Teema: 18-aastane laps tahab kolida eraldi elama. Kuidas suhtuda?

Keelamine jah midagi ei anna, aga v-o annab teha plusside-miinuste tabelit (kodus ja oma üürikas elamise kohta). Lisaks muule saab siis aru ka, mis teda nii väga omaette elama tõmbab. Ehk on mingid väiksed muudatused, mis ei võta ülejäänud perel tükki küljest, aga laps saab siiski keskhariduse väiksema vaevaga kätte.

#3984601:

#3984595:

Kui ta välja kolib, siis ei ole see enam teie hoolitseda. Oma tuba, oma luba ja ise teab, mida sööb. Kuidagi veider tunduks eraldi elavale täisealisele lapsele hakata oma “tervislikku toitu” ette tassima. Kui elab oma elu, on ka tema oma asi, mida ta sööb. Sinu juurikad lendavad ilmselt kohe prügikasti kui enda järelt ukse sulged..

Kodus olles ta neid juurikaid ja puuvilju sööb küll, kui keegi need koju toonud on. Ise ta neid tõesti ei ostaks, aga kui olemas on, siis sööb.

Ma olen ka seda meelt, et vanemate asi ka kodunt välja kolinud lapse eest kuni õpingute lõpuni hoolitseda (st normaalajaga õpingute lõpuni, kahtlemata oleks mu suhtumine teine 30-aastase eluaegse õppuri puhul).

Üks asi on õpingute tõttu teise linna kolimine, teine asi niisama lõbu pärast vanematest (samas linnas) eraldi kolida.

Su küsimus “kuidas suhtud”, on naljakas, sest sul on kindel arvamus olemas ja seda ei muuda.

Inimene tahab vabadust. Ja sul puudub selle üle kontroll. Ja ta ei tahagi olla sinuga. Ajab närvi.

Aga seda pidid sa ju ometi teadma juba enna lapse sündi.

Mida rohkem sa üritad kontrollida, seda vähem ta sinuga räägib.

Ja ära päri, miks. See on nõme.

Paistab, et noor inimene ei suuda sellise káigu mõju pikaajaliselt ette hinnata. Ta jõuab iseseisev olla terve elu, aga hetkel on õppimine kõige olulisem. Tal kulub korraliku hariduse omandamiseks veel vähemalt kuus aastat, kui mitte kauem. Väga keeruline ja ka tervist tappev on õppimise kõrvalt töötada, midagi lõpuks kannatab. Ka magistris võiks pühenduda enda erialasele arendamisele. Kas tütar ei tahagi tulevikus korralikku tööd ja stabiilsust?
Mina pidin kõigega üksi hakkama saama, see tunne, et saad loota ainult iseendale on tegelikult väga raske. Miks küll need lapsed, kellel kõik olemas, ei oska seda hinnata?
Vanematel on kohustus üleval pidada kuni 21-aastast õppivat last.

#3984536:

#

Aga, kas ta tõesti ise hoomab, kui kallis reaalselt see üksi elamine on?

Et olete rääkinud, et lisaks üürile on kommunaalkulud, mis võivad ka samapalju olla (tihti ei luba üürileandja energia vms pakette muuta, sõbranna just maksis nii börsi hinnaga 700 elektrit, kuna üürilepingus oli, et elektripaketti ei tohi vahetada, vaid on omaniku nimel) .

Lisaks teleka/internet/telefon pakett.

Mainisid, et uus kodu kaugemal koolist, kas ta on valmis, siis ärkama varem, arvestama ummikuid jne. olenevalt asukohast võivad nii tulla ka transpordikulud.

Lisaks, et kui midagi juhtub üürikas, kas on valmis tasuma need?  Kes vastutab jne. Kas tal lastakse üksi nii üürida üldse, sest paljud ei taha nii noori, sest teada on, et peod vms võivad tulla.

Lisaks, kui probleeme üürikaga, naabritega, kas on valmis tegelema nendega? Koristama igapäevaselt?

