Esileht Koolilaps 18-aastane laps tahab kolida eraldi elama. Kuidas suhtuda?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 100 )

Teema: 18-aastane laps tahab kolida eraldi elama. Kuidas suhtuda?

Postitas:
Kägu

Kas ka 20-25 a Tartus elavale tütrele hakkad kulleriga õunu saatma?

Olen teemaalgataja.

Ei, selles vanuses enam mitte. 20-aastasel on loodetavasti juba nii palju mõistust peas, et talle antud söögiraha eest tõepoolest toitu osta, mitte aga täishinnaga Nike tossud ja nädalajagu burgereid.

Millegipärast on see teema pöördunud minu tümitamiseks ja naeruvääristamiseks seetõttu, et kavatsen tütrele toitu tellima hakata.

Teema tegelik mõte – 18-aastase kodunt ärakolimine – on üldse ära kadunud. Õnneks on siin siiski ka paar minu moodi mõtlevat inimest, kelle jaoks ei ole tore ja normaalne,  et 18-aastane gümnaasiumis õppiv laps ilma mingi arusaadava põhjuseta (või õigemini  põhjusel “Kati ka kolis”) eraldi elama tahab asuda.

Aitäh teile kõigile kaasa mõtlemast, ma arvan, et rohkem ma sellel teemal siin enam ei kirjuta.

+10
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keelamine jah midagi ei anna, aga v-o annab teha plusside-miinuste tabelit (kodus ja oma üürikas elamise kohta). Lisaks muule saab siis aru ka, mis teda nii väga omaette elama tõmbab. Ehk on mingid väiksed muudatused, mis ei võta ülejäänud perel tükki küljest, aga laps saab siiski keskhariduse väiksema vaevaga kätte.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei pruugi see ühikaelu ka nii hull olla, mul laps juba teist aastat sama toakaaslasega, sobivad hästi. Kahe tea peale on ühine köök, duširuum oli vist toa ehk kahe üliõpilase peale. Eelmiste boksikaaslastega sai ka hästi läbi, sela aastal on kõrvaltoas vaid üks elanik ja temaga ka suhted head. Ühikas on kõik hinnas, elekter, vesi, internet, pasumasina kasutamine. Sama raha eest mingit normaalset üürikat ei saaks, kui kamba peale üürida siis tuleks ikkagi kommunaalid lisaks maksta. No ja sealt kambast ei pruugi ka kõigiga sobida kui igapäevaselt koos elada.

Kui laps oleks kodulinna õppima jäänud, siis oleksime talle võimaldanud ka omaette elamist koos komminaalide tasumisega + sama suur söögiraha nagu praegu maksame. Meil oleks selline võimalus olnud, ilma et oleksime pidanud üüriraha maksma.

Gümnaasiumiõpilase eraldi elamist pigem ei poolda, lõpetab kooli ära, hakkab ise teenima, siis kolib eraldi elama

Ühikatuba või ühikaboks ei ole omaette korter.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta välja kolib, siis ei ole see enam teie hoolitseda. Oma tuba, oma luba ja ise teab, mida sööb. Kuidagi veider tunduks eraldi elavale täisealisele lapsele hakata oma “tervislikku toitu” ette tassima. Kui elab oma elu, on ka tema oma asi, mida ta sööb. Sinu juurikad lendavad ilmselt kohe prügikasti kui enda järelt ukse sulged..

Kodus olles ta neid juurikaid ja puuvilju sööb küll, kui keegi need koju toonud on. Ise ta neid tõesti ei ostaks, aga kui olemas on, siis sööb.

Ma olen ka seda meelt, et vanemate asi ka kodunt välja kolinud lapse eest kuni õpingute lõpuni hoolitseda (st normaalajaga õpingute lõpuni, kahtlemata oleks mu suhtumine teine 30-aastase eluaegse õppuri puhul).

