Kiri on pikk aga äkki on kellelgi kogemusi ja oskust kaasa rääkida..
Mul on kodus 2a ja 5k vanune poiss. Hiljuti hakkas süda valutama, sest tal on väga vähe sõnu (10-15 kanti). Väga palju räägib oma keeles ja teeb mingeid oma häälitsusi. Ümiseb jne. Meie häälitsusi teeb ikka järele ka, nt auto teeb tuut-tuut, siis tema teeb ka tuut tuut, aga reaalseid sõnu on väga vähe. Lausetest ei maksa üldse rääkida.
Aru saab rohkem, kui ise vastu räägib. Kui ütlen, et too kapist müts, anna emmele pult või viska paber prügikasti, siis teeb seda. Kui midagi tahab, siis osutab käega ja kui oskab öelda sõna, siis ütleb ka mida tahab. Näiteks näitab laual oleva banaani poole ja ütleb “naan”. Kuna eneseväljendus on halb, ärritub kergesti. Karjub, viskleb maas. Eriti veel siis, kui on näljane või unine.
Huvi teiste laste vastu on kuidas kunagi. Vahest mängib omaette, aga vahest ikka toimetab seltskonnas. Vanema õe (6a) ja väiksema venna (1a) vastu tunneb rohkem huvi. Matkib nende toimetusi, poeb kaissu ja naerab, mürab nendega ka omal algatusel.
Oma nimele reageerib enamjaolt kogu aeg. Mänguhoos vahest nagu meelega ei reageeri, aga muidu kogu aeg.
Pilkkontakt on olemas. Seda ei väldi. Isegi mitte võõrastega.
Mängimine on tal muidugi selline imelik kaootiline. Keerutab autorattaid, lükkab autot küljelt-küljele. Kõike, mida vähegi veeretada annab, veeretab. Paugutab sahtleid, kapiuksi. Laob klotse, karpe ritta. Raamatuid vaatab nii, et vahest lehitseb niisama, vahest ikka vaatab pilte, näitab näpuga nende peale ja tuleb näitab meile ka. Vahest ikka nimetab ka, et mida pildi pealt näeb, nt “pudel”. aga enamjaolt ootab, et meie ütleks. Samas paneb puslesid kokku, ehitab legodega, paneb asju karpidesse. Imiteerib vee joomist, tolmuimejaga koristamist, paneb pesu masinasse ja teeb nagu masin peseks.
Tähelepanu on ka kuidas kunagi. Vahest võib rahulikult mingi asjaga toimetada, vahest temaga koos mängides kaob huvi juba mõnede minutitega.
Hakkas käima lasteaias. Sinna jääb nuttes, aga rahuneb võrdlemisi kiiresti ja on tubli laps. Vahest võtab ühistest mängudest osa, vahest on ka keeldunud.
Käisime logopeedi juures, aga kahjuks sattusime sinna lapse une ajal. Ta oli väga pahur, iga asja peale ärritus ja ei olnud üldse koostööaldis. Seetõttu polnud logopeedil suurt miskit head öelda ja nägi ka autistlikke jooni. Eripedagoogiga telefonis rääkides tema jällegist ei muretsenud. Mina ise aga olen juba hulluks minemas, et äkki ta ongi autist…
Teema: 2 aastane autist???
Mina soovitan käia uuetsi logopeedil, proovi saada natuke parem aeg ja teine logopeed. tegelikult tundub, et probleem on kõne arengus, mitte milleski muus. Muid käitumuslikke iseärasusi ma nagu väga ei näe.
Kui palju ise otsesel tlapsega tegeled? mis mind paelus, oli see raamatute osa, et ta justkui vaataks neid raamatuid üksi? kas loed ikka ette ka talle? 2,5aastasele võiks juba päris korralikke tekste lugeda, mitte ainult pilte vaadata (mul endal noorim on hetkel 2,5). Pusled ka, et ei oleks enam nupupusled vaid ikka tavalised pusled.
Ürita end kõrvalt jälgida, kui palju sa tegelikult ise suhtled temaga, räägid temaga, mängid temaga 1-aastase lapse kõrvalt?
Kui lapsel on kõneareng hilistunud, siis tuleb sellega tegeleda sõltumata hilistumise põhjusest, ja see ongi minu teada logopeedi töö. Mitte lehvitada diagnoosidega, mis jäävad väljapoole pädevusala. Kuna nii väikse lapse puhul tuleb suur osa tööst teha kodus, ei jõua mina seda raamatut ja lähenemist ära kiita.
Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator
Minu laps läks 2,5 a lasteaeda ja tal oli siis umbes 20 väljendit, mitte sõna. Lausetest ei räägigi. Aru sai kõigest, iseloom oli nagu välk ja pauk (on siiani). Logopeed ütles ka, et kõne hilistumine, kuigi vaimne areng oli testi järgi temavanustest 2-aastaselt u 4 kuud ees. Tuttav lastepsühholoog ütles, et iga asi omal ajal ja kui kontakt ja teatud eneseväljendus on olemas, siis pole vaja muretseda. Lasteaias käinud eripedagoog teatas loengus, et kui laps 2,5 a juba kolmesõnaliste lausetega ei räägi, on tal tõenäoliselt vaimupuue.
Reaalsus on, et 7-aastaselt räägib nii palju, et ma ei jaksa ära kuulata ning vaimupuudest on asi kaugel.
Mina liiga palju ei muretseks. Tundub, et probleem on hetkel ainult kõne areng, muidu tundub su kirjeldusest, et kõik on eakohane. Minu 2a5k oli täpselt nagu sa kirjeldad. Nüüd 2a8k räägib ise lühikeste lausetega ja pikemaid lauseid kordab järgi. See tuli nagu iseenesest. Kindlasti tuleb lapsega palju rääkida, õppida mänguliselt sõnu jne. Väga hea, et ta mängib vanema õega, palu tal rääkida vennaga, sest lapsed õpivad lastelt kõige rohkem. Meil on poisil 8a vend ja mulle tundub, et temalt on laps kõige rohkem õppinud.
Kui võimalik, siis külastage uuesti logopeedi, saate ise rahu.
Olen seda juttu juba korra varem kirjutanud, aga kirjutan uuesti.
Minu laps (poiss) rääkis 2a6k vanuses umbes 5 sõna. Lastesõimes käis alates 1a7k. Kevadisel arenguvestlusel kui laps oli terve õppeaasta sõimes käinud ja vanus 2a3k leidsid 2 kogenud õpetajat, et kõik on väga hästi. Et laps saab kõigest aru, teeb kaasa, on jutust huvitatud. Kõne pärast pole vaja muretseda, küll see tuleb. No ja tuligi!
Nüüd on see laps 3a4k ja juttu tuleb mühinal. Kõik pole grammatiliselt õige, aga saab end väljendatud. Paneb asju tähele, kuulab teiste juttu, sekkub asjakohaste märkustega jne. Õnneks pole ta mu esimene laps ja lasteaias on mõistlikud õpetajad. Muidu oleks ka asjata eiteakuhu pöördunud.
Palun ärge pookige oma lapsele diagnoose külge, kui asjast midagi ei tea! Jutu järgi tundub täiesti normaalne laps, kel pole mingeid autismi tunnuseid, lihtsalt natukeke hilistunud kõne, isegi mitte märkimisväärselt. Kui laps saab aru käskudest ja reageerib adekvaatselt, suhtlkeb heameelega, väljendab tundeid, otsib kontakti, siis on kõik ok. Mis autismist sa sel puhul üldse räägid…
Tõenäoliselt ei ole sul vaja muretseda.
Mulle jäi kõlama, et laps ei jaksa raamatu lugemist pikalt kuulata. Ei peagi veel jaksama, aga püsivuse ja keskendumise harjutamiseks võiksid proovida hästi lühikesi lugusid (nt nagu mõmmiaabitsas) või isegi lühikesi luuletusi. Rütmiline luuletus on lapsele lihtsam kuulata kui pikk sõnamulin juturaamatust. Etteloetavad raamatud vali sellised, et jutu kõrval oleks alati tekstiga seostuv pilt. Kui loed, siis näita näpuga tegelasi, kellest jutt käib. Kui oled lõigu ette lugenud korda loetu lihtsa sõnastusega üle ja näita lapse näpuga tegelasi kaasa. Nii õpib laps loetut (sõnu!) pildiga seostama.
Ole rahulik. Kui laps ei suuda ennast sõnaliselt väljendada tekibki olukord kus viskab pikali ja nö kisab.
Kui ka ongi mingid jooned, neid ära nagunii ei kaota.
