Esileht Väikelaps 1a3k nutab ja klammerdub

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )

Teema: 1a3k nutab ja klammerdub

Postitas:
Kägu

1a3k laps ei saa üldse üksinda oldud ja vingub pidevalt. Kodus ma midagi tehtud ei saa ilma karjumiseta. Iga kord, kui ma üritan midagi teha, karjub ta mul jalgade juures ja tahab sülle. Ja ma ei räägi hobidega vms tegelemisest vaid täiesti tavalistest asjadest: hommikune pesu, söögi tegemine, peale sööki koristamine, juuste kammimine, riiete vahetamine jne. Rahul on ta ainult siis, kui istun temaga koos põrandal. Enamus aega ta siis ronib mu otsas või mängime koos millegagi. Ja nii meie päevad on juba üle aasta möödunud ja ootan seda maagilist aega, millal peaks kõik kergemaks minema, nagu öeldakse. Isegi kui ma lähen korraks teise tuppa mõnda asja viima/tooma kiirustab ta mulle nuttes järele ja tahab sülle. Kui hakkame õue minema ja otsin talle riideid, ta samal ajal nutab. Süüa ma üritan väga kiiresti valmivad toite teha, sest muidu ta röögiks lihtsalt kogu selle aja. Ma olen talle köögi sahtlid turvaliseks teinud, kust ta võib kõiki asju välja võtta ja neid vaadata. See hoiab teda ehk minuti tegevuses, siis jälle nutab ja tahab sülle. Ma ei poolda teleka vaatamist, aga olen talle multikad mängima pannund, et saaks ise midagi muud teha. Kuid kohe, kui ma hakkan midagi tegema, tuleb ta nuttes mu juurde. Kui niisama temaga koos istun, ta isegi vaatab neid nii 10 minutit. Isegi samas toas ei tohi ma midagi muud teha. Üldse on ta väga valju häälega elav laps. Õues talle meeldib ringi kõndida ja kodust väljas pool käitub enam vähem normaalselt. Mängutubades ta ei tee minust väljagi. Koristada ja muud üritan teha õhtul, kui mees kodus. Paraku tähendab see seda, et mees peab temaga teise tuppa minema ja ukse kinni panema, muidu ta jookseb jälle nuttes minu juurde. Lõunauned ma pikutan temaga koos suures voodis, sest üksi ta magama ei jää ja kui ma vahepeal ära lähen, tajub ta seda, et mind ei ole ja tavalise paari tunni asemel magab pool tundi. Õhtuti jääb ta õnneks oma voodisse magama, aga paari tunni pärast tõuseb ka karjub nii kaua, kuni ma ta kaissu võtan. Siis magab mõne kiire ärkamisega hommikuni. Ma isegi ei unista enam ammu, et ma saaks sooja kohvi ära joodud, ma unistan, et ma saaks selle kohvi kasvõi külmana joodud.

Kas selline käitumine on sellises vanuses lapse puhul üldse normaalne? Loomulikult ma ei eelda meeletut iseseisvust, sest ta on siiski alles väike, aga 10 minutit omaette mängimist ei tohiks ju üle aastase puhul nii utoopiline nõudmine olla? Ehk kellelgi sarnane olukord olnud lapsega ja Lohutaks, et see kõik siiski möödub. Hetkel hakkab vaim väsima ja iga päev salaja nutmine on juba tavaline. Kellelegi hoida ka teda ei saa jätta, sest ta lepib ainult minu ja abikaasaga. Ma olen talle kogu aeg tähelepanu pööranud ja sülle võtnud ja suure osa ajast istungi temaga põrandal. Naabritest hakkab ka juba kahju, sest mingid asjad on siiski sellised, mille ma pean ära tegema, laps siis samal ajal röökimas. Mida ma küll valesti teen?

