Meie hiljuti 18-aastaseks saanud tütar on rääkinud, et tahab kolida eraldi elama. On endale juba korteri ka välja vaadanud, mida ta üürida kavatseb. Kusjuures teises linna otsas, meie kodust ja koolist kilomeetrite kaugusel.
Inspiratsioon selleks tuli trennikaaslaselt, kes samuti 18-aastaseks saades eraldi korteri üüris ja kodunt välja kolis, kusjuures väljakolimise põhjustest ei saa ma aru ei enda lapse ega tema sõbranna puhul.
Elame täiesti tavalises 4-toalises korteris, tütrel on eraldi tuba. Kodutöödega teda väga koormanud ei ole, alati oleme võimaldanud käia trennides, huviringides, erinevatel üritustel. Süüa saab seda, mida soovib; kisa-kära-karjumist ja mingit liiki vägivalda meie peres pole. Peres on ka noorem laps, nii et ahistava kanaemana ma enda meelest ei käitu.
Tütar käib kooli kõrvalt ka tööl (vabatahtlikult, meilt selleks mingit sundi ei ole, pigem oleme mures, et puhkeaega jääb väheks) ja selle raha eest ta siis korterit üürida kavatsebki.
18-aastane on vanuse poolest küll juba täisealine ja keelata ju võime, aga ega minejat kinni ei hoia. Ja samas on meil ikkagi tema kui gümnaasiumiõpilase suhtes ülalpidamiskohustus ja ka vastutus.
Ei oskagi seisukohta võtta, kas peaksin tütart iga hinna eest tagasi hoidma (ei tea ainult, kuidas) või laseksin tal siiski minna ja iseseisvat elu proovida. Üüri ja kommunaalid peab ta küll ise maksma (seda ta palk ka võimaldab), toidu, riided-jalatsid, hügieenitarbed ja majapidamiskaubad telliksin talle kulleriga või peaks ta neid (praegusest) kodunt võtmas käima. Söögiraha ma eraldi anda ei kavatse, kuna ise ostes tean, et tütrel on olema “päris” toit, mitte ei kuluta seda riiete või rämpstoidu peale.
Mida teie minu olukorras teeksite, kui tütrel minna lasta ei tahaks, aga tagasi ka hoida ei saa. Olen selle iseseisvussoovi pärast ikka päris mures – eelkõige kardan, et kannatab õppimine ja muretsema paneb ka see, et ta ikka õhtul normaalsel ajal koju jõuaks, magama läheks ja kooli jõuaks. Mehe seisukoht on, et las läheb, aga peab ise hakkama saama ja küll ta siis varsti kodus tagasi on. Ma saan mõistusega võttes ka aru, et 18-aastast inimest luku taga ei hoia, aga ikka on nii kurb, et meie laps meiega enam olla ei taha. Teadsin küll, et peale gümnaasiumi lõpetamist on tütrel plaan Tartusse õppima minna ja siis on lahkumine loomulik, aga et juba 11. klassis koos perega elada ei taha, on minu jaoks kurb ja tunnen end läbikukkunud emana.