Teema: 2 a ei söö

#3274259:

#3273441:

Mul on ka kehva isuga laps, kes piima armastab.

Piimaga tegin nii, et annan talle ainult pool tassi peale seda, kui on midagi söönud. Niisama joomiseks mitte. Katsu leida lapsele füüsilist rakendust. Peale õuest tulekut on ehk ka isu parem. Pane rõhku kaloritele. Nt pudru sisse või. Kas ta piimasuppi oleks nõus sööma? Piima- tatra, piima-riisi? Maisimannast saaks ka supilaadse asja teha, kui ikka üldse midagi ei söö.

Kui lapsel läheb toit kurku, pane ta nt enda põlvedele nii, et ülakeha ripuks allapoole. Võib ka tugitooli serva kasutada. Alles siis, kui ülakeha on suunaga alla, võib abaluude vahele anda üksikud löögid. Tavaliselt väljub võõrkeha edukalt.

Ära selles hirmus last toitmata jäta. Ta peab harjuma suus tükkidega toime tulema.

Meil on ka laps mõned korrad lämbuma hakanud, aga eelpool nimetatud võte toimib üsna hästi. Kui nii suur hirm on, siis ole lapsel kõrval, kui ta nt midagi kõvemat sööb.

Ei söö piimasuppe.

Ise ma mannat ei poolda, aga parem ikka kui niisama piim. Vahest olen teinud mannasuppi ja pannud pudelisse. Pika peale lonksab selle ära.

Ja jah, ma tean, kuidas toimida, kui laps hakkab lämbuma. Käisin koolitusel.

Praegu ta nagunii ei võtaks porgandit ka menüüsse. Viskab lihtsalt vastu maad.

Püha jumal!? Mannasuppi ka pudelist?

Ta on sul ju väike lutipudeli sõltlane. Ka sinu kirjeldatud pudelit peab imema! Nii et praktiliselt sama mis lutipudel.
Loomulikult ta porgandit ei võta, sest seda ju ei saa pudelist imeda.
Viimane aeg oleks see pudel hävitada ja normaalseid lauakombeid õpetada. Suppi süüakse ju ikka kausist.

Ja muideks porgandit saab ka riivitud kujul pakkuda. Tegelikult kõiki kõvasid köögivilju. Need ei lähe kurku.

Kui sa oma hirmu pärast ikka nii kinni oled selles pudelis, hakka lapsele smuutisi pakkuma. Sinna saab imeasju ära peita. Kasvõi seesama kuri porgand(mahl) ja näiteks kaerahelbeidki, mis on igati kasulikud.

#3274462:

Mu esimene laps imes lutipudelit kolmeseni ja ei ole see ta arengule kuidagi mõjunud halvasti

Me ei räägi ju arengu pärssimisest vaid see ennekõike teeb karuteene hammastele! Ja see kahju ei avaldu kohe. Esiteks kaaries. Teiseks hambumus, kui liiga kaua imeb ja kolmandaks, kui laos ei näri tükke ja kõvemaid asju, ei hakka piimahambad ka iseenesest eest liikuma ja kas siis tõesti on vaja seda hambaarsti ja väljatõmbamise traumat lapsele?

Pealegi mulle tundub, et sa oled liiga kiire loobuja. Pakkuma peab lapsele asju koguaeg. See, et ta paar korda millestki keeldub, ei pea seda täitsa menüüst välja jätma. Kõike annab lastele toidu sisse peita.

Sa nagu tunned muret aga abi ja nõu kuulda ei võta. Ja sa mängid kaardile, et sul teisi lapsi veel. Iga laps on isemoodi ja see, et sul teised lapsed on lutipudeli otsas veetnud 3 aastat probleemivabalt, ei tähenda, et selle lapsega sama juhtub.
Ise ju ka tunned muret, et asi on juba kehvasti.