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

1a3k laps ei saa üldse üksinda oldud ja vingub pidevalt. Kodus ma midagi tehtud ei saa ilma karjumiseta. Iga kord, kui ma üritan midagi teha, karjub ta mul jalgade juures ja tahab sülle. Ja ma ei räägi hobidega vms tegelemisest vaid täiesti tavalistest asjadest: hommikune pesu, söögi tegemine, peale sööki koristamine, juuste kammimine, riiete vahetamine jne. Rahul on ta ainult siis, kui istun temaga koos põrandal. Enamus aega ta siis ronib mu otsas või mängime koos millegagi. Ja nii meie päevad on juba üle aasta möödunud ja ootan seda maagilist aega, millal peaks kõik kergemaks minema, nagu öeldakse. Isegi kui ma lähen korraks teise tuppa mõnda asja viima/tooma kiirustab ta mulle nuttes järele ja tahab sülle. Kui hakkame õue minema ja otsin talle riideid, ta samal ajal nutab. Süüa ma üritan väga kiiresti valmivad toite teha, sest muidu ta röögiks lihtsalt kogu selle aja. Ma olen talle köögi sahtlid turvaliseks teinud, kust ta võib kõiki asju välja võtta ja neid vaadata. See hoiab teda ehk minuti tegevuses, siis jälle nutab ja tahab sülle. Ma ei poolda teleka vaatamist, aga olen talle multikad mängima pannund, et saaks ise midagi muud teha. Kuid kohe, kui ma hakkan midagi tegema, tuleb ta nuttes mu juurde. Kui niisama temaga koos istun, ta isegi vaatab neid nii 10 minutit. Isegi samas toas ei tohi ma midagi muud teha. Üldse on ta väga valju häälega elav laps. Õues talle meeldib ringi kõndida ja kodust väljas pool käitub enam vähem normaalselt. Mängutubades ta ei tee minust väljagi. Koristada ja muud üritan teha õhtul, kui mees kodus. Paraku tähendab see seda, et mees peab temaga teise tuppa minema ja ukse kinni panema, muidu ta jookseb jälle nuttes minu juurde. Lõunauned ma pikutan temaga koos suures voodis, sest üksi ta magama ei jää ja kui ma vahepeal ära lähen, tajub ta seda, et mind ei ole ja tavalise paari tunni asemel magab pool tundi. Õhtuti jääb ta õnneks oma voodisse magama, aga paari tunni pärast tõuseb ka karjub nii kaua, kuni ma ta kaissu võtan. Siis magab mõne kiire ärkamisega hommikuni. Ma isegi ei unista enam ammu, et ma saaks sooja kohvi ära joodud, ma unistan, et ma saaks selle kohvi kasvõi külmana joodud.

Kas selline käitumine on sellises vanuses lapse puhul üldse normaalne? Loomulikult ma ei eelda meeletut iseseisvust, sest ta on siiski alles väike, aga 10 minutit omaette mängimist ei tohiks ju üle aastase puhul nii utoopiline nõudmine olla? Ehk kellelgi sarnane olukord olnud lapsega ja Lohutaks, et see kõik siiski möödub. Hetkel hakkab vaim väsima ja iga päev salaja nutmine on juba tavaline. Kellelegi hoida ka teda ei saa jätta, sest ta lepib ainult minu ja abikaasaga. Ma olen talle kogu aeg tähelepanu pööranud ja sülle võtnud ja suure osa ajast istungi temaga põrandal. Naabritest hakkab ka juba kahju, sest mingid asjad on siiski sellised, mille ma pean ära tegema, laps siis samal ajal röökimas. Mida ma küll valesti teen?

Aopikene, sa kirjeldasid täpselt minu olukorda. Selle vahega, et mul aastane laps 🙂
Päev möödubki öösärgis, higisena, sassis juustega 😛 ei kurda.olen olukorraga leppinud. Tühja see koristamine.
Söögid sööme samal ajal- laps toolis sel ajal kui ma endale kohvi ja võileibasid teen.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Läbitud etapp.

Ära lase end lapse nutust häirida. Kui lähed teise tuppa, siis draama vältimiseks ütled laspele, et lähed käid korraks teises toas, kui tahad tule kaasa. Kui tead, et ta kindlasti tahab kaasa tulla,sisi kõnni aeglasemalt, et sa ei kao tal eest ära. Wc-s käiakse mingi aeg koos lapsega, see tavaline 😀 Hommikuse pesu ajal ka las laps olla seal vannitoas (ma ei saagi aru, miks ta seda nuttes peab tegema, kas sa üritad teda vannitoast tõrjuda? Kutsu juba eos kaasa, et ta ei nutaks).

