Mul on samuti kodus kaheaastane, kes vahepeal ei söönud peaaegu midagi. Halvematel päevadel sõi tüki kana ja mõned mustikad. Nüüd sööb aga palju paremini ja kuigi ma ei tea, kas aitas lihtsalt aeg või need asjad, mis me ette võtsime, toon siiski välja, mida tegime.
1) Põhjuse ja tagajärje seose seletamine. Kaheaastane on juba päris arukas ja isegi kui ei räägi, siis aru saab ju hästi. Aru saab ka sellest, et tema tegevusele järgneb mingi tagajärg. Meie selgitasime, et kui ära sööb (või proovib, võtab viis ampsu – ise tead, kui palju saab temalt loota), saab näiteks loomaaeda, mänguväljakule, filmi vaadata vm sellist, mida ta väga tahaks. Kui söönud ei ole, siis lihtsalt ütledki, et kahjuks näljase lapsega ei saa minna, ja jätate minemata. Minu oma õppis ruttu, et tema ise vastutab, kas saab positiivse tulemuse. See ei ole mitte söömata jätmise eest karistamine, vaid talle arusaadav tagajärg, et kui söödud ei ole, siis lihtsalt pole võimalik neid asju teha.
2) Söömise huvitvamaks tegemine mõne mänguga. Niisama mu kahene ei viitsi süüa, aga ta on suur juttude armastaja ja nii ma räägin talle näiteks mõnda huvitavat lugu, nii et iga kord, kui lugu jääb seisma, peab ta võtma ampsu, ja siis lugu jätkub.
Näiteks: “Tead, Liisu, ma nägin eile akna taga… võta amps, siis ütlen, keda nägin, tubli – ma nägin PÄKAPIKKU, ja tead, mis päkapikk ütles, võta nüüd jälle amps, päkapikk ütles, et ta ta tuleb täna mänguväljakule piiluma, kuidas Liisu mängib jne.
Või mõni muu söömismäng – sööki toob kord lennuk, siis auto, siis rong, söök teeb erinevaid hääli. VÕi erinevad loomad saadavad. Tead, kes sulle nüüd süüa saadab? Võta amps, siis ütlen! Elevant saadab selle ampsu. Kes järgmise saadab? Üks väike hall hiirekene piiks-piiks.
3) Kindlad söögiajad ja vahepeal toidust üldse juttu ei tee, midagi ei paku, isegi kui ampsugi ei söönud. Kui laps arvab, et igal ajal emme lusikaga jookseb, pole tal motivatsiooni lauas ära süüa, kui aga teab, et neli tundi midagi ei saa, siis õpib, et tasub süüa.
Meil on päevas neli söögikorda ja enam-vähem neljatunniste vahedega (kell 8, 12, 16, 20). Magusat või puuvilja saab AINULT kohe pärast sööki, kui on söönud. Vahepeal midagi ei anna ja tema ees ise ka ei söö. Söögist vahepeal ei räägi. Kui söögiaeg käes, siis istub lauas ja isegi kui ei söö, siis istub ikka niikaua, kui teistel on söödud. Siis ei teki isu kohe minema joosta – seda nagunii ei saa, sööb või ei söö.
Viimases hädas aitab meid söögi kõrvale filmi vaatamine, kuigi tean, et see pole pedagoogiliselt õige ja kokkuvõttes võib karuteene teha. Lihtsalt kui kusagil reisil või muus olulises olukorras PEAB sööma kohe, siis aitab see, kui panen filmi, ja kohe, kui söömise katkestab, läheb film kinni. Kui edasi sööb, läheb film edasi.