Miks neid tavaperesid siis riik ometi nii suure summaga abistama peab. Kui üksikvanemad ja puudega laste vanemad kordi väiksema riigiabiga toime peavad tulema.
Kui suur on sinu meelest see “nii suur summa” tavaperedele? Lastetoetus on kõikidele lastele ühesugune summa. Vanemahüvitise suurus sõltub vanema palgast. Üksikvanema toetus ja puudega laste vanematele makstakse lisaks lastetoetusele veel täiendavalt juurde. Jah, need summad ei ole suured, aga need on lastetoetusele lisaks, mitte ei ole nii, et tavapered saavad palju ja üksikvanemad kordi vähem.
Lihtsalt “tavaperedes” on võimalus taotleda lapse isalt elatist (väga suur summa) või halvemal juhul riiklikku elatisabi (samuti arvestatav raha). Doonorspermaga lapse saanud peres see võimalus puudub. Selles mõttes ei ole tegemist võrdse olukorraga.
Lapsi ju kasvatataksegi ise ega halata (oled Sa kuskil näinud mõnd üksikvanemate protestimiitingut), aga veidigi võrdsemaks teha neid toetusi teistega, kellel isapoolne tugi olemas, nüüd ka mingi ebaõiglus poleks.
Kui nii võtta, siis mis on riigi seisukohast parem valik? Kas see, et sobivat meest mitteleidnud ja kõlbmatuga mitteleppiv, üldjuhul haritud ja vähemalt keskmise sissetulekuga naine jätab lapsed üldse saamata? Saab nad mingi suvalise alkohoolikust jorsiga? Või ikkagi sünnitab üksi ja kasvatab oma lapsed tublideks inimesteks? Riigi seisukohast on ilmselgelt viimane variant eelistatavam. Ja raskusi on sellel teel niikuinii küll ja küll.
Vabatahtlikult saavad lapsi kõik pered, selle koha pealt pole küll põhjust doonorsperma kasutajatele etteheiteud teha. Ainult mõnede jaoks on see teekond raskem ja mõnede jaoks lihtsam.
See võimalus puudub kõikides peredes, kus lapsel isa ei ole (ei ametlikult ega ka reaalselt). Põhjuseid on mitmeid, doonorsperma on üks valik. Aga võib tõesti olla õnnetu juhus, kogemata rasestunud. Või siis naine otsustab teadlikult üksikemaks saada, ainult doonorsperma asemel siis konkreetset meest selleks kasutades. Või siis tõesti on olnud mehe valik nii vale otsus (nt siin eelpool oodud näide, et muutus raseduse ajal vägivaldseks), et õigem on seda isa ametlikult mitte registreerida. Jne. Kõik need variandid tähendavad seda, et naised on oma lastega üksi ilma elatise või elatisabita. Pole siin mõtet sellele doonorspermale rõhuda vaid rääikida siiski üleüldiselt neist, kelle lastel pole ametlikult isa registreeritud.
Ja kui rasestumise raskusest rääkida, siis on palju neidki kel vaatamata partneri olemasolule on raske rasestuda ning tehakse korduvaid ja korduvaid kunstlike viljastamisi läbi. Nii et ka ses mõttes ei ole see doonoriga lapse saamine nüüd mingi ülieriline asi, mida peaks toetama. Ilmselt on isegi doonorspermaga kunstliku viljastamisega rasestumine lihtsam, kui paari sees kunstliku viljastamisega, sest paari sees on konkreene mees ja tema sperma, sõltumata sellest, kui elujõulised need spermatosoidid on. Doonorspermaks valitakse ikka viljastumisvõimelist spermat.