Olen käinud dušši all juukseid pesemas nii, et vannitoa uks pärani, kardinat ees pole, lapsel (puhtad) kummikud jalas, et ei libiseks – nii saan mina end pestud ja laps ka rahul,e t emme kuskile ei põgene. (reeglina käisid dušši all ikka õhtuti kui mees kodus, aga vahel kui mees oli lähetuses või muul põhjusel tahtsin päeval pesta)

Beebidega on tavaline, kui söögitegemise ajal on laps süles. Juba suurem laps võib söögitegemist jälgida sinu kõrvalt söögitoolist või suurel toolil seistes või paljud teevad/ostavad ka spetsiaalsed servadega ronimispukid (meil küll hakkas laps selles liigselt turnima ja sai hoopsi tüliks).

Ja on olukordi, kus lihtsalt laps karjubki mõnda aega, kuni sa mingi asja ära teed. Nt laps tahab sülle – sina tahad hambaid pesta. Siis karjubki, kuni hambad on pestud. Midagi pole teha, lapsel on lubatud nutta ka ja iga lapse piiksule ei pea reageerima.

Ja on tegevusi, mille võid jätta tegemata, teha lapse uneajal või teha harvem või siis, kui mees ka kodus. Näiteks lugemine ja puhkamine. Koristamine. Õhtusöögi valmistamine, kui kellaajad võimaldavad. Või toidulaud natuke lihtsamaks, et ei tee väga keeruliseks asju ja eelistada ahjus, kus ei pea palju segama. Sel ajal ma tihti alustasin ka õhtusöögi ettevalmstusega natuke varem – just selle arvestsuega, et ma ei saa 30 mintuti järjest köögis koorida/hakkida, vaid jupphaaval. Kui mul ei õnnestunud ise süüa teha, siis midagi jõudsin ikka ära teha ja sisi mees koju jõudes tegi lõpuni või tegeles lapsega ja mina tegin lõpuni.

Ehk kokkuvõtlikult ära lase lapse igast nutust end häirida ja pigem suuna energia nutuhoogude ennetamisele kui nutuhoogude mahasurumisele, lohutamisele, järelepandmisele. Vaata, kuidas saad oma seniseid harjumusi ümberkorraldada, midagi lõdvemalt võtta jne

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul sama lugu 😃
Ja täpselt sama lugu ka magamisega 😃
Küll see möödub

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

pigem suuna energia nutuhoogude ennetamisele kui nutuhoogude mahasurumisele, lohutamisele, järeleandmisele

Selle võiks kohe välja printida ja seinale riputada 🙂

Üldse tasub oma emotsioonidega eeskuju anda, jääda rahulikult rõõmsameelseks (mis ei tähenda lapse mure tühistamist), mitte üritada nii palju lohutada (mida empaatilisem ema, seda kurvemat nägu selle juures teeb ja laps saab ainult hoogu juurde…)

Pikemaks tegutsemiseks soovitan sensoorset mängu – nt soe vesi ja jääkuubikud; igasugused segamised, valamised, köögiviljade pesemine söögitegemise ajal jne jne. Puhtaks ja kuivaks ei jää, aga rahu on majas.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igasugusest suuremast koristamisest jms ma olen ammu loobunud. Ma mõtlengi rohkem neid asju, mida peab tegema. Näiteks pärast söögiaega ta söögitooli ja maha kukkunud toidu ära koristama. Võtab aega küll mõne minuti, aga see aeg ta nutab mu küljes. Vannitoast ma teda minema ei tõrju, saab vaadata, mida ma seal teen, aga talle ei meeldi. Ta nagu kohe läheb hüsteeriasse ja tahab sülle, kui ma midagi muud teen. Kuna ta veel ise väga hästi ei söö siis ma pean teda toitma. Ise üritan samal ajal süüa, aga siis ta tahab asju just minu taldrikust, isegi kui meil on täpselt sama söök.

Alati üritan rahulikuks jääda. Kuigi jah tunnistan, iga kord see ei õnnestu.

