1a3k laps ei saa üldse üksinda oldud ja vingub pidevalt. Kodus ma midagi tehtud ei saa ilma karjumiseta. Iga kord, kui ma üritan midagi teha, karjub ta mul jalgade juures ja tahab sülle. Ja ma ei räägi hobidega vms tegelemisest vaid täiesti tavalistest asjadest: hommikune pesu, söögi tegemine, peale sööki koristamine, juuste kammimine, riiete vahetamine jne. Rahul on ta ainult siis, kui istun temaga koos põrandal. Enamus aega ta siis ronib mu otsas või mängime koos millegagi. Ja nii meie päevad on juba üle aasta möödunud ja ootan seda maagilist aega, millal peaks kõik kergemaks minema, nagu öeldakse. Isegi kui ma lähen korraks teise tuppa mõnda asja viima/tooma kiirustab ta mulle nuttes järele ja tahab sülle. Kui hakkame õue minema ja otsin talle riideid, ta samal ajal nutab. Süüa ma üritan väga kiiresti valmivad toite teha, sest muidu ta röögiks lihtsalt kogu selle aja. Ma olen talle köögi sahtlid turvaliseks teinud, kust ta võib kõiki asju välja võtta ja neid vaadata. See hoiab teda ehk minuti tegevuses, siis jälle nutab ja tahab sülle. Ma ei poolda teleka vaatamist, aga olen talle multikad mängima pannund, et saaks ise midagi muud teha. Kuid kohe, kui ma hakkan midagi tegema, tuleb ta nuttes mu juurde. Kui niisama temaga koos istun, ta isegi vaatab neid nii 10 minutit. Isegi samas toas ei tohi ma midagi muud teha. Üldse on ta väga valju häälega elav laps. Õues talle meeldib ringi kõndida ja kodust väljas pool käitub enam vähem normaalselt. Mängutubades ta ei tee minust väljagi. Koristada ja muud üritan teha õhtul, kui mees kodus. Paraku tähendab see seda, et mees peab temaga teise tuppa minema ja ukse kinni panema, muidu ta jookseb jälle nuttes minu juurde. Lõunauned ma pikutan temaga koos suures voodis, sest üksi ta magama ei jää ja kui ma vahepeal ära lähen, tajub ta seda, et mind ei ole ja tavalise paari tunni asemel magab pool tundi. Õhtuti jääb ta õnneks oma voodisse magama, aga paari tunni pärast tõuseb ka karjub nii kaua, kuni ma ta kaissu võtan. Siis magab mõne kiire ärkamisega hommikuni. Ma isegi ei unista enam ammu, et ma saaks sooja kohvi ära joodud, ma unistan, et ma saaks selle kohvi kasvõi külmana joodud.
Kas selline käitumine on sellises vanuses lapse puhul üldse normaalne? Loomulikult ma ei eelda meeletut iseseisvust, sest ta on siiski alles väike, aga 10 minutit omaette mängimist ei tohiks ju üle aastase puhul nii utoopiline nõudmine olla? Ehk kellelgi sarnane olukord olnud lapsega ja Lohutaks, et see kõik siiski möödub. Hetkel hakkab vaim väsima ja iga päev salaja nutmine on juba tavaline. Kellelegi hoida ka teda ei saa jätta, sest ta lepib ainult minu ja abikaasaga. Ma olen talle kogu aeg tähelepanu pööranud ja sülle võtnud ja suure osa ajast istungi temaga põrandal. Naabritest hakkab ka juba kahju, sest mingid asjad on siiski sellised, mille ma pean ära tegema, laps siis samal ajal röökimas. Mida ma küll valesti teen?