Üks asi on õpingute tõttu teise linna kolimine, teine asi niisama lõbu pärast vanematest (samas linnas) eraldi kolida.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas plusse ja miinuseid jagada, kui ratsionaalsuse varjutab emotsioon. Nagu reisimine. Raha pole,aga tahan ja sean prioriteedid teiseks ja lähen.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Su küsimus “kuidas suhtud”, on naljakas, sest sul on kindel arvamus olemas ja seda ei muuda.

Inimene tahab vabadust. Ja sul puudub selle üle kontroll. Ja ta ei tahagi olla sinuga. Ajab närvi.

Aga seda pidid sa ju ometi teadma juba enna lapse sündi.

Mida rohkem sa üritad kontrollida, seda vähem ta sinuga räägib.

Ja ära päri, miks. See on nõme.

+6
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul kolis just 16 saanud tütar teise linna õppima. Ei ole mingeid pinnakaid. Koolitöid on nii palju, et selleks aega ei jääks ka. Toitub normaalselt.

Mul pole probleemi eraldi kolimisega, aga siis ikka seal, kus võimalik, maksimaalselt iseseisvaks. Regulaarseid toidukotte mult ei saa. Inimene, kes kodus sööb juurikaid, ei pruugi seda üldse teha siis, kui üksi elab. Mul on toidu poolest selline vaatenurk, et see käib iseseisvumise juurde, õpid ka selle selgeks, et mida poes müüakse ja mida sellest teha saab. Esimene aasta hakkab täis saama. Võin senisega rahule jääda.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paistab, et noor inimene ei suuda sellise káigu mõju pikaajaliselt ette hinnata. Ta jõuab iseseisev olla terve elu, aga hetkel on õppimine kõige olulisem. Tal kulub korraliku hariduse omandamiseks veel vähemalt kuus aastat, kui mitte kauem. Väga keeruline ja ka tervist tappev on õppimise kõrvalt töötada, midagi lõpuks kannatab. Ka magistris võiks pühenduda enda erialasele arendamisele. Kas tütar ei tahagi tulevikus korralikku tööd ja stabiilsust?
Mina pidin kõigega üksi hakkama saama, see tunne, et saad loota ainult iseendale on tegelikult väga raske. Miks küll need lapsed, kellel kõik olemas, ei oska seda hinnata?
Vanematel on kohustus üleval pidada kuni 21-aastast õppivat last.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paistab, et noor inimene ei suuda sellise káigu mõju pikaajaliselt ette hinnata. Ta jõuab iseseisev olla terve elu, aga hetkel on õppimine kõige olulisem. Tal kulub korraliku hariduse omandamiseks veel vähemalt kuus aastat, kui mitte kauem. Väga keeruline ja ka tervist tappev on õppimise kõrvalt töötada, midagi lõpuks kannatab. Ka magistris võiks pühenduda enda erialasele arendamisele. Kas tütar ei tahagi tulevikus korralikku tööd ja stabiilsust?

Mina pidin kõigega üksi hakkama saama, see tunne, et saad loota ainult iseendale on tegelikult väga raske. Miks küll need lapsed, kellel kõik olemas, ei oska seda hinnata?

Vanematel on kohustus üleval pidada kuni 21-aastast õppivat last.

Täpselt samad sõnad – miks noored ei oska tänulikud selle üle, et nende ainus töö peaks olema õppimine ja kogemuste omandamine? Loomulikult on hea kui on olemas tööots, kuid olgem ausad, lihttöö kõrvalt ei jõuta korralikult õpingutele pühenduda ja perspektiiv kipub selles vanuses kergelt kaduma. Hariduse omandamine peaks prioriteet olema.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

#

Aga, kas ta tõesti ise hoomab, kui kallis reaalselt see üksi elamine on?

