmutada, aga ühes Ruth Rendelli raamatus kirjeldas ta täpselt samasugust alailma virilat väikelast ja raamatu lõpus selgus nii mõrvar kui asjaolu, et laps vingus hoopis valu pärast, tal nimelt oli song. Ehk sa ikka peaks lapsele perearsti käest terviseuuringud välja nõudma?

+1
-11
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie ei saa kunagi koos süüa. Sööb mõned ampsud ja siis tahab söögitoolist välja. Nüüd võtan raamatu, vaatame koos seda ja samal ajal söödan. Nii õnnestub märkamatult toit sisse saada ja kõht

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Armas teemaalgataja!
Mõistan su muret ja kurbust suurepäraselt, kuna oled ju tegelikult loonud kõik tingimused, et lapsel oleks hea olla.
Siiski tunnistan ema ja ühtlasi lasteaiaõpetajana, et minu jaoks ei ole selline olukord päris normaalne ja eakohane.
Kas tegu on poisiga? Kas laps mõistab muidu lihtsamat kõnet (nt anna pall, kus issi on)? On tal juba mõned sõnad või neile sarnanevad väljendid (sageli selles vanuses vaid “emme” ja “ei”)? Kui ta mängib millegagi, kas ta kasutab neid asju sihtotstarbeliselt või kolistab nendega niisama? Kuidas toimub tema keelamine? Kas seda tehes muutub hääletoon intensiivsemaks, madalamaks ja konkreetseks?
Juhul kui sellest tõesti kasu pole olnud ja lapse meeleolu pidevalt selline, nõustun ühe eelkõnelejaga, et ehk tasuks tõesti perearstile muret kurta.

 

 

+2
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma nõustun varasemate kommentaaridega, et suhteliselt eakohane käitumine. Meil algasid samad mured nii 12k paiku ja läks paremaks kui laps hakkas paremini rääkima ca 24kuuselt. Vahepeal veel lõi ja hammustas teisi ka kui vihastas, poes ja külas eriti ei käinud, sest kohe kui oli võõras publik, siis jonnihood läksid täiesti käest ära.
Meid aitas palju-palju kõndida õues (laps loobus vankrist umbes samal ajal) ja suutis ise läbida nii 500m-700m distantse iseseisvalt. Üldine käitumine muutus paremaks peale lasteaeda minekut ja väikse õe sündi.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Neid nimetatakse ka “pooliku küpsise draamaks”, no misiganes ajab lapse vihale- tahtis küpsist, küpsis läks käes pooleks, jälle põrgulärm… Ja meil oli kahe väikelapsega ikka seda “mina tahan just seda vihmaussipoolikut, mis tema ära sõi, üüüüü!”. Tavaline asi, tuleb see areguetapp üle elada ja mitte ennast täiesti kaheksasse joosta lapsele meele järele olemise püüdmisega- esiteks on neid tuure peaaegu võimatu täielikult ennustada ja ennetada, teiseks peab lapsele u selleks ajaks hakkamagi kohale jõudma, et tema pole maailmanaba.

Haha, see meenutab – kui mu laps oli 1,5a, oli suvi. Maal ilusad murelid. Aga 1,5 ei osand veel kive välja sülitada. Pigistan siis kivi murelist välja ja ulatan mureli – ääääääää, katki, katki, äääääää . Korjasime veel suure ämbritäie mureleid kaasa, mille lõouks keetsin küik moosiks, sest 1,5aastasele neid pakkudes tõusis ainult tüli (üritadime ka õpetada kivide sülitamist, aga kui juba 10 kivi oli ära söönud, sndsin alla, ja katkuse mureliga ei leppinudki).

Ja mida ma õppisin sellest? Et murelimoos on täiega hea!

Tagantjärgi u aasta hiljem sain aru, et mul ongi tundlikum laps ja olengi pidanud väga palju õppima, kuidas talle õigesti läheneda, et ei järgneks peata olekut. Õnneks aeg on näidanud, et kasvavad välja ja järjest rahulikumaks läheb nii, kuidas laps emotsionaalselt küpseb

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu kogemus – olen samuti kolme lapse ema – ütleb seda, et selles vanuses hakkab jonniiga ligi hiilima (ei ole nii, et laps saab kaks ja siis alles). Kes ütleb, et siitmaalt läheb kergemaks – teil on järelikult vedanud. Nii minu kui ka kõiksugu kasvatusteadlaste arvates läheb ikka mõneks aastaks hullemaks, kuni siis nii 3,5-4aastaselt hakkab järele andma:) Jah, jonniiga on vajalik ning normaalne arenguetapp, aga paneb vanemate närvikava kõvasti proovile.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Küsimus teemaalgatajale – kuidas teil nüüdseks olukord on? Oleks väga huvitav kuulda.

Lugesin seda teemat paar päeva tagasi ja jäin selle peale mõtlema. Mõistan, kui raskelt lapse selline olek võib vanematele mõjuda. Kindlasti pole põhjust tunda end läbikukkununa, vaid püüda leida tuge/abi. Mu õel oli alles hiljuti oma lapsega sarnane olukord, nüüdseks (peaaegu 2a) on asi paranenud.

Mulle tundub, et Sinu kirjelduse põhjal võib lapsel ikkagi olla midagi, mis teda füüsiliselt pidevalt häirib (see võib olla miljon eri asja: toidutalumatus, B12 või mingi muu aine puudus, mingist seisundist tulenev halb enesetunne). Mu tuttavatel osutus lapse halva tuju põhjuseks hoopis keelekida ja pärast väikest lõikust kõik paranes. Lisaks võib olla tegu nö vaimsete teemadega – mingit sorti ülitundlikkus või midagi laiast skaalast, mida inglise keelest nimetatakse “neurodivergent” (vabandust, eesti keeles ei tea õiget vastet).