Võid temaga käia ka spetsialistide juures, eelkõige neoroloogi vastuvõtul. Ja võib juhtuda et ladteaia logopeedist ei piisa, tuleb lisaks kuskil käia.
Kehva kõnega lapsel on enamasti mitmed autismi tunnused, sest ta ei suuda end teistele arusaadavalt väljendada ja saab ka ise vähem aru, kui peaks. Sellest tekib suhtlemisprobleem, mis väljendub muuhulgas raevuhoogudes (kuni enese ja teiste vigastamiseni välja) ja kehvas kontaktis teiste omavanustega. Mitmed tegevused, mis on omased autismiga lapsele, on selles vanuses omased veel kõigile lastele (rataste veeretamised, matkimine) – lihtsalt autismiga lastel see huvi püsib, samal ajal kui tavalastel tekivad uued huvid ja mängumaneerid.
Autismiga laps tavaliselt lasteaias eristub teistest üsna tugevalt. Seega kasvatajatelt võid uurida, kuidas ta käitub, kuidas hakkama saab, kas tundub teiste kõrval normaalne.
Vanus on selline, et kõik võib täiesti ilma logopeedideta korda minna, aga võibolla on tal mingi füüsiline põhjus, miks kõne hilineb, ja siis võib logopeedist kasu olla.
Minul oli üks laps selles vanuses ka üsna ohmu, 2-aastaselt oli tal ca 20 sõnalaadset asja, millest teised inimesed said aru ehk 5. Koolimineku ajaks oli ta verbaalselt teistest lastest juba kaugel ees, logopeed pidi siiski korrigeerima mõned häälikud, sest s kippus susisema jms. 2-3 aasta vanuses käitus ta aga veel paljuski nagu autist ning käitumine normaliseerus selgelt koos kõne arenguga. Raamatuid talle lugeda ei saanud, vaatasime pilte, nimetasime esemeid.
Teine laps oli n-ö normaalne laps – temaga sai selles vanuses vabalt vestelda, lugeda talle raamatuid ette jms. Oleks mu lapsed teises järjekorras sündinud, oleks end vist lolliks muretsenud – niivõrd suur on see erinevus kahe lapse vahel. 🙂
Tere, mures ema!
Olen eripedagoog ja sinu kirjeldust lugedes tundsin ka ära pigem kõne hilistumise, kui autistlikud jooned. Isegi kui tal autistlikud jooned on, on need väga sekundaarsed ega oma praegu palju tähtsust.
Paljud emad siin ütlevad, et kõne tuleb hiljem iseenesest. Paraku ei pruugi see nii olla. Minu sõbranna 3a4k vana poiss räägib ja käitub umbes samamoodi nagu sinu laps. Emal kulus väga palju aega ja energiat ja spetsialistide külastusi, et lõpuks erirühmas koht saada, kus logopeed igapäevaselt lapsega tegeleks.
Praegu tundub mulle, et sa oled oma lapsega tegelemisel kõike õigesti ja hästi teinud. Jätka samas vaimus! Soovitan samuti otsida uus logopeed ja saada teine arvamus.
Iga hiline kõne ei ole veel autismi tundemärk. Saan aru, et muretsed ka asjade rittaladumise ja muu säärase pärast. Ka see ei ole eraldi võttes autismi tunnus. Mul on ka kolm last ja kõik nad on mingil ajahetkel armastanud asju ritta laduda. Kui huvi on, siis youtubes on päris palju videosid, kus on näha erinevas vanuses autistlike laste omapärad.
Esiteks soovitaksin tegeleda kõne toetamisega. On väga palju, mida saavad vanemad ise kodus ära teha, et last aidata. Mul endal on ka hilise kõnega laps. Samuti 2,5a. Sain Rajaleidja logopeedilt väga palju soovitusi.
Jutt oleks täpselt nagu minu poisist, ainult tema saab kohe-kohe 3a. Olen ka palju muretsenud ja diagnoose pannud, kuna tal tihti ikka väga hullud vihapursked, aga loodan et asi paraneb kui rääkima hakkab. Me ei ela Eestis ja lasteaias teine kool, loodan et sp on kõne hiline.
Ivica Mägi nimeline inimene võib sulle äkki nõu anda või südamerahu.