Ma olen üritanud talle igasuguseid tegevusi välja mõelda, samal ajal kui vaja endal millegi muuga tegeleda. Teda huvitavad need asjad nii kaua, kuni ma temaga koos neid teen. Nii kui ma hakkan nt süüa tegema vms ta hakkab jälle nutma ja tahab sülle. Tõsi, seda veega plätserdamist pole veel proovinud. Katsetan!

Isaga ta on tükk maad normaalsem. Praegu istun magamistoas oma söögiga, et saaks rahulikult midagi süüa. Isa on lapsega köögis ja teevad koos süüa. Täielik vaikus. Ainult on kuulda, kuidas laps sahtlist asju välja võtab.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu arust sa tegeled temaga üle. Sa ootad talt iseseisvust, kuid samas oled igal hetkel olemas-kuidas see iseseisvus saab kujuneda? Muidugi, selles vanuses laps ei tea, et ruumis mitte näha olev objekt on tegelikult alles. St ta kontrollib, et oled alles. Oled tema turvaelement. Kui sa kaod, kasvõi korraks, on paanika. Samas oma privaattoimingud peaksid saama ikka üksi tehtud ala wc käimine. Lapsele tuleb öelda, et sa lähed wc kuid tuled kohe tagasi. Nii iga asjaga.

Tal tundub kodus ka igav olevat. Kui mängutoas pole probleeme siis seal on tal huvitav. Kas sinu linnas mingeid mudilaste ringe pole, kus temaga käia?

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul 1a2k täpselt sama lugu. Pidev ving päevast päeva. Lisaks veel tissib enne magama minekuid. Päeval magan või pikutan temaga koos, kui tahan, et pikemalt magaks. Kogu aeg tahab hopa või koos olemist ja mängimist. Ta on rõõmus, kui ma temaga aktiivselt tegelen ja söömise ajal. Üksi mängib vähe, natuke siiski. Tuleb kõikjale järgi, arvutile ei tohi ma lähenedagi, diivanile istuda või natuke telefonis surfata. Kipub hammustama, kui oma tahtmist või tähelepanu ei saa. Isaga on samuti leplikum. Paraku isa läheb hommikul tööle ja tuleb üsna hilja, siis pole enam magamaminekuaeg kaugel. Loodan, et vaid faas. Ma olen sellest üsna ärritunuks muutunud, vahel käitun ise ka lapsikult ja ütlen “no mis sa röögid/kisad kogu aeg jne”, pahandan 🙁 Samas teinekord mulle jälle nii meeldib, et ta mu lähedust nii palju tahab. Selline helluse aeg samuti.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul 1a2k täpselt sama lugu. Pidev ving päevast päeva. Lisaks veel tissib enne magama minekuid. Päeval magan või pikutan temaga koos, kui tahan, et pikemalt magaks. Kogu aeg tahab hopa või koos olemist ja mängimist. Ta on rõõmus, kui ma temaga aktiivselt tegelen ja söömise ajal. Üksi mängib vähe, natuke siiski. Tuleb kõikjale järgi, arvutile ei tohi ma lähenedagi, diivanile istuda või natuke telefonis surfata. Kipub hammustama, kui oma tahtmist või tähelepanu ei saa. Isaga on samuti leplikum. Paraku isa läheb hommikul tööle ja tuleb üsna hilja, siis pole enam magamaminekuaeg kaugel. Loodan, et vaid faas. Ma olen sellest üsna ärritunuks muutunud, vahel käitun ise ka lapsikult ja ütlen “no mis sa röögid/kisad kogu aeg jne”, pahandan 🙁 Samas teinekord mulle jälle nii meeldib, et ta mu lähedust nii palju tahab. Selline helluse aeg samuti.

Arvutile ja telefonile ei tohigi laste nähes läheneda 😀 Laps näeb., et sa seal ninapidi passib ja arvab, et see ongi mingi põnev asi ja tahab ka. Mina saan nüüd juba, kui lapsed on 3 ja 5, vahel harrastada kodukontorit, et lapsed saaksid aiast puhata. Aga veel pool aastat tagasi tuli noorem laps alati mul klavitauuri näppima – ei olnud mõtet üritadagi. Ka telefoniga on nii, et kui keegi helistab, on lapsed kohe juures ja muudkui lasevad “tahan kaa rääkida” – sest nad tahavad teha ka asju, mida suured teevad. Samamoodi 5-aastane küsib mult pidevalt, kui vanalt tema kohvi tohib juua.