Mina vanemana küll seda ei tasuks ja ei aitaks, kui kodus võimalused olemas ja laps veel koolis.  Üksi elamine on luksus ja vanem ei pea seda tasuma. Üks asi on, kui mujale kooli/linna, aga kodulinnas küll mitte.

kui tegu oleks minu 18a lapsega, siis annaks valida kahe variandi vahel:

1. elab kodus edasi ja käib koolis, soovi korral võib ka veidi tööl käia, kui töö õpinguid ei sega

2. kui nii väga soovib, siis koligu iseseisva elu peale, aga sel juhul lõpeb igasugune vanematepoolne toetus: täiskasvanud üksi elav inimene peab olema suuteline end oma palgast ise ära elatama. ei mingit lisataskuraha ega söögiraha. ainus, millega võib väljakolimisel arvestada, on mõned majapidamises vajalikud esemed, nö kaasavara (voodipesu, nõud, paar potti-panni)

tegelikult on ka kolmas variant, mida minu enda 20+ võsuke teeb: elab (tudengina) vanematekodus (suur maja) edasi. käib kooli kõrvalt tööl ning panustab veidi ka omalt poolt kodusesse majapidamisse (teeb osa majap.töid, ostab oma palgast korra kuus sügavkülma täis, maksab oma interneti- ja autokulud jne)

#3984295:

Mida teie minu olukorras teeksite, kui tütrel minna lasta ei tahaks, aga tagasi ka hoida ei saa.

TA, sa ise küsid – “mida teeksite”. Ja siis solvud ja haavud, kui sulle öeldakse, mida tehtaks. Võimalik, et solvud ja haavud samamoodi oma tütre arvamuste ja soovide peale, kui need sinu omadega kokku ei lähe, ja sellest omadusest endas tuleks kuidagi üle olla.

Seda teeksingi:

– lubaksin minna;

– julgustaksin ja kiidaksin, lootuses, et saab sellest innustust rohkem pingutada ja näidata, et ta on tõesti nii tubli, nagu teda usutakse olevat;

– ütleksin, et usun, et ta saab hästi hakkama – aga kui hätta satub, ärgu kartku ütelda ja oleksin iga kell valmis abistama, kui häda pole just totaalsest hoolimatusest ja vastutustundetusest tekkinud – igaüks teab ise, kas tema lapsest on sellist hoolimatust oodata või mitte;

– ei üritaks tema toiduvalikut mingil viisil juhtida, v.a et külla minnes võtaksin suure kotitäie tervislikku ja maitsvat kraami külakostiks kaasa;

– toetaksin rahaliselt vähemalt selles mahus, nagu kodus tema peale kulub, aga võimalusel veidi rohkem;

– arutaksin temaga hoolega läbi, mis kohustused ja vastutus iseseisva korteri üürimisega kaasneb, nt selle, et mõistlik oleks kui mitme kuu üür on tagavaraks, räägiks selgeks, mis asi on tagatisraha, kuidas käituda naabritega, korteriomanikuga jne.

Kõigepealt võiks kooli ära lõpetada. Kutseharidus ja kindel amet võimaldaks iseseisvamalt hakkama saada. Ainult gümnaasiumiharidusega pole midagi peale hakata ja riskid on suured, et kool jäetakse pooleli, sest iseseisev elu ja vanemad kutid tunduvad lahedamad. Kui minnakse teise linna kutsekooli või kõrgkooli, siis tuleb majanduslikult toetada. Samas linnas, iseseisvat elu prooviv noor võib saada vanemate toidumoona ja kommunaalide maksmise näol kinnitust, et pole täiskasvanu elul midagi häda, täitsa hästi elab ära ja miks mitte hakata mõne kutiga koos elama, pere luua? Kui käiakse tööl ja makstakse kulude eest täiel rinnal, tekib tõdemus, et vanemate juures oli lihtsam ja pole nii lihtne, kui täie rauaga tuleb kõige eest ise maksta.

