Siin on kaks asja. Esiteks treenitakse paljudes eelkoolides lapsi eliitkooli katseteks, mitte ei tegeleta niivõrd kooliks ettevalmistusega – et laps harjuks paigal istuma, tähelepanelikult õpetaja juttu kuulama, juhiseid järgima jne. Teiseks, riiklikus õppekavas ei ole ettenähtud, et esimesse klassi minev laps peaks juba lugema, kirjutama ka arvutama. Tõsi, tänapäeval suurem osa lapsi siiski juba oskab ja kui ei oska, siis tihti sellepärast, et laps ei ole lasteaias ega eelkoolis käinud ja vanem arvab, et nagunii koolis õpib. Kui ühte klassi satuksid kokku ühtlaselt tasemel etteõpetatud lapsed nagu eliitkoolis, siis muidugi õpetaja saab kiiremini teemadega edasi liikuda ja ei pea nullist alustama, sest vastu võetakse lapsed, kes kõik on juba teatud oskused omandanud. Aga n-ö tavalises koolis kujuneb tase siiski keskmise või isegi kõige nõrgema õpilase järgi ning etteõpetatud või vähegi andekamatel lastel hakkabki igav, sest õpetaja peab õpetama ka neid, kellele vanemad pole kunagi viitsinud raamatuid tutvustada, sest lapsele õppimise vastu huvi tekitamine on nende arvates ainult kooli ülesanne.
Teema: 1klass nii lihtne?
Oleneb kirjastuse õpikust. Meil on matemaatika tööraamatuid aasta kohta 3 osa. Eesti keeles aabits ja 2 osa õpikut.
Alguses õppisid muidugi tähti, häälikuid. Ka neil vahet tegema. Aga üsna varsti tulid juba keerulisemad teemad: häälikute rühmad, õigekiri, häälikuühendid, suur ja väike algustäht, sõna ja lause, lauselõpumärgid, liitsõnad, vanasõnad, kõnekäänud, siduskiri ja lahuskiri jpm.
Matemaatikas sama. Varsti erinevad nuputamised, tekstülesannete vormistamised, lahendamised, puuduvate liidetavate ja vähendajate jne leidmine, raha- ja ajaarvutused, kuude nimetused, kalender; kellaajad; kujundite osad (serv, tahk, külg, tipp, nurk ).
Kõik see 1. klassi programmis.
Lisaks materjali omandamisel õpitakse teisi kuulama, järge pidama, esinema, enda töid esitlema, teistega arvestama, töötama üksi ja paaris ja rühmas. Küsima abi, leidma oma vigu, parandama oma tööd, aega planeerima, diagramme täitma, ennast analüüsima, õppekäikudel käima, eneseteenindust ( riietumine, söömine, koristamine, puhtuse hoidmine), päeviku täitmine, viisakusreegleid, märkama head enda ja teiste juures, kuidas hoida tervist, kuidas märgata abivajajat ja mida siis teha, koolielu traditsioonidega tutvumine ja erinevatel üritustel käitumine. Ja hästi palju muud õpitakse ka.
Kui sa arvad, et su laps on kõiges selles juba võimekas ja igavlev, siis võid ju proovida rääkida 2. klassist.
Viimase Käona (09:00) lisan veel oma algse mõtte juurde tagasi pöördudes, et minu lapsele tekitab küll koolis stressi eeskätt igavlemine, see on siiani ainus asi, mis talle kooli juures ei meeldi. Igasuguste sotsiaalsete ja praktiliste olukordade lahendamisega on ta seni mängleva kergusega toime tulnud. Aga eks see igavlemine ongi asi, millega tema peab kohanema. Igal lapsel oma väljakutsed.
Sellega on nii ja naa. Jah, kindlasti peab andekas laps õppima igavusega toime tulema mõnevõrra rohkemal määral kui n-ö keskmise peaga laps. Ja tulevikus ka. Ent siiski, päris nii ei ole ka õige, et lihtsalt igavle ja kõik, harju ära! Kui täiskasvanuelus on mõnel inimesel ta tööl pidevalt igav ja väljakutsed puuduvad, mis ta siis teeb? Vahetab töökohta, loomulikult. Liigub edasi kas vastutusrikkamale ja põnevale ametipostile või läheb hoopis mujale.
Samamoodi on pikka aega arutatud, kuidas pakkuda väljakutseid andekatele lastele. Üks võimalus on süvaõppekoolid, kus õppemaht ongi suurem. Mu enda üks lastest õpib ka seal ja on väga rahul. Talle mõjub just rahustavana see, kui õppida on pisut rohkem ja saab palju olümpiaadidel jne käia ning end proovile panna.
Vastasel juhul hakkab ta igavlev aju genereerima igasugu imelikke asju, istub internetis ja loob sealt korjatud info põhjal kõiksugu veidraid ja isegi eluohtlikke teooriaid-ideid… Et siis, igavust peab olema, aga seda peab olema parasjagu: liiga palju igavlemist pole ka hea.
