Me oleme väga õnnetud ja tunneme end läbikukkunud vanematena, sest meie 15-kuune on küll mõnikord rõõmus ja mänguhimuline laps, aga enamasti maadleme selliste probleemidega…. kirjeldan näiteks meie tänast hommikut, mis kordub päevast-päeva ja samasugused momendid jätkuvad läbi päeva.
Ärkab rõõmsalt, teeme hommikusööki, ootab seda huviga. Istub söögitooli, meie söögilaua taha ja hakkame kõik sööma. Laps teeb kauaoodatud söögist paar ampsu ja siis hakkab pihta – küünitab end toolist välja, näitab käega igas suunas, püüab külmkapiust lahti teha ja nutab vinguvalt. Mõnikord õnnestub teda rahustada ja saame veel süüa, mõnikord keeldubki edasi söömast. Samas jääb näljaseks ja varsti hakkab kohe uuesti nutt, sest tahab uuesti süüa. Siis teeb jälle ainult paar amspu ja kõik kordub. Seejuures pole vahet, mis hommikusöögiks on.
Pärast hommikusöögitralli läheme mähet vahetama. Röögib, viskleb end peaaegu laualt maha, pärast ei taha riidesse panna ja üritab kõike seljast kiskuda.
Siis mõtlen, et lähme koos mängima. Võib juhtuda, et hakkab lihtsalt kõike peksma, asju laiali loopima, nutab mul süles, ei taha mängida, mitte midagi muud teha. Isegi mu süles röögib. Tahab jälle midagi, aga ma ei tea mida?!
Pakun vahepeal juua. Kui tal pole joogijanu, siis lihtsalt peksab pudeli eemale, hakkab nutma selle peale, et julgesin seda üldse pakkuda.
Siis tekitab probleeme iga asi, mille ma endale kätte võtan. Näiteks hakkan juukseid kammima, tal kohe harja vaja ja kui sekundi pealt ei saa, pistab jälle röökima. Annan siis harja talle, korraks vaatab, viskab maha.
Teen meiki (harva). Võin anda talle mängimiseks kogu meigikoti ja võtta endale ainult ühe asja sealt seest, aga see on ikka piisav, et teda nutma ajada. Ta tahab just seda ÜHTE minu käes olevat asja, kuigi põnev meigikott on tema ees valla. Ta nutab kuni selle ühe asja kätte saab. Kui võtan kotist järgmise asja, siis tahab kindlasti just seda.
Ühesõnaga need on üksikud näited meie päevast. Täna mahtus see kõik kahe tunni sisse. Peaaegu polnudki hetke, mil ta oleks olnud rõõmus ja rahulikult mänginud. Tal oli kogu aeg mingi probleem ja kogu aeg oli väga-väga vali, lausa röökiv nutt.
Ütlen, et meil on kodus talle palju põnevat tegevust. Igas toas on kappe ja sahtleid, mida ta võib avastada, kõik muu on kinni pandud. Aga ikka juhtub, et võtan isegi kusagilt korraks midagi, millega ta mängida ei tohi ja siis on kohe katastroof – näiteks kasutan hetkeks hügieenilist huulepulka ja kohe on tal seda vaja ning kui ei saa (ohtlik väike kork), siis röögib.
Tihti pärast päevauinakust ärkamist on ka kohutavas tujus. Mitte midagi teha ei taha ja ainult karjub mul süles, niimoodi, et pisarad ja tatt lihtsalt voolavad – pakun, et mängime, vaatame raamatuid, kallistame niisama, vaatame aknast välja… ei midagi, lihtsalt nutab. (Muidugi magab mu meelest hästi, öösel 11-11,5h rahulikult ja ärkamata, pluss kaks päevaund, kumbgi 40min kuni 1,5h).
Ma ei suuda võib-olla hästi kirjeldada, kuivõrd kurb meie elu on, aga püüdsin vähemalt. Lühidalt öeldes oleme õnnetud, et meil on laps, kes pidevalt nutab ja joriseb, tahab midagi, mida me ei oska/tea talle pakkuda. Võib röökida ka siis, kui on meil süles. Ei aita kallistamine või rääkimine.
Mida teha? Kui palju talle järele anda soovides ja kui palju ikkagi piire kehtestada? Mida teha, kui laps lihtsalt nutab ja ei taha mitte midagi teha, mitte miski ei lohuta?