Mul on samuti kodus kaheaastane, kes vahepeal ei söönud peaaegu midagi. Halvematel päevadel sõi tüki kana ja mõned mustikad. Nüüd sööb aga palju paremini ja kuigi ma ei tea, kas aitas lihtsalt aeg või need asjad, mis me ette võtsime, toon siiski välja, mida tegime.
1) Põhjuse ja tagajärje seose seletamine. Kaheaastane on juba päris arukas ja isegi kui ei räägi, siis aru saab ju hästi. Aru saab ka sellest, et tema tegevusele järgneb mingi tagajärg. Meie selgitasime, et kui ära sööb (või proovib, võtab viis ampsu – ise tead, kui palju saab temalt loota), saab näiteks loomaaeda, mänguväljakule, filmi vaadata vm sellist, mida ta väga tahaks. Kui söönud ei ole, siis lihtsalt ütledki, et kahjuks näljase lapsega ei saa minna, ja jätate minemata. Minu oma õppis ruttu, et tema ise vastutab, kas saab positiivse tulemuse. See ei ole mitte söömata jätmise eest karistamine, vaid talle arusaadav tagajärg, et kui söödud ei ole, siis lihtsalt pole võimalik neid asju teha.
2) Söömise huvitvamaks tegemine mõne mänguga. Niisama mu kahene ei viitsi süüa, aga ta on suur juttude armastaja ja nii ma räägin talle näiteks mõnda huvitavat lugu, nii et iga kord, kui lugu jääb seisma, peab ta võtma ampsu, ja siis lugu jätkub.
Näiteks: “Tead, Liisu, ma nägin eile akna taga… võta amps, siis ütlen, keda nägin, tubli – ma nägin PÄKAPIKKU, ja tead, mis päkapikk ütles, võta nüüd jälle amps, päkapikk ütles, et ta ta tuleb täna mänguväljakule piiluma, kuidas Liisu mängib jne.
Või mõni muu söömismäng – sööki toob kord lennuk, siis auto, siis rong, söök teeb erinevaid hääli. VÕi erinevad loomad saadavad. Tead, kes sulle nüüd süüa saadab? Võta amps, siis ütlen! Elevant saadab selle ampsu. Kes järgmise saadab? Üks väike hall hiirekene piiks-piiks.

3) Kindlad söögiajad ja vahepeal toidust üldse juttu ei tee, midagi ei paku, isegi kui ampsugi ei söönud. Kui laps arvab, et igal ajal emme lusikaga jookseb, pole tal motivatsiooni lauas ära süüa, kui aga teab, et neli tundi midagi ei saa, siis õpib, et tasub süüa.
Meil on päevas neli söögikorda ja enam-vähem neljatunniste vahedega (kell 8, 12, 16, 20). Magusat või puuvilja saab AINULT kohe pärast sööki, kui on söönud. Vahepeal midagi ei anna ja tema ees ise ka ei söö. Söögist vahepeal ei räägi. Kui söögiaeg käes, siis istub lauas ja isegi kui ei söö, siis istub ikka niikaua, kui teistel on söödud. Siis ei teki isu kohe minema joosta – seda nagunii ei saa, sööb või ei söö.

Viimases hädas aitab meid söögi kõrvale filmi vaatamine, kuigi tean, et see pole pedagoogiliselt õige ja kokkuvõttes võib karuteene teha. Lihtsalt kui kusagil reisil või muus olulises olukorras PEAB sööma kohe, siis aitab see, kui panen filmi, ja kohe, kui söömise katkestab, läheb film kinni. Kui edasi sööb, läheb film edasi.

Mul oli ka huvitav kogemus oma esimesega. Ta ise lõpetas piimajoomise kuskil 8 kuuselt. No lihtsalt ei tahtnud seda ja kõik. Okei, hakkasime siis proovima nende titetoitudega. Pudrudega ja püreedega saime hakkama kuni aastaseks saamiseks ja siis ta nagu jälle ei tahtnud. Mingi hetk viskas mul üle see mega mässimine tema toitudega ja hakkasime talle andma kõike seda, mis ise mehega sööme. Nt võileiba hommikuti (tükeldasime talle ära), õhtusöögiks nt sõi suure isuga lasanjet (tegime küll vähem rammuse ja lapsesõbraliku). Ise arvasime, et ta lihtsalt tahtis toitu, millel ka maitset oli. Näiteks kõrvitsapüree (täiesti maitsetu ju) sülitas lihtsalt välja – aga samas purustatud avokaado väikese koguse naturaalse kodujuustuga oli minek.