Kahe autistliku lapse emana ütlen, et palun üritage endale võimalikult kähku saada aeg vaimse tervise keskusesse. Selliseid kommentaare nagu siin on, saime me esimese lapsega kuni 3.5. eluaastani. Isegi arstidelt, rääkimata sõpradest-sugulastest. Kõik hakkasid mingeid muinasjutte rääkima, kuidas kellegi tuttav olevat allles nelja-viieselt rääkima hakanud, aga siis kohe pikkade lausetega jne.
Tulemus? Meil on 7-aastane sügava puudega autist kodus ja teemaalgataja kirjeldatud tekstis tundsin meie lapse vägagi ära. Ajaga on need jooned ainult süvenenud ja juurde tulnud, 2-aastaselt oligi veel vähe näha, aga diagnoosi hakatakse sellest vanusest juba panema ja enamasti 2-2.5-aastaselt autistid diagnoosi saavadki. Tänu nendele lohutajatele ja kõiketeadjatele kaotasime ca 4a kriitiliselt olulist aega, mil oleks saanud käia teraapiates ja spetsialistide juures. Nüüd on seis selline, et meie laps ei saa mitte kunagi tavakooli (isegi mitte eriklassi) ja jääb terveks eluks meie hoole alla. Spetsialistid vangutavad pead, et niii palju kaotatud aega.
Teise lapsega olime ise targemad ja saime diagnoosi enne kolmandat eluaastat. Käib iganädalaselt teraapiates, areneb ja juba räägib.
Parem karta kui kahetseda! Logopeed on autismiga väga tuttav, ta ei loobi neid diagnoose tühja koha pealt, pigem raske südamega. Palun üritage saada aeg vaimse tervise keskusesse, kasvõi valetage enda laps perearstile hullemaks, kuna nad ei anna sinna muidu lihtsalt aega. Seda pidime ka meie teise lapsega tegema, kuna perearst probleemi ei näinud.
Ivica Mägi nimeline inimene võib sulle äkki nõu anda või südamerahu.
Jah, tema juurde soovitan kindlasti minna. Tänu temale saime vihje, et meie ühel lapsel on lisaks autismile ka ATH, mille diagnoosi talle lastehaiglas ei pandud. Hiljem sai see diagnoos tõesti kinnitust.
Ka tema ütles, et see on nii tavaline, et lohutatakse ja emad ei pöördu tõsistele uuringutele (a’la vaimse tervise keskus) ning saavad seetõttu diagnoosi liiga-liiga hilja.
Autism ei pruugi olla midagi hullu, aga sellega tuleb tegeleda ja mida varem, seda parem. Autistlikud lapsed on tihtipeale kõige suuremad päikeselapsed üldse.
Mina ei muretseks. Minu lapsed olid samuti vähese jutuga ja lasteaeda läksid 2a9k , lasteaias oli ka kõnehäiretega laste rühm nn tasandusrühm. Kasvatajaga rääkides võtsin jutuks et nad vähese jutuga jne, kasvataja sai aru et sihtisin oma jutu sinna tasandusrühma vajadusele. Tasandusrühma nendel lastel küll vajadust mingitki pole oli kasvataja vastus. Logopeed kuulas samuti kõik lapsed iga aasta üle, abi pole vaja läinud. Täna on nad täiesti tavalised teismelised, iseloomult tagasihoidlikumad.
Nii väikese lapsega ma ei muretseks kui ta midagigi räägib ja sõnu kordab, küll tuleb ka kõne, laula ja hääli temaga sõnu, vaata kas ütleb sõna vastu sulle ja kui ütleb siis pole muretsemiseks põhjust.
Logopeed on autismiga väga tuttav, ta ei loobi neid diagnoose tühja koha pealt
Minu lapsele küll loopis… Praegu laps kuuene ja autismist väga kaugel.
Pädeva logopeedi leidsin ikka ka.
Sinu kirjelduse põhjal on tegemist siiski pigem kõne hilinemisega. Väga palju sarnaseid jooni sinu kirjeldatust oli ka meie lapsel samad. Meil tüdruk olnud muu arengu poolest teistest ees, va kõne. Nüüd ta 3a ja viimase 3 kuuga on kõneareng olnud hüppeline. Moodustab juba 3-4 sõnalisi lauseid ja ka grammatiliselt juba oskab õigesti rääkida. Logopeedi juures kàime hetkel kuus korra.