Mis on sellise suure iseseisvussoovi taga?  Kui noor ei oska põhjendada, miks ta midagi teha tahab, ei ole ta ka piisavalt küps, et välja kolida. See jutt, et mingi tüdruk trennist ütles ja kolis, poleks minu jaoks mingi argument. Välja kolimine tuleks kõne alla, kui tõesti on elumuutev olukord, läheb näiteks ülikooli, või ootamatult kohtab eluarmastust ja abielluvad ja oma pesa vaja vms. See, et mingi tüdruk trennist kolis, poleks tõsiseltvõetav argument.

#3984616:

Olen teemaalgataja. Ei, selles vanuses enam mitte. 20-aastasel on loodetavasti juba nii palju mõistust peas, et talle antud söögiraha eest tõepoolest toitu osta, mitte aga täishinnaga Nike tossud ja nädalajagu burgereid. Millegipärast on see teema pöördunud minu tümitamiseks ja naeruvääristamiseks seetõttu, et kavatsen tütrele toitu tellima hakata. Teema tegelik mõte – 18-aastase kodunt ärakolimine – on üldse ära kadunud. Õnneks on siin siiski ka paar minu moodi mõtlevat inimest, kelle jaoks ei ole tore ja normaalne,  et 18-aastane gümnaasiumis õppiv laps ilma mingi arusaadava põhjuseta (või õigemini  põhjusel “Kati ka kolis”) eraldi elama tahab asuda. Aitäh teile kõigile kaasa mõtlemast, ma arvan, et rohkem ma sellel teemal siin enam ei kirjuta.

Kuidas see mõistus äkitselt siis 20-aastaselt pähe peaks tulema kui enne on kõik ette ja taha ära tehtud? Vastajad üritavad sulle selgeks teha, et iseseisvuda soovivale lapsele ei tasu hakata toidukotte tellima. Annad talle iga kuu kindla summa ning majandab end sellega ise. Ja kui raiskabki mõttetuste peale, siis õpib oma vigadest.

Ma olin 17, kui sõpradega linna kolides korterit jagasime, 18 a üürisin pisikese korteri ise, käisin õhtuti tööl ja päeva koolis. Keegi kuskil millegiga ei toetanud. Praegu 38 aastasena tunnen, et nii hea, sain tugeva põhja ja iseseisvuse kiiresti. Oma kahele pojale räägin ka seda, et iseseisvus on hea, tasapisi juba suunan, et nad ikka võiks 18-19 a proovida omaette elada, kasvõi teises linnas koolis vms. Välismaale ülikooli minna jne. Maailma näha. Ma väga loodan, et olen nad 18 aastaseks saanuna piisavalt iseseisvad, et saavad vajadusel ise hakkama. Muidugi toetame mehega, ja nad teavad seda, kuid siiski on meie kui vanemate eesmärk lapsi toetada iseseisvumisel, ka emotsionaalsel tasemel, mitte ainult majanduslikul. Julgustada, rääkida erinevaid kogemus lugusi, nii häid näiteid kui halbu.

#3984775:

Mis on sellise suure iseseisvussoovi taga?  Kui noor ei oska põhjendada, miks ta midagi teha tahab, ei ole ta ka piisavalt küps, et välja kolida.

Selle taga on tunne, et ema ahistab. Isegi sellega, et teab täpselt, millist toitu ma pean sööma. Aga loomulikult ei taha ta emale seda otsesõnu öelda. Lase oma lapsel vigu teha ja nendest vigadest õppida. Toeta teda siis kui ta tuge vajab, aga mitte ära hoia nagu “sitta pilpa peal”. Lõppude lõpuks- sinu laps, sinu suhted. Tütar on sul tubli, küllap tema ka tulevikus endaga hakkama saab, aga sinul saab olema valus kogemus, kui ta lõpuks ennast sinu küljest lahti tõmbab.

#3984553:

Kes selle Tartu ühika eest maksma hakkaks siis, kas teie? Miks mitte siis juba jääda koju elama ja käia tööl edasi, koguda oma korteri sissemaksuks raha, kui see Tartu teda nii väga kutsub?

