Niimoodi ekstra seda planeerida tundub ikka üliveider ja libateemana, sest tegelikult ei saa ju üks päris lapsevanem arvata, et joodab 17-aastasele pojukesele, kes pole “iial-iial-mitte-kunagi” alkoholi joonud, esimeseks “turvaliseks” kogemuseks paar pitsi viini sisse ja siis see pikendab lapsukese alkoholivaba aega.
Ei pikenda alkoholivaba aega! Seda pole ju keegi väitnudki. See vähendab võimalust, et esimene kord alkoholi saada toimub ebaturvalistes oludes.
Kui sul on nii raske aru saada, mõtle veele. Kui sa tead paar aastat ette, et näiteks su praegu 16-aastane laps kolib paari aasta pärast jõe äärde või suure, sügava tiigiga majja, kas sa siis kaaluksid oma lapse ujuma õpetamist kontrollitud oludes, st basseinis? Või keelaksid tal ujumist proovida, kuni on täisealine? Mõtled, et piisab keelamisest ja rääkimisest, kui ohtik kiirevooluline või sügav vesi võib olla ning ta ei proovigi kunagi oma uues kodus vette minna?
Siiralt soovitaksin veelkord mõtelda. Alkoholi ohtlikkus pole nali. Kui me paneme pea liiva alla ja teeskleme, et seda pole olemas, siis varem või hiljem see laps suuremana “ujuma” satub ja parem oleks, kui ta siis juba teaks, kuidas seda üldjoontes tehakse.
Olen see, keda tsiteerisid.
Väideti küll, et pikendab alkovaba aega. Teemaalgataja nimelt väitis. Aga ok, see selleks.
Seletan su loogika vildakuse lahti.
Esiteks, see nn esimene kord on tõenäoliselt juba toimunud. Aga kui tõepoolest pole, siis ikkagi TA ja sinu loogika ei toimi. Kas TA-l on siis plaan
a) pojale “esimest korda” (milles kahtlen, aga ok) alkoholi maitsta anda? Kui TA poeg ainult maitseb (väidetavalt esimest korda elus) alkoholi, siis – ülla-ülla – ei juhtu ju temaga mitte midagi sellist, mis nõuaks kogu suguvõsa turvavõrgustikku tema ümber. Ta ei jää purju ju! Aga turvalistes oludes võiks toimuda justnimelt esimene purjusolek, kui see purjusolek niikuinii ükskord tulema peab. Ainus viis, kuidas see turvaliselt toimuda saaks, on siis, kui TA on juba ammu (aga hiljemalt nüüd!) pojale rääkinud, et pidutsedes tuleb püsida sõpradega koos, joogiga tuleb mõistlikult piiri pidada, kui aga näete, et keegi on liiale läinud ja hakkab ära kukkuma, ei tohi teda järelvalveta ega selili lamama jätta ning vajadusel tuleb kutsuda abi. TA peab olema pojale kinnitanud, et poeg võib alati, karistust ja sõimu kartmata, pöörduda abi saamiseks oma pere poole.
b) TA-l ongi plaan, et poeg mitte ei maitse alkoholi esimest korda, vaid joob end esimest korda purju. Väga, VÄGA imelik plaan! Ükski 17-aastane poleks sellise vägisi-jootmisega ka nõus, saati veel sugulastega koos sünnat pidades…? Ja see, et ta on korra ema-isa seltskonnas purju jäänud, ei taga mitte kuidagi, et ta järgmisel korral tervislikke ja turvalisi valikuid oskab teha. Sellist seost lihtsalt pole! Joomine pole selline oskus, nagu on ujumine, et õpin ära ja saangi kasutada. Joomisel on oluline piiripidamise oskus ja seda saab väga edukalt harjutada läbi terve lapse lapsepõlve, täiesti muudes situatsioonides – kuidas öelda ei, kuidas õppida eneseregulatsiooni, kuidas mitte alluda kaaslaste survele jne. Sellist olukorda, mis tegelikult noortel omavahel juues on, ei saa sugulastega sünnat pidades kuidagi simuleerida.
Ütlen veel lõppu, et vanemate soov oma last kaitsta on muidugi mõistetav.