Lisan veel juurde, mis puudutab koristamist – ma olen mõlema lapsega mingi hetk löönud käega ja lasknud neil karjuda, kuniks maja tolmuimejaga teen. Umbes 1,5aastaselt vist on mul see kannataus katkenud, et koguaeg õhtut oodata – päeval istu lihtsalt diivanil käed rüpes 😀 Ja siis tegelikult paari nädalaga lapsed on ikka leppinud, et emme koristab. Ilmselt seos sellega, kui lapsed juba toas magasid, et laste uneajal ei saanud enam “möllata”.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Rahul on ta ainult siis, kui istun temaga koos põrandal. Enamus aega ta siis ronib mu otsas või mängime koos millegagi. Ja nii meie päevad on juba üle aasta möödunud ja ootan seda maagilist aega, millal peaks kõik kergemaks minema, nagu öeldakse.

Mul on 3 a 4 kuune ja sama seis. Lihtsalt nüüd röögitaks sõnadga- Ära mine, ära puutu, ära tee, kui tahan mõnda oma asja ajada. Senimaani ootan, et läheks üle.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lahusoleku-paanika. Sellises vanuses tavaline etapp. Kui lapsest eemaldud, ütle, et tuled kohe tagasi. Harjutagi tasapisi nii, et oled mõned sekundid ära ja ilmud jälle vaatevälja.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta isaga on normaalne, siis saadagi nad isaga laupäeviti kuskile kahekesi, saad oma aega.
Kui on teisi lähedasi, siis kutsu nemad mõnel õhtul paariks tunniks last hoidma ja vaata, mis reageering tal on. Lihtsalt harjuta teda ka teistega olema, mulle tundub et see jala küljes röökimine on igavusest.

+1
0
Please wait...

Postitas:
caidi

Soovitan soojalt B12 vitamiini analüüs teha. Saad perearstilt paluda. Minu lapse puhul oli peale kuuri ikka hoopis teine käitumine. Enne seda oli viril ja ka klammerdus, röökis. Tuttaval oli sama teema lapsega ja ka palju paremaks läks asi.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed on erinevad ja mõnel võib see mitu aastat kesta. Need, kes soovitavad lasta lapsel nutta ja ikka teha, on vist ise kergemalt pääsenud, mõne lapsega ei ole see tõesti võimalik. Pead lihtsalt elama päeva korraga ja ootama, voib-olla kuu, kuud kuud või kaks aastat. Küll see kunagi üle läheb! Ja vahepeal pead leppima tolmuse kodu ja pehmeks läinud hommikusöögihelvestega. Soe kohv ja võileivad on juba suur luksus 😀 Sa ei ole üksinda sellises olukorras!

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga oled Sa proovinud temaga mingit kuku-mängu teha? St oled nurga taga ja pistad pead välja, vahepeal kiiremini, vahepeal aeglasemalt? Või proovid lapsele midagi vahepeal näo ette panna, nii et ta vahepeal sind näeb, vahepeal mitte? St äkki aitaks harjutamine, et kui Sa vahepeal kaod, siis ilmud kohevarsti nähtavale.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli üks laps neljast samasugune. Kogu aeg klammerdus ja röökis, kõike tegin röökiv laps jala küljes. Teised õnneks “normaalsed”. Ei mäleta, kaua see kestis, praegu on õnneks tavaline 8-aastane :).