Et olete rääkinud, et lisaks üürile on kommunaalkulud, mis võivad ka samapalju olla (tihti ei luba üürileandja energia vms pakette muuta, sõbranna just maksis nii börsi hinnaga 700 elektrit, kuna üürilepingus oli, et elektripaketti ei tohi vahetada, vaid on omaniku nimel) .

Lisaks teleka/internet/telefon pakett.

Mainisid, et uus kodu kaugemal koolist, kas ta on valmis, siis ärkama varem, arvestama ummikuid jne. olenevalt asukohast võivad nii tulla ka transpordikulud.

Lisaks, et kui midagi juhtub üürikas, kas on valmis tasuma need?  Kes vastutab jne. Kas tal lastakse üksi nii üürida üldse, sest paljud ei taha nii noori, sest teada on, et peod vms võivad tulla.

Lisaks, kui probleeme üürikaga, naabritega, kas on valmis tegelema nendega? Koristama igapäevaselt?

Mina vanemana küll seda ei tasuks ja ei aitaks, kui kodus võimalused olemas ja laps veel koolis.  Üksi elamine on luksus ja vanem ei pea seda tasuma. Üks asi on, kui mujale kooli/linna, aga kodulinnas küll mitte.

 

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki siis see välja kolimise ja korteri üürimise idee on eakaaslaste surve? Peer pressure, inglise keeles?

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui tegu oleks minu 18a lapsega, siis annaks valida kahe variandi vahel:

1. elab kodus edasi ja käib koolis, soovi korral võib ka veidi tööl käia, kui töö õpinguid ei sega

2. kui nii väga soovib, siis koligu iseseisva elu peale, aga sel juhul lõpeb igasugune vanematepoolne toetus: täiskasvanud üksi elav inimene peab olema suuteline end oma palgast ise ära elatama. ei mingit lisataskuraha ega söögiraha. ainus, millega võib väljakolimisel arvestada, on mõned majapidamises vajalikud esemed, nö kaasavara (voodipesu, nõud, paar potti-panni)

tegelikult on ka kolmas variant, mida minu enda 20+ võsuke teeb: elab (tudengina) vanematekodus (suur maja) edasi. käib kooli kõrvalt tööl ning panustab veidi ka omalt poolt kodusesse majapidamisse (teeb osa majap.töid, ostab oma palgast korra kuus sügavkülma täis, maksab oma interneti- ja autokulud jne)

+12
-7
Please wait...

Postitas:
leeni

mina ei lubanud oma gümnaasiuminoorel kodust välja kolida (meil oli see teemaks 9. klassis – et tema läheb gümnaasiumisse ja tahab siis korterit üürida). mina mingit rahajuttu ei ajanud, lihtsalt ütlesin, et gümnaasiumi lõpuni võiks kodus elada ja ülikoolis läheb omaette kui soovib.  samas pole ma ka tema käike väga rangelt kontrollinud ega kunagi kisa teinud, kui ta gümnaasiumi ajal oma püsiva parteneriga on meil ööbinud  või kodust väljas mõne öö ööbinud või khm.. natuke purjus koju tulnud. reeglid olid enam-vähem sellised, et vastu koolipäeva magatakse kodus ja kooliasjad peavad korras olema.

mis selle 18aastase lapse välja kolimise tegelik motivatsioon on? tahab ehk salaja poiss-sõbraga kokku kolida või oled väga range tema elu kontrollimise osas?

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mida teie minu olukorras teeksite, kui tütrel minna lasta ei tahaks, aga tagasi ka hoida ei saa.

TA, sa ise küsid – “mida teeksite”. Ja siis solvud ja haavud, kui sulle öeldakse, mida tehtaks. Võimalik, et solvud ja haavud samamoodi oma tütre arvamuste ja soovide peale, kui need sinu omadega kokku ei lähe, ja sellest omadusest endas tuleks kuidagi üle olla.