Kui perearst pole avatud/abivalmis, siis võimalusel tasub kaaluda erakliinikuid (Confido, Qvalitas jms), kus võib lasta teha nt vereanalüüsid või lihtsalt arstiga rääkida.

Teisest küljest jällegi – ehk on see ajutine “kasvuraskus” ja kõik läheb lihtsalt ajaga paremaks (olen emana õppinud, et lapsed on nii erinevad, et nõu anda on väga keeruline). Kuid nii palju siiski ütleks, et enamasti on lapsed selles vanuses ikka vähemalt osa päevast heas tujus (tuju võib kiiresti muutuda). Ja alati tasub kuulata ka oma sisetunnet.

Soovin teile jõudu!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu 11-kuune on selline. Tavamähkmeid ei kasuta pool aastat, sest ei saanud last pikali ega seal paigal hoida. Püksmähkmetega tunduvalt lihtsam. Söögilauas on nii, et ei saa laualt midagi kätte ja veel vähem ulatub külmkapini või mõne muu kapini. Kui süüa ei taha, siis tõstan toolist välja- suunan mänguasjakasti juurde. Vahest läheb ilusti, vahest mitte. Kui läheb, söön ise lõpuni oma toidu, muul juhul söön käigu pealt laps süles. Mina panin tähele, et laps läks lauas rahutuks kui nägi, et teised söövad tema jaoks midagi paremat kui see mis talle pakutakse. Lõuna ajal sööbki minuga sama toitu. Pudru söömisega pole väga probleeme- see talle õnneks maitseb.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jah, see on üsna normaalne.

Mul on kolm last ning iga kord olen oodanud pikisilmi 1a6k saamise maagilist aega. Umbes sel ajal läks vaikselt paremaks – laps saab paremini sinust aru ning oskab ka ennast paremini väljendada. Vahemik 8k-1,5a on minu kogemuse järgi hea iseloomu kasvataja.

Minu lapsed magasid sel ajal 9-tunnist ööund koos 4-10 ärkamisega ning päevane uni oli ca 1 tund. Ma nii hullu igapäevast vingumist ei mäletanud,aga tõesti ei saanud midagi eriti ette võtta, sest nutt ja jorin oli sagedased kaaslased. Käed said ka lapse tassimisest tugevaks ????

Päris hirmutav. Mul ka kolm last ja midagi sellist ei tule ligilähedaseltki ette.  Olen pigem see, kellel pole iial nii palju vaba aega olnud kui 1-3 aastastega, ilmselt on lihtsalt vedanud.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga väsitav laps on teil.

Mina soovitaks võimalusel endale aega võtta. Iga päev peaksid ilma lapseta saama kasvõi pool tunnikest  olla. Võimalusel kasutage veel lapsehoidjat. Lapsele rutiin, piirid, reeglid.

Jaksu teile! Loodame, et kasvab välja.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Küsimus teemaalgatajale – kuidas teil nüüdseks olukord on? Oleks väga huvitav kuulda.

Lugesin seda teemat paar päeva tagasi ja jäin selle peale mõtlema. Mõistan, kui raskelt lapse selline olek võib vanematele mõjuda. Kindlasti pole põhjust tunda end läbikukkununa, vaid püüda leida tuge/abi. Mu õel oli alles hiljuti oma lapsega sarnane olukord, nüüdseks (peaaegu 2a) on asi paranenud.

Mulle tundub, et Sinu kirjelduse põhjal võib lapsel ikkagi olla midagi, mis teda füüsiliselt pidevalt häirib (see võib olla miljon eri asja: toidutalumatus, B12 või mingi muu aine puudus, mingist seisundist tulenev halb enesetunne). Mu tuttavatel osutus lapse halva tuju põhjuseks hoopis keelekida ja pärast väikest lõikust kõik paranes. Lisaks võib olla tegu nö vaimsete teemadega – mingit sorti ülitundlikkus või midagi laiast skaalast, mida inglise keelest nimetatakse “neurodivergent” (vabandust, eesti keeles ei tea õiget vastet).

Kui perearst pole avatud/abivalmis, siis võimalusel tasub kaaluda erakliinikuid (Confido, Qvalitas jms), kus võib lasta teha nt vereanalüüsid või lihtsalt arstiga rääkida.

Teisest küljest jällegi – ehk on see ajutine “kasvuraskus” ja kõik läheb lihtsalt ajaga paremaks (olen emana õppinud, et lapsed on nii erinevad, et nõu anda on väga keeruline). Kuid nii palju siiski ütleks, et enamasti on lapsed selles vanuses ikka vähemalt osa päevast heas tujus (tuju võib kiiresti muutuda). Ja alati tasub kuulata ka oma sisetunnet.

Soovin teile jõudu!

Siin teemaalgataja. Tänaseks saan õnneks öelda, et tegemist oli vist mingi eriti nõmeda etapiga, mis õnneks möödus. Meie laps pole muidugi kunagi rahulik kukupai olnud ja pole seda siiani, aga see täitsa hulluks ajav periood sai ikkagi läbi. Tänaseks on meil 1a8k vanune laps, kel muidugi mingid jonnihood aegajalt, aga selline täiesti arusaamatu jauramine on möödas. Ka ärkab nüüd uinakust rahulikult ja rõõmsalt, see koleda hüsteerilise nutu periood lõppes ära.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )


Esileht Väikelaps 15-kuusega elu õudusunenägu