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas meil oli päris nii hull seis, kuid siiski üsna sarnane olukord, kui laps oli 1-2 aastane. Hommikuti näiteks hakkasin tasakesi voodist varem välja hiilima, et saaks rahulikult endale kohvi teha ja temale putru. Kui ma varem ei ärganud ja pidin neid asju tegema tema ärkveloleku ajal, siis ta istus põrandal mu jalgade juures ja röökis nutta. Nii ka muude asjadega päeva jooksul.
Nüüd on laps varsti 5-aastane. Olukord on küll selles mõttes parem, et ta ei nuta iga asja peale, kuid ega ta ikka üksi olla ei taha. Ta on ka ainuke laps peres, nii et pidevalt tahab minu või isa tähelepanu. Üksi absoluutselt ei mängi, ei tegele millegagi. Vajab meeletult tähelepanu siiani. Kui näiteks vetsu või pesema lähen, siis on temal ka kindlasti vaja just sel hetkel sinna tulla. Muudkui koputab ja seletab ukse taga.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei viitsi isegi peale 10ndat rida edasi lugeda. Väga kahju lugeda, kuidas keegi oma lapsest sellise tooniga räägib. Püüa nüüd pisut oma empaatiat koondada ja saa aru, et sa oled selle väikese inimese maailm ja see on periood elust, mis kahjuks väga ruttu mööda saab. Sa peadki istuma taga koos ja mängima. Asju teed siis, kui laps magab. Nii see käib. Soovitan vähem enesekeskne olla.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen.

Suured tänud oma lugusid jagamast. See aitab palju, et ma ei ole ainuke ema sellises olukorras ja on ka teisi selliseid lapsi. Meil on olukord nüüd naaatukene paremaks läinud, aga kahjuks mitte liialt. Eks mõni päev on raskem ja mõni lihtsam. Praegu lohutan ennast mõttega, et ega see igavesti nii ei jää.

Viimasele käole, võib-olla sul on õigus. Mitmed korrad nädalas mõtlen sellele, et ma olen halb ja saamatu ema… Samas kui sa oleksid ikkagi lõpuni lugenud, oleksid ehk aru saanud, et mul ei ole mitte midagi temaga mängimise vastu ja muidugi ma tegelen temaga. Lihtsalt söök ju ei saa ise valmis. Või mis sa välja pakud? Et istume päevad läbi ja mängime ning oleme näljas?

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul oli lapsega samamoodi. Väga klammerduv ja mitte midagi ei saanud üksi teha, kohe oli nutt. Kui laps sai kaheseks, siis läks asi paremaks. Magas esimest korda öö ilma ärkamiseta ja ei olnud ka nii klammerduv. Lapsed on erinevad ja on ka tuttavatel olnud nii, et esimene laps magab kohe ilusti ja mingit klammerdumist. Kui räägin, et meil vastupidi, siis ei saada aru. Tehakse teine laps, kes on ristivastupidine esimesele ja siis ollakse shokis. See kõik läheb mööda. Peamine on, et vanemana oled enda lapse jaoks olemas ning usu mind, tuleb päev kus sa ise tahaksid seda kallit ja et ta oleks su süles, aga siis on ta juba liiga suur ..

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei oska öelda, mida nii suure lapsega teha, sest ma käitusin juba 2-3-kuusega teistmoodi. Ülesin juba päris väiksele beebile, et ma lähen nüüd vannituppa ja tulen varsti tagasi. Silmside beebiga ja paar korda kordasin. Tema nähes läksin ukse taha ja sekund hiljem tulin välja tagasi. Seda ka mitu korda. Tegin nagu nalja või mängu. Korraks tualetis sai ilusti käia. Pesus käimiseks tuli beebi bb tooliga vannituppa kaasa või suuremana istus põrandal ja sai endale nt pesukottide kausi, tühja seebikarbi või mõned mänguasjad, mida sai ainult vannitoas. Beebidel on omad vajadused turvatundele ja lähedusele ja püsivusega on nagu on. Tuleb ise kohaneda ja leiutada töötavaid lahendusi.

Maganud on algusest peale oma voodis. Sülle sai nõrkemiseni. Kui küsis sülle, siis seda selleks, et kõrgemal olevat maailma paremini uurida:-)

Koristamine jm käiski ainult jupp haaval nagu teisedki kirjeldavad. Kui tegin enda arvates realistliku kodutööde plaani, siis u veerand sai tehtud 🙂

Julge ja iseseisev beebi on. Suur osa sellest on tema enda iseloom. Inimesed on erinevad ja beebid on ka inimesed.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teedki oma asju põrandal, pärast tõstad lapse köögipinnale istuma. Läheb üle, kindlasti läheb!

0
0
Please wait...

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )


Esileht Väikelaps 1a3k nutab ja klammerdub