Seda teeksingi:

– lubaksin minna;

– julgustaksin ja kiidaksin, lootuses, et saab sellest innustust rohkem pingutada ja näidata, et ta on tõesti nii tubli, nagu teda usutakse olevat;

– ütleksin, et usun, et ta saab hästi hakkama – aga kui hätta satub, ärgu kartku ütelda ja oleksin iga kell valmis abistama, kui häda pole just totaalsest hoolimatusest ja vastutustundetusest tekkinud – igaüks teab ise, kas tema lapsest on sellist hoolimatust oodata või mitte;

– ei üritaks tema toiduvalikut mingil viisil juhtida, v.a et külla minnes võtaksin suure kotitäie tervislikku ja maitsvat kraami külakostiks kaasa;

– toetaksin rahaliselt vähemalt selles mahus, nagu kodus tema peale kulub, aga võimalusel veidi rohkem;

– arutaksin temaga hoolega läbi, mis kohustused ja vastutus iseseisva korteri üürimisega kaasneb, nt selle, et mõistlik oleks kui mitme kuu üür on tagavaraks, räägiks selgeks, mis asi on tagatisraha, kuidas käituda naabritega, korteriomanikuga jne.

+4
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Omal ajal lõpetasime gümnaasiumi ju 17-18-aastaselt. Mina olin just 18 saanud, kui teise linna ülikooli läksin. Tundus täitsa paras vanus iseseisva elu peale minekuks. Kui vaatasin oma poega, kui ta gümnaasiumi viimasel aastal veel kodus elas, siis tundus et ta parema meelega elaks juba omaette ja see tundus ka normaalne.  (aga rahaliselt polnud mõttekas eraldi elama minna, pealegi meil on suur maja – läks aga kohe pärast kooli lõppu)

Nii et mina ei keelaks, kui see rahaliselt mõeldav on.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõigepealt võiks kooli ära lõpetada. Kutseharidus ja kindel amet võimaldaks iseseisvamalt hakkama saada. Ainult gümnaasiumiharidusega pole midagi peale hakata ja riskid on suured, et kool jäetakse pooleli, sest iseseisev elu ja vanemad kutid tunduvad lahedamad. Kui minnakse teise linna kutsekooli või kõrgkooli, siis tuleb majanduslikult toetada. Samas linnas, iseseisvat elu prooviv noor võib saada vanemate toidumoona ja kommunaalide maksmise näol kinnitust, et pole täiskasvanu elul midagi häda, täitsa hästi elab ära ja miks mitte hakata mõne kutiga koos elama, pere luua? Kui käiakse tööl ja makstakse kulude eest täiel rinnal, tekib tõdemus, et vanemate juures oli lihtsam ja pole nii lihtne, kui täie rauaga tuleb kõige eest ise maksta.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

toidu, riided-jalatsid, hügieenitarbed ja majapidamiskaubad telliksin talle kulleriga või peaks ta neid (praegusest) kodunt võtmas käima.

Milleks see on vajalik? Näidata, et iseseisev elu tähendab poolenisti vanemate toetust ja abi? Kui on võimalik valida, kas elada samas linnas koos vanematega või iseseisvalt, siis tuleks noorel ikka kõige ise maksta. Vanad riided, mõned majapidamistarbed saab kaasa, aga jooksvad kulud peaks oma palgast tasuma. Toetama peaks siis, kui minnakse teise linna õppima, sest kodulinnas pole vastavat eriala võimalik omandada.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis on sellise suure iseseisvussoovi taga?  Kui noor ei oska põhjendada, miks ta midagi teha tahab, ei ole ta ka piisavalt küps, et välja kolida. See jutt, et mingi tüdruk trennist ütles ja kolis, poleks minu jaoks mingi argument. Välja kolimine tuleks kõne alla, kui tõesti on elumuutev olukord, läheb näiteks ülikooli, või ootamatult kohtab eluarmastust ja abielluvad ja oma pesa vaja vms. See, et mingi tüdruk trennist kolis, poleks tõsiseltvõetav argument.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mis mõttes tellid talle majapidamisasjad ja toidu kulleriga või peab neil teie koju järele tulema? Milleks enda ja tütre elu keeruliseks teha? Annad selleks teatava summa, millega väga suurelt elada ei saa ja ise vaatab, millele kulutab ja kuidas majandab – nii ta õpibki majandama ja kalkuleerima.