Esimese klassi esimeste nädalate põhjal mingeid järeldusi teha veel ei saa: paljud on eelkoolis, lasteaias või kodus hästi õpetatud (nii akadeemiline kui ka sotsiaalne pool) ja saavad sellelt baasilt ilusti hakkama, sellal kui osale lastest tuleb alles A-st ja B-st peale kõike selgitama hakata, sotsiaalsust treenima jne. Nautige seda aega, et kooli algus on läinud rahuliklt ja laps saab hakkama. Hea ongi, kui värskel koolijütsil jääb veel mõnusat mänguaega.
Esiteks treenitakse paljudes eelkoolides lapsi eliitkooli katseteks, mitte ei tegeleta niivõrd kooliks ettevalmistusega – et laps harjuks paigal istuma, tähelepanelikult õpetaja juttu kuulama, juhiseid järgima jne. Teiseks, riiklikus õppekavas ei ole ettenähtud, et esimesse klassi minev laps peaks juba lugema, kirjutama ka arvutama.
Tegelikult tuleb ka eliitkooli katseteks treenides pöörata suurt tähelepanu just sellele, et laps harjuks paigal istuma, tähelepanelikult õpetaja juttu kuulama, juhiseid järgima jne. Mu enda laps õpib ka ühes neist ja katsetele minnes oli minu põhiline mure, ainus asi, mis lapsele uksel ütlesin: “Palun kuula, mida õpetaja räägib, ja tee täpselt niimoodi!” 🙂
Sest mismoodi saab laps katsetel läbi, kui ta isegi õpetaja töökäsku ei kuula ega täida??? Ta ju võib perfektselt lugeda ja arvutada, kuid kui ta ülesannet täitma ei vaevu, siis pole tal mingeid šansse. Minu lapsel oli komme, kuulata õpetaja jutust ainult esimest osa/lugeda töökäsust ainult esimest poolt – ning juba ta asuski lahendama, ilma et oleks kuulanud/lugenud lõpuni.
Sotsiaalse poole katsed on süvaõppekoolides ka: nt reaalkoolis pandi lapsed mängima pallimängu, mis sisaldas suhtlemist. Inglise kolledžis esitati lapsele küsimusi, millele polnud otsest vastust olemas, vaid mis pigem eeldas lapse oma vestlusoskust ja arutlemist jne.
Mis puutub riiklikusse õppekavasse, siis seal tegelikult on lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus sees. On öeldud, et kooliminev laps peaks oskama lugeda lihtsamat teksti, tundma numbreid 1-10 ja oskama nende piires liita-lahutada.
Esiteks treenitakse paljudes eelkoolides lapsi eliitkooli katseteks, mitte ei tegeleta niivõrd kooliks ettevalmistusega – et laps harjuks paigal istuma, tähelepanelikult õpetaja juttu kuulama, juhiseid järgima jne. Teiseks, riiklikus õppekavas ei ole ettenähtud, et esimesse klassi minev laps peaks juba lugema, kirjutama ka arvutama.
Tegelikult tuleb ka eliitkooli katseteks treenides pöörata suurt tähelepanu just sellele, et laps harjuks paigal istuma, tähelepanelikult õpetaja juttu kuulama, juhiseid järgima jne. Mu enda laps õpib ka ühes neist ja katsetele minnes oli minu põhiline mure, ainus asi, mis lapsele uksel ütlesin: “Palun kuula, mida õpetaja räägib, ja tee täpselt niimoodi!” ????
Sest mismoodi saab laps katsetel läbi, kui ta isegi õpetaja töökäsku ei kuula ega täida??? Ta ju võib perfektselt lugeda ja arvutada, kuid kui ta ülesannet täitma ei vaevu, siis pole tal mingeid šansse. Minu lapsel oli komme, kuulata õpetaja jutust ainult esimest osa/lugeda töökäsust ainult esimest poolt – ning juba ta asuski lahendama, ilma et oleks kuulanud/lugenud lõpuni.
Sotsiaalse poole katsed on süvaõppekoolides ka: nt reaalkoolis pandi lapsed mängima pallimängu, mis sisaldas suhtlemist. Inglise kolledžis esitati lapsele küsimusi, millele polnud otsest vastust olemas, vaid mis pigem eeldas lapse oma vestlusoskust ja arutlemist jne.
Mis puutub riiklikusse õppekavasse, siis seal tegelikult on lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus sees. On öeldud, et kooliminev laps peaks oskama lugeda lihtsamat teksti, tundma numbreid 1-10 ja oskama nende piires liita-lahutada.
Parandan riikliku õppekava osas
– laps peaks tundma nr-d 1-12 ja oskama liita-lahutada 5 piires;
– laps ei pea oskama lugeda lihtsmaat teksti, vaid peab oskama kokku veerida 1-2-silbilise sõna ja mõistma selle tähendust. Lausete lugemist veel ei eeldata.