Kindlasti pöörduks ma kiiremas korras logopeedi juurde. Sellega peaks kohe tegelema hakkama. Logopeed ei tohi esimese kohtumise põhjal järeldusi teha. Ta peab lapsega kontakti saama, esimese korraga see tihti ei õnnestugi. Eriti veel kui laps oli väsinud. No miks ta peaks võõra inimesega üldse suhtlema? Loogiline ju, et ta ei taha. Meil logopeed oli küll esimesel korral väga mõistlik, ütles kohe, et ta ei loodagi kontakti saada. Aga kuna ta oli lapsega nii kannatlik ja armas, siis jàrgmine kord làks tüdruk juba nagu tuttavasse kohta ja koheselt hakkas ka koostööd tegema. Väga palju oleneb siiski ka logopeedi suhtumisest. Meie saime diagnoosiks kõne hilinemise. Kõik muu lapsel korras.
Mina olen see kägu, kelle laps 2a6k vanuses 5 sõna rääkis. Ja kasvatajad ütlesid tema muu käitumise põhjal, et kõik on ok. Kui lasteaed veel lahti, siis soovitan õpetajatega rääkima minna, et kuidas neile tundub. Minu lapse rühmas on ka laps, kellel on nüüdseks (3a6k) diagnoositud kõne hilistumine. Võimalik, et mingi diagnoos on veel. Olen kõrvalt kuulnud, et õpetajad seletasid tema vanematele juba enne 2-aastaseks saamist, et lapsega on midagi teisiti. Õpetajad näevad last igasugustes olukordades päevad otsa. Ja on
näinud palju erinevaid lapsi. Logopeedid jms spetsialistid kohtuvad lapsega ainult korraks. Seega pildi selgemaks saamiseks räägiksin lasteaia õpetajatega.
See, et ühes peres vastaja on 2 autismispektrihäirega last, ei tähenda, et teemaalgataja lapsel on autismispektri häire. Sellel häirel on palju tunnuseid ning see, et teised kirjutavad oma kogemustest, kus lapsed on hakanud hilja rääkima, ei tähenda, et nende kogemused oleks valed või vääriks miinuseid.
See, et ühes peres vastaja on 2 autismispektrihäirega last, ei tähenda, et teemaalgataja lapsel on autismispektri häire. Sellel häirel on palju tunnuseid ning see, et teised kirjutavad oma kogemustest, kus lapsed on hakanud hilja rääkima, ei tähenda, et nende kogemused oleks valed või vääriks miinuseid.
Mina isiklikult pole ühtki miinust pannud, küll aga on miinustatud minu kommentaari all. See, et ma soovitan emal igaks juhuks uuringutel ära käia, on miinustamist väärt? Need uuringud pole mingi nõelaga torkimine vms ja neid on vaja teha ka siis kui kahtlustatakse kõne hilistumist (mis võib kaasneda autismiga, nagu ühel minu lapsel nt). Kõne hilistumine on juhul kui sellega ei tegeleta, isegi suurem probleem kui autism. Need lapsed vajavad samuti teraapiaid ja pidevat tegelemist. Perekooli Kägude lohutamine ei ole siin abiks, vaid teeb karuteene sellele lapsele.
Jah, minu lapsel selles vanuses oli ka käitumine selline ja sõnu vähe, nähti samuti autistlikke jooni. AGA see kõik muutus kui ta oskas rohkem ennast sõnadega väljendada ja üldse arenes lihtsalt edasi. Väga populaarne on see “autistlikud jooned” termin ja vahest tundub, et neid lausa otsitakse igast liigutusest. Praegu lasteaias eripedagoogi ja logopeedi arvates mingit autistlikku teemat temaga küll ei ole, laps on 5. Aga kui käisime haiglas uuringutel, et miks tal see kõne on selline vähene( tal puudus samas huvi kõne õppimise vastu, see tekkis hiljem kui peaks) kui ta oli nii 3 ehk, siis vaadati mind kui ema kes proovib igat lapse liigutust ilustada, ega taha lihtsalt endale tunnistada, et ilmselt siiski autist 🙂
Mis miu poisil asja keerulisemaks tegi ilmselt oli ka see, et ta on väga kange iseloomuga juurikas, oli palju hüsteeriat ja nuttu, sest ei osanud rääkida nii palju, et ennast väljendada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