Taskuraha 150 eurot kannan tütrele üle ka edaspidi, minu meeles see ei ole väike summa.

See, miks ma põhitoidu ja majapidamistarbed ise tellida kavatsen, ei ole mitte kiusu ajamine, vaid enda last teades toituks ta muidu ainult saia sisaldavast kiirtoidust. Kui tellin talle puuvilju, aedvilju ja lihtsalt valmistatavaid toiduaineid, siis tean, et ta neid sööb ja teeb endale ise ka mingi toidu. Ainult raha andes toituks tal igapäevaselt ainult Hesburgerist ja Subway saiadest.

kuidas  sa kindel oled, et sinu ostetud toit lõpuks prügikastis ei maandu?

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Ei, selles vanuses enam mitte. 20-aastasel on loodetavasti juba nii palju mõistust peas, et talle antud söögiraha eest tõepoolest toitu osta, mitte aga täishinnaga Nike tossud ja nädalajagu burgereid. Millegipärast on see teema pöördunud minu tümitamiseks ja naeruvääristamiseks seetõttu, et kavatsen tütrele toitu tellima hakata. Teema tegelik mõte – 18-aastase kodunt ärakolimine – on üldse ära kadunud. Õnneks on siin siiski ka paar minu moodi mõtlevat inimest, kelle jaoks ei ole tore ja normaalne,  et 18-aastane gümnaasiumis õppiv laps ilma mingi arusaadava põhjuseta (või õigemini  põhjusel “Kati ka kolis”) eraldi elama tahab asuda. Aitäh teile kõigile kaasa mõtlemast, ma arvan, et rohkem ma sellel teemal siin enam ei kirjuta.

Kuidas see mõistus äkitselt siis 20-aastaselt pähe peaks tulema kui enne on kõik ette ja taha ära tehtud? Vastajad üritavad sulle selgeks teha, et iseseisvuda soovivale lapsele ei tasu hakata toidukotte tellima. Annad talle iga kuu kindla summa ning majandab end sellega ise. Ja kui raiskabki mõttetuste peale, siis õpib oma vigadest.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mina arvan, et sul on tubli laps ning väljakolimise taga ei ole ka liigne vanemapoolne “sekkumine” lapse ellu. Toidutellimise mõttest saan ma täiesti aru. Mäletan ise, kuidas ma tubli ja korraliku üliõpilasena tahtsin ikkagi liiga palju vanematelt saadud toiduraha mingiteks muudeks asjadeks kulutada ning kokkuvõttes toitusin suvalistest asjadest.

Kui jutuks on tulnud see, et aasta pärast niikuinii Tartusse õppima minnakse, siis mina ise esimeses järgus üritaksin siiski rääkida, et ehk ei ole mõtet seda viimast aastat edasi-tagasi kolimise peale raisata. Kasutagu üüriraha mõnel muul otstarbel, näiteks kasvõi reisimise. Pisut tekitab küsimust ka see, et kas tegu on väga andeka lapsega, kes kodus õppimisele eriti tähelepanu ei pea pöörama, et jõuab ka kooli kõrvalt nii palju tööd teha, et see õppimist ei sega. Enda tuttavate laste pealt näen, et õppimist on gümnaasiumis ikkagi palju ning kui lisaks veel mõni hobi ka, siis tööks aega ei jääks. Välja võiks tuua ehk ka selle, et 12 klassis seisavad siiski ees riigieksamid, millest ju sinna ülikooli saamine ka sõltub. Kas laps on üldse kindel, et ta jõuab töö kõrvalt piisavalt õpingutele pühenduda?