Mis korterist ühikasse kolimisest teie tütar räägib, kas ta üldse ette kujutab, mis on ühikaelu? Toa jagamine võõraga? Palju erinevaid isiksusi erinevate harjumustega, ühine köök ja dushiruum?

Mis te seda ühikaelu nii dramatiseerite? Palju isiksusi erinevete harjumustega? Jah, aga tudengiealine on ju noor ja kohanemisvõimeline inimene! Ega siis eluks ajaks pea ühikasse jääma.

Sageli on tunduvalt parem valik pidada tudengil ühikakohta või üürituba (mida võib maksta ise mingist väiksest tööotsast või maksavad vanemad või siis vähemalt, kui oma tööotsaga viltu veab, on vanematel võimalik see toa/ühikakoha üür ikka anda), jõuda õppekavaga ilusti edasi ja lõpetada ülikool õigel ajal. Kui hakata palju suuremat rahasummat eraldi korteri üürimisse “sisse tapma”, mille teenimiseks tuleb korralikult raha teenida, mis võib tähendada, et põhiaur lähebki sinna ja õpingud jäävad venima.

Mäletan, et kunagi minu puhul ka muretseti “kuidas sa seal ühikas hakkama saad”. No ma olin vaiksemapoolne ja mitte kõige sotsiaalsem, aga see “sa ei saa ühikas hakkama” oli minu jaoks ikka liig mis liig. Isegi natuke solvav, nagu oleks öeldud et lootusetu möku, kes ei oska enda eest seista vms. Mõtlesin, et ärge nüüd mind nii maha ka tehke, nii lootusetu ma nüüd ka ei ole! Ja läksin justnimelt ühikasse teise linna, mitte ei jäänud koju. Midagi hullu ei juhtunud, hakkama sain nii nende erinevate isiksuste, õppimise kui ka mulle antud rahaga majandamisega. Muid kohustusi mul esialgu polnud, kuna pere oli põhimõttega, et sinu töö on õppiminej ja töötada jõuab veel aastaid ja aastaid.

#3984606:

Kas sa tõesti arvad, et 18-aastane ei tea, et kiirtoit on ebatervislik?

Minu 18aastane laps arvas et hea on olla täiskasvanu. Ema enam ei saa keelata ja seletada et seda me ei osta, see on ebatervislik. Et nüüd ta saab lõpuks süüa kõike seda mida tahab. Vot siis sulle terve elu tervislike valikute õpetamist. Hea on vähemalt see et enamuses kasvades on ta söönud kodus tehtud sööki ja see hurraa läheb tal vast varsti üle, kui isu täis saab.

Noh, sõltub.

Kui ei õpi ja ongi nö “täitsa täiskasvanu”, st käib põhikohaga tööl, siis peaks ka täitsa ise end majandama, aitaks tagatisrahaga ja algse sisustusega. Aga ikka toit, riided, arved peab suutma ise maksta – aitan ainult stardiga.

Kui aga õpib ja töötab osaajaga ja oleks muidu täitsa minu ülalpidamisel, siis räägiks läbi, ühikateema jne ja siis mõtleks edasi. Siiski toiduga peaks ta 100% iseseisev olema (st õpib ise majandama), pigem aitaks siia ka kallimate kulutustega, mis nagunii ise maksaksin ise (nt uus arvuti või talvejope jne). Aga just igapäevakulud peaks ta ise kandma.

Kui TA ikka tagab aidata, siis soovitan rahaga – et nt annad talle iga kuu lisaks n summa, aga ta peab õppima eraldi elades 100% kindla rahasummaga hakkama saama. Sh tasub mõelda summa järk-järgulist vähendamist, et ta õpiks võimetekohaselt elama ( et noh, 30aastasele ei anna ju taskuraha).

Mina kolisin 15a teise linna kooli tõttu, nii et vanust ei põeks. Pigem finantspool, et kas vanem peaks rahaliselt igakuiselt toetama töötavat last