See on ikka lapse iseloomust ja ebaküpsest närvisüsteemist tingitud. Kui on emotsionaalne laps, siis nii ongi. Mul on 7-aastane kodus, kes oma elus on ainult loetud kordi maganud järjest öö otsa. Imikuna oli sama lugu, et ärkas mitu korda öö jooksul ja ma lihtsalt ei jaksanud ennast pidevalt voodist üles ajada, et teda uuesti magama saada. Võtsingi ka kaissu. Palju lihtsam, sain natukenegi ise magada. Esimest korda, kui ma tundsin, et ohhoo, ma olen vist saanud isegi öösel puhata, oli siis, kui laps oli juba 2-aastane.
Meil oli kaua unepaanikat, eluaeg on maganud väga rahutult. Ei aidanud öise tissitamise lõpetamine ega päevaunede lõppemine. Ta oli 1a7k vana, kui esimest korda päeval enam lihtsalt magama ei jäänud; kui olin juba poolteist tundi vaeva näinud, siis loobusin. Kuu aega oli päev otsa üleval, siis hakkas sõimes käima ja siis saime taas päevaund. Kui 2,5 oli, siis jäidki kodused päevauned ära, ainult lasteaias magas. Aga sealtki kuulsin pidevalt, et väga kaua vähkres, enne kui vagusi jäi. Vahel jäi ainult pool tundi enne äratamist magama.
Praegu magab ka rahutult, küll naerab unes, vahel on midagi öelnud, keerab, sahmib, taob ennast vastu seina pidevalt ära, mitu korda on voodist maha kukkunud. Tihti käib kord öösel pissil. Neuroloog ütles mulle kohe esimesel korral, kui temaga selles ettenähtud korralises kontrollis käisin, mis esimesel eluaastal tehakse, kui ma õigesti mäletan, et “emotsionaalne laps”. Kui jalad alla sai, ta mul enam üle poole minuti rahulikult süles paigal ei püsinud, ikka oli vaja kuhugi ronida või minna, midagi teha.
Nii et pole parata, mõni ongi rahutum hing, tuleb leppida. Sellisele on väga hea, kui on kindel režiim ja aeg-ajalt tuleb pakkuda eakohaseid pusimist nõudvaid ülesandeid, et õpiks keskenduma ühele asjale ja ei hüpleks ühelt tegevuselt teisele. Ja eks niisugused lapsed nõuavad ka palju vanemate tähelepanu, mis on suhteliselt väsitav, aga mis teha. Ja siin pole tegemist mingi tähelepanuhäirega vms, lihtsalt iseloom selline peru.