 

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olin 17, kui sõpradega linna kolides korterit jagasime, 18 a üürisin pisikese korteri ise, käisin õhtuti tööl ja päeva koolis. Keegi kuskil millegiga ei toetanud. Praegu 38 aastasena tunnen, et nii hea, sain tugeva põhja ja iseseisvuse kiiresti. Oma kahele pojale räägin ka seda, et iseseisvus on hea, tasapisi juba suunan, et nad ikka võiks 18-19 a proovida omaette elada, kasvõi teises linnas koolis vms. Välismaale ülikooli minna jne. Maailma näha. Ma väga loodan, et olen nad 18 aastaseks saanuna piisavalt iseseisvad, et saavad vajadusel ise hakkama. Muidugi toetame mehega, ja nad teavad seda, kuid siiski on meie kui vanemate eesmärk lapsi toetada iseseisvumisel, ka emotsionaalsel tasemel, mitte ainult majanduslikul. Julgustada, rääkida erinevaid kogemus lugusi, nii häid näiteid kui halbu.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie hiljuti 18-aastaseks saanud tütar on rääkinud, et tahab kolida eraldi elama. On endale juba korteri ka välja vaadanud, mida ta üürida kavatseb. Kusjuures teises linna otsas, meie kodust ja koolist kilomeetrite kaugusel.

Inspiratsioon selleks tuli trennikaaslaselt, kes samuti 18-aastaseks saades eraldi korteri üüris ja kodunt välja kolis, kusjuures väljakolimise põhjustest ei saa ma aru ei enda lapse ega tema sõbranna puhul.

Elame täiesti tavalises 4-toalises korteris, tütrel on eraldi tuba. Kodutöödega teda väga koormanud ei ole, alati oleme võimaldanud käia trennides, huviringides, erinevatel üritustel. Süüa saab seda, mida soovib; kisa-kära-karjumist ja mingit liiki vägivalda meie peres pole. Peres on ka noorem laps, nii et ahistava kanaemana ma enda meelest ei käitu.

Tütar käib kooli kõrvalt ka tööl (vabatahtlikult, meilt selleks mingit sundi ei ole, pigem oleme mures, et puhkeaega jääb väheks) ja selle raha eest ta siis korterit üürida kavatsebki.

18-aastane on vanuse poolest küll juba täisealine ja keelata ju võime, aga ega minejat kinni ei hoia. Ja samas on meil ikkagi tema kui gümnaasiumiõpilase suhtes ülalpidamiskohustus ja ka vastutus.

Ei oskagi seisukohta võtta, kas peaksin tütart iga hinna eest tagasi hoidma (ei tea ainult, kuidas) või laseksin tal siiski minna ja iseseisvat elu proovida. Üüri ja kommunaalid peab ta küll ise maksma (seda ta palk ka võimaldab), toidu, riided-jalatsid, hügieenitarbed ja majapidamiskaubad telliksin talle kulleriga või peaks ta neid (praegusest) kodunt võtmas käima. Söögiraha ma eraldi anda ei kavatse, kuna ise ostes tean, et tütrel on olema “päris” toit, mitte ei kuluta seda riiete või rämpstoidu peale.

Mida teie minu olukorras teeksite, kui tütrel minna lasta ei tahaks, aga tagasi ka hoida ei saa. Olen selle iseseisvussoovi pärast ikka päris mures – eelkõige kardan, et kannatab õppimine ja muretsema paneb ka see, et ta ikka õhtul normaalsel ajal koju jõuaks, magama läheks ja kooli jõuaks. Mehe seisukoht on, et las läheb, aga peab ise hakkama saama ja küll ta siis varsti kodus tagasi on. Ma saan mõistusega võttes ka aru, et 18-aastast inimest luku taga ei hoia, aga ikka on nii kurb, et meie laps meiega enam olla ei taha. Teadsin küll, et peale gümnaasiumi lõpetamist on tütrel plaan Tartusse õppima minna ja siis on lahkumine loomulik, aga et juba 11. klassis koos perega elada ei taha, on minu jaoks kurb ja tunnen end läbikukkunud emana.