Naljakas oli vahel vaadata kui sõbrannad andsid umbes samavanustele rinda ja mu poiss istus porgandi-kurgi salati-ja kotlettidega.
Lämbumiskartus on vast ikka normaalne aga oluline on ise söömise juures olla (kui marju vms sööb) ja tükeldada toit paraja suurusega tükkideks (kui vajadus selleks).

Minu laps võis ka lihtsalt piima tassist juues omal kõhu täis saada, seega kehvemal söömisperioodil jätsin piimatooted pigem viimaseks söögikorraks/või siiski muu ilusti söömisel söögikorra lõpus natuke “magustoiduks” (enne ikka teised variandid söögikordade ajal). Ka üldolukorras ei tohtinud piimatooted (k.a hommikupudru piim) päevas üle 0,5l minna, siis hakkas muu toiduga pirtsutama.
Jätisn ära igasugused vahepalad (januks vesi tassist) ja olid kindlad söögikorrad. Isegi puuviljad/marjad jäid nö söögikorra lõpuks, mitte vahepalaks söögiisu rikkumiseks. Enne sööki toimetasime pikemalt väljas/käisme ujumas ning siis oli lootust, et sõi paremini.
2-aastaselt oli kindlasti söögiks juba sarnane meie toit (lihtsalt ei teinud vürtsikaid ja ei laianud soolaga). Vajadusel purustasin kahvliga (oli perioodid, kus tundus, et läheb püreena paremini, ilmselt siiski enne hammaste tulekut igemed valusamad pikalt ette), vajadusel olid kõik eraldi asetatuna taldrikul (tükkidena või suuremalt), sest oli ka periood, kus pidid komponendid kõik eraldi olema ja valis siis ise midagi (porgandit, kaalikat, kartulit, kotletti, kana jne).
Kuna laps oli “alakaaluline” (tervise poolest kogu aeg ok, aga kehtestatud normaalkaalu piirist all) ja arsti poolt siiski ranged soovitused mitte jätta ilma, siis vajadusel ka söötsin ise (trikitasingi, et vähemalt avaks suu ja mäluks), et vähemalt mingigi kogus sööki jõuaks kõhtu. Tegelikult oli sõimerühmas esimene, kes oskas ka noa/kahviliga süüa rääkimata lusikast, seega mõnikord söötmine ka hilisemast peast ei teinud temast saamatut last.

Verikäkki ja vett 2a-sele? Kas see on mingi libateema või?

Mida arst arvas ja soovitas? Olete leidnud mingi lahenduse?

#3289451:

#3289444:

Mida arst arvas ja soovitas? Olete leidnud mingi lahenduse?

Please wait...

Arst ütles, et kaal on normaalne ja kuni pool liitrit piima päevas ei tee halba. Et las tal olla see vee ja verikäki periood ära. Kolmapäeval lähme verd andma. Siis näis, kas rauavaegus ka tekkinud.

Please wait...

Poes on igasugu jogurtit, kreemikesi, kohukesi, juurvilju, mis lapsele võivad maitseda. Kõrremahlad, danonki jogurt meeldib igale lapsele. Viiluta paprikat ja paku lapsele. Neid oled proovinud anda või mis hea pärast vett ja verikäkki?

Smuutisi oled proovinud anda? Neid saab piimaga/keefiriga/mahlaga vedeldada ja kui paned piima sinna sisse, saabki ta koos muu kasulikuga oma piima ka kätte.

#3290114:

minu piimaga kohvi juua kõrrest

Kahe aastasele kohvi?

Kurk võib valus olla, siis peale vedela ei suuda midagi neelata.