Täiesti normaalne asjade käik ju. Ta on täiskasvnud inimene ja soovib oma elu alustada.  Võta asju mõistusega ja toeta oma tütre iseseisvumist. Pigem ole õnnelik, et oled iseseisva inimese üles kasvatnud, kes on arukas…

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis on sellise suure iseseisvussoovi taga?  Kui noor ei oska põhjendada, miks ta midagi teha tahab, ei ole ta ka piisavalt küps, et välja kolida.

Selle taga on tunne, et ema ahistab. Isegi sellega, et teab täpselt, millist toitu ma pean sööma. Aga loomulikult ei taha ta emale seda otsesõnu öelda. Lase oma lapsel vigu teha ja nendest vigadest õppida. Toeta teda siis kui ta tuge vajab, aga mitte ära hoia nagu “sitta pilpa peal”. Lõppude lõpuks- sinu laps, sinu suhted. Tütar on sul tubli, küllap tema ka tulevikus endaga hakkama saab, aga sinul saab olema valus kogemus, kui ta lõpuks ennast sinu küljest lahti tõmbab.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas ka 20-25 a Tartus elavale tütrele hakkad kulleriga õunu saatma? Kui ta 18a eelistab kiirtoitu, siis mis aasta-kahe pärast muutub?

Hmm, kusjuures mina üliõpilaspõlves isegi teadsin ühikas elavat neiut, kelle perekond tegi just nii: saatis teisest linnast Cargobus-iga mitu spordikotitäit toitu. Neiu oli selline, kes suhtus “söömine on mõttetu” ja oli valmis raha kõige muu peale kulutama ja siis enam-vähem nälgima. Kui aga toitu saadeti, siis tassis kotid ühikasse ja sõi (ära ei visanud). Mis pärast ülikooli lõpetamist edasi sai, ei oska öelda.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes selle Tartu ühika eest maksma hakkaks siis, kas teie? Miks mitte siis juba jääda koju elama ja käia tööl edasi, koguda oma korteri sissemaksuks raha, kui see Tartu teda nii väga kutsub?

Mis korterist ühikasse kolimisest teie tütar räägib, kas ta üldse ette kujutab, mis on ühikaelu? Toa jagamine võõraga? Palju erinevaid isiksusi erinevate harjumustega, ühine köök ja dushiruum?

Mis te seda ühikaelu nii dramatiseerite? Palju isiksusi erinevete harjumustega? Jah, aga tudengiealine on ju noor ja kohanemisvõimeline inimene! Ega siis eluks ajaks pea ühikasse jääma.

Sageli on tunduvalt parem valik pidada tudengil ühikakohta või üürituba (mida võib maksta ise mingist väiksest tööotsast või maksavad vanemad või siis vähemalt, kui oma tööotsaga viltu veab, on vanematel võimalik see toa/ühikakoha üür ikka anda), jõuda õppekavaga ilusti edasi ja lõpetada ülikool õigel ajal. Kui hakata palju suuremat rahasummat eraldi korteri üürimisse “sisse tapma”, mille teenimiseks tuleb korralikult raha teenida, mis võib tähendada, et põhiaur lähebki sinna ja õpingud jäävad venima.

Mäletan, et kunagi minu puhul ka muretseti “kuidas sa seal ühikas hakkama saad”. No ma olin vaiksemapoolne ja mitte kõige sotsiaalsem, aga see “sa ei saa ühikas hakkama” oli minu jaoks ikka liig mis liig. Isegi natuke solvav, nagu oleks öeldud et lootusetu möku, kes ei oska enda eest seista vms. Mõtlesin, et ärge nüüd mind nii maha ka tehke, nii lootusetu ma nüüd ka ei ole! Ja läksin justnimelt ühikasse teise linna, mitte ei jäänud koju. Midagi hullu ei juhtunud, hakkama sain nii nende erinevate isiksuste, õppimise kui ka mulle antud rahaga majandamisega. Muid kohustusi mul esialgu polnud, kuna pere oli põhimõttega, et sinu töö on õppiminej ja töötada jõuab veel aastaid ja aastaid.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga miks see soov teise linna ja kasvõi ühikasse kolida nii suur on?

Ei tea, lihtsalt mingi tõestamise soov – et isegi minusugune vaiksem tüdruk ei ole lootusetus emotsionaalses sõltuvuses vanematest, suudab eraldi ja üksi võõraste keskel olla, saab ise oma aja planeeritud, asjad aetud jne.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas sa tõesti arvad, et 18-aastane ei tea, et kiirtoit on ebatervislik?

Minu 18aastane laps arvas et hea on olla täiskasvanu. Ema enam ei saa keelata ja seletada et seda me ei osta, see on ebatervislik. Et nüüd ta saab lõpuks süüa kõike seda mida tahab. Vot siis sulle terve elu tervislike valikute õpetamist. Hea on vähemalt see et enamuses kasvades on ta söönud kodus tehtud sööki ja see hurraa läheb tal vast varsti üle, kui isu täis saab.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teadsin küll, et peale gümnaasiumi lõpetamist on tütrel plaan Tartusse õppima minna ja siis on lahkumine loomulik, aga et juba 11. klassis koos perega elada ei taha, on minu jaoks kurb ja tunnen end läbikukkunud emana. Täiesti normaalne asjade käik ju. Ta on täiskasvnud inimene ja soovib oma elu alustada.  Võta asju mõistusega ja toeta oma tütre iseseisvumist. Pigem ole õnnelik, et oled iseseisva inimese üles kasvatnud, kes on arukas…

Saan aru, et tüdruk käib alles gümnaasiumis ja gümnaasium asub kodulinnas. Minu meelest on küll mõttetu raha kulutada eraldi korteri üürimise peale, kui vanemate juures on tasuta elukoht ja oma tuba olemas ja samas aasta pärast Tartusse kolides peab nagunii suuremate kuludega arvestama.

Tüdruk võib ju olla 18 täis ja iseseisev, aga arukas inimene mõtleks siiski ette ega tekita asjatuid kulutusi ei endale ega oma vanematele.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Noh, sõltub.

Kui ei õpi ja ongi nö “täitsa täiskasvanu”, st käib põhikohaga tööl, siis peaks ka täitsa ise end majandama, aitaks tagatisrahaga ja algse sisustusega. Aga ikka toit, riided, arved peab suutma ise maksta – aitan ainult stardiga.

Kui aga õpib ja töötab osaajaga ja oleks muidu täitsa minu ülalpidamisel, siis räägiks läbi, ühikateema jne ja siis mõtleks edasi. Siiski toiduga peaks ta 100% iseseisev olema (st õpib ise majandama), pigem aitaks siia ka kallimate kulutustega, mis nagunii ise maksaksin ise (nt uus arvuti või talvejope jne). Aga just igapäevakulud peaks ta ise kandma.

Kui TA ikka tagab aidata, siis soovitan rahaga – et nt annad talle iga kuu lisaks n summa, aga ta peab õppima eraldi elades 100% kindla rahasummaga hakkama saama. Sh tasub mõelda summa järk-järgulist vähendamist, et ta õpiks võimetekohaselt elama ( et noh, 30aastasele ei anna ju taskuraha).

Mina kolisin 15a teise linna kooli tõttu, nii et vanust ei põeks. Pigem finantspool, et kas vanem peaks rahaliselt igakuiselt toetama töötavat last

+3
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 100 )


Esileht Koolilaps 18-aastane laps tahab kolida eraldi elama. Kuidas suhtuda?